← Eesti

3-19-1434/15

Obsah (5)§ 141§ 139§ 140§ 125§ 127

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma Määruse tegemise aeg ja koht 11. november 2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-

) § 140 lg 1 p 2 ja lg 2 ning Lidl Eesti OÜ 06.12.2018 taotluse alusel Laki tn 25 krundi detailplaneeringu kehtetuks Karjavälja tn 12 kinnistu (registriosa nr 13345750; katastritunnus 78401:101:4216; pindala 5979 m2; sihtotstarve 100% ärimaa) osas. Otsuse kohaselt on DP kohased krundid moodustatud, kuid DP-s märgitud ehitusõigus realiseerimata ja Karjavälja tn 12 kinnistu on hoonestamata. Pärast DP kehtestamist on muutunud Karjavälja tn 12 kinnistu omanik ning sellega seoses ka omaniku huvid maa-ala arendamisel. Kinnistu omanik soovib rajada kinnistule kaupluse, mida DP-s määratud ehitusõigus ei võimalda. Samas sobib kauplus kavandatud näitajate poolest ümbruskonda ja vastab kehtivale üldplaneeringule. Kinnistu omanik on andnud kinnituse, et võtab enda kanda DP raames sõlmitud avalikult kasutatavate teede, üldkasutatava haljastuse ja tehnovõrkude väljaehitamise lepingu järgsed kohustused. DP kehtetuks tunnistamine Karjavälja tn 12 kinnistu osas ei avalda mõju kehtima jäävale DP lahendusele. Pärast DP osalist kehtetuks tunnistamist on Karjavälja tn 12 kinnistu omanikul võimalik taotleda kauplusehoone püstitamiseks projekteerimistingimused kooskõlas piirkonna hoonestuslaadi ja üldplaneeringuga. Vastavalt volikogu otsuse p-s 2 märgitule teavitas Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) DP osaliselt kehtetuks tunnistamisest Karjavälja tn 12, Laki tn 25 ja Aiandi tn 22 kinnistute omanikke ning avaldas otsuse Tallinna linna veebilehel 22.03.2019, ajalehes Eesti Päevaleht 25.03.2019, väljaandes Ametlikud Teadaanded 26.03.2019 ning ajalehes Pealinn 01.04.2019. 3. ALTAM Konsultatsioonide OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 26.07.2019 kaebuse (täiendatud 26.08.2019) Tallinna Linnavolikogu 21.03.2019 otsuse nr 47 tühistamiseks. Kaebus on esitatud

§ 141

alusel populaarkaebusena ning kaebaja hinnangul on vaidlustatud otsus vastuolus avaliku huviga, planeerimisõiguse aluspõhimõtetega, üldplaneeringuga ja DP-ga ning keskkonnamõju hindamise õigusliku regulatsiooniga, samuti on otsus sisuliselt motiveerimata ja seega õigusvastane. Volikogu on lähtunud üksnes kinnistu uue omaniku soovidest ehitada Karjavälja tn 12 kinnistule teistel tingimustel kui kehtivas DP-s ette nähtud, vältides seejuures uue DP koostamise menetluse läbimist. Kuna kaebaja sai vaidlustatud otsusest teada Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) veebilehel 27.06.2019 avaldatud artiklist „Lidl valmistub Tallinnas mitme kaupluse ehituseks“, siis tuleb kaebus lugeda tähtaegselt esitatuks. Alles viidatud artiklis olid esmakordselt kajastatud

§ 139

lg-s 5 nimetatud asjaolud (s.o antud lühikokkuvõte DP sisust ja toodud välja DP osaliselt kehtetuks tunnistamisega eeldatavalt kaasneda võivad mõjud), mistõttu tuleks sellest hakata arvestama ka kohtusse pöördumise tähtaega. Ükski varasem Tallinna linna poolt avaldatud teade DP kehtetuks tunnistamisest Karjavälja tn 12 kinnistu osas ei vastanud

§ 140lg 5 ning § 139 lg-te 3 ja 5 nõuetele.

Muu hulgas puudus teadetes otseviide vaidlustatud otsusele, vaid neis viidati üldiselt, et otsus on leitav Tallinna planeeringute registrist. Need puudujäägid ei võimaldanud kaebajal koheselt tuvastada, et otsusega rikutakse avalikku huvi. Ametlikest Teadaannetest nähtuvalt on mitmed omavalitsused (nt Rapla ja Viimsi) avaldanud DP osaliselt kehtetuks tunnistamise kohta korrektselt

§ 139lg 5 nõuetele vastavaid teateid, kuid Tallinna linn ei ole seda teinud.

Kuna kaebaja ei ole olnud DP menetluses huvitatud isikuks ja kaebus on esitatud avalikes huvides, siis ei ole asjakohane kohtupraktika, mis käsitleb huvitatud isikute poolt planeeringutest teadasaamist. Alternatiivselt palus kaebaja HKMS § 71 lg 1 alusel kohtusse pöördumise tähtaeg ennistada, sest 2019. a märtsis avaldatud teadete puudulikkuse tõttu mõistis kaebaja kohtusse pöördumise vajadust alles ERR-i 27.06.2019 artikli põhjal. Mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamiseks on seegi, et Tallinna linna dokumendiregister ega ehitisregister ei sisalda vaidlustatud otsusega seoses ühtegi viidet Karjavälja tn 12 kinnistule, vaid kogu informatsioon on liikunud eksitava pealkirjaga „Laki tn 25 krundi detailplaneering“. Tähtaja ennistamist toetab ka ülekaalukas avalik huvi välistada korruptsiooniohtliku ebaõige 2

(11)3-19-1434 halduspraktika jätkamine (vt ka haldusasi nr 3-19-436, milles Jõhvi vald tunnistas sarnases olukorras pärast ALTAM Konsultatsioonide OÜ poolt kaebuse esitamist DP osaliselt kehtetuks tunnistamise otsuse ise kehtetuks). 4. Tallinn linn leidis 12.09.2019 seisukohas, et kaebus ei ole tähtaegne ja kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Tallinna linna avaldatud teated olid nõuetekohased ja arusaadavad, sest neis oli selgelt märgitud, milline kehtiv DP ja millise kinnistu osas kehtetuks tunnistatakse. DP kehtetuks tunnistamisel ei ole enamasti majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi mõjusid ning seega ei ole neid võimalik ka teates kirjeldada. DP või selle osa kehtetuks tunnistamine tähendab mingil maa-alal määratud ehitusõiguse kehtetuks tunnistamist, mille tulemusel säilib senine olukord. DP osaliselt kehtetuks tunnistamine ei anna kinnistu omanikule ehitusõigust, vaid kinnistule ehitamiseks peab ta taotlema uue DP koostamist või projekteerimistingimuste väljastamist. Ka vaidlustatud otsuses ja selle seletuskirjas on märgitud, et Karjavälja tn 12 kinnistu omanik soovib taotleda projekteerimistingimusi kinnistule kaupluse rajamiseks. DP kehtetuks tunnistamiseks ei viida läbi avatud menetlust. Planeerimisotsuseid avalikes huvides vaidlustada sooviv isik peab ise jälgima asjakohaseid infokanaleid ja seega hakkas kaebetähtaeg kulgema teadete avaldamisel vastavalt

§ 139lg-le 3.

Kaebaja väited kogenematusest on ebausutavad, sest kaebaja juhatuse liikmed on vandeadvokaadid ning kaebaja varasem nimi oli Alvin Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ.

  1. Lidl Eesti OÜ leidis 11.09.2019 seisukohas, et kaebus ei ole tähtaegne ja kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Tallinna linn on avaldanud teated Laki tn 25 krundi DP osaliselt kehtetuks tunnistamise kohta nõuetekohaselt oma veebilehel, Ametlikes Teadaannetes, Eesti Päevalehes ja ajalehes Pealinn. Kõik teated sisaldasid linki Tallinna planeeringute registrile, kust on kiiresti võimalik leida kogu informatsioon DP kohta, sh vaidlustatud otsus ja selle seletuskiri. Pole usutav, et avalikkusele ja kaebajale sai alles ERR-i 27.06.2019 artikli kaudu teatavaks, et Karjavälja tn 12 kinnistule soovitakse ehitada kauplust ja seetõttu tunnistati varasem DP osaliselt kehtetuks. Arvestades varasemat ERR-i 18.12.2018 uudist „Lidl soetas Tallinnas järjekordse kinnistu“, pidi kaebaja mõistma, et DP osaliselt kehtetuks tunnistamine on eelduslikult seotud just Karjavälja tn 12 kinnistule kaupluse rajamise kavatsusega. Kaebaja viited teiste omavalitsuste teadetele ei ole asjassepuutuvad ning populaarkaebusega kohtusse pöördumise tähtaeg ei saa olla pikem, kui ajast huvitatud isikutele ette nähtud kaebetähtaeg. Haldusaktist huvitatud isik ei saa kanda piiramatu aja jooksul riski, et keegi võib soovida temale soodsat haldusakti vaidlustada. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõjuvat põhjust, mis õigustaks kaebetähtaja möödalaskmist. Selliseks mõjuvaks põhjuseks ei ole asjaolu, et kaebaja ei olnud teadlik
  2. a märtsis avaldatud teadetest. Kaebajat ei saa pidada õiguslikult kogenematuks ning talle pidid olema arusaadavad nii avaldatud teadete õiguslik tähendus kui ka vajadus järgida kaebetähtaega. Info leidmist ei saanud kuidagi raskendada asjaolu, et kirjavahetuses ja teadetes kasutati kõnealuse DP ametlikku nimetust. Kaebaja väidetud avalik huvi ei kaalu üles kaebetähtaja ennistamisega kahjustatavaid õigushüvesid (st õiguskindlust ja kolmanda isiku usalduse kaitset).
  3. Tallinna Halduskohus luges 30.09.2019 määrusega kaebuse mittetähtaegseks, jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel haldusasja menetluse. Ühtlasi mõistis halduskohus kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 1504 eurot ja ülejäänud menetluskulud jättis menetlusosaliste endi kanda.

§ 141

kohaselt oli kaebajal 21.03.2019 otsuse vaidlustamiseks aega 30 päeva alates päevast, kui ta sai teada DP osalisest kehtetuks tunnistamisest. Seega on oluline tuvastada, millal kaebaja vaidlustatud otsusest teada sai või pidi teada saama. Vaidlust ei ole, et Tallinna linn on avaldanud DP osaliselt kehtetuks tunnistamise kohta teated kooskõlas

§ 140lg3

(11)3-19-1434 ga 5 ja § 139 lg-ga 3 ning vastustaja ei pidanud otsusest kaebajat eraldi teavitama. Kaebetähtaeg hakkab kulgema DP kehtestamise või kehtetuks tunnistamise teate nõuetekohase avaldamisega (vt Riigikohtu 28.12.2012 määrus nr 3-3-1-69-12, p 14), olenemata sellest, kas vaidlustamisel tuginetakse enda subjektiivsete õiguste või avaliku huvi kaitsmisele. Planeerimisotsuseid populaarkaebusega vaidlustada sooviv isik peab ise jälgima infokanaleid, mille kaudu kohalik omavalitsus vastavat teavet avaldab. Kuna Tallinna linn on avaldanud teated DP osaliselt kehtetuks tunnistamise kohta nõuetekohastes infokanalites, siis tuleb lugeda, et kaebaja pidi saama otsusest teada hiljemalt 01.04.2019 (s.o alates teate avaldamisest linnalehes Pealinn). Seega on 26.07.2019 kaebus esitatud pärast kaebetähtaja möödumist. Kaebetähtaja kulgema hakkamist ei mõjuta asjaolu, et teadetes ei olnud avatud DP osaliselt kehtetuks tunnistamise eesmärke ega sellega kaasnevaid mõjusid. Kaebaja viidatud Rapla ja Viimsi näited ei oma praeguses asjas tähtsust. Vastustaja märkis teadetes selgelt, milline DP osaliselt kehtetuks tunnistati ja millise kinnistu osas. Põhjendatud on ka vastustaja seisukoht, et hoonestamata kinnistu osas DP kehtetuks tunnistamine ei muuda senist olukorda ja sellega ei kaasne mõjusid, mida saanuks teates välja tuua. Teated sisaldavad linki aadressile https://tpr.tallinn.ee, kust vaidlustatud haldusakt on otsinguga hõlpsasti leitav. Asjaolu, et teadetes puudus lühikokkuvõte otsusest, ei tähenda, et kaebetähtaega ei saaks hakata lugema vastava teate avaldamisest. Kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Kaebaja ei ole toonud välja mõjuvaid põhjuseid HKMS § 71 lg 1 tähenduses, mis takistasid tal kaebuse esitamist seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Kaebajat ei saa pidada õiguslikes küsimustes kogenematuks ja tal puudus alus eeldada, et kaebetähtaja kulgema hakkamine on seatud sõltuvusse ajast, mil vaidlusalust otsust hakatakse meedias kajastama. Selliseid teateid ei pruugita sageli meedias üldse kajastada, kuid see ei tähenda, et neid saaks vaidlustada määramata aja jooksul. Kaebaja ei olnud praegusel juhul ise piisavalt hoolikas ning kaebetähtaja ennistamist tingiva mõjuva põhjusena ei ole käsitatav asjaolu, et ta lihtsalt ei märganud 2019. a märtsis avaldatud teateid. Mõjuvaks põhjuseks ei ole seegi, et info liikus Tallinna linna dokumendiregistris ja Tallinna planeeringute registris ning ehitisregistris pealkirjaga „Laki tn 25 krundi detailplaneering“, sest tegemist on vaidlustatud otsusega osaliselt kehtetuks tunnistatud DP nimetusega ja igati loogiline on eeldada, et vastava DP-ga seonduvat infot otsitakse just selle järgi. Kaebaja viited väidetavale ebaõigele praktikale ja korruptsiooniohule on kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamisel asjassepuutumatud, sest ka sellised väited ei saa tuua kaasa seaduse nõuetele mittevastava kaebuse menetlemist. Seaduses sätestatud menetlustähtaegade järgimine on vajalik õiguskindluse huvides ja tähtaja ennistamine on lubatav vaid erandina üksikjuhtumil õiglase tulemuse saavutamiseks, võttes seejuures arvesse ka teiste menetlusosaliste ja avalikke huve ning põhimõtet, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus. Kuna kaebaja ei ole toonud välja ühtegi objektiivset ja kaalukat asjaolu, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist, siis puudub kaebetähtaja ennistamiseks alus ja haldusasja menetlus tuleb HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 4 alusel tema enda kanda. Kolmas isik taotleb kaebajalt HKMS § 108 lg 8 alusel kokku 2245 euro suuruste menetluskulude väljamõistmist (sh esindajakulu 2241 eurot ja äriregistri väljavõtte tegemise kulu 4 eurot). Kolmas isik on asjas esitanud 05.08.2019 vastuse esialgse õiguskaitse taotlusele ning 11.09.2019 seisukoha kaebuse tähtaegsuse ja tähtaja ennistamise taotluse osas. Taotlusest ja kuludokumentidest nähtuvalt on neile toimingutele kulutatud 19,30 töötundi. Arvestades, et asi ei ole eriliselt keerukas ning seisukohti on nõutud vaid esialgse õiguskaitse kohaldamise ja kaebuse tähtaegsuse küsimustes, tuleb väljamõistetavaid esindajakulusid vähendada. Põhjendatud esindajakuluks on 1500 eurot, mis vastab vandeadvokaadi ligikaudu 13 töötunnile, samuti tuleb kaebajal hüvitada äriregistri väljavõtte saamise kulu 4 eurot. Tasutud riigilõiv tagastatakse HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel. 4
(11)3-19-1434 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. ALTAM Konsultatsioonide OÜ palub 15.10.2019 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ning teha uus määrus, millega lugeda kaebus tähtaegseks ja saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks või alternatiivselt ennistada halduskohtusse pöördumise tähtaeg. Teise alternatiivina palub kaebaja juhul, kui määruskaebus jääb põhiosas rahuldamata, tühistada halduskohtu määrus menetluskulude hüvitamist puudutavas osas ja vähendada temalt kolmanda isiku kasuks väljamõistetavat summat mõistliku suuruseni. Kaebus tuleb lugeda tähtaegseks, sest ükski Tallinna linna 22.03.2019–01.04.2019 avaldatud teadetest ei vastanud

§ 139

lg 5 nõuetele, st neis puudus lühikokkuvõte DP sisu kohta ja DP osaliselt kehtetuks tunnistamise mõjude kohta. Kaebetähtaeg ei saanud hakata kulgema mittenõutekohaste teadete avaldamisest. Halduskohus keskendus liigselt sellele, kas teated olid avaldatud selleks ettenähtud kohas ja tähtajal, jättes tähelepanuta selle, et teated saab lugeda nõuetekohaselt avaldatuks üksnes siis, kui ka nende sisu vastab

-s sätestatud tingimustele. Riigikohtu 28.12.2012 määruses nr 3-3-1-69-12 käsitleti üksnes nõuetekohast avaldamiskohta ega vaieldud teadete sisu nõuetele vastavuse üle, mistõttu ei ole see lahend vahetult kohaldatav. Halduskohtu selgitustest nähtuvalt on kohus tegelikult möönnud, et teated ei vastanud

§ 139

lg 5 nõuetele, kuid leidis, et see ei mõjutanud kaebetähtaja kulgema hakkamist, millega ei saa nõustuda. Kui vastustaja leidis, et DP kehtetuks tunnistamine hoonestamata Karjavälja tn 12 kinnistu osas ei mõjuta senist olukorda ja sellega ei kaasne mingeid mõjusid, tulnuks seda teadetes ka märkida. Rapla ja Viimsi näited kinnitavad, et vastustajal oli reaalselt võimalik teadetes sellised asjaolud välja tuua ja seeläbi

§ 139lg 5 nõudeid järgida.

Halduskohus on jätnud kaebaja näited

§ 140lg 5 alusel esitatud korrektsetest teadetest põhjendamatult tähelepanuta.

Kolmandate isikute jaoks saab kaebetähtaeg hakata kulgema üksnes siis, kui teate avaldamisel on järgitud nii avaldamiskoha kui ka sisu nõudeid. Kuna

§ 139

lg-s 5 toodud asjaolusid kajastati esmakordselt alles ERR-i 27.06.2019 artiklis, tuleb sellest hakata arvestama ka halduskohtusse pöördumise tähtaega. Vastustaja ei ole tõendanud, et ta oleks avaldanud enne 27.06.2019 mõnda teadet, mis sisaldas DP osaliselt kehtetuks tunnistamise eesmärki. Halduskohus jättis kaebetähtaja ebaõigesti ennistamata, kuigi selleks esines mõjuv põhjus (s.o avalikkuse, sh kaebaja, eksitamine ja avaliku huviga seotud asjaolude nõuetekohaselt välja selgitamata jätmine). Arusaamatu on seisukoht, et Tallinna dokumendiregistris ja ehitisregistris info liikumine eksitava pealkirjaga ei ole HKMS § 71 lg 1 tähenduses mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks. Tegemist oli avalikkuse otsese eksitamisega ja info pahatahtliku varjamisega, mille tõttu ei olnud avalikkusel võimalik ka infot otsides mõista, et Karjavälja tn 12 kinnistu osas tehakse selliseid toiminguid. Kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks on ka suur avalik huvi menetluse vastu ning Tallinna linna poolt avaliku huviga seotud asjaolude ebapiisav arvestamine ja lähtumine pelgalt kinnistu uue omaniku Lidl Eesti OÜ soovist kalduda kinnistu hoonestamisel kõrvale kehtiva DP tingimustest ilma uue DP koostamise menetlust läbimata. Vastustaja ja kolmanda isiku eesmärk on vältida avalikkuse kaasamist Karjavälja tn 12 kinnistu alal linnaruumi kujundamisse, mis rikub planeerimisõiguse aluspõhimõtteid (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu lahendid nr 3-17-2721 ja 3-18-835). Kaebetähtaeg tuleb ennistada ka selleks, et vältida vastustaja ebaõige praktikaga kaasneda võivat korruptsiooniohtu, jättes sisuliselt ametniku otsustada, kellele pannakse kohustus läbida aastaid kestev DP menetlus ja kellel võimaldatakse saavutada soovitud tulemus projekteerimistingimuste alusel oluliselt kiiremini. Ülekaalukas avalik huvi asja põhjaliku ja avaliku menetlemise vastu ei tohiks saada kahjustatud üksnes kaebuse esitamise tähtaja väidetava möödalaskmise tõttu. Seejuures on halduskohus 06.08.2019 määruses möönnud kaebusel sisuliste eduväljavaadete olemasolu. 5

(11)3-19-1434 Halduskohus mõistis menetluse lõpetamisel kaebajalt kolmanda isiku kasuks ebaõigesti välja menetluskulud 1504 eurot. Kolmanda isiku esindajakulud on ülepaisutatud ja väljamõistetavat summat tuleb igal juhul vähendada. Halduskohus ei ole arusaadavalt põhjendanud, miks tuleb kolmanda isiku menetluskulud lugeda põhjendatuks just märgitud suuruses (s.o umbes esindaja 13 töötunni ulatuses). Muu hulgas ei ole kohus piiritlenud, kui suur ajakulu oli põhjendatud kolmanda isiku 05.08.2019 ja 11.09.2019 menetlusdokumentide koostamiseks, rikkudes seega HKMS § 157 lg-st 1 ja § 178 lg-st 3 tulenevat põhjendamiskohustust. Kaebaja hinnangul saaks esindajakulud lugeda põhjendatuks ja vajalikuks maksimaalselt 10 tunni ulatuses (s.o 6,5 tundi + 3,5 tundi). Samuti tuleb arvestada, et Lidl Eesti OÜ oli üksnes kolmas isik, kellel puudus kohustus menetluses oma seisukohti esitada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Määruskaebuse menetlusse võtmine
  1. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 124 lg-d 3 ja 4; § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks nõuda selle kohta vastustajalt ja kolmandalt isikult täiendavat seisukohta, vaid arvestab nende poolt varem avaldatuga. Kaebeõigus
  2. ALTAM Konsultatsioonide OÜ on esitanud 26.07.2019 kaebuse Tallinna Linnavolikogu 21.03.2019 otsuse nr 47 (I kd, tl 30-32) tühistamiseks. Vaidlustatud otsusega tunnistati osaliselt (Karjavälja tn 12 kinnistu osas) kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2016 korraldusega nr 61-k (I kd, tl 11-12p; I kd, tl 26-26p) kehtestatud Laki tn 25 krundi detailplaneering (I kd, tl 1325p; I kd, tl 35-36). Kaebus on üheselt mõistetavalt esitatud nn populaarkaebusena ehk avalikes huvides, mitte ALTAM Konsultatsioonide OÜ õiguste kaitseks. Kaebus tugineb

§-le 141, mille kohaselt on igal isikul õigus pöörduda kohtusse DP kehtestamise otsuse vaidlustamiseks muu hulgas juhul, kui ta leiab, et otsus on vastuolus avaliku huviga. Praegusel juhul ei ole aga vaidlustatud mitte DP kehtestamise otsust (

§ 139

lg 1), vaid olemasoleva DP osaliselt kehtetuks tunnistamise otsust (

§ 140

lg 1 p 2 ja lg 2), mille avalikes huvides vaidlustamise võimalust

§ 141selgesõnaliselt ette ei näe.

10. Kaebaja on seisukohal, et

§ 141

alusel on populaarkaebusega vaidlustatav ka DP (osaliselt) kehtetuks tunnistamise otsus, tuginedes seejuures

eelnõu seletuskirjale ja kohtuotsustele haldusasjas nr 3-09-2478.

eelnõu (Riigikogu XII koosseisu 571 SE) seletuskirjas (lk 180-181) on viitega haldusasjas nr 3-09-2478 esitatud kohtute seisukohtadele selgitatud, et

ei reguleeri DP kehtetuks (sh osaliselt kehtetuks) tunnistamise menetlust, kuid valdavalt toimub see uue DP algatamise kaudu ja seega rakenduvad ka DP koostamise menetlusele ettenähtud nõuded. Lisaks on eraldi välja toodud, et DP osaliselt kehtetuks tunnistamist tuleb sisuliselt käsitada DP muutmisena. 11. Ringkonnakohus märgib esmalt, et haldusasjas nr 3-09-2478 käsitletud juhtumi asjaolud erinesid oluliselt praeguse vaidluse asjaoludest, mistõttu ei saa viidatud asjas tehtud Tallinna Halduskohtu 21.06.2010 otsuses ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2011 otsuses väljendatud seisukohti kanda vahetult üle praegusele vaidlusele. Eelkõige ei olnud haldusasjas nr 3-09-2478 6

(11)3-19-1434 tegemist olukorraga, kus algse planeeringuala sees oleks DP elluviimisest teatud osas loobutud, vaid selles asjas tunnistati olemasolev DP kehtetuks üksnes osas, milles sellega oli määratud krundi ehitusõiguse raames kindlaks ka püstitatavatesse kortermajadesse rajatavate korterite arv (st võimaldamaks ehitusmahtu muutmata projekteerida suuremate korterite asemel rohkem väiksemaid kortereid). Seega oli kirjeldatud juhtumi puhul selgelt tegemist kehtestatud DP muutmisega, mitte DP (osaliselt) kehtetuks tunnistamisega kuni 30.06.2015 kehtinud

(

v.r) § 27 lg 1 alusel (vt ka ringkonnakohtu otsuse p-d 11–13 ja halduskohtu otsuse p 8). Kuna kohtud leidsid haldusasjas nr 3-09-2478, et haldusorgan oli ebaõigesti tuginenud

v.r § 27 lg-le 1 ja pidanuks DP osalise kehtetuks tunnistamise asemel koostama kehtivat DP-d muutva planeeringu, siis ei võimalda need otsused järeldada, et kohtud oleksid aktsepteerinud

v.r § 26 lg 1 alusel populaarkaebuse esitamist DP (osaliselt) kehtetuks tunnistamise otsuse peale. Erinevalt haldusasjast nr 3-09-2478 on praegusel juhul vaidlustatud 21.03.2019 otsuse aluseks olnud selgelt Lidl Eesti OÜ 06.12.2018 taotluses (I kd, tl 29) väljendatud soov loobuda DP (edasisest) elluviimisest ja

§ 140

lg 1 p 2, mis on sisuliselt identne

v.r § 27 lg-ga

  1. Seega ei ole haldusasjas nr 3-09-2478 tehtud lahendid asjakohased.
  2. Lisaks sellele, et

eelnõu seletuskirjas on mõistetud haldusasjas nr 3-09-2478 tehtud kohtuotsuseid osaliselt ebaõigesti, tuleb arvestada, et Riigikogu majanduskomisjoni 10.11.2014 istungi protokollist nr 248 (lk 16-17) nähtuvalt on muudatusettepaneku nr 149 all selgelt välja toodud, et seadusandja on teadlikult soovinud kaugeneda kohtute seisukohast, et DP kehtetuks tunnistamiseks (sh osaliselt) tuleks viia läbi täiemahuline planeeringumenetlus. Sama selgitus on leitav

eelnõu II lugemise seletuskirjast (muudatusettepanek nr 134). Ka

§ 140

lg-test 3 ja 4 nähtub, et DP kehtetuks tunnistamise (täielikult või osaliselt) menetlusse tuleb kaasata üksnes puudutatud isikud ja asutused ning puudub kohustus otsustada seda avatud menetluses. Siiski ei tulene ainuüksi asjaolust, et DP kehtetuks tunnistamise saab otsustada avalikkust kaasamata, et vastavat otsust ei ole võimalik ka vaidlustada avalikes huvides. 13. HKMS § 44 lg 2 kohaselt saab isik pöörduda kohtusse mh avaliku huvi kaitseks üksnes seaduses sätestatud juhul. Sellest tulenevalt peab populaarkaebuse esitamise õigus olema seaduses selgelt sätestatud (vrd Riigikohtu 10.04.2001 määrus 3-3-1-16-01, p 5). Iseenesest ei saa populaarkaebusega halduskohtusse pöördumise õiguse puudumine rikkuda kaebaja ega kellegi teise subjektiivseid avalikke õigusi (mh ei taga avalikes huvides kohtusse pöördumise õigust põhiseaduse § 15 lg 1 ls 1) ega takista kuidagi DP osaliselt kehtetuks tunnistamise vaidlustamist oma õiguste kaitseks HKMS § 44 lg 1 alusel. Senises kohtupraktikas ei ole peetud võimalikuks tuletada populaarkaebuse esitamise õigust ka analoogia korras ega sätete laiendava tõlgendamise teel (nt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1 alusel lõpuni menetletud maakonnaplaneeringute vaidlustamise osas – Riigikohtu 08.08.2018 otsus nr 3-16-1472, p-d 14–18; Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2019 otsus nr 3-18-530, p 8; 28.02.2019 otsus nr 3-18-545, p 14; 13.06.2019 otsus nr 3-18-551, p 10; 21.06.2019 otsus nr 318-529, p-d 22–23; seonduvalt

§ 125

lg 5 alusel väljastatud projekteerimistingimustega – Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2019 otsus nr 3-17-2721, p-d 10–11; 18.04.2019 otsus nr 318-1141, p 10; 25.04.2019 otsus nr 3-18-1117, p-d 12–13; 17.09.2019 otsus nr 3-18-506, p 17; Tartu Ringkonnakohtu 10.10.2017 otsus nr 3-16-2611, p-d 21–23). 14. Eeltoodule vaatamata tuleb ringkonnakohtu hinnangul aktsepteerida

§ 141

alusel avalikes huvides kohtusse pöördumist DP osaliselt kehtetuks tunnistamise otsuse peale.

§ 140

lg 7 kohaselt tuleb DP muutmiseks koostada uus sama planeeringuala hõlmav DP, lähtudes DP koostamisele ettenähtud nõuetest. Seevastu olukorras, kus planeeringu koostamise korraldaja või planeeritava kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest osaliselt loobuda ning see ei takistaks planeeringu terviklahenduse elluviimist, võib DP tunnistada kehtetuks ka osaliselt (

§ 140lg 2). Kuigi DP osaliselt kehtetuks tunnistamise puhul ei toimu otseselt 7

(11)3-19-1434 senise planeeringulahenduse asendamist uue lahendusega, sarnaneb see siiski DP muutmisega, sest varasem DP jääb kehtima piiratud ulatuses. Sellist lähenemist kinnitab ka

eelnõu seletuskiri ja vastavas osas ei ole Riigikogu menetluse käigus sisulisi muudatusi tehtud, vaid üksnes täpsustatud sättes sisalduvat viidet (vt Riigikogu majanduskomisjoni 10.11.2014 istungi protokoll nr 248, muudatusettepanek nr 150; samuti

eelnõu II lugemise seletuskiri, muudatusettepanek nr 135). Sellele, et seadusandja on pidanud vajalikuks eristada olukorda, kus DP tunnistatakse kehtetuks üksnes osaliselt, viitab

§ 140

lg 5, mis näeb ette, et DP osalisest kehtetuks tunnistamisest tuleb lisaks puudutatud isikutele ja asutustele teavitada ka avalikkust ning seda samal viisil nagu DP kehtestamisest (

§ 139lg-d 3 ja 5).

Kuna DP tervikuna kehtetuks tunnistamisest teavitamise osas eriregulatsioon puudub, siis tuleb sellest järelikult teavitada üksnes menetlusosalisi. Kokkuvõtlikult peab ringkonnakohus õigeks tõlgendada

§-s 141 sätestatut viisil, et populaarkaebusega on võimalik kohtusse pöörduda nii DP kehtestamise otsuse kui ka DP osaliselt kehtetuks tunnistamise otsuse (s.o sisuliselt DP muutmise otsuse ehk DP muudetud kujul kehtestamise otsuse) vaidlustamiseks. Järelikult tuleb jaatada ALTAM Konsultatsioonide OÜ kaebeõigust Tallinna Linnavolikogu 21.03.2019 otsuse nr 47 vaidlustamiseks. Kaebuse tähtaegsus 15.

§ 141

kohaselt tuleb kaebus esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest.

§ 140

lg 5 näeb ette, et DP osaliselt kehtetuks tunnistamisest tuleb muu hulgas teavitada ajalehes, lähtudes

§ 139

lgtes 3 ja 5 sätestatud nõuetest.

§ 139

lg 3 kohaselt tuleb vastav teade avaldada otsuse tegemisest arvates 30 päeva jooksul planeeringuala kohaliku omavalitsuse üksuse valla- või linnalehes või linnaosadega linnade puhul linnaosalehes, samuti maakonnalehes või üleriigilise levikuga ajalehes, mille kohaliku omavalitsuse üksus on määranud valla või linna ametlike teadete avaldamise kohaks. Täiendavalt tuleb teade otsuse tegemisest arvates 14 päeva jooksul avaldada Ametlikes Teadaannetes ja DP koostamise korraldaja veebilehel.

§ 139

lg 5 sätestab, et avaldatavas teates tuleb anda lühikokkuvõte DP sisu kohta, sh selle kohta, milliseks võivad kujuneda DP elluviimisega eeldatavalt kaasneda võivad majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised mõjud ning mõju looduskeskkonnale. 16. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et Tallinna linn on avaldanud teated 21.03.2019 otsusega DP osaliselt kehtetuks tunnistamise kohta kooskõlas

§ 139

lg 3 nõuetega nii Tallinna linna veebilehel 22.03.2019 (I kd, tl 122), üleriigilise levikuga ajalehes Eesti Päevaleht 25.03.2019 (I kd, tl 124), Ametlikes Teadaannetes 26.03.2019 (I kd, tl 124p) ja linnalehes Pealinn 01.04.2019 (I kd, tl 183). Küll aga on kaebaja seisukohal, et vastustaja avaldatud teated ei vastanud

§ 139

lg-s 5 toodud sisulistele nõuetele ning sellest tulenevalt ei saanud neist hakata kulgema ka

§-s 141 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaeg, olenemata sellest, et teated avaldati iseenesest õiges avaldamiskohas ja õigeaegselt. Seejuures ei ole vaidlust, et kaebaja ei olnud

§ 127

lg-s 2 nimetatud isikuks, keda oleks tulnud DP osaliselt kehtetuks tunnistamisest eraldi teavitada, ning puuduvad andmed, et kaebaja oleks vaidlustatud otsusest pidanud saama teada muul viisil peale vastustaja avaldatud teadete.

  1. Kõik eespool loetletud teated on identse sõnastusega: „Tallinna Linnavolikogu otsustas
  2. märtsi 2019 istungil: /.../
  3. otsusega nr 47: tunnistada Tallinna Linnavalitsuse
  4. jaanuari 2016 korraldusega nr 61-k kehtestatud Laki tn 25 krundi detailplaneering Karjavälja tn 12 kinnistu osas kehtetuks.“ Kõigi teadete lõppu on lisatud ka juhis: „Detailplaneeringutega saab tutvuda Tallinna planeeringute registris https://tpr.tallinn.ee/.“ 8

(11)3-19-1434 18. Ringkonnakohus möönab, et viidatud teadete avaldamisel ei ole Tallinna linn järginud

§ 139

lg 5 nõudeid, kuid leiab sarnaselt halduskohtule (vt määruse p 9.3), et avaldatud teadete puudused ei olnud sedavõrd olulised, et need oleksid takistanud kaebetähtaja kulgema hakkamist. Kaebajaga tuleb iseenesest nõustuda, et teate saab lugeda nõuetekohaselt avaldatuks üksnes tingimusel, et nõuetele vastavad nii teate avaldamiskoht ja tähtaeg kui ka teate sisu. See ei tähenda siiski, et kõik eksimused teate avaldamisel oleksid võrdselt kaalukad.

§ 140

lg 5 alusel DP osaliselt kehtetuks tunnistamisest teavitamine kujutab endast olemuselt vastava haldusakti avalikku teatavakstegemist (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 62 lg 3 p 3), milleks

§ 139

lg-d 3 ja 5 näevad ette üksnes mõnevõrra täpsustatud nõuded, võrreldes HMS § 62 lg-ga

  1. Haldusakti vaidlustamise tähtaeg võib hakata kulgema ka selle puudulikust teatavaks tegemisest (nt Riigikohtu 17.02.2016 määrus nr 3-3-1-80-15). Kuna praegusel juhul olid teated avaldatud nõuetekohases avaldamiskohas, siis tuleb hinnata esmajoones seda, kas nende sisu põhjal oli avalikkusel (sh kaebajal) võimalik aru saada, millises osas DP kehtetuks tunnistati, ning seeläbi hinnata, kas selline otsus võib olla vastuolus avaliku huviga ja kas neil võiks olla põhjust seda vaidlustada.
  2. Nagu eelnevalt märgitud, kohustavad

§ 139

lg 5 ja § 140 lg 5 koostoimes märkima DP osaliselt kehtetuks tunnistamise teates lühikokkuvõtte otsuse sisust, sh sellega eeldatavalt kaasnevatest mõjudest. Kui otsuse sisu lühikokkuvõttena saab käsitada selle resolutsiooni teates väljatoomist (st tunnistada Laki tn 25 krundi detailplaneering Karjavälja tn 12 kinnistu osas kehtetuks), siis mõjude osas ei nähtu teatest midagi. Vastustajaga ei saa nõustuda, et kuna DP kehtetuks tunnistamisel ei ole enamasti mingeid vahetuid mõjusid, siis ei ole võimalik neid teates ka kirjeldada. Kaebaja leiab õigesti, et sellisel juhul tulnuks teates siis märkida, et DP osaliselt kehtetuks tunnistamisel puuduvad

§ 139lg-s 5 nimetatud mõjud.

Lisaks ei ole oluline, et DP osalisel kehtetuks tunnistamisel säilib vastaval alal senine olukord, sest mõjusid tuleb hinnata eelkõige osaliselt kehtetuks tunnistatava DP elluviimise seisukohast (st selgitada DP osaliselt kehtetuks tunnistamise mõju planeeringu terviklahendusele). Eeltoodule vaatamata peab ringkonnakohus määravaks, et avaldatud teadetes olid üheselt välja toodud andmed nii vaidlustatud haldusakti (Tallinna Linnavolikogu 21.03.2019 otsus nr 47) kui ka sellega osaliselt kehtetuks tunnistatud haldusakti (Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2016 korraldus nr 61-k) kohta, samuti sisaldas teade osaliselt kehtetuks tunnistatud planeeringu täpset nimetust („Laki tn 25 krundi detailplaneering“) ja teavet planeeringu kehtetuks tunnistamise ulatusest (Karjavälja tn 12 kinnistu osas) ning täiendavalt oli lisatud viide, kus saab haldusaktiga tutvuda (Tallinna planeeringute registris https://tpr.tallinn.ee/). Olukorras, kus teated sisaldasid kõiki HMS § 62 lg 6 kohaselt haldusakti avalikul teatavakstegemisel nõutavaid andmeid (mh haldusakti resolutiivosa ja viide kogu haldusaktiga tutvumise võimalustele), ei ole alust väita, et isikul polnud nende põhjal võimalik mõista otsuse tähendust ega hinnata selle vaidlustamise vajadust (sh tutvudes vajaduse korral täiendavalt otsuse täisteksti ja lisadega ning osaliselt kehtetuks tunnistatud DP materjalidega – vt DP017570). 20. Ka avalikes huvides kohtusse pöördunud isik peab avaldatud teadete mittevastavusele tuginedes ära põhjendama, kuidas konkreetne mittevastavus takistas tal haldusaktiga tutvumist ja sellele oma hinnangu andmist. Kaebaja ei ole seda teinud, vaid tugineb üksnes abstraktselt teadete puudustele. Pigem on praegusel juhul usutav, et kaebaja ei olnud teadetega tutvumisel ise piisavalt hoolikas ega märganud neid seetõttu õigeaegselt (vrd Riigikohtu 20.09.2012 määrus nr 3-3-1-36-12, p 18; 28.12.2012 määrus nr 3-3-1-69-12, p 14), vaid asus neid otsima alles pärast ERR-i 27.06.2019 uudist (I kd, tl 33-34). Põhjendamatud on ka etteheited, et kogu asjaomane info liikus Tallinna planeeringute registris, ehitisregistris ja Tallinna linna dokumendiregistris pealkirjade all, mis viitasid Laki tn 25 krundi DP-le, kuid mitte Karjavälja tn 12 kinnistule. Kuna osaliselt kehtetuks tunnistatud DP ametlik nimetus on „Laki tn 25 krundi detailplaneering“, siis olnuks eksitav hoopis teabevahetuses sellele viitamata jätmine. Soovi 9

(11)3-19-1434 korral olnuks kaebajal võimalik leida vaidlustatud otsus koos lisadega üles ka selle kuupäeva ja numbri järgi Tallinna õigusaktide registrist (https://oigusaktid.tallinn.ee/). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kaebaja esitatud näited (I kd, tl 176-179) Viimsi valla 16.04.2019 teatest ja Rapla valla 06.05.2019 teatest DP osaliselt kehtetuks tunnistamise kohta, mis järgivad kahtlemata paremini

§ 139

lg 5 nõudeid, ei anna alust järeldada, et nende näidetega võrreldes lakoonilisemast teatest ei saagi kaebetähtaeg kulgema hakata. Vaidlust ei ole olnud selle üle, et Tallinna linnal olnuks iseenesest n-ö tehniliselt võimalik avaldada kõnealune teade ka praegusest märksa üksikasjalikumal kujul. 21. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohtaga, et 26.07.2019 kaebus on esitatud

§-s 141 sätestatud 30-päevast kaebetähtaega rikkudes, sest kaebaja pidanuks vaidlustatud otsusest saama teada hiljemalt linnalehes 01.04.2019 avaldatud teatest ja kohtusse pöördumise viimane päev oli seega 02.05.

  1. Tähtaja ennistamise taotlus
  2. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Kaebaja on tähtaja möödalaskmist põhjendanud osaliselt samade argumentidega nagu kaebuse tähtaegsust (st raskused otsuse leidmisel ning selle sisu ja mõjude väljaselgitamisel). Ringkonnakohus leidis juba eespool, et Tallinna linna avaldatud teated sisaldasid minimaalselt vajalikku informatsiooni, et mõista Tallinna Linnavolikogu 21.03.2019 otsuse nr 47 põhisisu ja soovi korral otsida üles otsuse terviktekst. Kaebaja väited raskustest otsuse leidmisel erinevatest registritest on ilmselgelt otsitud. Kuna kaebaja juhatuse liikmed on kogenud vandeadvokaadid, ei saanud kaebetähtaja järgimist takistada ka kaebaja kogenematus õiguslikes küsimustes. Kaebetähtaja ennistamist tingivateks mõjuvateks põhjusteks HKMS § 71 lg 1 tähenduses ei saa olla ka väidetav suur avalik huvi asja menetlemise vastu, Tallinna linna poolt avaliku huviga seotud asjaolude ebapiisav arvestamine ega ka vajadus vältida korruptsiooniohtliku praktika jätkamist. Tegemist ei ole asjaoludega, mis oleksid saanud mingil viisil takistada kaebajal õigeaegselt kohtusse pöördumist. See, kas Tallinna linn on DP osaliselt kehtetuks tunnistamisel arvestanud piisavalt avalikke huve või kas Karjavälja tn 12 kinnistule kolmanda isiku soovitud kauplusehoone püstitamiseks on

§ 125

lg 5 alusel võimalik õiguspäraselt väljastada projekteerimistingimused, on sisulised õiguslikud küsimused, millest viimane ei puuduta üldse vaidlustatud otsust. Kuna kaebetähtaja ennistamine riivab oluliselt õiguskindlust, siis saab seda õigustada üksnes mõjuv põhjus ja eelkõige vajadus tagada puudutatud isikute õiguste tasakaalustatud kaitse (nt Riigikohtu 03.12.2012 määrus nr 3-3-1-61-12). Kuna kaebaja on pöördunud halduskohtusse populaarkaebusega, siis ei saa tema huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks olla tungivam, kui kolmanda isiku huvi selle kehtima jäämiseks.

  1. Kuna ALTAM Konsultatsioonide OÜ 26.07.2019 kaebus ei ole tähtaegne ja kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele, siis on halduskohus asja menetluse HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel õigesti lõpetanud. Kolmanda isiku menetluskulud
  2. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu määruse muutmiseks ei ole alust ka osas, milles kaebajalt mõisteti kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud. Lidl Eesti OÜ menetluskulud olid 25.09.2019 esitatud nimekirja ja kuludokumentide (I kd, tl 196-202p) järgi kokku 2245 eurot (sh esindajakulud 2241 eurot, mis vastab 19,5 töötunnile, ja äriregistri väljavõtte kulu 4 eurot). Halduskohus pidas esindajakulu põhjendatuks 1500 euro ulatuses ja kuigi kohus viitas, et see vastab ligikaudu esindaja 13 töötunni tasule, ei ole halduskohus väljamõistetavat summat 10

(11)3-19-1434 seostanud konkreetsete toimingutega. Kaebaja leiab, et halduskohus oleks pidanud hindama, milline on põhjendatud ajakulu konkreetsete menetlusdokumentide koostamiseks ja vähendama väljamõistetavat summat suuremas ulatuses. Kaebaja arvates saaks põhjendatuks pidada kokku 10 töötunnile vastavat esindajakulu (s.o 1200 eurot).
  1. Kuigi Lidl Eesti OÜ on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna ning halduskohus ei ole kohustanud teda seisukohti esitama, vaid andis selleks üksnes võimaluse, ei ole vastava õiguse kasutamine kolmandale isikule kuidagi etteheidetav, arvestades ka vaidluse tähtsust kolmanda isiku jaoks (st võimalust, et tema äriplaani realiseerimine lükkub kohtumenetluse ajaks edasi). HKMS § 20 lg 2 kohaselt on kolmandal isikul menetluses pooltega võrdsed õigused ja kohustused, kui HKMS ei sätesta teisiti. Kuna kolmas isik on nõuetekohaselt tõendanud menetluskulude kandmist seoses praeguse vaidluse menetlemisega, siis on tal õigus taotleda ka tema menetluskulude hüvitamist, sest menetluse lõpetamise korral (v.a HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel) peab kaebaja HKMS § 108 lg-te 4 ja 8 järgi kandma muu hulgas vastustaja poolel osalenud kolmanda isiku menetluskulud. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab halduskohus siiski välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
  2. Väljamõistetavate esindajakulude suuruse määratlemiseks ei pidanud halduskohus asuma üksikasjalikult hindama, milline ajahulk võis esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks. Üksikute menetlusdokumentide analüüsimise asemel tuleb õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestada eelkõige läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust (sh toimingute rohkust). Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane (nt Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15, p 16). Õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud. Kõrgema astme kohtul on põhjust muuta väljamõistetud esindajakulude ulatust üksnes juhul, kui madalama astme kohus on teinud ilmselge diskretsioonivea (nt Riigikohtu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56). Arvestades kogumis asja mahtu, keerukust ja menetlusaega, on kaebajalt kolmanda isiku kasuks väljamõistetud menetluskulud olnud mõistliku suurusega ning ka kolmanda isiku advokaadi tunnitasu (120 eurot + käibemaks) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (nt Riigikohtu 28.11.2018 otsus nr 2-17-10348, p 16). Muu hulgas ei ole ka määruskaebuses esitatud mingeid sisulisi põhjendusi, miks tuleks kolmanda isiku 05.08.2019 ja 11.09.2019 seisukohtade koostamise põhjendatud ajakuluks lugeda vastavalt 6,5 ja 3,5 töötundi. Kokkuvõte
  3. Eelneva põhjal jääb ALTAM Konsultatsioonide OÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.09.2019 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.