Obsah (4)

§ 15§ 14§ 12§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 09.03.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-3904 Kohtuasi UAB V&D group avaldu

§ 15

lg 3 p 1, mis sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust.

§ 15

lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlesid selle üle, kas nad sõlmisid lepingu nr 80-217 ja lepingu nr 29-06-CA17, kas pooled pidasid eelnevalt lepingute sõlmimiseks lepingueelseid läbirääkimisi, kas võlgnik tellis võlausaldajalt kaupa, kas võlgniku juhatuse liikme QQ allkiri lepingul nr 80-2017 ja lepingul nr 29-06-CA17 oli võltsitud, kas lepingud olid näilikud, kas võlgnik sai kauba kätte või kas võlgnik andis võlausaldajale korralduse tarnida kaup kolmandale isikule Valgevenesse. Vaidlusaluses asjas ületaks pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Nõue on ebaselge. Nõuet tuleb tõendada hagimenetluses. Kuigi võlausaldaja nõude suurus võis ületada

§ 15

lg 3 p-s 3 märgitud nõude suurust, ei olnud ainuüksi sellel põhjusel võlgnikule ajutise halduri nimetamine põhjendatud. Kuna võlgnik vaidles võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu, ei olnud vajalik kontrollida võlgniku maksejõuetust. Menetluskulud tuli

§ 15lg 6 alusel jätta pankrotiavalduse esitaja kanda.

Võlgniku põhjendatud menetluskulude suurus oli 1 072,5 eurot (8,25 tundi x 130 eurot/tund). Võlausaldaja esitas 09.07.2019 seisukoha hilinenult, kuivõrd kohus määras kirjalikus menetluses 04.06.2019 lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamise tähtajaks 14.07.2019 ning nendele vastuse esitamise tähtajaks 28.06.

1. Tuginedes TsMS § 331 lg-le 1 jättis kohus 09.07.2019 menetlusdokumendi tähelepanuta. Määruskaebus
2. Võlausaldaja esitas maakohtu määrusele kaebuse, milles palus määrus tühistada ja teha uus määrus, millega nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus võlausaldaja jätta võlgniku kanda. Määrus ei olnud seaduslik ja põhjendatud. Võlausaldaja nõue oli selge. Võlausaldaja esitas nõude tõendamiseks tõendid, millest nähtuvalt täitis võlausaldaja oma kohustused võlgniku ees, kuid võlgnik jättis enda kohustused osaliselt täitmata. Seetõttu oli võlausaldajal võlgniku vastu 82 700 euro suurune nõue. Võlgnik oma vastuväidete tõendamiseks ühtegi tõendit ei esitanud, kuigi tal oli see kohustus. Tegu oli otsitud ja sisutute vastuväidetega. Võlgnik soovis vabatahtliku likvideerimismenetluse kaudu vabaneda kohustustest. Seega tugines maakohus ühekülgselt võlgniku tõendamata vastuväidetele, jättes arvestamata võlausaldaja esitatud tõendid. 3 Maakohus tuvastas juba võlausaldaja avalduse menetlusse võtmisel, et võlausaldajal on nõue võlgniku vastu ning võlausaldaja põhistas võlgniku maksejõuetuse. Maakohus jättis põhjendamata, missugustele võlgniku vastuväidetele, põhjendustele ja tõenditele tuginedes jättis kohus ajutise halduri nimetamata. Vastavalt Riigikohtu praktikale on kohtul kohustus kuulutada välja juriidilise isiku pankrot ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge (Riigikohtu 10.06.2014 määrus asjas nr 3-2-1-60-14, p 16). Kohus jättis selle tähelepanuta. Ekslik oli kohtu seisukoht, et kuna võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud, ei ole vaja kontrollida võlgniku maksejõuetust. Pankroti väljakuulutamine toimub hagita menetluses, milles kohaldub uurimispõhimõte. Seega oleks kohus pidanud kontrollima võlgniku maksejõulisust isegi siis, kui võlgnik oleks hüpoteetiliselt põhjendatult võlausaldaja nõudele vastu vaielnud. Edasine menetluse käik
3. Võlgnik palus jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Kohus tuvastas õigesti, et võlausaldaja nõue ei olnud selge, mistõttu ei saanud ajutist haldurit nimetada.
4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidlustanud võlausaldaja maakohtu määrust osas, milles kohus jättis asja lahendamisel arvestamata võlausaldaja 09.07.2019 menetlusdokumendis esile toodud uute asjaoludega. Võlgnik määruskaebust ei esitanud. Viidatud osas on maakohtu määrus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust ülejäänud osas. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud osas maakohtu määruse põhjendustega ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks määruskaebuse esitaja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kui võlausaldaja on kohtule esitanud pankrotiavalduse, keeldub kohus

§ 14

alusel selle menetlusse võtmisest, kui võlausaldaja pankrotiavaldusest ei selgu, et avalduse esitajal on nõue võlgniku vastu (lg 1 p 1), võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust (lg 1 p 2), esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused (lg 1 p 3), võlausaldaja pankrotiavaldus põhineb nõudel, mille suhtes kehtib saneerimiskava või võlgade ümberkujundamise kava (lg 1 p 4). Seega hindab kohus pankrotiavalduse menetlusse võtmisel avalduse potentsiaali peamiselt võlausaldaja esitatud andmete ja tõendite alusel. Kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud, otsustab kohus kümne päeva jooksul ajutise halduri nimetamise, tehes selle kohta määruse. Kui ajutise halduri nimetamine tuleb otsustada eelistungil, otsustab kohus kümne päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest istungi toimumise aja ja edastab kutsed. Sellisel juhul otsustab kohus ajutise halduri nimetamise 20 päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest (

§ 15lg 1).

Kusjuures kohus, kellele võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse, korraldab pankrotiavalduse kättetoimetamise võlgnikule 4 (

§ 12

lg 1) ja võlgnik võib võlausaldaja pankrotiavalduse kohta kuni eelistungini esitada vastuväite (

§ 12lg 2).

Seega on ajutise halduri nimetamise ajaks kohtul rohkem informatsiooni nii võlausaldaja nõude kui võlgniku võimaliku maksejõuetuse kohta ning kohus võib selles etapis leida, et hoolimata avalduse esialgsest perspektiivikusest, on ilmnenud, et esinevad

§ 15

lg-s 3 nimetatud alused ajutise halduri nimetamata jätmiseks näiteks põhjusel, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (

§ 15lg 3 p 1).

Maakohus leidis põhjendatult, et võlgnik on võlausaldaja nõude osas kohtu ette toonud sellised vastuväited, mis annavad aluse jätta ajutine haldur nimetamata. Seejuures tõi maakohus vaidlustatud lahendis need selgelt ka välja, n.o pooled ei sõlminud lepingut nr 80-217 ja lepingut nr 29-06-CA17, pooled ei pidanud eelnevalt lepingute sõlmimiseks lepingueelseid läbirääkimisi, võlgnik ei tellinud võlausaldajalt kaupa, võlgniku juhatuse liikme QQ allkiri lepingul nr 80-2017 ja lepingul nr 29-06-CA17 oli võltsitud, lepingud olid näilikud, võlgnik ei saanud kaupa kätte ja ei andnud võlausaldajale korraldust tarnida kaup kolmandale isikule Valgevenesse. Suurem osa kostja väidetest baseerusid negatiivsetel asjaoludel (lepingut ei olnud, võlgnik kaupa ei saanud ja ei andnud korraldust tarnida kaup Valgevenesse jne). Kuivõrd negatiivse asjaolu tõendamise võimalused on piiratud, piisas praegusel juhul kostja puhul sellest, et ta põhistas (tegi usutavaks) TsMS § 235 mõttes, et võlausaldajal ei pruukinud nõuet olla. Ühe positiivse väitena tõi võlgnik välja, et võlausaldaja esitatud nõude olemasolu tõendavatel lepingutel olev võlgniku esindaja allkiri oli võltsitud. Väide oli põhistatud. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et dokumendi ehtsuse vaidlustamise avalduse põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 järgi piisab mh ka poole väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri ei ole ei tema ega tema esindaja antud (Riigikohtu 11.12.2019 otsus asjas nr 2-17-1722, p 10.2). Võlgnik läks sellest kaugemale ja esitas ka veenvad argumendid võltsituse põhjendamiseks. Dokumendi ehtsuse tõendamise kohustus on poolel, kes soovib dokumendi ehtsusele tugineda. Kui esineb alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb (

§ 15lg 7).

Kui avalduse on esitanud võlausaldaja, siis ei ole võimalik ajutise halduri nimetamise etapist üle hüpata ja ajutist haldurit nimetamata pankrot välja kuulutada (vt ka

§ 15lg 2).

Seega ei ole olukorras, kus kohus on tuvastanud eelduse ajutise halduri nimetamata jätmiseks, põhjust heita maakohtule ette seda, et kohus ei hinnanud täiendavalt võlgniku maksejõuetust, mille hindamiseni jõuab kohus pärast ajutise halduri nimetamist pankroti väljakuulutamise otsustamise protsessis, kui kohus saab juhinduda ka ajutise halduri aruandest. Eelnevalt kirjeldatud põhjusel ei ole kohane ka määruskaebuse esitaja viide Riigikohtu 10.06.2014 määrusele asjas nr 3-2-1-60-14, kus võlgnikule oli ajutine haldur määratud ja kohtutel tuli seisukoht võtta selles, kas kuulutada välja võlgniku pankrot või mitte. Maakohus jättis õigesti

§ 15

lg-le 6 tuginedes menetluskulud pankrotiavalduse esitaja ehk praegusel juhul võlausaldaja kanda. Maakohtu kindlaksmääratud võlgniku põhjendatud menetluskulude suurusele võlausaldaja vastuväiteid ei esitanud.

1. Määruskaebemenetluse kulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu selle esitaja ehk võlausaldaja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 1, määrab ringkonnakohus järgnevalt menetluskulude jaotuse alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. 5 Võlgniku esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis ta määruskaebemenetluse raames menetluskulusid 650 eurot (käibemaksuta), mis moodustus lepingulise esindaja tasust. Selle raames lepinguline esindaja analüüsis kohtumäärust ja määruskaebust ning pidas kliendiga nõu 2 tundi ning koostas vastuse ja pidas kliendiga arutelu 3 tundi tunnitasumääraga 130 eurot. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu 01.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16). Pidades silmas vaidlustatud kohtumääruse, määruskaebuse ja kaebusele koostatud vastuse mahtu ja sisu, vaidluse olemust ning Riigikohtu 27.11.2019 määruses asjas nr 2-18-10073 väljendatud seisukohta, mille kohaselt ei ole põhjendatud kliendi ja advokaadi vahelise suhtluse kulude hüvitamine, on võlgniku esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu määruskaebemenetluses 4,5 tundi. Ühe tööühiku hind 130 eurot on põhjendatud ja kooskõlas turusituatsiooniga. Seega on põhjendatud ja vajalik võlgniku menetluskulu määruskaebemenetluses 585 eurot (4,5x130).
2. Käesolev määrus on vaidlustatav osaliselt. Kuivõrd

§ 5

lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta esitada kaebuse üksnes siis, kui see on

-is ette nähtud ja

§ 15

lg 5 kohaselt võib määruskaebuse esitada üksnes ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale, ei saa ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-de 1-2 peale Riigikohtule kaebust esitada. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (resolutsiooni p-d 3 ja 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 6