← Eesti

2-17-110319/14

Obsah (8)§ 271§ 292§ 30§ 8§ 100§ 108§ 113§ 88

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Merit Helm Otsuse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2020.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-110319 Tsiviilasi STORENT

) § 3 kohaselt saab võlasuhe tekkida: lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest ja muust seadusest tulenevast alusest. 23. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et hageja ja kostja on sõlminud 16.12.2015.a. lepingu nr. CON07119 (tl 24-26). Hageja on vaidlusalust lepingut pidanud üürilepinguks. Kohus nõustub hagejaga, et vaidlusalune leping vastab üürilepingu tunnustele. Kohus on lepingut kvalifitseerinud üürilepinguna ka kohtu selgituskohustuse raames pooltele saadetud selgitustes (tl 135-137). 24.

§ 271

kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).

§ 292

lg-s 1 on sätestatud, et lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega.

  1. Pooltevahelise lepingu kohaselt oli hageja kohustuseks anda kostjale kasutada hagejale kuuluvaid seadeldisi ehk inventari. Samuti osutas hageja kostjale lisateenuseid, mis olid seotud transpordiga, montaažiga, demontaažiga jne. Kostja kohustus tasuma hagejale renditasu (mis määrati kindlaks inventari aktides) ja tasu lisateenuste eest.
  2. Lepingu kehtivusaja jooksul on kostja võtnud hagejalt perioodil 16.05.2016.a - 02.03.2017.a ehitusinventari järgnevate üleandmis-vastuvõtu aktide alusel: nr-d MDR0076949; MDR0078022; MDR0087136; MDR0087275; MDR0087309; MDR0087325; MDR0087426; MDR0087496; MDR0090143; MDR0090290; MDR0090540; MDR0094916 (tl 29-40). Kohus tuvastas, et esitatud üleandmis-vastuvõtu aktidel on selgelt märgitud viide lepingu numbrile, objektile, kuupäevale ning kasutusse antud esemetele. Aktid on allkirjastatud hageja ja kostja esindajate poolt.
  3. 15.03.2017.a on pooled sõlminud võlatunnistuse ja kompromisslepingu (tl 109), millega kostja on tunnistanud 15.03.2017.a seisuga võlgnevust hageja ees summas 4 830,48 eurot.

§ 30

lg 1 on sätestatud, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Pooled ei ole kohtuni toonud asjaolusid, millest nähtuks, et poole vahel oli muid õigussuhteid peale 16.12.2015.a sõlmitud lepingu nr. CON

  1. Pooled ei eita, et 15.03.2017.a sõlmitud võlatunnistus kajastab 16.12.2015.a sõlmitud lepingust nr. CON07119 tulenevat võlgnevust. Kohtu hinnangul vastab 15.03.2017.a sõlmitud võlatunnistus deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele, kuivõrd kostja tunnistab pooltevahelisest lepingust tulenevat võlgnevust hageja ees. 05.05.2017.a on hageja üles öelnud võlgnevuse tasumise kokkuleppe (tl 92). Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud kohtule nõuet võlatunnistuse alusel. Kohtu hinnangul saab võlatunnistust käsitleda ühe tõendina menetluses.
  2. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et inventar anti kostjale üle eelnimetatud üleandmisvastuvõtu aktide alusel enne lepingu ülesütlemist 03.04.2017.a. Kostja aktsepteerib ka hageja poolt lepingu kehtivuse ajal esitatud arveid esemete üüritasu kohta (kuid on seisukohal, et esitatud arved on tasutud). 15.03.2017.a võlatunnistus ja kompromissleping kinnitab samuti kohtule, et kostja on tunnistanud võlgnevust hageja ees 15.03.2017.a seisuga summas 5 4 830,44 eurot. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul määrav, et lepingu kehtivuse ajal ei ole esemete tagastamise kohta vormistatud ühtegi akti.
  3. Kostja on esitanud vastuväiteid ka arvete nr INV0124968, INV0134292, INV0135615 osas. Kohus on tuvastanud, et hageja ei ole esitanud nõuet eelnimetatud arvete osas, mistõttu on kostja vastavasisulised vastuväited asjakohatud.
  4. Kostja viitab, et 03.04.2017.a lõppes pooltevaheline leping ning peale seda esitatud arved on alusetud, nende kohta ei ole esitatud inventari vastuvõtmise-üleandmise akte. Hageja selgituste kohaselt suurenes 15.03.2017.a. poolte vahel sõlmitud võlgnevuse tasumise kokkuleppes märgitud võlasumma 4 830,48 eurot kuni summani 5 686,03 eurot, kuna inventar oli kostja kasutuses ka peale 15.03.2017.a vähemalt kuni 15.05.2017.a, ning põhivõlgnevus kasvas seoses uute arvete esitamisega inventari kasutamise eest. Hageja on esitanud kohtule objektijäägi ärakirja 03.04.2017.a seisuga (tl 89), kuid ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millal inventar tagastati. Kohus on seisukohal, et nõude aluseks olevaid asjaolusid peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja. Kohus selgitas 16.01.2020.a menetlusdokumendis (tl 135-137), et arve on raamatupidamisdokument ning hagejal lasub tõendamiskoormis nõude olemasolu ja nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud seda, millisel perioodil peale lepingu ülesütlemist (03.04.2017.a) oli inventar kostja kasutuses. 28.01.2020.a hageja seisukohas märgib hageja, et „inventar oli kostja kasutuses ka peale 15.03.2017.a vähemalt kuni 15.05.2017.a“, millest nähtub kohtule, et hageja ei ole ka ise, millal inventar tagastati. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et perioodil 15.04.2017.a – 31.05.2017.a esitatud arvetel nr INV0131473, INV0131474, INV0132730, INV0132731, INV0132732, INV0134029, INV0134201 kajastatud teenuste osas ei ole hageja tõendanud oma nõude olemasolu kostja vastu ning hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata. Kostja poolne raha tasumise kohustuse rikkumine 31.

§-s 271 on sätestatud, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).

§ 292

lg-s 1 on sätestatud, et lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 108

lg-s 1 on sätestatud, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust saab võlausaldaja nõuda selle täitmist.

  1. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on rikkunud kohustust arved tasuda. Hageja on kohtule esitanud tõendina lepingu (tl 135-137), võlatunnistuse (tl 109) ja arved (tl 42-87), mida kostja pole tasunud. Kostja on esitanud kohtule pangakonto väljavõtte (tl 143-144), millega soovib tõendada, et kostja on kõik võlgnevused tasunud.
  2. Kohus on tuvastanud, et perioodil 14.03.2016.a kuni 09.10.2016.a teostatud maksekorraldustel (tl 143) kajastuvad arvete numbrid ei kattu hageja poolt esitatud nõuete arvete numbritega. Eeltoodust tulenevalt on kohtule usutav, et viidatud ülekanded ei ole teostatud hageja poolt kohtumenetluses esitatud arvete tasumiseks. Hageja on kohtule selgitanud, et kogu lepingu kehtivuse aja jooksul on hageja esitanud kostjale kokku 91 arvet kogusummas 20 419,93 eurot, mis vähenes summani 19 349,29 eurot seoses kreeditarvega summas 1 070,64 eurot. Kostja on tasunud hagejale 13 487, 94 eurot. 6
  3. 18.11.2016.a on kostja tasunud hagejale 2 309,78 eurot selgitusega „võlg“ ning 14.12.2016.a on kostja tasunud hagejale 1 000 eurot selgitusega „võlg, osa“. Hageja on esitanud kohtule võlgnevuse kujunemise kohta tabeli (tl 148-150), millest nähtub, et viidatud tasumisi on hageja võtnud arvesse võlgnevuse kujunemisel.
  4. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja võlgnevus hageja ees järgmine (otsuse p-s 34 märgitud laekumised on seotud konkreetsete tasumata arvetega ja need allolevas tabelis ei kajastu): Arve number Arve kuupäev INV0119609 INV0119610 INV0121139 INV0121140 INV0121141 INV0121142 INV0121143 INV0122476 INV0122477 INV0122478 INV0122479 INV0122480 INV0123719 INV0123720 INV0123721 INV0123722 INV0123723 INV0123724 INV0124732 INV0124733 INV0124734 INV0124735 INV0124736 INV0125932 INV0125933 INV0125934 INV0126972 INV0126973 INV0127999 15.11.2016 30.11.2016 15.11.2016 30.11.2016 30.11.2016 15.12.2016 30.11.2016 15.12.2016 30.11.2016 15.12.2016 30.11.2016 15.12.2016 30.11.2016 15.12.2016 15.12.2016 30.12.2016 15.12.2016 30.12.2016 15.12.2016 30.12.2016 15.12.2016 30.12.2016 15.12.2016 30.12.2016 31.12.2016 15.01.2017 31.12.2016 15.01.2017 31.12.2016 15.01.2017 31.12.2016 15.01.2017 31.12.2016 15.01.2017 31.12.2016 15.01.2017 15.01.2017 30.01.2017 15.01.2017 30.01.2017 15.01.2017 30.01.2017 15.01.2017 30.01.2017 15.01.2017 30.01.2017 31.01.2017 15.02.2017 31.01.2017 15.02.2017 31.01.2017 15.02.2017 15.02.2017 02.03.2017 15.02.2017 02.03.2017 28.02.2017 15.03.2017 Tähtaeg Viivituses olnud Viivis, Põhivõlgnevus päevade 0,20%, arv 147,72 1154 340,94 2,89 1154 6,67 352,82 1139 803,72 275,60 1139 627,82 102,96 1139 234,54 36,01 1139 82,03 14,98 1139 34,12 357,86 1124 804,47 411,06 1124 924,06 102,96 1124 231,45 78,00 1124 175,34 14,98 1124 33,68 278,30 1108 616,71 274,57 1108 608,45 95,04 1108 210,61 72,00 1108 159,55 13,82 1108 30,63 21,41 1108 47,44 233,82 1093 511,13 241,37 1093 527,63 95,04 1093 207,76 72,00 1093 157,39 13,82 1093 30,21 153,94 1077 331,59 216,10 1077 465,48 54,00 1077 116,32 86,94 1062 184,66 105,14 1062 223,32 75,35 1049 158,08 7 INV0128000 INV0129116 INV0129117 INV0130337 INV0130338 Kokku: Kokku: 28.02.2017 15.03.2017 15.03.2017 30.03.2017 15.03.2017 30.03.2017 31.03.2017 15.04.2017 31.03.2017 15.04.2017 88,57 1049 86,94 1034 303,86 1034 92,74 1018 112,42 1018 4 685,03 14 982,53 185,82 179,79 628,38 188,82 228,89 10297,50
  5. Kohus tuvastas eeltoodu alusel, et põhivõlgnevuse suuruseks on 4 685,03 eurot. 37.

§ 113

lg-s 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja leppisid üürilepingu p-s 8.

  1. kokku, et iga hageja jaoks ettenähtud maksega hilinemise eest on kostja kohustatud tasuma hagejale viivist 0,20% hilinenud maksesummast iga viivitatud päeva eest. Kuivõrd pooled on lepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisest kõrgemas viivise määras, kohaldub lepingus kokkulepitud viivisemäär. Hageja viivisenõude suuruseks kujunes 10 297,50 eurot. Hageja on vähendanud oma viivise nõuet summani 2 695,09 eurot, kuivõrd hageja viivisenõue ületab põhinõuet ning on selle tõttu ebamõistlik.
  2. Kohus tuvastas, et kostja on tasunud hagejale pärast pooltevahelise lepingu lõppemist järgmiselt: 31.01.2017.a maksekorraldus selgitusega „võlgnevus, osa“ summas 1 000 eurot, 31.03.2017.a maksekorraldus selgitusega „maksegraafiku makse“ summas 200 eurot, 16.05.2017.a maksekorraldus selgitusega „maksegraafiku makse“ summas 300 eurot, 16.05.2017.a maksekorraldus selgitusega „maksegraafiku makse no“ summas 200 eurot. Kokku on kostja tasunud hagejale 1 700 eurot (tl 144). Alljärgnevalt analüüsib kohus seda, milliste kohustuste katteks tuleb arvestada 31.01.2017.a, 31.03.2017.a, 16.05.2017.a laekunud kogusumma 1 700 eurot. 39.

§ 88

lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Eeltoodust tulenevalt tuleb vähendada esmalt hageja viivisenõuet summas 2 695,09 eurot kostja poolt tasutud summa 1 700 euro võrra. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud summas 995,09 eurot (2 695,09 – 1 700).

  1. Kokkuvõtvalt on kohus tuvastanud, et kostja on rikkunud üürilepingust tulenevat üüri – ja kõrvalkulude tasumise kohustust kogusummas 4 685,03 eurot (teenused, mis on märgitud arvetel nr INV0119609, INV0119610, INV0121139, INV0121140, INV0121141, INV0121142, INV0121143, INV0122476, INV0122477, INV0122478, INV0122479, INV0122480, INV0123719, INV0123720, INV01237121, INV0123722, INV0123723, INV0123724, INV0124732, INV0124733, INV0124734, INV0124735, INV0124736, INV0125932, INV0125933, INV0125934, INV0126972, INV0126973, INV0127999, INV0128000, INV0129116, INV0129117, INV0130337, INV0130338). Hageja viivisenõue on põhjendatud summas 995,09 eurot. Kohus rahuldab hagi osaliselt. 8
  2. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud
  3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
  4. 30.01.2020.a lõpetas kohus osaliselt menetluse tsiviilasjas nr 2-17-110319 seoses osalise hagist loobumisega põhivõlgnevuse summas 556,44 eurot osas. Kohus jättis hagist osalise loobumisega seotud menetluskulud hageja kanda.
  5. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
  6. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 66,4% (5 680,12 x 100 / 8 556,44) ulatuses kostja ja 33,6% ulatuses hageja kanda.
  7. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
  8. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine menetlust lõpetavas määruses ei ole võimalik, kuna kohtule ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avaldusi esitatud. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus menetlust lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks menetlust lõpetavas määruses, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
  9. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lgs 2 sätestatud korras, andes menetlusosalistele võimaluse esitada enda menetluskulude nimekiri soovi korral 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest alates. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.