← Eesti

3-16-1634/24

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis; 4) haldusasjas nr 3-15-103 jäi kaebaja tühistamiskaebus läbi vaatamata põhjusel, et kohtute hinnangul kaitseb põllumajandusministri

  1. mai
  2. a määruse „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ nr 46 § 4 lg 2 avalikke, mitte kaebaja huve. Sellest seisukohast on põhjendatud lähtuda ka praeguses asjas. Seega ei saa kaebaja väide, et rikutud on määruse nr 46 § 4 lg-t 2, tähendada, et rikutud on tema subjektiivseid õigusi. Ka Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 art 55 lg 5 p-s a sätestatud käibemaksukulu abikõlblikkuse piirang ei kaitse kaebaja subjektiivseid õigusi, vaid avalikke huve; 5) kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise eeskirjad ei kohusta liikmesriiki kehtestama abikava, mille eesmärk on rahastada projekti, mis on rahalise abi saamise võimalusest põhjendamatult ilma jäetud (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-410/13: Baltlanta, p 63). Kuigi liidu õigusnormid ei mõjuta liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist riigisisese õiguse väidetava rikkumise alusel (p 69), ei saa sellest välja lugeda liikmesriigi kohustust tõlgendada riigisisese õiguse norme viisil, mis võimaldab iga menetlusliku rikkumise eest taotletud toetus kahjuna välja mõista. Seda ei saa järeldada ka Riigikohtu senisest praktikast, mis võimaldab menetlusõiguste rikkumise korral nõuda eelkõige nn usalduskahju hüvitamist (vt kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmise menetluse kohta Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-66-09, p 20). Praeguses asjas ei ole kaebaja väitnud, et on selliseid kulutusi teinud. Kaebaja on välise kalakasvatuse ehitamisega seotud kulud kandnud oma vabal tahtel ning neid ei saa kaebaja kahjuna käsitada; 6) eeltoodud põhjustel jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus tõendite väljanõudmiseks ning ekspertiisitaotluse esitamiseks tähtaja andmiseks; 7) nõustuda võib kaebajaga, et PRIA
  3. märtsi
  4. a otsuse vaidlustamine olnuks eelarvejäägi ärakasutamise tõttu ilmselgelt perspektiivitu; 8) siiski ei ole ka PRIA
  5. märtsi
  6. a ja
  7. augusti
  8. a otsuste puhul hoolimata nende õigusvastasusest täidetud kahju hüvitamise eeldused. Nende otsustega määramata jäänud toetust ei saa käsitada kaebaja varalise kahjuna ega saamata jäänud tuluna. On ilmselge, et toetuse määramata jätmine ei saanud tekitada kaebajale mingit otsest varalist kahju (

§ 128lg 3).

Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused asjades nr 3-2-1-157-15, p 13; nr 3-2-1-55-11, p 12; nr 3-2-1-94-08, p 12; nr 3-2-1-60-09, p 14). PRIA toetusest ilmajäämist ei saa võrdsustada saamata 4

(9)3-16-1634 jäänud tuluga

§ 128lg 4 mõttes.

Taotlejal pole subjektiivset õigust toetust saada, mistõttu ei anna ükski õigusnorm taotlejale võimalust käsitada PRIA toetust tulevikus kindlasti teenitava tuluna. Isegi kui PRIA oleks taotluse rahuldanud, poleks see kaebajale andnud lõplikku garantiid, et otsusega määratud toetusraha ka välja makstakse. Määruse nr 46 § 16 lg-d 1–3 seadsid toetuse väljamaksmise eelduseks tegevuste nõuetekohase elluviimise ja nende eest tasumise. PRIA-l polnud võimalik kaebaja puhul nende nõuete täitmist kontrollida, mistõttu oleks järeldus kaebaja saamata jäänud tulust ilmselgelt hüpoteetiline. Kaebaja pole viidanud ka normile, mida PRIA rikkus ja mille eesmärgiks on kaebaja märgitud kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada haldus- ja ringkonnakohtu otsused, rahuldada kaebus ning mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: 1) PRIA tegevuse õigusvastasus seisneb peamiselt kahes asjaolus. Esiteks hindas PRIA ebaõigesti kolmandate isikute
  2. a toetustaotlusi, sh pidas ühel juhul abikõlblikuks kuluks käibemaksu, mille tagastamist sai kolmas isik nõuda. Ainuüksi selles küsimuses teisiti otsustamisest piisanuks, et kaebaja oleks jäänud paremusjärjestuses sellest kolmandast isikust ettepoole ja tema toetustaotlus oleks täies ulatuses rahuldatud. Lisaks on PRIA aktsepteerinud turuhinnast kõrgema ehitusmaksumusega projekte. Teiseks ei aktsepteerinud PRIA kaebaja toetustaotluse muutmist. Selle õigusvastasus ja kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine on tuvastatud Riigikohtu otsusega nr 3-15-103/114; 2) kaebaja toetustaotluse kohta tehti negatiivne otsus ainult seetõttu, et kolmandate isikute taotlused rahuldati just sellistes ulatustes. See rikub kaebaja õigusi ning talle tekkis selle tulemusena kahju. Asjas nr 3-15-103 on jäetud rahuldamata kaebaja taotlus PRIA
  3. oktoobri
  4. a otsuse p 3 tühistamiseks, kuid selle õiguspärasuse kohta on seisukoht võetud ainult kohtuotsuste põhjendustes. Otsuse põhjendused ei ole uue vaidluse lahendamisel siduvad (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-35-12, p 13 ja nr 3-3-1-92-16, p 19); 3) täidetud on ka RVastS § 16 lg 1 kohaldamise eeldused; 4) kaebajal oli subjektiivne õigus saada toetust olukorras, kus PRIA-l ei olnud kaalutlusõigust kaebaja toetustaotluse rahuldamise osas. Lisaks rikuti kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele, heale haldusele, seaduse kaitsele, ausale menetlusele ja õiglasele konkurentsile. Kohtud neid rikkumisi ei hinnanud; 5) kaebaja oli valmis pärast toetustaotluse rahuldamist investeeringut tegema. Seda näitab asjaolu, et ta tegigi investeeringu pea täielikult ära ja on esitanud selle kohta tõendid.

§ 128

lg-s 4 sätestatud eeldused on täidetud; 6) kohus arutas asja kirjalikus menetluses, jättis rahuldamata kaebaja tõendite kogumise taotluse ning hindamata kaebaja esitatud tõendid, heites samas kaebajale ette teatud asjaolude tõendamata jätmist. Kohtu selline tegevus on vastuolus menetlusnormidega, sh uurimisprintsiibiga; 7) kohtud välistasid asjas nr 3-15-103 kaebeõiguse ebaõigesti ning pidanuks küsima eelotsust Euroopa Kohtult.

  1. Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, esitades järgmised vastuväited: 1) kohtud jätsid kaebuse õigesti kolmandaid isikuid puudutavas osas lahendamata. Jõustunud kohtuotsusega on kinnitust leidnud PRIA
  2. oktoobri
  3. a otsuse p 3 õiguspärasus; 2) kaebajal ei ole subjektiivset õigust toetustaotluse rahuldamisele. Subjektiivne õigus toetust saada ei sõltu haldusorgani kaalutlusõiguse ulatusest. Menetluslikud rikkumised annavad üksnes aluse nõuda asja uuesti otsustamist, mida praegusel juhul on tehtud; 3) kahjunõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja ei ole tõendanud, et talle on tekitatud selline kahju, mida oleks võimalik kehtiva õiguse alusel talle hüvitada. Rikutud menetlusnormide kaitse-eesmärgiks ei ole kaebaja väidetava kahju ärahoidmine. Olukord on sarnane asjas nr 3-3-1-66-09 kirjeldatuga. Kohtul ei ole pädevust hinnata, kas isik, kelle kohta ei ole tehtud 5

(9)3-16-1634 toetustaotluse rahuldamise otsust, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. Investeeringutoetust kui kuluhüvitist ei saa käsitada saamata jäänud tuluna.
  1. Kaebaja selgitab
  2. novembri
  3. a seisukohtades, et ei nõustu, et tema suhtes on rikutud vaid menetlusõigusnorme. Vaidlusalune toetusmeede oli suunatud otseselt kaebajale kui ettevõtjale ning menetlusnormide rikkumise tõttu jäi kaebaja ilma toetusest, mida tal oli materiaalõiguslikult õigus saada. Rikutud on võrdse juurdepääsu õigust piiratud avalikule ressursile, samuti õigust olla võrdselt koheldud ning õigust vabale konkurentsile. Kohus on pädev hindama, kas kaebaja oleks toetuse saanud.

§ 128

lg 4 järgi piisab saamata jäänud tulu hüvitamiseks sellest, et tuvastataks kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud. Kaebaja tegi investeeringu, mis tuleks ka toetustaotluse rahuldamise korral n-ö ette ära teha, kuid võrreldes situatsiooniga, kus tema õigusi rikutud poleks, on tal kahjuhüvitise (toetuse) võrra vähem ressursse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Praeguses asjas on kaebaja väitnud, et PRIA on talle kahju tekitanud kahel viisil: esiteks rahuldades kolmandate isikute kohati nõuetele mittevastavad toetustaotlused, mille tõttu kaebaja jäi paremusjärjestuses tahapoole ja seetõttu kogu taotletud toetussummast ilma, ja teiseks jättes kaebaja toetustaotluse ka osaliselt rahuldamata, kuigi selleks olid eelarvevahendid olemas. Kolleegium käsitleb esmalt kolmandate isikute toetustaotluste rahuldamisega seonduvat (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha küsimuses, kas kaebajale sai tekkida kahju toetustaotluse osaliselt rahuldamata jätmise tulemusena ja milles see kahju võis seisneda (II). Lõpetuseks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse ja menetlusosaliste taotlused (III). I
  2. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8 ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3).
  3. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kaebaja saaks kahjunõude menetluses tugineda PRIA
  4. augusti
  5. a otsuse nr 17-6/322 õigusvastasusele, kuigi selle vaidlustamiseks esitatud kaebus on jäetud läbi vaatamata. Seda ei takista ka asjaolu, et asjas nr 3-15-103 jäeti rahuldamata kaebaja taotlus tühistada PRIA
  6. oktoobri
  7. a vaideotsuse p 3, millega PRIA jättis rahuldamata kaebaja nõude rahuldada toetustaotlus täies ulatuses. Vaideotsuse tühistamata jätmisel tuginesid kohtud muu hulgas sellele, et kuna otsus kaebajast paremusjärjestuses eespool paiknenud kolmandate isikute toetustaotluste rahuldamise kohta oli kehtiv, ei olnud võimalik kaebaja taotlust täies ulatuses rahuldada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-15-103/114, p 19). Arvestades, et kahjunõude rahuldamise eelduseks ei ole kahju tekitanud haldusaktide kehtetus, vaid üksnes nende õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-11-02, p 16; vt ka tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-123-09, p 12), ei takista haldusakti kehtivus alati kahju hüvitamist.
  8. Läbi vaatamata jäetud nõudes tugines kaebaja sellele, et kolmandate isikute toetustaotlused, mis jäid kaebaja taotlusest paremusjärjestuses ettepoole, olid vastuolus põllumajandusministri
  9. mai
  10. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõudega, mille järgi peavad kulud olema mõistlikud ja 6

(9)3-16-1634 vastavuses heade finantsjuhtimise põhimõtetega, eriti ökonoomsuse ja tasuvuse põhimõttega. Kolleegiumi hinnangul ei ole selle sätte eesmärk teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist selle sätte võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest.
  1. Hilisemas menetluses on kaebaja viidanud ka sellele, et üks kaebajast paremusjärjestuses eespool olnud taotlejatest arvestas kaebaja hinnangul õigusvastaselt oma projekti hinna sisse käibemaksu, rikkudes sellega nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reeglit. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et ka selle normi eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse, mistõttu ei saa kaebaja nõuda hüvitist selle sätte võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest.
  2. Kaebaja on kohtutele ette heitnud, et viimased pole Euroopa Kohtult taotlenud eelotsust selle kohta, kas kaebajal oli õigus vaidlustada asjas nr 3-15-103 kolmandate isikute taotluste rahuldamise otsus. Arvestades otsuse p-s 21 esitatud põhjendusi, ei ole see küsimus praeguse asja lahendamisel tähtis. Kolleegium juhib siiski tähelepanu, et ringkonnakohus märkis ekslikult, et kui kaebaja leidis, et tema kaebeõigust Eesti kohtutes õigusvastaselt piirati, saanuks ta ise kohtutee ammendudes pöörduda kaebusega Euroopa Kohtusse. Sellist Euroopa Kohtusse pöördumise võimalust Euroopa Liidu õigusaktid ette ei näe.
  3. Eeltoodud põhjustel jätsid kohtud kokkuvõttes õigesti rahuldamata kaebaja kahjunõude osas, mis puudutab kahju, mis on tekitatud kolmandate isikute taotluste rahuldamisega ja sellest tingitult kaebaja taotluse täies ulatuses rahuldamata jätmisega. II
  4. Kolleegium on selgitanud, et otsusega, millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju. Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (otsuse nr 3-16-1048/38 p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.
  5. Toetuse õigusvastase maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ei välista ka Euroopa Liidu õigus. Euroopa Kohus on juba liidetud kohtuasjades nr 106-120/87: Asteris pidanud võimalikuks kahju hüvitamist ühenduse abiskeemi raames toetuse väljamaksmisega õigusvastase viivitamise eest (otsuse p 28), kusjuures sellist hüvitist ei peeta riigiabiks (otsuse p-d 23–24). Ka hilisemas kohtuasjas C-410/13: Baltlanta selgitas Euroopa Kohus, et kuigi viidatud asjas käsitletud EL õigusaktid ei kohustanud liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et vaidlusaluse abi jaoks eraldatud rahalised vahendid jäävad alles, kuni abi andmise küsimus on lõplikult lahendatud, ei mõjuta liidu õigusnormid liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist riigisisese õiguse väidetava rikkumise alusel (otsuse p-d 69–70).
  6. Riigikohtu halduskolleegium tühistas otsusega nr 3-15-103/114 PRIA otsused, millega oli jäetud kaebaja toetustaotluse muutmise avaldus rahuldamata ning toetustaotlus ka osaliselt (177 293 euro 79 sendi ulatuses) rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul ei olnud takistust kaebaja taotluse osaliseks rahuldamiseks. Seda tegemata jättes rikkus PRIA määruse nr 46 § 15 lg-d 2 ja 4, mille alusel tulnuks taotlus osaliselt rahuldada, kui taotletava toetuse suurus ületas meetme rahastamise sama aasta eelarve jäägi ning taotleja oli andnud taotluse osaliseks rahuldamiseks nõusoleku. Määruse nr 46 § 15 eesmärk on tagada, et taotleja saaks võimaluse korral toetuse kätte osaliseltki. Kolleegiumi hinnangul 7
(9)3-16-1634 kaitseb see norm otseselt taotleja huve. Sätte nõuetele vastaval toetuse taotlejal on seetõttu õigus nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist.
  1. Pärast Riigikohtu otsust nr 3-15-103/114 uue otsuse tegemisel
  2. märtsil 2018 tugines PRIA üksnes sellele, et Euroopa Kalandusfondi rakenduskava 2007–2013 on lõppenud ning toetuse väljamaksmiseks pole rahalisi vahendeid. Seega jäi kaebaja PRIA varasema õigusvastase tegevuse tõttu toetusest ilma.
  3. PRIA on esitanud kahjunõudele vastuväite, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud. See väide ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (

§ 127lg 1).

Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et kohus pole pädev hindama, kas isik, kelle suhtes ei ole tehtud toetustaotluse rahuldamise otsust, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. Kahju hindamine ja kindlakstegemine on osa õigusemõistmisest põhiseaduse (PS) § 146 esimese lause mõttes ning vältimatult vajalik PS §-s 25 sätestatud hüvitispõhiõiguse tagamiseks. Näiteks asjas nr 3-3-1-13-06 (otsuse p 15) pidas kolleegium ehitusloa andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kaebaja kogemusi arvestades tõenäoliseks, et kaebaja oleks ehitusloa andmise korral saanud ka teised tegevuseks vajalikud load. Ebakindluse säilimist hüpoteetilise olukorra osas võib kohus arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel (RVastS § 13 lg 1 p 5). 31. Kaebaja käsitab kahjuna, mille hüvitamist ta taotleb, saamata jäänud toetuse summat (177 293 eurot 79 senti). RVastS § 8 lg 1 järgi tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kolleegiumi hinnangul ei saa seetõttu alati asuda seisukohale, et hüvitatav kahju on võrdne saamata jäänud toetuse summaga. Saamata jäänud tulust tuleb mh maha arvata investeeringutoetusest ilmajäämise tõttu säästetud kulud (

§ 127lg 5; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-1048/38, p 17).

  1. Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. Kahju suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta nii kulutusi, mida isik oleks pidanud tegema kahju arvestamise hetkeks, kui ka varaliselt hinnatavaid kohustusi selle hetke seisuga. Lähtealuseks säästetud kulude ja kohustuste hindamisel võivad sobida toetustaotlusele lisatud tegevuskava ning toetust reguleerivad õigusaktid. Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 nägi näiteks ette liikmesriigi kohustuse tagada, et toiming saab Euroopa Kalandusfondilt toetust ainult juhul, kui viie aasta jooksul pärast pädevate riigisiseste asutuste või korraldusasutuse tehtud otsust rahastamise kohta ei tehta kõnealuses toimingus olulisi muudatusi. Sellest lähtuv investeeringuobjekti säilitamise kohustus oli sätestatud kalandusturu korraldamise seaduse (PRIA otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioon) § 198 lg 3 p-s
  2. 8

(9)3-16-1634 33. Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta hüpoteesi, et kui kaebaja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse summa võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetustaotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused saab aga maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetustaotleja ülejäänud vara väärtust – näiteks kinnisvarale tehtavate kulutuste puhul suureneb eeldatavasti kulutuste tulemusena selle kinnisvara väärtus, ettevõtte tegevuseks vajalikku seadet ostes saab ettevõtja enda omandisse kulutustega samas väärtuses seadme. Kolleegium märgib veel, et kahju hulka ei saa arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks menetluse tulemusena toetuse saanud. Kui kahju suurust ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse

§ 127lg 6 kohaselt kohus. 34. Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul täidetud RVast

S § 7 lg 1 tingimus, et kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja vaidlustas tähtaegselt PRIA otsuse, millega tekitatud kahju hüvitamist ta nõuab, kuid vaidluse lõppemise ajaks ei olnud valdkonnas kehtivate reeglite tõttu hoolimata kaebuse rahuldamisest enam võimalik toetustaotlust rahuldada. Kaebaja ei pidanud vaidlustama PRIA

  1. a otsust, millega toetustaotlus lõplikult rahuldamata jäeti, sest selle õiguspärasuses ei ole kahtlust ning selle otsusega seoses kaebaja kahju hüvitamist ei nõua. III
  2. Eeltoodud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kuna kohtud on ekslikult asunud seisukohale, et kaebajale ei saanud tema väidetud kahju tekkida, ei ole kogutud ega hinnatud tõendeid kahjunõude eelduste täidetuse ega kahju suuruse kohta. Seetõttu ei saa Riigikohus ise uut otsust teha. Kolleegium tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning saadab asja halduskohtule uueks arutamiseks (HKMS § 230 lg 5 p 3).
  3. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei tule kindlaks määrata menetluskulude jaotust. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.