lg rikkumise eest kolme kuupalga ulatuses 1500 eurot, hüvitis
rikkumise eest 15 kalendripäeva eest 270 eurot, ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja ettevõtte Jõhvi Promenaad kaupluses alates
) § 95 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Kostja ei esitanud ülesütlemise avaldust . Kostja rikkus
§-i 106, mille kohaselt ülesütlemise tähtaeg on vähemalt 15 päeva.
Seega oleks hageja katseaeg lõppenud 22. märtsil 2019.
lg 1 kohaselt on nii tööandjal kui ka töötajal õigus tähtajaline ja tähtajatu tööleping üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates.
lg 1 kohaselt on katseaja eesmärk hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Hageja ja kostja juhatuse liige kohtusid 4. jaanuaril 2019 kostja kontoris, kus viibisid samal ajal ka A. T. ja kostja töötaja V. K.. Kostja selgitas hagejale, et kostja ütleb hagejaga sõlmitud töölepingu üles, sest katseaja jooksul selgus, et hageja ei sobi töölepingus kokkulepitud tööd tegema. Kostja andis hagejale üle kirjaliku töölepingu ülesütlemise avalduse, milles on põhjalikult selgitanud, miks kostja ütles töölepingu üles. Hageja keeldus selle allkirjastamisest. Samal ajal kaupluses viibinud A. T. kinnitas omakäeliselt töölepingu ülesütlemise avaldusel, et hageja keeldus ülesütlemise avalduse allkirjastamisest. Seega on ebaõige hageja väide, et ta ei ole teadlik mis põhjustel tööleping üles öeldi. Hagejal puuduvad klientide teenindamiseks sobilikud isikuomadused, hagejal puudus huvi klientidega suhtlemise vastu, ta oli klientide suhtes ükskõikne ja kohati liiga järsk. Samuti esines hageja töös mitmeid puuduseid, millest hagejat jooksvalt informeeriti. Töölepingu ülesütlemise avaldusega on tõendatud, et kostja on õiguspäraselt ja põhjendatult hageja töölepingu üles öelnud. Samuti nähtub sellest, et kostja ütles hageja töölepingu üles 2
§-st 96 tulenevat tähtaega järgides, märkides avalduses hageja viimaseks tööpäevaks
lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Ülesütlemisavaldus tuleb teisele poolele teatavaks teha.
lg 2 esimese lause kohaselt peab tööandja ülesütlemist põhjendama.
järgi võib töölepingu katseajal üles öelda vähemalt 15-kalendripäevase etteteatamistähtajaga. Materiaalõiguslik alus töölepingu ülesütlemiseks katseajal on
. Kostja esitas vastuväite, et hageja eksitab kohut ning kostja esitas hagejale ülesütlemisavalduse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis 04.01.2019 toimunud kohtumisel. 3 TsMS § 230 lg.1 ja 2 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendeid esitavad menetlusosalised. Kostja tõendab oma vastuväidet tunnistaja A. T. ütlustega, kes kinnitas tunnistajana ülekuulatuna, et viibis hagejale ülesütlemise avalduse üleandmise juures. M. O. kutsus teda enda juurde ja ütles talle, et hageja ei allkirjastanud töölepingu lõpetamise dokumente. M. O. palus kinnitada tunnistajal allkirjaga, et hageja keeldus dokumente vastu võtmast. Kostja tõendas oma väidet ka tunnistaja V.K. ütlustega, kes kinnitas, et oli sel päeval (04.01.2019) tööl, kui hagejaga tööleping üles öeldi. Ta ei viibinud küll ülesütlemise juures, kuid sai samal päeval ülesütlemisest teada. M. O.kutsus hageja oma kabinetti. Peale seda, kui M. O. ja J. R. olid hommiku poole kohtunud, J. R. tööle enam ei jäänud. J. R. tõi töökoha võtmed tagasi alles 07.01.2019 ja teatas talle , et lahkub töölt. Ka tunnistaja ja hageja omavahelised suhted olid pingelised, sest tunnistaja ei saanud hageja puhul kunagi kindel olla, kas hageja on tööpäeva lõpuni tööl või ei. Kostja tõendas oma väiteid ka seadusliku esindaja vande all antud seletustega. Seadusliku esindaja seletuste kohaselt 04.01.2019 selgitas ta hagejale, miks ta ei ole rahul hageja tööga ja andis hagejale üle kirjaliku ülesütlemise avalduse. Hageja keeldus seda alla kirjutamast. Peale seda kutsus ta enda juurde A.T.i, et viimane tunnistaks seda olukorda. M. O. palus A.T.il kirjutada sellele avaldusele, et J. R. ei kirjutanud avaldusele alla. J. R. oli selle ajal veel kabinetis. M. O. palus raamatupidajal teha MTA töötajate registrisse kande J. R. kohta järgmisel esmaspäeval ehk 7.jaanuaril, sest 04.01.2019 toimunud kohtumisel J. R.ga leppisid nad kokku, et J. R. annab talle nädalavahetuse jooksul teada, kas ta jääb tööle edasi või ei jää. M. O. selgitas, et lähtudes ülesütlemiseavaldusest, lõpeb 15 päeva pärast. J. R. ütles, et ta ei tea, kas ta enam tuleb tööle, või ei tule tööle. J. R. helistas ja teatas, et tema enam tööle ei tule ja M. O. ja J. R. leppisid seejärel kokku, et esmaspäeva hommikul kell 8.00 nad kohtuvad ja J. R. annab üle võtmed, sest võtmed jäid reedel tema kätte. J. R. sellele kohtumisele ei ilmunud. M. O. ootas teda ca pool tundi ja seejärel helistas raamatupidajale ja palus J. R. töötajate registrist maha võtta. J. R. siiski samal päeval tuli ja tõi võtmed ära müüja V. K.ile. Kuigi tunnistaja A.T. on kostja seadusliku esindaja M. O.i elukaaslane, puudub kohtul alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, sest tunnistajat hoiatati enne temalt ütluste võtmist vastutuse eest valetunnistuste andmisel. Samuti langevad A.T.i ütlused kokku tunnistaja V. K.i ja kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega. Maakohus on seisukojal, et hageja väide, et 04.01.2019 kostja esindaja teatas talle ülesütlemisest üksnes suuliselt telefonitsi, ei leidnud tõendamist. Tunnistajate A. T. ja V. K.i ütlustega ja kostja seadusliku esindaja vande all antud seletustega leidis tõendamist, kostja seaduslik esindaja andis hagejale üle kirjaliku ülesütlemise avalduse, kuid hageja keeldus allkirjaga kinnitamast, et teda on tutvustatud ülesütlemise avaldusega. Maakohus peab vajalikuks märkida, et ka hageja ise tunnistas 11.03.2019 toimunud kohtuistungil järgmist „Siis umbes 16.30 tuleb M. (mina olin all, tegin hakkliha) me alustasime köögis rääkimist, siis läksime üles tema kabineti, kus ta mulle ütles, et laseb mind töölt lahti. M. ütles mulle, et ma läheks alla ja küsiks V. käest, kas tal on vaja veel abi, ja siis olen ma töölt vaba. Kui M. O. oleks mulle seda varem andnud, oleks ma selle ülesütlemise avalduse allkirjastanud“. Seega hageja kinnitab, et kostja seaduslik esindaja esitas talle 04.01.2019 kirjaliku ülesütlemisavalduse, mida ta ei allkirjastanud. Seega on hagiavalduses toodud väide, 4 et „talle teatati 04.01.2019.a. telefonitsi, et tööleping temaga on ülesöeldud ja teda ei lubatud tööle“ vastuolus kohtuistungil hageja poO. öelduga. Seega kohus tuvastas, et kostja andis 04.01.2019 hagejale üle töölepingu kirjaliku ülesütlemise avalduse, kus hagejaga lõpetati tööleping töölepingu seaduse § 86 lg.1 alusel katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu. 8. Hageja väide, et pooled ei leppinud töölepingu sõlmimisel kokku katseaja kohaldamises.
lg.1 kohaselt tööandja võib tähtajalise ja tähtajatu töölepingu üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates.
§-st 5 ei tulene kohustust märkida töölepingusse kokkulepet katseaja kehtestamise kohta.
lg.1 sätestab, et kokkulepe katseaja tähtaja kohta tuleb töölepingusse märkida üksnes siis, kui tööandja ja töötaja lepivad kokku
Vaidlust ei ole selle üle, et pooled ei ole kokku leppinud katseajast loobumise osas. Tunnistaja V. K.i (kinnitas, et ka tema tööle võtmisel kohaldati katseaega) ja seadusliku esindaja M. O.i vande all antud seletustega on tõendatud, et katseaja kohaldamine on ettevõtte tavapärane praktika. Katseaja kohaldamises lepiti kokku ka tunnistaja V. K.iga töölepingu sõlmimisel. Kostja seadusliku esindaja vande all antud ütluste kohaselt lepiti katseaja kohaldamise kokku ka hagejaga töölepingu sõlmimisel. 9. Hageja väide, et ülesütlemine on tühine, sest rikuti
sätestatud etteteatamistähtaega.
kohaselt töölepingu võib katseajal üles öelda vähemalt 15-kalendripäevase etteteatamistähtajaga. Kohtule esitatud ülesütlemise avalduse kohaselt oli töötaja (hageja) viimane tööpäev 19.jaanuar 2019 ehk tööandja soovis järgida
Kostja kinnitas, et tegelikult lõpetas kostja hagejaga töölepingu 07.jaanuaril 2019, sest hageja tõi kostjale töökoha võtmed ja teatas, et enam tööle ei tule. Hageja kinnitas kohtuistungil, et andis võtmed kostjale üle 07.jaanuaril
lg-st 1 tulenevalt on katseaja eesmärgiks hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad töö tegemiseks nõutavale tasemele, st kas töötaja sobib kokkulepitud tingimustel tööd tegema. Tööandja peab töölepingu lõpetamise vaidlustamise korral esile tooma asjaolud ja esitama tõendid, mis kinnitavad, et töötaja töö osutus katseajal mittevastavaks. 5 Maakohus tuvastas, et kostja esitas
lg 1 alusel ja selles sätestatud tähtaega järgides hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse 04.jaanuaril 2019 ning see toimetati hagejale kätte. Ülesütlemise avalduse kohaselt on töölepingu ülesütlemise põhjuseks katseajal tööülesannete mittetäitmine töölepingus kokkulepitud nõutaval tasemel. Hagejal puuduvad klientide teenindamiseks sobilikud isikuomadused. Hageja ei ole saavutanud teiste töötajatega häid kollegiaalseid suhteid jms. Maakohus on seisukohal, et töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud (ülesütlemine vastab
Tunnistaja V. K.i ütlustega ja kostja seadusliku esindaja vande all antud seletustega leidis tõendamist, et hageja ei saanud katseajal oma ülesannetega (kaupluse juhataja –müüja) hakkama: 1) Hageja töökohustuste täitmise osas tuli kriitikat tuli meeskonnakaaslastelt ja ka kostja seaduslik esindaja tegi talle märkuseid. Vaatamata varasematele märkustele hageja töö ei paranenud ja need puudused, mis olid varasemalt, säilisid edasi. Hagejal oli tööle hilinemisitööpäev algas kell 8.00 kella 10.00-ks pidi pood olema valmis klientide teenindamiseks, kuid hageja hilines korduvalt. Tema töötempo oli väga aeglane, kliendid nurisesid. Hageja ei pannud kaupa korrektselt välja, muutis töögraafikut pidevalt, mis aga häiris teist müüjat, st teine müüja pidi iga kord hageja tehtud muudatustele vastu tulema, et pood oleks avatud ja kliendid teenindatud. Tööle võtmisel eeldas kostja seaduslik esindaja, et hagejast peaks saama kunagi Talupoe juhataja ja sellest nad rääkisid hagejaga tööle võtmisel. Kuid sellist analüütilise iseseisva töö tegemisega hageja kahjuks hakkama ei saanud. Kostja seaduslik esindaja,V.K. või A.T. pidid pidevalt ise talle asju selgitama või ise hageja tööd tegema nt kaupade tellimisel (kostja seadusliku esindaja vande all antud seletused). 2) Hageja ei saanud oma tööga hakkama, teda pidi pidevalt suunama ja ütlema mis teha. Kuigi hageja oli juhtaja- müüja ja tunnistaja vanem müüja, pidi tunnistaja teda pidavalt õpetama ja suunama. Hageja ei suhelnud klientidega nii nagu peab. Hageja ei täitnud kauba väljapanekut. Kui oli vaja kaupa välja panna, siis hageja leidis põhjenduse, et pole ruumi või midagi sellist (tunnistaja V. K. ütlused). Ka hageja ise kinnitas 03.02.2020 toimunud kohtuistungil, et „Ma olin võetud tööle töölepingu alusel müüja-juhataja ametikohale, (kuid) miks ma viibisin koguaeg esimesel korrusel saalis? Ma pidin igapäevaselt teenindama all kliente. Ma pole juhataja kohustusi täitnud, sest mind pole õpetatud üldse ja pole selgitatud ja näidatud mulle mitte midagi.“ Samas kinnitas hageja, et tööle võtmisel luges läbi oma ametijuhendi ja allkirjastas selle. Seega on tõendamist leidnud töölepingu lõpetamise eelduste olemasolu. 11.
lg 4 järgi ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja eesmärgiga. Hinnangu andmine katseaja ebarahuldavatele tulemustele on tööandja pädevuses, kusjuures katseaja ebarahuldavaid tulemusi saab põhjendada üksnes asjaoludega, mis näitavad töö tegemisega toimetulekut. Tööandjal tuleb töölepingu ülesütlemise korral katseajal (
lg 1) ülesütlemist põhjendada ja jälgida, et see ei oleks vastuolus katseaja eesmärgiga (
Vaidlust, ei ole selle üle, et kostja sooviks töölepingu sõlmimisel oli, et hagejaks saab Talupoe juhataja-müüja, so katseaja eesmärgiks oli selgitada kas hageja on suuteline täitma kaupluse juhtaja-müüja kohustusi. 6 Menetluse käigus leidis nii tunnistaja V. K.i kui ka vande all ärakuulatud kostja seadusliku esindaja M. O.i aga ka hageja enda seletustega, et perioodil alates 22. novembrist 2018 kuni 04.jaanuarini 2019 (üks kuu ja 12 päeva) hageja ei saanud hakkama müüja ega juhataja ametis. Maakohus on seisukohal, et katseaja periood üks kuud ja 12 päeva on piisav selleks, et tööandaja saaks hinnata kas töötaja saab oma ülesannetega hakkama või mitte, kas hageja on suuteline töötama kaupluse juhataja-müüjana või mitte. Juhul, kui tööaja, kes võeti tööle kaupluse juhatajana (st juhatajana on tal kontrollifunktsioon teiste töötajate üle) ise juba tööle võtmise esimesel kuul rikub töökohustusi, sh hilineb tööle, lahkub kokkulepitust varem töölt, ei saa hakkama klientidega suhtlemisel jms, saab tööandja hinnata, et katseaja tulemused on olnud ebarahuldavad, so isik ei ole suuteline töötama kaupluse juhtaja-müüjana. 12. Kokkuvõtvalt on maakohus seisukohal, et hagiavalduse väited töölepingu ülesütlemise tühisuse kohta ei leidnud tõendamist. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja võeti tööle, et ta täidaks kaupluse juhataja- müüja kohustusi. Kaupluse juhataja amet eeldab töötajalt juhtimisoskuse olemasolu, aga ka eeskuju oma alluvatele töökohustuste täitmisel, initsiatiivi ja oskust suhelda kaastöötajatega. Kuna töölepingu kohaselt pidi hageja täitma ka müüja ametit, siis see amet eeldab ka oskust klientidega suhelda. Tõendamist leidis, et eelpool nimetatud oskuseid hagejal ei olnud. Menetluse käigus leidis tõendamist, et kostja tavapraktika oli töötajate töölevõtmisel katseaja kohaldamine. Ei ole tõenäoline, et tööandja, kes soovib leida töötajat kaupluse juhataja ametisse, sel juhul tavapärasest praktikast erandi teeks. Vaidlust ei ole ka selle üle, et pooled ei sõlminud kokkulepet katseaja mittekohaldamise kohta. Kui tööandjale sai selgeks, et hageja ei ole suuteline juhataja –müüja kohustusi täitma, oli mõistlikuks lahenduseks töölepingu lõpetamine katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Eeltoodust tulenevalt jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotis ja kindlaks määramine 13. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1, TsMS § 174 lg 2). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis 05.04.2019 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt välja kostja kasuks 1127,10 eurot käibemaksuta ning viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Tartu Ringkonnakohus tühistas 28.08.2019 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis ning märkis et menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga. Kostja esindaja on esitanud maa- ja ringkonnakohtule 11.03.2019, 13.03.2019, 09.08.2019, 03.02.2020 ja 04.02.2020 menetluskulude nimekirjad, et välja mõista hagejalt kostja kasuks menetluskulud kokku 2842,10 eurot (996+32,10+219+384+972+239) ilma käibemaksuta ning viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, mis tasuda Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele nr EExxx. 11.03.2019 menetluskulude nimekirjas on õigusabikulude suuruseks 996 eurot (8,18*120) ja tunnistajatasu 32,10 eurot (tl 58-59), 13.03.2019 nimekirjas 219 eurot (120+99) sh 11.03.2019 kohtuistungil osalemine 1 h ja 11.03.2019 sõit Tallinn-Jõhvi-Tallinn 330 km (0,3 EUR/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.