lg 1 teise lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul nõuabki hageja viivist lepingu p-ga 1.
Lähtudes võlaõigusseaduse (
) § 108 lg-st 1 koosmõjus
lg-ga 1 võib hageja laenulepingu kehtivuse korral nõuda kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist.
lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.
lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 29.01.2016 laenulepingu nr 2/290116, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 50 000.00 eurot, tähtajaga kaks kuud ning intressimääraga 12% aastas (tlk 7). Puudub vaidlus ka, et pooled sõlmisid 17.03.2016 laenulepingu nr 3/170316, mille alusel andis hageja kostjale veel laenu summas 50 000.00 eurot, tähtajaga kaks kuud ning intressimääraga 12% aastas (tlk 8). Kostja ei vaidle vastu ka, et tal oli kohustus hagejale laenulepingutest tulenevalt raha tagastada. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole laenulepingute alusel temale raha tagastanud ning palub seega kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse kokku 100 000.00 eurot ning intressid summas 1 983.61 eurot. Kostja on seisukohal, et ta on osaliselt, s.o summas kokku 47 708.00 eurot, hagejale laenulepingute alusel 2016 aastal raha tagastanud. Intressid on seega kostja hinnangul tasutud täies ulatuses, põhivõlgnevus on tagastatud osaliselt. Kostja on seisukohal ka, et pooled on leppinud telefoni teel kokku võlgnevuse tagastamises osade kaupa, s.o summas 2 000.00 – 3 000.00 eurot kuus, laenulepingute lõplik arveldamise tähtaeg oli 2019 aasta oktoober. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja on seisukohal, et mistahes kokkulepet laenude osade kaupa tagastamise ega lepingu tähtaja pikendamise osas pooled sõlminud ei ole. Kostja on küll korduvalt lubanud hagejale lepingutest tulenevaid kohustusi täita, kuid seda teinud ei ole. Poolte vahel on seega vaidlus selles, kas laenusummad on vaidlusaluste laenulepingute alusel kostja poolt hagejale osaliselt tagastatud ning kas pooled on kokku leppinud laenude tagastamise tähtaja pikendamises.
lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Poolte vahel sõlmitud laenulepingute p 1.
lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi.
lg 1 järgi, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. Seega on võlgnikul õigus nõuda võlausaldajalt tõendit täitmise vastuvõtmise kohta.
lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud dokumentide väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale (vt nt ka Riigikohtu
Muu 5 laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Kohus märgib, et põhimõtteliselt on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab (vt nt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 22.10.2002.a otsust asjas nr 3-2-1-108-02, p 10). Pooled on laenulepingutes kokku leppinud intressimääras 12% aastas (tlk 7-8). Selles osas pooltel vaidlus puudub. Hageja palub kostjalt välja mõista laenulepingutest tulenevalt intressid kokku summas 1 983.61 eurot. Ka intressisumma üle poolte vahel vaidlus puudub. Kuivõrd kostja ei ole laenulepingute alusel hagejale raha tagastamist tõendanud, on kohus seisukohal, et hageja intressi nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus selgitab, et nimetatud regulatsioon ei ole üldjuhul imperatiivne, s.o pooled võivad kokku leppida ka teistsuguses viivisemääras. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 33 199.24 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 12% aastas põhinõudelt (100 000.00 eurot), alates 29.01.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole nõus maksma hagejale viivist, kuna leiab, et lepingute järgi ei tohi viivis ületada 15% lepingusummast. Kostja on seisukohal ka, et ta peab viivist maksma ainult hageja nõudmisel, hageja ei ole aga viivist kunagi nõudnud. Poolte vahel on seega vaidlus ka viiviste osas. Alusetud on kohtu hinnangul kostja väited, et hageja ei ole temalt viivist nõudnud. Hageja on viivisenõude esitanud hagis. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Viivise rakendamine sõltub eelkõige võlgnikust endast. Toimiku materjalidest nähtub, et vaidlusaluste laenulepingute p 1.
lg 1 kolmanda lause (s.o kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud 6 intressimäär) kohaldamine on põhjendatud juhul, kui lepingus puudub kokkulepe viivisemäära kohta. Praegusel juhul on aga nimetatud kokkulepe lepingutes olemas. Kohus ei nõustu hagejaga ka, et igal juhul kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis vähemalt seadusega ettenähtud määras, s.o 8% aastas. Praegusel juhul on pooled lepingutes viivise määras kokku leppinud ning viivisesumma on piiritletud. Kokkulepitud viivis ega viivise piirmäär ei ole ka seadusega vastuolus. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus mõistab seega kostjalt hageja kasuks välja viivised lepingus kokkulepitud määras, s.o 0,1% päevas, kuid mitte enam kui 15% kogusummast. Laenulepingu nr 2/290116 kohaselt oleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga viivise summaks 71 100.00 eurot. Laenulepingu nr 3/170316 kohaselt oleks viivise summaks 68 650.00 eurot. Kuivõrd laenulepingute p 1.4. järgi on viivise summad piiratud, s.o viivist saab nõuda mitte enam kui 15% kogusummast, siis laenulepingust nr 2/290116 tulenevalt kuulub väljamõistmisele viivis summas 7 500.00 eurot ning laenulepingust nr 3/170316 tulenevalt samuti summas 7 500.00 eurot. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 29.01.2016 laenulepingust nr 2/290116 ja 17.03.2016 laenulepingust nr 3/170316 tulenevad põhivõlgnevused summas kokku 100 000.00 eurot, laenulepingutest tulenevad intressid kokku 1 983.61 eurot ning viivised määraga 0,1% päevas, kuid mitte enam kui 15% kogusummast, s.o kumbagi lepingu puhul summas 7 500.00 eurot. Kohus jätab hageja nõuded viivise summas kokku 33 199.24 eurot ning sissenõutavaks mittemuutunud viivise määraga 12% aastas väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 alusel osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, s.o ca 80% ulatuses, jäävad menetluskulud 80% ulatuses kostja ning 20% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.