← Eesti

2-18-6152/28

Obsah (9)§ 657§ 632§ 634§ 652§ 693§ 175§ 176§ 171§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 7. veebruar 2020

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja mõistis need hagejalt kostja kasuks välja summas 326,67 eurot (õigusabi 3 t 16 min eest tasumääraga 100 eurot/t). 2

(5)3.
  1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena järgmist: - poolte vahel on sõlmitud kirjalik tööleping nr 1579, mille kohaselt asus hageja
  2. septembril 2017 kostja juures tööle psühholoogi ametikohale;
  3. oktoobril 2017 esitas kostja hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse, millega kostja lõpetas hagejaga töölepingu ja mille hageja sai kätte. 3.
  4. Maakohus nõustus kostjaga, et täidetud on töölepingu katseajal TLS § 86 lg 1 alusel ülesütlemise materiaalsed eeldused. Katseaja eesmärk TLS § 6 lg 1 järgi on hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Ülesütlemisavalduses on selgelt välja toodud katseaja eesmärgid ja asjaolude põhistused, mille tõttu tööandja töötajaga töösuhte lõpetas. Käesoleval juhul on tööandja põhjendanud töölepingu ülesütlemist katseajal sellega, et töötaja isikuomadused ei vastanud tööandja nõutud tasemele. Hageja tööstiil põhjustas mitmeid konflikte meeskonnas ja arusaamatusi klienditöös. Hageja ei järginud organisatsioonile omaseid ja vajalikke alluvussuhte põhimõtteid, mistõttu ei olnud võimalik meeskonda tulemuslikult juhtida. 3.
  5. Viitega Riigikohtu
  6. novembri 2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-9199 p-le 11 leidis maakohus, et katseajal oleva töötaja isikuomaduste hindamine on tööandja kaalutlusõigus. Tööandjal on subjektiivne õigus asuda seisukohale, et katseajal oleva töötaja isikuomadused ei ole talle sobivad. Seda on tööandja käesoleval juhul ka teinud. Kostja tõi esile ja ka tõendas teiste töötajate kirjalike seletustega asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et töötaja ei ole sobiv vastaval töökohal ja kollektiivis töötama (sh hageja kritiseeris ja naeruvääristas kolleegi tööd nii teiste kolleegide kui ka klientide ees, samuti takistas teistel töötajatel nende tööülesannete täitmist ega täitnud talle õiguspäraselt antud korraldusi ja ignoreeris kolleegide asjakohaseid arvamusi). Kostja põhjendas oma hinnangut, et hagejal puudus piisav meeskonnatöö oskus, samuti esines negatiivset hoiakut nii kostja töökorralduse kui ka kolleegide suunal. Vastavad etteheited ja hageja hoiakud ilmnevad mh hageja
  7. oktoobri 2017 kirjas Sotsiaalministeeriumile ja Sotsiaalkindlustusametile. Maakohus ei tuvastanud, et töölepingu katseajal ülesütlemine oleks olnud vastuolus katseaja eesmärgiga. 3.
  8. Kuivõrd kostja ütles töölepingu üles õiguspäraselt, ei ole hagejal ka õigust saada hüvitist TLS § 109 lg 1 alusel. POOLTE SEISUKOHAD
  9. Hageja esitas
  10. septembril 2019 apellatsioonkaebuse (edaspidi: kaebus), milles puudus selge taotlus kaebuse ja asja lahendamise osas. Hageja täpsustas
  11. septembril 2019, et ta palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Lisaks täiendas hageja
  12. septembril 2019 kaebuse väiteid. Kostja menetluskulud palub hageja panna kostja enda kanda. Kaebuse algsed väited on kokkuvõtvalt järgmised: - esiteks järgib hageja oma seniseid väiteid selle kohta, et töölepingu katseajal ülesütlemise materiaalsed eeldused polnud täidetud (kaebuse p-d 2.2–2.4 ja 2.6–2.8), sh eksis maakohus, kui leidis, et o hageja isikuomadused ei vasta nõutud tasemele – tegelikult on hagejal väga head erialased teadmised ja tööoskused, o hagejale olid teada katseaja eesmärgid – tegelikult tugines kostja ülesütlemisel sellistele tunnustele, mis ei nähtunud tööpakkumisest, lepingust ega ka katseaja plaanist, mis niigi esitati alles ülesütlemisele eelnenud nädalal ja oli puudustega; o hageja ei käitunud kohaselt või takistas teiste töötajate tööd – tegelikult järgis hageja seadust ja kutse-eetikat, mille hindamisel puuduvad kaalutlusõigus nii tööandjal kui ka kohtul; hageja kriitika kolleegide aadressil oli põhjendatud, mida kohus pidanuks tuvastama hageja
  13. oktoobri 2017 kirja põhjal; 3
(5)- - - o kostja väited on tõendatud – tegelikult hindas maakohus osade kolleegide subjektiivseid avaldusi ja jättis samas CC tunnistuse hindamata, lisaks jäi tuvastamata, kas kostja juures üldse oli kohase kvalifikatsiooniga meeskond ja klientide rehabiliteerimise metoodika; teiseks viitas maakohus asjakohatult Riigikohtu lahendile, sest see käsitles oluliselt erinevat olukorda ja Eesti õiguses on kohtulahendil õigusallikana ainult nõrk siduvusjõud (kaebuse p 2.5); kolmandaks oli töölepingu lõpetamise tegelik põhjus hoopis see, et hageja julgus ja ausus osutusid kostjale tülikaks ning kiirustades sooviti temast vabaneda kasutades katseaega ettekäändena (kaebuse p 2.9); neljandaks leiab hageja, et kostja esindaja märkis liiga pika ajakulu istungiks valmistumisel (3 t), kohane võiks olla 1 t. Samuti rikkus maakohus menetlusõigust, kui ei nõudnud kostjalt menetluskulude dokumentide esitamist, millest nähtuks esindajale tasu maksmine (kaebuse p 3). 5. Kostja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

  1. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et saab apellatsioonkaebuse väidetena käsitleda ainult
  2. septembri 2019 menetlusdokumendis sisalduvaid ja eespool p-s 4 refereeritud etteheiteid maakohtu vaidlustatud otsusele. Hageja sai maakohtu otsuse kätte
  3. augustil 2019, st

§ 632lg 1 järgne apellatsioonitähtaeg lõppes 2.

septembri 2019 möödumisega.

§ 634

lg 1 esimese lause järgi võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, pärast seda on väidete esitamine piiratud

§ 634lg-ga 2, mh pole enam võimalik esitada uusi etteheiteid maakohtu otsusele.

Kuigi ringkonnakohus andis

  1. septembri 2019 määrusega hagejale võimaluse täpsustada kaebuse resolutsiooni sõnastust, mida hageja
  2. septembril 2019 ka tegi, siis ei tulene sellest õigust täiendada kaebust sisuliselt. Ringkonnakohus ei andnud hagejale

§ 632lg 5 kohast tähtaga kaebuse täiendavaks põhjendamiseks.

8.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte avalduse põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtus tuvastatud vaidlustamata asjaoludest töölepingu sõlmimise, ülesütlemisavalduse koostamise ja kättesaamise kohta. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja sai avalduse kätte ca poolteist kuud pärast tööle asumist, st varem kui nelja kuu möödumisel tööle asumisest. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on tsiviilasja toimikut pidanud ebaülevaatlikult ja seda koormanud asjatult TVK menetluses juba esitatud tõenditega (vt töövaidluse lahendamise seaduse § 58 lg 5 teine ja kolmas lause), aga see ei muuda otsust ebaõigeks.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Maakohus kohaldas ja tõlgendas õigesti TLS § 86 lg-d 1 ja
  2. Kuna töölepingu ülesütlemine ei olnud TLS § 104 lg 1 järgi tühine, siis jäi õigesti rahuldamata hüvitise nõue TLS § 109 lg 1 alusel. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
  3. Maakohus vastas piisava põhjalikkusega hageja peamistele väidetele ja tuvastas vaidluse lahendamiseks vajalikud asjaolud. Töölepingu katseajal ülesütlemise eeldusena tuli TLS § 86 lg-te 1 ja 4 ning § 6 lg 1 järgi tuvastada, kas tööandjal oli alust anda hinnang, et töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed või isikuomadused ei vasta tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Siinjuures lähtus maakohus õigesti sellest teabest ja asjaoludest, mis oli kostjal tööandjana olemas töölepingu lõpetamisel. Hageja erialased teadmised ega tööoskused ei välista, et tööandja hindab tema isikuomadused mittesobivaks. Võimalikud puudused hageja kollektiivis või teiste töötajate kvalifikatsioonis ei oma tähtsust hageja tööle sobivuse hindamisel. Samuti 4

(5)ei pea tööandja hinnangu kujundamisel juhinduma mõne kolleegi positiivsest suhtumisest, mistõttu maakohus ei pidanud eraldi käsitlema CC avaldust (tl 32). Selles osas oli piisav vaidlustatud otsuse p-s 21 märgitud seisukoht, et hinnangu katseaja tulemusele annab tööandja. Maakohus käsitles vaidlustatud otsuse p-s 23 hageja
  1. oktoobri 2017 kirja (tl 13–14), aga tegi sellest hageja soovitust erinevad järeldused, millega ringkonnakohus nõustub. Põhjendamatu on hageja arusaam, et katseaja eesmärke oleks pidanud talle täiendavalt selgitama, need nähtuvad nii TLS § 6 lg-st 1 kui ka töölepingu p-st 7.9 ja 7.11 (tl 22–24) ning selle p-des 7.1.2 ja 14.2 viidatud töökorralduse reeglite p-dest 1.2.2, 2.2.6, 2.2.7 ja 3.2 (tl 25–29). Viidatud reeglite p 10.2 teise lause järgi oli hagejale teada, et kostja hindab katseaja tulemusi. Tööpakkumises oli samuti märgitud, et kandideerijalt eeldatakse mh meeskonnatöö oskust (tl 9). 9.
  2. Riigikohtu lahendile viitamine tsiviilasja lahendamisel on kahtlemata asjakohane ja õige. Ringkonnakohus ei jaga hageja arusaama, et vaidluste asjaolude erinevus või Riigikohtu lahendite vähene üldine kohustuslikkus takistavad neist juhindumast kohtuasjade lahendamisel. Maakohus viitas Riigikohtu otsusele seoses TLS § 86 lg 1 ja seonduvate sätete tõlgendamisega. Nende normide kohaldamise otsustas maakohus käesoleva kohtuasja asjaolude põhjal. Kuigi

§ 693

lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbivaatavale kohtule, siis ei takista see nende rakendamist õiguse tõlgendamisel muudel piisavalt sarnastel juhtudel. 9.

  1. Ainetu on hageja etteheide, et töölepingu lõpetamine katseajal oli otsitud põhjus. Hageja enda esile toodud kohene kriitika kostja ja tema töökorralduse aadressil võib mh olla TLS § 6 lg-s 1 märgitud isikuomadus, mida kostja ei pidanud sobivaks. Tööandjal ei ole kohustust hinnata isikuomaduste poolest kollektiivi sobivaks töötajat, kes nii tööandjat kui ka kolleege ohtralt ja avalikult kritiseerib. 9.
  2. Hageja väide menetluskulude kohta pole samuti põhjendatud. Maakohus vähendas kostja esindaja istungiks valmistumise aega 2 t-ni, millega ringkonnakohus nõustub.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Vaidlustatud otsusest nähtuvad maakohtu põhjendused ja maakohus ei ületanud diskretsioonipiire.

§ 176

lg 6 sätestab, et kohus võib menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente, aga ilma kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Menetlusosalise kohustamine kuludokumentide esitamiseks on samuti kohtu kaalutlusotsus ja kui kohus nende esitamist ei nõua, siis ei ole dokumentide esitamata jätmine aluseks jätta menetluskulude hüvitis välja mõistmata. Võttes arvesse vaidluse eset, sh hagiga taotletud hüvitise suurust, pole hagejalt välja mõistetud ebamõistlikus suures summas menetluskulude hüvitist. 10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kostja ei esitanud ringkonnakohtule tähtaegselt menetluskulude nimekirja, mistõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud rahaliselt kindlaks määramata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.