KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 19.02.2020, Tallinn Tsiviilasj

) § 97 lõike 1 järgi tuleb teed ja tee toimimiseks vajalikud rajatised hoida korras viisil, et need vastaksid nõuetele ning tagatud oleksid tingimused ohutuks liiklemiseks.

§ 97

lõike 2 kohaselt kehtestab tee seisundinõuded valdkonna eest vastutav minister määrusega. Nimetatud tee seisundinõuete määruse § 12 kohaselt üle 20cm läbimõõduga ja üle 5cm sügavusega auk peab olema tähistatud liikluskorraldusvahendiga. Kostja leidis, et löökaugu läbimõõduks võib olla küll üle 20cm, kuid augu sügavus on alla 5cm, mistõttu ei nõua selline koht tähistamist liikluskorraldusvahendiga. Kohtu hinnangul ei ole oluline tuvastada, kas hageja väited löökaugu sügavuse ja laiuse kohta on tõendatud, sest praegusel juhul ei ole oluline, kas vaidluse all olev löökauk vastas tee seisundinõuete määruse §-s 12 väljatoodud parameetritele. Kostja on istungil kinnitanud, et Vabaõhumuuseumi tee 31 ja Paljandi bussipeatuse ümbruses asuv tee on kostja omandis. Kohus leidis, et

§ 97

lõikest 1 tuleneb seega kostjale kohustus tagada tingimused ohutuks liiklemiseks. Kui kostja ei ole seda teinud, on see tema riisiko. Olukorras, kus sõidukile on tekkinud kahju seoses teel oleva löökauguga, on kostja enda tegevusetusega põhjustanud sõidukile kahju, kuivõrd on jätnud tagamata tingimused ohutuks liiklemiseks. Seega olenemata sellest, kui suure läbimõõdu ja sügavusega löökauk oli ning kas löökauk pidi olema tähistatud liikluskorraldusvahendiga või mitte, pidi kostja tagama tingimused ohutuks liiklemiseks. Kui sõidukile tekib liikluses osalemisel löökaugu tõttu kahju, ei ole tingimused ohutuks liiklemiseks tagatud. Eeltoodust tulenevalt on kostja enda tegevusetusega rikkunud

§ 97lõikest 1 tulenevat kohustust.

1. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas hagejale on tekkinud kahju. Kohus tugines VÕS § 128 lõigetele 1–
2. Hageja leidis, et talle on tekkinud kahju seoses kahe esimese rehvi ja ühe tagumise rehvi vahetusega kokku 679.13 eurot. Hageja on selle tõenduseks esitanud 19.04.2018 maksmisotsuse nr 1 ja 17.05.2018 maksmisotsuse nr
3. Maksmisotsuse nr 1 kohaselt on kahe rehvi kulud vastavalt arvele 782.94 eurot, millest 315 eurot on omavastutus. Seega on hageja kuluks kahe esimese rehvi osas 467.94 eurot. Maksmisotsuse nr 2 kohaselt on hageja ühe tagumise rehvi kuluks 211.19 eurot. 6
4. Kohus viitas VÕS § 127 lõikele 4 ja leidis, et antud juhul ei ole põhjuslik seos tõendatud kahju osas, mis tekkis seoses tagumise rehviga. Kohtule esitatud asjaoludest tulenevalt avastas kindlustusvõtja tagumise rehvi kahjustuse alles kahe nädala möödumisel pärast liiklusõnnetust. Tõendatud on, et kindlustusvõtja kasutas sõidukit pärast kindlustusjuhtumit. Kui kindlustusvõtja on sõidukiga pärast liiklusõnnetuse toimumist osalenud liikluses, ei saa olla kindel, et tagumise rehvi kahjustus tekkis just 11.04.2018 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel. Seega ei ole tõendatud, et tagumise rehvi kahjustus on põhjuslikult seotud 11.04.2018 toimunud liiklusõnnetusega ning sellega seotud kahju 211.19 eurot tuleb jätta rahuldamata.
5. Hageja on esitanud internetiportaali väljaprindi, millega soovib tõendada, miks tuleb korraga välja vahetada kaks rehvi ühe rehvi purunemisel. Kohtu hinnangul ei tulene nimetatud tõendist, et rehvi purunemisel tuleb tingimata vahetada kaks rehvi. Väljaprindist nähtub, et enamus juhtudel tuleb vahetada kaks rehvi korraga. Tõendatud ei ole, et praegusel juhul oli vajalik vahetada kaks rehvi korraga. Seejuures tuleneb VÕS § 128 lõikest 3, et otsene varaline kahju hõlmab sh kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid. Kohtu hinnangul on mõistlikuks kuluks vaid selline kahju, mille tekkimine oli otseses põhjuslikus seoses löökaugust läbisõitmisega. Seega tuleks kahju hüvitada vaid selle rehvi osas, mis löökaugust läbisõitmisel kahjustus. Põhjuslik seos tekkinud kahju ja kostja kohustuse rikkumise vahel seisneb selles, et juhul, kui kostja oleks taganud tingimused ohutuks liiklemiseks, ei oleks sõidukile esimese parempoolse rehvi osas kahju tekkinud ning hageja ei oleks pidanud kindlustusvõtjale kahju hüvitama.
6. Kõigest eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et otsene varaline kahju on tekkinud kindlustusvõtjale vaid esimese parempoolse rehvi osas. Maksmisotsuse nr 1 alusel on kahe rehvi kulud vastavalt arvele 782.94 eurot. Seega ühe rehvi maksumus on 391.47 eurot. Ühe rehvi maksumusest tuleb maha arvutada omavastutus 315 eurot, seega on hageja kahjuks 76.47 eurot.
7. Kohus viitas VÕS § 1045 lõike 1 punktile 7.

§ 97lõikest 1 tuleneb kohustus tagada tingimused ohutuks liiklemiseks.

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja rikkus nimetatud sättest tulenevat kohustust. Käesoleva olukorra puhul ei ole kohaldatav ka ükski VÕS § 1045 lõike 2 punktides 1–4 nimetatud asjaoludest, samuti ei esine sama sätte lõikes 3 väljatoodud asjaolu.

§ 97lõike 1 eesmärgiks on nimelt teise poole kaitsmine kahju tekkimise eest.

Seega ei esine teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ja kostja poolt kahju tekitamine on õigusvastane.

1. Kohus tugines VÕS § 104 lõikele 1 ja § 1050 lõikele 1, mis sätestab süü presumptsiooni, s.o eeldatakse kahju tekitaja süüd. Kostja vabaneks vastutusest, kui ta tõendaks mõne VÕS § 1045 lõike 1 punktides 1–4 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-06, punkt 12). Kostja leidis, et kahju on tekkinud kindlustusvõtja süül, kuna ei ole eluliselt usutav, et sündmuse tekkimise ajal kell 21.40 on teelõigul niivõrd tihe liiklus, mis ei lubanud kindlustusvõtjal õigeaegselt teeoludele reageerida ja sellega kahju vältida. Kohtu hinnangul on kostja väited paljasõnalised, mistõttu tuleb need jätta tähelepanuta. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kahju tekkimises on süüdi kindlustusvõtja. Kahju ei ole tekkinud kindlustusvõtjast tulenevatel asjaoludel. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud mõne VÕS § 1045 lõike 1 punktides 1–4 sätestatud asjaolu esinemist ega süü puudumist, on kostja kahju tekitamises süüdi. 7
2. Eelnevaga on kohus tuvastanud kahjuhüvitise nõudmiseks vajalike eelduste olemasolu. Kohtu hinnangul on oluline märkida järgnevat. Kostja heidab kindlustusvõtjale ette, et pärast löökaugust läbisõitmist pidas kindlustusvõtja sõiduki kinni Vabaõhumuuseumi tee 31 maja sissesõidul, mis asub ca 1km kaugusel väidetavast sündmuskohast Paljandi bussipeatusest kesklinna suunas. Kostja vastuväited seoses sellega, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et sündmus toimus hageja nimetatud kohas ja ajal, on asjakohatud. PPA esitatud tõendiga on tõendatud, et liiklusõnnetus toimus 11.04.2018 kell 21.40 Tallinnas Vabaõhumuuseumi tee 31 juures. Seejuures on kostja kinnitanud, et Vabaõhumuuseumi tee 31 ja Paljandi bussipeatuse ümbruses asuv tee on kostja omandis. Seega on liiklusõnnetuse aeg ja koht politsei poolt fikseeritud ning liiklusõnnetus juhtus teel, mis on kostja omandis.
3. Kuivõrd kohus on välja selgitanud, et kostja vastutab tekitatud kahju eest, ei ole vajadust kostja vastutust hinnata alternatiivselt VÕS § 1045 lõike 1 punkti 5 alusel.
4. Kõigest eeltoodust tulenevalt on hagejal VÕS § 492 lõike 1 alusel nõude üleminekust tulenevalt õigus nõuda kostjalt kahjuhüvitise tasumist, mistõttu tuleb kostjalt hagejale välja mõista kahjuhüvitis 76.47 eurot.
5. Seoses viivisenõudega leidis kohus järgmist. Vaidlust ei ole, et kostja on rahalise kohustuse täitmisega olnud viivituses. Tõendatud on, et kindlustusvõtja pöördus kahju hüvitamise nõudega kostja poole 22.04.
6. Seega sai kostja kahjust esmakordselt teada 22.04.
7. Olenemata sellest, kas kahjunõudest teatas esmakordselt kindlustusvõtja või hageja, on kostjal kohustus kahju hüvitada, sest kostja on rikkunud

§ 97lõikest 1 tulenevat kohustust tagada tingimused ohutuks liiklemiseks.

Kahe esimese rehvi kohta on tehtud 19.04.2018 maksmisotsus nr 1 arve nr 14184600 alusel. Menetluse käigus on selgunud, et kostjal tuleb hüvitada hagejale esimese parempoolse rehvi kulu, mis tuleneb arvest nr

1. Arvest nr 14184600 on kindlustusvõtja kostjat teavitanud kahjunõudega 22.04.
2. Seega oli kostja juba 22.04.2018 teadlik hageja nõudest. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et viivise arvutamise perioodi tuleb hakata arvestama alates 23.04.
3. Kuivõrd kahjuhüvitise väljamõistmine on põhjendatud osaliselt, on ka sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud kahjuhüvitise rahuldatud osas. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja viivise protsendina kahjuhüvitiselt (76.47 eurolt) alates 23.04.2018 kuni 22.02.2019 5.13 eurot. Ka edasiulatuva viivise väljamõistmine on põhjendatud osaliselt vastavalt kahjuhüvitise rahuldamise ulatusele, s.o summalt 76.47 eurot alates 23.02.2019 kuni nõude täitmiseni seadusjärgses määras.
4. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lõikest 1 jäid hagi osalise rahuldamise tõttu hageja menetluskulud 11% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 89% ulatuses hageja kanda.
5. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 175 eurot. Kuivõrd kohus rahuldas hagi 11% ulatuses, tuleb kostjalt hagejale välja mõista 19.25 eurot. Kostja on kohtule teatanud, et temal menetluskulud puuduvad, mistõttu kostja kulud tuleb jätta rahaliselt kindlaks määramata. Kostja apellatsioonkaebus 8
6. 13.03.2019 kaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata.
7. Kohus kohaldas valesti materiaalõigust, leides, et kostja rikkus seadusest tulenevat hoolsuskohustust ja peab seetõttu tekkinud kahju eest vastutama. Kohus tõlgendas ja kohaldas vääralt

-i.

§ 97

lõike 1 kohaselt tuleb teed ja tee toimimiseks vajalikud rajatised hoida korras viisil, et need vastaksid nõuetele ning tagatud oleksid tingimused ohutuks liiklemiseks.

§ 92

lõike 10 järgi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega tee liikide ja tee koosseisu kuuluvate rajatiste loetelu, tee ehitamise ja korrashoiu termineid ning riigiteede nimekirja. Vastav majandus- ja taristuministri määruse nr 102 „Tee ehitamise ja korrashoiu terminid“ (kehtib alates 10.08.2015) § 8 sätestab, et tee korrashoid on tee seisundi vastavuse tagamine

§ 97

lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele (ehk tee seisundinõuetele).

§ 97

lõike 2 järgi kehtestab tee seisundinõuded valdkonna eest vastutav minister määrusega. Majandus- ja taristuministri määrus nr 92 „ Tee seisundinõuded“ kehtib alates 18.07.2015. Eeltoodud

-i ja sellest tulenevate määruste sätetest nähtub, et kostjale seadusega pandud kohustuseks on tee korras hoidmine vastavalt majandus- ja taristuministri määrusega nr 92 „Tee seisundinõuded“ kehtestatud normidele ja nõuetele, mitte ükskõik millise ohu või kahju tekkimise ärahoidmine, eriti mootorsõiduki puhul, mis on suurema ohu allikas. Kohtu loogika järgi, isegi kui tee seisundinõuded on täidetud, võib tekkida olukord, kus tee omanik on kahju tekitamises süüdi. Selline seisukoht on ebaseaduslik. Viidates VÕS § 104 lõigetele 2 ja 3 leiab kostja, et antud juhul on käibes nõutav hool piiritletud majandus- ja taristuministri määrusega nr 92 „ Tee seisundinõuded“ ning kui need nõuded on täidetud, ei ole tegemist seadusest tuleneva kohustuse hooletu mittetäitmisega. Sellest tulenevalt puudub kostja süü. Tee seisundinõudeid ei ole rikutud.

1. Lisaks jääb kostja oma seisukoha juurde, et hageja väited löökaugu pikkuse, laiuse ja sügavuse kohta ei ole tõendatud ega vasta sündmuskohal tehtud pildimaterjalidele. Sigaretipakk, millega augu sügavust mõõdeti, ei ole usaldusväärne mõõtevahend ning isegi kui eeldada, et paki kõrguseks on 9cm, nähtub fotodelt selgelt, et augu sügavus on alla 5cm. Liikluskorraldusvahendi paigaldamiseks on vajalik, et mõlemad parameetrid (nii läbimõõt kui sügavus) oleksid ületatud. Hageja apellatsioonkaebus
2. 20.03.2019 kaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, sh menetluskulude osas. Hageja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hagejale välja täiendavalt põhinõudena 602.66 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisena 40.41 eurot ja lisanduv viivis vastavas osas, samuti kõik menetluskulud.
3. Kohus on liiklusõnnetuse ja tagumise rehvi purunemise põhjusliku seose tuvastamisel eiranud hageja tõendit, s.o kindlustusvõtja selgitust. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et sõiduki tagumise rehvi kahjustumine on toimunud mõne hilisema liiklusõnnetuse tagajärjel. Mh ei ole kostja esitanud tõendeid, mis seaksid põhjusliku seose liiklusõnnetuse toimumise ja tagumise rehvi kahjustumise tõttu kahtluse alla.
4. Väär on kohtu seisukoht, et mõistlik kulu VÕS § 128 lõike 3 mõistes hõlmab endas ainult seda rehvi, mis kahjustus löökaugust läbisõitmisel, ning et hageja esitatud tõendist ei tulene, et oli vajadus vahetada kaks rehvi korraga. Kohus on valesti jaganud 9 tõendamiskohustuse – kui hageja on esitanud tõendi, et enamikul juhtudel on kahe rehvi välja vahetamine vajalik, hõlmab see eelduslikult kõiki juhtumeid, mistõttu on hageja omapoolse tõendamiskoormise täitnud ning kostja peab vastuväitena tõendama, et kõnealusel juhul ei olnud kahe rehvi väljavahetamine võimalik või vajalik. Hageja viitab ka Riigikohtu lahendile asjas nr 2-16-5564 (punktile 17). Vastustajate seisukohad
5. Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 22.02.2019 otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus mõistis kahjuhüvitise välja väiksemas summas kui 467.94 eurot, samuti vastavas ulatuses viivise väljamõistmata jätmise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Muus osas nõustub kolleegium maakohtuga ega pea vajalikuks põhjendusi korrata (TsMS § 654 lõige 6). Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse, millega mõistab Tallinna linnalt täiendavalt välja kahjuhüvitise kokku 467.94 eurot ja sellele vastava viivise (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Ringkonnakohus jaotab ja määrab uuesti kindlaks maakohtumenetlusega seotud menetluskulud. Samuti jaotab ja määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud. Tallinna linna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Seesam Incurance AS-i apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7. Esmalt vastab kolleegium kostja kaebusele. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus eksis materiaalõiguse normide kohaldamisel, kui asus seisukohale, et kostja vastutab deliktiõiguse alusel (VÕS § 1043, § 1045 lõike 1 punkt 7) hagejale tekkinud kahju eest ka olukorras, kui auk kostjale kuuluva tee kattes ei olnud selliste mõõtmetega, mida pidanuks liikluskorraldusvahenditega tähistama, kuid sellele vaatamata tekitas sellest läbisõitmine teel sõitnud sõidukile vigastusi. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et

§ 97

lõige 1 ja lõike 2 alusel kehtestatud tee seisundinõuded (majandus- ja taristuministri 14.07.2015 määrus nr 92) on kaitsenormid, st et nende eesmärgiks on teel liiklejate kaitsmine tee seisundist tuleneva võimaliku kahju eest (VÕS § 1045 lõige 3; Tartu Ringkonnakohtu lahend nr 2-17-7962; Harju Maakohtu lahendid nr 2-15-17644, nr 2-16-296). Kolleegium ei näe alust käesolevas asjas kohtupraktikat muuta. Määruse nr 92 § 2 lõike 2 kohaselt peab tee seisund vastama vähemalt määrusega kehtestatud tasemele. Lisaks on VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 kohaseks kaitsenormiks liiklusseaduse (LS) § 52 lõike 1 punkt 2, mis sätestab, et avalikult kasutatava tee omanik on kohustatud liiklusõnnetuse korral ja muus teisi liiklejaid ohustavas olukorras paigaldama tee kasutajat hoiatavad või liiklust ümbersuunavad liikluskorraldusvahendid. Enne

-i kehtis

§ 97lõikega 1 samasisuline säte teeseaduses (Tee

S § 10 lõige 1), mille kohaselt pidi teel olema võimalik ohutult liigelda ning tee pidi vastama tee seisundinõuetele.

-i eelnõust nähtub, et seadusandjal ei olnud eesmärk

rakendamisega muuta seni kehtinud sätte mõtet. Riigikogu majanduskomisjoni, kelle muudatusettepaneku alusel on seaduse tekstis § 97 lõige 1 sõnastatud (seadust ettevalmistades sätete numeratsioon muutus), seletuskirjast tulenevalt on seaduse mõte selles, et tee omanik peab vajadusel võtma kasutusele täiendavad meetmed ohutu liikluse tagamiseks ja et selline nõue on vajalik, kuna teid on väga erinevaid, siis ei ole võimalik ühe määrusega kehtestada kõiki nõudeid, mis on vajalikud ohutuse tagamiseks; lõike 1 eesmärk on selgelt määrata, et 10 tee korrashoiu korraldamine ja tingimuste loomine ohutuks liiklemiseks on tee omaniku kohustus (vt https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9e8a422c-beb8-476c897c-f9b761fb9b92/Ehitusseadustik). Seega kui teekattes olev auk tekitab sellest kõiki LS-i reegleid järgides läbisõidul sõidukile vigastusi, ei saa asuda seisukohale, et tee omanik oleks hoolsalt täitnud tee korrashoiu kohustust ning seda olemata sellest, kas konkreetne auk pidi määruse nr 92 kohaselt olema tähistatud või mitte. Asjaolu, et mootorsõiduki näol on tegemist suurema ohu allikaga VÕS § 1056 kohaselt ja et VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja sõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, ei anna alust eelnevast teistsugusele seisukohale asumiseks. Küll on kohtupraktikas asutud seisukohale, et mootorsõiduki käitamisriskist tulenevad asjaolud võivad omada tähendust VÕS § 139 kohaldamisel (kahjuhüvitise suuruse määramisel; nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-7-13, punktid 30-31, 33; nr 3-2-1-173-14, punkt 149), kuid käesolevas asjas kostja maakohtus (alternatiivset) hüvitise vähendamise taotlust ei esitanud.

1. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga ka selles, et vaidluse õigeks lahendamiseks ei ole vajalik tuvastada, kas konkreetne auk kostjale kuuluva tee kattes oli selliste mõõtmetega, mis vajas ka määruse nr 92 § 12 alusel märgistamist. Samas vastuseks kaebuse väidetele selle kohta, et hageja ei tõendanud augu selliseid mõõtmeid, et auk oleks pidanud olema märgistatud, märgib kolleegium järgmist. Kui augu mõõtmed omaksid asjas tähtsust, saaks kohus hageja esitatud tõendite (PPA tehtud fotod (t lk 9-14), PPA vastus hageja päringule (t lk 18; sama vastusena kostja päringule t lk 77)) alusel tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava veenvusega lugeda tõendatuks ka augu läbimõõdu üle 20cm ja sügavuse üle 5cm. TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt oleks augu mõõtmete tõendamine hageja kohustus. Kohus möönab, et sigaretikarp ei ole tavapärane mõõtevahend, kuid tegemist on tsiviilkäibes oleva tavalise pakendiga, mille mõõtmetes saab iga täisealine isik esimeses toidukaupade kaupluses veenduda. TsMS-ist ei tulene, et pool saaks tõendina kohtus kasutada vaid taadeldud mõõteseaduse (MõõteS) kohaste mõõtevahenditega teostatud mõõtetulemusi. Kohtul puudub alus kahelda, et fotodel kasutatud sigaretipaki kõrguseks on 9cm. Kostjal oli õigus omapoolsete tõenditega lükata hageja väited/tõendid ümber, kuid selliseid tõendeid kostja ei esitanud. Kostjal tee omanikuna oli mh võimalus mõõta konkreetne auk ise (usaldusväärsemat mõõteriista kasutades) üle juba peale esimese nõudekirja (LL kiri 22.04.2018; t lk 26) saamist. Selleks ajaks oli juhtumist möödunud vaid 11 päeva ja augu mõõtmed ei saanud mõistlikult võttes olla oluliselt muutunud, võrreldes kahju tekkimise ajaga.
2. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et maakohus eksis tõendamiskoormuse jaotamisel, kui asus seisukohale, et hageja ei tõendanud lisaks kahjustada saanud rehvile teise sõiduki samal sillal asuva rehvi vahetamise vajadust. Tsiviilasja materjalid annavad aluse nõustuda hagejaga, et tema poolt oli täidetud TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud tõendamiskoormus väljatrükiga veebilehelt www.rehviliider.ee, kus on avaldatud teave, mida sõidukijuhid igapäevaselt rehvidest ja nendega seonduvatest asjaoludest (mh tegutsemine purunemise korral) teadma peaksid (t lk 41-42). Mh nähtub väljatrükilt teave, et sõiduohutuse tagamiseks peab samal sillal olema sama kulumissügavus (5mm erinevus kõige sügavamate soonte vahel) ning sama rehv (sama profiil, sama läbimõõt), mistõttu tuleb enamus juhtudel vahetada 2 rehvi korraga. Seega oli hageja esitanud dokumentaalse tõendi, millega saab lugeda tõendatuks, et enamus juhtudel tuleb vahetada 2 rehvi korraga. Kostja seda tõendit ümberlükkavat tõendit ei esitanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja tõendist ei tulene, et ilmtingimata alati oleks vajalik vahetada 2 rehvi, kuid maakohus jättis tähelepanuta, et tõendatud on, et „enamus 11 juhtudel“ tuleb siiski 2 vahetada. Maakohus jättis tähelepanuta fotod (t lk 15-17), milledelt nähtub, et purunenud rehv ei olnud uus, mistõttu selleks, et vahetada vaid purunenud rehv oleks asendusrehv pidanud olema sama kulumissügavusega, sama profiiliga ja sama läbimõõduga. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et selline vahetus oleks konkreetsel juhul mõistlikult võimalik olnud, st et hagejal oleks olnud võimalik ilma olulisi täiendavaid kulutusi (mh ajakulu) tegemata olnud võimalik purunenud rehviga samaväärne rehv kasutatud rehvide turult leida. Seega on hageja tsiviilkohtu jaoks piisava veenvusega tõendanud, et konkreetsest august läbisõitmisega on VÕS § 127 lõike 4 kohaselt põhjuslikus seoses lisaks otseselt purunenud rehvile ka samal sillal asuva teise rehvi vahetamine, et sõiduki kasutamisel oleks tagatud ohutus. Sarnaselt on kohtupraktikas 2 rehvi vahetamise põhjendatust leidnud Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-15-17644 jõustunud otsuses, milles kostjaks oli samuti Tallinna linn.
3. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt kokkuvõtvalt välja mõista 2 rehvi ja nende vahetusega kaasnenud töö maksumus, millest tuleb maha arvestada kindlustusvõtja omavastutus. Vastavalt INFO-AUTO AS-i 16.04.2018 arvele (t lk 24) oli rehvide ja töö maksumuseks (arvestades omavastutust) kokku 467.94 eurot. Kostja ei esitanud tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et tegemist ei olnud VÕS § 132 lõike 3 mõttes mõistlike kulutustega.
4. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui tuvastas põhjusliku seoses puudumise 11.04.2018 toimunud august läbisõidu ja maikuus 2018 teada antud sõiduki täiendava kahjustuse vahel. Hageja tõendi (sõidukiga läbi augu sõitnud kindlustusvõtja 21.09.2018 e-kiri t lk 20-21) kohaselt avastas kindlustusvõtja isa umbes paar nädalat peale juhtumit tagumisel rehvil selgelt eristatava muhu ja kindlustusvõtja kinnitab, et ei ole hilisemalt löökaukudest läbi sõitnud. Lisaks nähtub samast e-kirjast, et remondiettevõte, kus 2 esimest rehvi vahetati, seda kahjustust ei avastanud. Seega ei saa selle tõendi sisust tulenevalt kolleegium kuidagi asuda maakohtust erinevale seisukohale ega lugeda TsMS § 232 lõike 1 mõttes piisava veenvusega tõendatuks hageja väite, et 11.02.2018 kell 21:25 (t lk 8) august läbi sõites sai kahjustada ka 1 tagumistest rehvidest. Mh ei nähtu nimetatud tõendist ega hageja 17.05.2018 maksmisotsusest (t lk 23), kumb tagumistest rehvidest väidetavalt kahjustada saanud oli.
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega viivisenõude rahuldamise kohta ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata (TsMS § 654 lõige 6). Kostja ei ole kaebuses vaidlustanud maakohtu otsustust viivise arvestamise alguskuupäeva osas. Küll aga teeb kolleegium viivise ümberarvestuse seoses põhivõla suurenemisega ja arvestab sissenõutavaks muutunud viivise välja ringkonnakohtu otsuse seisuga. Seega on käesoleva otsuse tegemise seisuga hageja viivisenõue VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 23.04.2018 muutunud sissenõutavaks summas 68.50 eurot (vt viivisekalkulaator.ee).
6. Kuna ringkonnakohus muutis hagi rahuldamise ulatust, tuleb uuesti jaotada ja rahaliselt kindlaks määrata maakohtumenetlusega seotud menetluskulud. Hageja põhinõue kuulub rahuldamisele 69% (467.94 679.13-st) ulatuses. Seega on põhjendatud jätta maakohtumenetlusega seotud kulud TsMS § 163 lõike 1 alusel poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele, s.o 69% hageja kuludest jääb kostja kanda ja 31% kostja 12 kuludest hageja kanda. Ainsaks menetluskuluks oli maakohtus hageja tasutud riigilõiv 175 eurot. Seega tuleb kostjal sellest hagejale hüvitada 69%, s.o 120.75 eurot.
7. Kuna Tallinna linna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebusega seotud Tallinna linna kulud (riigilõiv 175 eurot) TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi enda kanda. Seesam Insurance AS-il puudub apellatsioonimenetluses muu kulu kui riigilõiv tema enda kaebuse esitamisel.
8. Seesam Insurance AS-i apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 65% (391.47 602.66st) ulatuses. Seega jäävad selle kaebusega seotud menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 alusel 65% ulatuses Tallinna linna ja 35% ulatuses apellandi kanda. Ainsaks menetluskuluks seesam Insurance AS-il on tasutud riigilõiv 125 eurot. Seega tuleb kostjal sellest hagejale hüvitada 65%, s.o 81.25 eurot. Tallinna linnal selle kaebusega seotud kulu puudub.
9. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal hagejale hüvitada I ja II astme menetluskulu kokku 202.00 eurot. TsMS § 177 lõike 4 alusel viivise taotlust pooled maa- ega ringkonnakohtus ei esitanud. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/