KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-12-2357 Määruse tegemise aeg ja koht 5. veebruar 2020. a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Kohtuasi XX
§ 173
lg 1 nimetatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või sellist tegevust otsida. 9. Maakohtu hinnangul võivad võlgnikul olla varjatud tuluallikad. Võlgniku kahele arvelduskontole on menetluse kestel kantud sularahas 16 985 eurot, mis viitab täiendava sissetuleku saamisele. Võlgniku sagedased toidukohtades einestamised, iluteenuste kasutamine ning välisreisid viitavad, et võlgniku elustandard on kõrgem kui alamtasu seda võimaldaks. 2
(6)10.
§ 175
lg 2 p 2 järgi on võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise eelduseks ka see, et rikkumine oleks süüline. Maakohtu hinnangul see praegusel juhul nii on. Maakohtu hinnangul on võlgnik tegutsenud paremini tasustatava töökoha otsimata jätmisel raskelt hooletult. Võlgnikule pidi olema arusaadav, et oma tegevusetusega ta vähendab võlausaldajate võimalusi oma nõuete rahuldamiseks võimalikult suures ulatuses. Võlgniku rikkumine on selgelt süüline. 11. Maakohus leidis, et täidetud on ka kolmas eeldus, kuivõrd kohustuste rikkumine tõi kaasa võlgade mittetasumise, mis kahjustab võlausaldajate huve. 12. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et võlgnik on rikkunud süüliselt
§ 173nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
Seetõttu keeldus maakohus võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetas menetluse. Määruskaebus ja sellele esitatud seisukohad
- Avaldaja esitas maakohtu
- juuni 2019 määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja vabastada ta kohustustest. Avaldaja hinnangul on maakohus ebaõigesti järeldanud, et avaldaja on rikkunud enda kohustusi, sj süüliselt. Avaldaja selgitab, et tema arvelduskontole tehti sissemakseid tema abikaasa äriühingu OÜ Y rahast ja huvides, sest abikaasa arvelduskonto on arestitud. Lisaks selgitab avaldaja, et välisreisi rahastas samuti tema abikaasa. Praeguseks ajaks on avaldaja lahutatud ning tema sissetulekuks on vaid alammääras töötasu. Lisaks esinevad käesolevalt eeldused
§ 175lg 5¹ rakendamiseks, mida maakohus ei ole arvestanud.
- Puudutatud isik 1 ja 2 esitasid määruskaebusele seisukoha, milles palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Puudutatud isik 3 määruskaebusele seisukohta ei esitanud.
- Maakohus jättis
- septembril 2019 määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
- Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
- Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus puudutatud isiku 1 asendamist uue võlausaldajaga.
- septembril 2019 esitas Osaühing Aktiva Finants maakohtule taotluse (tl 120-125, III kd), milles teatas, et on omandanud puudutatud isikult 1 loovutamise teel nõude võlgniku vastu ja soovib seetõttu käesoleva tsiviilasja materjalidele ligipääsu. Ringkonnakohtu hinnangul saab esitatud taotlusest järeldada, et Osaühingut Aktiva Finants saab lugeda asjast puudutatud isikuks. Ringkonnakohus küsis avaldajalt ja puudutatud isikult 1 seisukohta Osaühingu Aktiva Finants puudutatud isiku 1 asemel menetlusse astumiseks. Puudutatud isik 1 teatas
- jaanuari 2020 kirjas, et tal ei ole vastuväiteid Osaühingu Aktiva Finants menetlusse astumiseks puudutatud isiku 1 asemel. Avaldaja ringkonnakohtule tähtaegselt seisukohta ei avaldanud. Arvestades, et Osaühing Aktiva Finants teatest ja puudutatud isiku 1 kinnitusest nähtuvalt on viimane loovutanud võlgniku vastu nõude Osaühingule Aktiva Finants, kes astub VÕS § 164 lg 2 järgi puudutatud isiku 1 asemele, tuleb lugeda Versobank AS-i asemel asjast puudutatud isikuks Osaühing Aktiva Finants. 3
(6)18. Määruskaebemenetluses on vaidluse all küsimus, kas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine on olnud õiguspärane ning kas esinevad eeldused
§ 175lg-s 5¹ sätestatud võlgadest vabastamise menetluse tähtaja pikendamiseks.
Maakohus lõpetas kohustustest vabastamise menetluse
§ 175
lg 2 p 2 ja § 173 lg 1 alusel seetõttu, et võlgnik ei ole maakohtu hinnangul üles näidanud tahet leida mõistlikult tulutoovamat tegevust, vaid võlgniku käitumisest võib järeldada varjatud tuluallikate omamist ning väljamaksete tegemata jätmine on võlausaldajate huvide kahjustamine. Kolleegium leiab, maakohtu järeldused on õiged ning nõustub maakohtu määruse põhjendustega neid kordamata (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659). 19. Vastuseks määruskaebusele selgitab kolleegium esmalt, et võlgniku kohustusest vabastamise otsustamine on reguleeritud
§-s 175, mille lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohustustest vabastamise menetlus peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks on võlgnikul
§ 173
lg 1 kohaselt võlgadest vabastamise menetluses kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Sama paragrahvi lõige 2 järgi peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning lõike 3 järgi loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. 20. Võlgnikul on võimalik saada kohustustest vabaks üksnes juhul, kui ta on täitnud ettenähtud seadusest tulenevad kohustused ning suutnud kohustuste täitmist kohtule ka tõendada. Absoluutsed keeldumisalused kohustustest vabastamiseks on sätestatud
§ 175
lg 2 pdes 1 ja 2, mille järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast mh siis, kui võlgnik on rikkunud süüliselt
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (vt RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p 14; RKTKm 17.04.2013, 3-2-146-13, p 11; RKTKm 14.11.2011, 3-2-1-121-11, p 12). Kui võlgnikul ei ole õnnestunud sissetulekut hankida, millest võlausaldajatele väljamakseid teha, ei kaota võlgnik iseenesest võimalust kohustustest vabastamiseks, kui ta täidab maakohtu määratud tähtaja jooksul võlgniku kohustusi korrektselt, s.o tõendab, et ta on teinud pingutusi tulutoova tegevuse otsimisel. 21.
§ 175
lg 1 alusel on kohtul kaalutlusõigus otsustada, kas võlgnik kohustustest vabastada või mitte. Kohtu kaalutlusotsustusse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui on ületatud diskretsioonipiire. Kolleegiumi arvates maakohus diskretsioonipiire praegusel juhul ületanud ei ole ning on asjas esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt jõudnud õigele järeldusele, et kõnealusel juhul tuleb keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest. Peamise kohustusena peab võlgnik enda kohustustest vabastamise menetluses tooma kohtu ette asjaolud ja esitama tõendid, mille alusel saab kohus jõuda veendumusele, et ta on tegelenud võlgadest vabastamise menetluse ajal mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsinud (
§ 173lg 1).
Seda on maakohus ka korduvalt võlgnikule selgitanud (vt Harju Maakohtu
- novembri 2013 määrus [tl 190 pöördel; I kd], ärakuulamise protokollid
- jaanuaril 2017 [tl 48; II kd] ja
- juunil 2019 [tl 88; III kd]). Sealjuures ei ole kohustuste täitmiseks piisav üksnes miinimumtöötasu eest tööl käimine, vaid see peab kujutama endast 4
(6)ka mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemist või kui see ei ole mingil põhjusel võimalik, peaks võlgnik vähemalt tegema kõik endast mõistlikult võimaliku, et selline tegevus leida. Juhul kui võlgnik ei ole enda kohustusi täitnud, peab ta tooma kohtu ette asjaolud ja tõendama, et ta ei rikkunud kohustusi süüliselt või ei kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 22. Maakohus on määrust tehes õigesti arvestanud sellega, et võlgniku keskmine sissetulek on kohustuste vabastamise perioodil jäänud töötasu alamäära piiresse, mis nähtub võlgniku esitatud palgateatistest (tl 55 pöördel-57, tl 61-63 ja 71-73; II
- kd)ja tema pangakonto väljavõttest (tl 145-184; II kd). Pankrotimenetluse ajal on võlgnik seega rahuldunud alampalgaga. Samal ajal on viimase viie aasta jooksul keskmine töötasu stabiilselt tõusnud, olles 2013-2018 aastatel vahemikus 949-1310 eurot (vt http://www.stat.ee/statkeskminebrutokuupalk). Ringkonnakohus leiab, et võlgniku teenitud alampalgast kõrgemat töötasu oli võimalik saada ka eriteadmisi mittevajavatel ametikohtadel. Arvestades võlgniku vanust, haridust ja töövõimelisust, ei ole eluliselt usutav, et 5 aasta kestel ei ole tal olnud võimalik leida tööd, mis tagaks suurema töötasu kui miinimumpalk. Seega ei saa ringkonnakohus leida, et töötades kohustustest vabastamise menetluse ajal sellise töötasuga, mis on võimaldanud võlausaldajatele väljamakseid teha enama kui viie aasta jooksul vaid 285 eurot, on mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemine. 23. Kuivõrd võlgnik ei toonud kohtu ette asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks kohus leida, et võlgnik tegeles menetluse jooksul mõistliku tulutoova tegevusega, oleks ta pidanud tooma kohtu ette asjaolud ja tõendid, mille alusel kohus saanuks leida, et ta tegi kõik mõistlikult võimaliku, et leida endale mõistlik tulutoov tegevus. Võlgnik ei ole põhjendanud ega esitanud kohtule pärast 2016. aasta lõppu ühtegi tõendit selle kohta, mida ta on teinud tasuvama töökoha otsimiseks. Võlgniku esitatud aruannetest (tl 53-78, II
- kd)ja nendele lisatud tõenditest nähtub, et 2014. aastal ei ole võlgnik tasuvamat tööd otsinud, 2015. aasta kohta on esitatud vaid üks tõend (tl 74; II
- kd)ning 2016. aasta aruandes on esitatud nimekiri kandideerimisest 14 ametikohale (tl 57 pöördel; II kd), kuid tõendid on esitatud vaid nelja kandideerimise kohta (tl 75-78, II kd). Lisaks nähtub 2016. aasta aruandest (tl 53 pöördel; II kd), et võlgnik on alates juunist 2016 olnud töötu. Arvelduskonto väljavõttest nähtuvatest Töötukassa maksetest võlgnikule saab järeldada, et võlgnik oli töötu kuni 2017. aasta juunini. Kolleegiumi hinnangul ei saa enam kui viie aasta jooksul vaid viiele töökohale kandideerimist pidada piisavaks. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb siin lähtuda sellest, mida oleks võlgniku olukorras teinud heas usus tegutsev mõistlik isik, kui ta soov oleks kohustustest vabastamise menetluse ajal rahuldada võimalikult suures ulatuses võlausaldaja nõudeid ja leida endale mõistlik tulutoov töö. Mõistlik isik oleks võlgniku asemel otsinud terve menetluse ajal endale paremat ja tulutoovamat tööd. Isegi kui parema töö leidmine ei oleks olnud võimalik, oleks võlgnik mõistliku isikuna, arvestades, et ta teadis, et tema suhtes on käimas kohustustest vabastamise menetlus ning tal on kohustus sellel perioodil tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega, pidanud tegema pingutusi, et leida tasuvam töö. Kohustustest vabastamise menetluse üks eesmärk on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kuid ainult juhul, kui võlgnik annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (RKTKm 3-2-1-46-13, p 11). Juhul kui võlgnik endast parimat ei anna, riskib võlgnik sellega, et kohus teda kohustustest ei vabasta. 24. Maakohus on ka õigesti leidnud, et võlgniku arvelduskontolt nähtavad rahalised sissemaksed ja välismaal tehtud maksed, sh tasumised reiside eest, võimaldavad järeldada võlgniku võimalike täiendavate tuluallikate olemasolu. Selgitused, et tema arvelduskontole kantud sularaha sissemaksed on seotud tema abikaasa äritegevusega, ei võimalda kolleegiumil asuda 5
(6)maakohtust vastupidisele seisukohale, et võlgnikul võivad olla oma elustandardi hoidmiseks varjatud tuluallikad. Samuti nähtub
- juuni 2019 ärakuulamise protokollist (tl 88; III kd), et võlgnik teeb oma kohustuste täitmiseks makseid vaid puudutatud isikule 2, millest saab järeldada, et ta eelistab ühte võlausaldajat teistele võlausaldajatele.
- Eelnevast tulenevalt on võlgnik oma käitumisega kahjustanud võlausaldaja huve. Kui võlgnik oleks tegelenud mõistliku tulutoova tegevusega või otsinud tasuvamat tööd menetluse ajaks ja täitnud kohustust mitte varjata oma tulu, oleks võlausaldajale olnud võimalik teha väljamakseid ulatuses, mida käesoleval juhul ei tehtud. Seega olukorras, kus võlausaldajal kehtib menetluse ajal sissenõude keeld ning võlausaldaja võimalused saada enda nõuetele rahuldust sõltub üksnes sellest, kas võlgnik täidab enda kohustusi, on võlausaldaja huvid selgelt saanud kahjustada, kui võlgnik rikub menetluses enda kohustusi, jättes mõistliku tulu teenimata, mõistliku tulu teenimise võimaluse otsimata ning eelduslikult varjab tulusid. Võlgnikule on korduvalt selgitatud tema kohustusi kohustustest vabastamise menetluses, kuid ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada, et võlgnik järgis käibes vajalikku hoolt. Hinnates võlgniku käitumist ja suhtumist enda kohustuste täitmisesse, on võlgnik jätnud käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata, arvestades, et võlgniku olukorras oleks mõistlik isik käitunud oluliselt hoolsamalt ning võlgnik rikkus enda kohustusi pikaajaliselt (sisuliselt terve menetluse jooksul). Eeltoodust tulenevalt on tegemist süülise kohustuste rikkumisega (
§ 175lg 2 p 2).
Maakohus on seega eeltoodud põhjendustel õigesti tuvastanud, et võlgnik on rikkunud enda kohustusi süüliselt ja jätnud võlgniku kohustustest vabastamata. 26. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul põhjust võlgadest vabastamise menetlust
§ 175lg 51 alusel pikendada veel kaheks aastaks.
Arvestades võlgniku senist käitumist, sh kohustuste süülist rikkumist, ei ole kohtul põhjust uskuda, et menetluse pikendamine võiks viia võlausaldajate nõuete rahuldamiseni mingiski arvestatavas ulatuses. Asjaolu, et enama kui 5-aastase perioodi jooksul on võlgnik täitnud enda kohustustest vaid 285 eurot, näitab piisava selgusega võlgniku soovimatust mõista kohustustest vabastamise menetluse tähendust ja soovimatust teha pingutusi sellega pakutud uue majandusliku ja sotsiaalse alguse saamise võimaluse realiseerumiseks. Määruskaebuses ei ole esile toodud ühtegi väidet, mis kinnitaksid võlgadest vabastamise menetluse pikendamise eelduste esinemist. 27. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Kuna maakohus ei ole menetlusosaliste menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, siis ei saa kulusid rahaliselt kindlaks määrata ka ringkonnakohtus määruskaebuse lahendamisel (TsMS § 174 lg 4). Kulud määrab mõistliku aja jooksul kindlaks maakohus pärast määruste jõustumist. 28.
§ 175lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Vallo Kariler /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ 6
(6)