← Eesti

1-19-2627/29

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 184lg 1 järgi süüdi. Karistuseks mõisteti talle üks aasta vangistust, mis jäeti Kar

S § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata. Maakohus põhjendas otsust järgmiselt.

  1. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 1 alusel. NPALS § 2 p 1 täpsustab, et narkootilised ja psühhotroopsed ained on nendes nimekirjades loetletud ained ja ainete rühmadesse kuuluvad ained ning nende ainete isomeerid, estrid, eetrid ja soolad ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid. Sotsiaalministri
  2. mai
  3. a määruse nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ (edaspidi määrus) § 3 lg 1 kohaselt on narkootilised ja psühhotroopsed ained määruse lisas 1 kehtestatud nimekirjades loetletud ained, ainete rühmadesse kuuluvad ained ja nende ainete isomeerid, estrid, eetrid ja soolad ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid. Armodafiniil on IV nimekirja kantud modafiniili ruumiline isomeer.
  4. Artvigil-150 tablettides sisalduva aine armodafiniili kogus on tõendatud mullpakendile (blister) märgituga: iga tablett sisaldab 150 mg armodafiniili ja kuues pakendis on kokku 60 tabletti, seega kokku 9 g armodafiniili. Kaitsja ei ole pakendil kajastatu usaldusväärsust tõsiselt võetavalt kahtluse alla seadnud.
  5. Suurest kogusest NPALS § 31 lg 3 mõttes on alust rääkida, kui ainest piisab vähemalt kümnele inimesele sellise kvaliteediga psühhotroopse toime tekitamiseks, mida on võimalik käsitada joobena. Teises kriminaalasjas koostatud ekspertiisiakti kohaselt tekitab narkojoobe 150–250 mg armodafiniili. Seega piisab kümnele isikule narkojoobe tekitamiseks 1,5–2,5 grammist. Maakohtu hinnangul ei ole kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 10 lg 3 ja § 161 lg 3 alusel tõendina lubatav kaitsja esitatud väljavõte kliinilisest ülevaatest, mille järgi on inimestele manustatud isegi 1–6 g modafiniili, sest teadmata on ingliskeelse dokumendi eesti keelde tõlkija. Lisaks ei ole see tõend ka asjakohane, sest S. Ratnikule ei heidetagi ette, et ta käitles modafiniili, mille tarvitamiskogus erineb armodafiniilist. Samuti ei mõjuta aine ohtlikkus S. Ratniku süüküsimuse lahendamist.
  6. S. Ratnikul ei olnud võimalik müüjaga suhtlemisel
  7. augustil 2017 süüteokatsest loobuda, sest kuritegu oli lõpule viidud juba
  8. juulil 2017 suure koguse armodafiniili vahendlikult Eestisse toimetamisega. Loobumise välistab ka vabatahtlikkuse puudumine. Müüjalt raha tagasiküsimise põhjus oli see, et S. Ratnik oli enda kinnitusel veendunud, et
  9. juulil 2017 tellitud tabletid temani ei jõua.
  10. S. Ratnik täitis KarS § 184 lg 1 subjektiivse külje otsese tahtlusega. Ta ei viibinud KarS § 39 mõttes keelueksimuses, sest tal oli aastatepikkune töökogemus ravimitega seotud valdkonnas. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et süüdistataval oli enne tellimist kindel veendumus, et määruse lisa 1 loetleb ammendavalt kõik ained, mille käitlemine on keelatud. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete mõiste on sätestatud kahes õigusaktis: NPALS § 2 p-s 1 ja määruse § 3 lg-s
  11. Usutav pole seegi, et S. Ratnik ei teadnud modafiniili ja armodafiniili tihedatest seostest. Mõlema aine nimi on sarnane, samuti tutvus süüdistatav enda ütluste kohaselt armodafiniili ohutuses modafiniili kohta käivale teabele tuginedes. 2

(8)1-19-2627
  1. Kuna puuduvad tõendid, et S. Ratnik tellis teist korda armodafiniili sisaldavaid tablette või suurendas esialgse tellimuse ulatust, siis ei ole võimalik talle tablettide teistkordset, s.o
  2. augustil 2017 Eestisse toimetamist ette heita. Apellatsioon
  3. Otsuse peale esitas apellatsiooni S. Ratniku kaitsja Heiki Kuningas, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ning S. Ratniku õigeksmõistmist. Ringkonnakohtu otsus
  4. Tartu Ringkonnakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu kinnitusel on maakohtu otsus veatu ning põhjust esimese astme kohtus uuritud tõendite ümberhindamiseks ei ole. Kaitsja kordab apellatsioonis maakohtus esitatud kaitseväiteid, millele on juba ammendavalt vastatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. Ratniku kaitsja Heiki Kuningas, kes taotleb otsuse tühistamist ja asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks tagasisaatmist. Kassaatori põhiargumendid on järgmised.
  8. Ebaõige on kohtute seisukoht, nagu kajastaks ravimipakendi kirjed usaldusväärselt selle sisu ja toimet. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on ebaseaduslikest veebimüügikohtadest ostetud ravimitest 50% võltsitud. Süüdistataval ja kaitsjal puudus võimalus tellida omal algatusel kohtutoksikoloogiaekspertiis. Maakohus ei pidanud ekspertiisi määramist vajalikuks.
  9. Kohtud ei ole vastanud kaitseväitele, et varasemas kriminaalasjas tehtud ekspertiisiakt ei vasta seaduse nõuetele ja kohtupraktikale. Joovet tekitav kogus ei ole tuvastamist leidnud ka asjatundja ütluste põhjal ning sellest tulenevalt ei ole tõendatud ka kümnele inimesele joovet tekitav kogus.
  10. Vääralt on kohaldatud KrMS § 10 lg 3 ja § 161 sätteid. Dokumenti ei pea tõlkima vannutatud tõlk. Kaitsja esitatud kliiniline ülevaade modafiniili kohta ja selle tõlge eesti keelde on tõendikogumist põhjendamatult kõrvale jäetud.
  11. S. Ratnikul puudus teadmine, et
  12. juulil 2017 tellitud kaup on Eestis, ning ta tegi kõik endast oleneva, et tagajärg ei saabuks. Seega loobus S. Ratnik süüteo toimepanemisest.
  13. Kohtute põhjendustest ja tõenditest ei nähtu, et S. Ratnik oleks pidanud olema teadlik sellest, et nimekirja mitte kantud armodafiniil on modafiniili isomeer. Kassatsioonivastus
  14. Prokuratuur avaldas kassatsioonivastuses arvamust, et kohtulahendid on kooskõlas menetlus- ning materiaalõigusega ning kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Riigikohtu lahend selles asjas on aga vajalik praktika ühtlustamiseks, sest Tallinna Ringkonnakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu 3
(8)1-19-2627 tööpiirkonnas kvalifitseeritakse selliseid kuritegusid erinevalt, vastavalt kas narkootilise või psühhotroopse aine omandamise katsena või lõpuleviidud vahendliku üle riigipiiri toimetamise/sisseveona. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Praegusel juhul puudub vaidlus selle üle, et S. Ratnik tellis
  2. juulil 2017 omandamise eesmärgil veebikaubamajast 60 armodafiniili sisaldavat tabletti, toimetas tabletid postisideteenuse osutajaid ära kasutades vahendlikult üle riigipiiri ning et
  3. juulil 2017 pidas Maksu- ja Tolliamet Suurbritanniast Eestisse saabunud saadetise kinni. Vaidlust ei ole ka selles, et armodafiniil on IV nimekirja kantud modafiniili ruumiline isomeer ning seega psühhotroopne aine NPALS § 2 p 1 ja KarS § 184 tähenduses. Kaitsja on vaidlustanud tablettide psühhotroopse aine sisalduse ning suure koguse tõendatuse, seadnud kahtluse alla süüdistatava tahtluse ning leidnud, et S. Ratnik loobus tablettide tellimusest ja seeläbi ka kuriteokatsest.
  4. Kolleegium käsitleb esmalt narkootilise või psühhotroopse aine koguse tõendamist pakendil olevale teabele tuginevalt (I) ja joovet tekitava koguse tuvastamisega seonduvat (II). Seejärel võtab kolleegium seisukoha küsimuses, millal on narkootilise või psühhotroopse aine posti teel tellimisel süütegu lõpule viidud ja kas süüdistatav loobus kuriteokatsest (III). Lõpetuseks annab hinnangu süüteo subjektiivsele küljele ning võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (IV). I
  5. Kohtud tuvastasid Artvigil-150 tablette sisaldanud pakenditel olevale teabele tuginevalt, et iga tablett sisaldab 150 mg armodafiniili ja kuna kuues pakendis oli kokku 60 tabletti, siis saabus S. Ratniku tellimusel Eestisse kokku 9 g armodafiniili. Kassaatori arvates oleks tablettides tegelikult sisalduva armodafiniili koguse pidanud välja selgitama ekspertiis. Maakohtu
  6. septembri
  7. a istungil enne kohtutoksikoloogiaekspert M. T. asjatundjana ülekuulamist määras kohus, et lahendab ekspertiisitaotluse pärast ülekuulamist, kui kaitsja jääb oma taotluse juurde. Pärast asjatundja ülekuulamist lõpetati kohtulik uurimine, kuna pooltel taotlusi ei olnud (kohtutoimiku lk 40 pöördel).
  8. Riigikohtu praktikas on järjepidevalt selgitatud, et narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse hindamisel peab lähtuma NPALS § 31 lg-st
  9. Kõnealuse sätte järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Riigikohus on olnud järjekindlalt ka arvamusel, et vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab üldjuhul aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Seega on oluline tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. novembri
  11. a otsus nr 1-17-8179, p-d 12 ja 13 koos edasiste viidetega.)
  12. Nõue, et narkojoobe tekitamiseks vajaliku puhta aine koguse tuvastamiseks on tingimata vaja teha ekspertiis, ei ole absoluutne. KrMS § 61 lg 2 sätestab põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamine ei ole piiratud mingit kindlat liiki tõendite olemasoluga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. novembri
  14. a otsus asjas nr 3-1-1-95-16, p 23). 4
(8)1-19-2627
  1. Nii on Riigikohus teatud asjaoludel aktsepteerinud, kui narkojoobe tekkimise võimalikkus ja narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus tuvastatakse vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt (viidatud otsus nr 1-17-8179/92, p 13.) Näiteks kui narkootilist ainet on müüdud tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-68-09, p 8.5 ja
  4. veebruari
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-121-06, p 13). Samuti on olukorras, kus psühhotroopse ainega immutatud markides sisalduva puhta aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, lubatav tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega (viidatud otsus asjas nr 3-1-1-95-16, p 28). Samas kohtuasjas nr 1-17-8179 ei pidanud kolleegium aga võimalikuks puhta aine koguse tuvastamise nõudest siiski irduda, kuna veljepuhastusvahendina pakendatud narkootilise aine sisaldusega pulber saadi süüdistatavalt kätte, kuid puhta aine kogust ei tehtud ekspertiisi käigus kindlaks sertifitseeritud etalonaine puudumise tõttu (viidatud otsuse p-d 11, 13 ja 16).
  6. Niisiis on ekspertiisi vältimatust eitatud eeskätt olukordades, kus narkootilist või psühhotroopset ainet kätte ei saadud või kus ekspertiisi tegemine oli muudest asjaoludest tulenevalt objektiivselt välistatud. Eelmises punktis kirjeldatud praktikale tuginevalt võiks esmapilgul tõesti asuda seisukohale, et kuivõrd süüdistatava tellitud tabletid on olemas, tulnuks puhta aine sisaldus neis teha kindlaks ekspertiisiga. Eelviidatud kohtuasjast nr 1-17-8179 erineb S. Ratniku kriminaalasi aga selle poolest, et tellitud aine saabus Eestisse originaalpakendis. Seetõttu tuleb võtta seisukoht, kas tõsikindlaid järeldusi psühhotroopset ainet sisaldavate tablettide, sh selle toimeaine ning puhta koguse kohta saab teha ka vaid pakendile kantud teabele tuginevalt. Kolleegium vastab sellele küsimusele jaatavalt, põhjendades seda järgmiselt.
  7. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. Sama sätte teise lõike järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. Siiski ei tule KrMS § 105 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtlus, s.t peavad esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seaksid vaieldava tõendamiseseme asjaolu kahtluse alla (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. oktoobri
  9. a otsus nr 1-17-5760/47, p 11).
  10. Kaitsja on küll osutanud maailmas levivate võltsravimite probleemile, kuid kohtute hinnangul jäi selline vastuväide pakendil kajastuva teabe võimalikust ekslikkusest üldsõnaliseks ning üksnes oletuslikuks. Maakohus tuvastas, et Eestisse saabunud pakenditelt nähtus muu hulgas ravimi nimi, iga tableti koostis (sh 150 mg armodafiniili), ravimi hoiustamise soovitused ning ravimi tootja nimi, aadress ja e-posti aadress. Samuti olid asitõendi vaatluse protokolli kohaselt kõik Eestisse saabunud pakendid avamata. Kaudselt viitab pakendil oleva teabe usaldusväärsusele ka süüdistatava kinnitus, et ta oli huvitatud enda ohutusest. Ta tutvus selles veendumiseks Euroopa Ravimiameti veebilehega ning arvestas tablettide tellimisel ka tellimiskeskkonna ja tellimise käigu üldist usaldusväärsust. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga, et praeguse kriminaalasja tehiolusid arvestades ei ole olukorras, kus puudub tõsiselt võetav kahtlus pakendil oleva informatsiooni tõepärasuses, puhta aine koguse tuvastamiseks ekspertiisi tegemine kohustuslik. 5
(8)1-19-2627 II
  1. Tuginedes varasemas kriminaalasjas koostatud ekspertiisiaktile, akti koostaja ütlustele ja kirjalikule vastusele S. Ratniku kohtuasjas, on kohtud tuvastanud, et kümnele inimesele piisab narkojoobe tekitamiseks tavaliselt 1,5–2,5 g armodafiniilist. Kassaatori väitel ei ole teises kriminaalasjas koostatud arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi akt aga lubatav tõend, sest see ei vasta KrMS § 107 lg 3 ja kohtupraktika nõuetele. Samuti leiab kaitsja, et asjatundja ütlustega ei ole üheselt kinnitust leidnud, milline on armodafiniili joovet tekitav kogus. Kolleegium kassaatori arvamust ei jaga.
  2. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kui on tehtud kindlaks konkreetse narkootilise või psühhotroopse aine koostis, ei ole vaja ekspertiisi vormis tuvastada, kui palju ainet on vaja joobe põhjustamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vajalikke andmeid võib saada erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest, samuti saab selle küsimuse lahendamiseks kooskõlas KrMS § 1091 lg 3 punktiga 2 kaasata asjatundja, kes annab selgitusi vastava aine mõju kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-97-12, p 8 ja
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.5). Aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada nii samas või ka teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub eksperdi või asjatundja arvamus või mis tugineb sellele arvamusele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. novembri
  8. a määrus asjas nr 3-1-1-89-13, p 12).
  9. Kohtud on S. Ratniku süüküsimust lahendades juhindunud eelkirjeldatud praktikast. Varasemas kriminaalasjas koostatud ekspertiisiaktis hinnati samuti Artvigil-150 tablette ning eksperdiarvamuses leiti, et armodafiniilil on narkojoovet tekitav toime ning joobeks vajalik annus on tavaliselt 150–250 mg. Ehkki konkreetses aktis ei ole viidatud, millele ekspert oma arvamuses on tuginenud, siis on ekspertiisiakti koostanud EKEI kohtutoksikoloogiekspert M. T. asjatundjana kohtus neile küsimustele piisava põhjalikkusega vastanud. Asjatundja selgitas, et joovet tekitav kogus määratakse kindlaks erialakirjanduse alusel, milles on andmeid aine mõju kindlakstegemiseks tehtud katsete kohta, ning konkreetselt modafiniili ja armodafiniili puhul on tehtud ka kliinilisi uuringuid. Arvestades, et armodafiniili joovet tekitav kogus on kohtute poolt tuvastatuna 1,5–2,5 g, ei ole kolleegiumi arvates tegu nn piiripealse kogusega, sest S. Ratnikule etteheidetavast 9 g piisab joobe tekitamiseks 36–60 inimesele.
  10. Ka kaitsja kohtule tõendina esitatud kliiniline ülevaade modafiniili kohta ei anna alust kahelda armodafiniili joovet tekitavas koguses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et nimetatud tõendil ei ole tõendamiseseme asjaolude seisukohalt tähendust, sest ülevaade ei käi armodafiniili kohta ning joovet tekitav kogus ei ole samastatav inimesele ohtliku ainekogusega. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks võtta praegusel juhul seisukohta, kas on õige maa- ja ringkonnakohtu tõlgendus, et KrMS § 10 lg 3 ja § 161 lg 3 nõuete kohaselt pidanuks kaitsja esitatud väljavõtte kliinilisest ülevaatest tõlkima vannutatud tõlk. III
  11. Maakohtu otsuse kohaselt täitis S.

§ 184lg 1 objektiivse koosseisu 27.

juulil 2017 suure koguse armodafiniili vahendlikult Eestisse toimetamisega. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et S. Ratnik tegi tablette tellides ja nende eest tasudes armodafiniili käitlemiseks kõik endast oleneva. Kohtute hinnangul ei olnud S. Ratnikul enam võimalik süüteokatsest loobuda, sest süüteokoosseis oli saadetise Eestisse jõudmisega juba realiseerunud. 6

(8)1-19-2627 Kassatsioonis kordab kaitsja väidet, mille kohaselt ei ole S.

§ 184

lg-le 1 vastavat tegu toime pannud muu hulgas seetõttu, et ta loobus süüteokatsest. Nimelt saatis süüdistatav pärast saadetise viibimist müüjale

  1. augustil 2017 e-kirja, paludes teavet kauba kohta või raha tagasi, ning süüdistatava kirja peale tühistas müüja tellimuse, tagastades ostusumma krüptorahas.
  2. Kooskõlas KarS §-s 40 sätestatuga on vabatahtlik loobumine võimalik üksnes süüteokatsest, mitte aga juba lõpuleviidud süüteost (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 24.3). Seepärast tuleb järgnevalt hinnata, millal on internetist tellitud ja vahendlikult postisideteenuse osutajaid ära kasutades Eestisse jõudnud psühhotroopse või narkootilise aine keelatud käitlemine lõpule viidud.
  5. Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise mõiste karistusõiguses on autonoomne, saab KarS § 184 lg 1 koosseisu objektiivseteks tunnusteks olevate osategude avatud loetelu sisustamisel lähtuda NPALS § 2 p-s 3 toodud definitsioonist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. juuni
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-56-15, p 10).
  8. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseaduse redaktsioonis hõlmab narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine KarS § 184 lg 1 mõttes NPALS § 2 p-de 21 ning 3 järgi ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. oktoobri
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-60-15, p 7.2 ja 8).
  11. Praegusel juhul on süüdistatavale ette heidetud psühhotroopse aine armodafiniili vahendlikku üle riigipiiri Eestisse toimetamist, mis vastab NPALS § 2 p-de 21 ja 3 mõttes sisseveo mõistele. NPALS § 2 p 21 järgi on sissevedu aine tolliprotseduuri vabasse ringlusse lubamine ehk import või ainete toimetamine Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et KarS § 184 lg 1 sisustamisel saab küll lähtuda eelviidatud definitsioonist, kuid silmas tuleb pidada, et nimetatud seadus reguleerib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete lubatud käitlemise korda. Rangelt NPALS § 2 p-st 21 tulenevast sisseveo definitsioonist lähtudes tekiks kuriteokoosseisule vastava käitlemisteo lõpuleviimise määratlemisel põhjendamatu erisus sõltuvalt sellest, millisest riigist aine Eestisse toimetatakse. Kui aine toimetataks Eestisse Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist, oleks käitlemisteo lõpuleviimine seotud riigipiiri ületamisega ning liiduväliste riikide puhul tolliprotseduuri rakendamisega. Selline eristamine ei oleks ilmselgelt mõistlik.
  12. Seetõttu on Riigikohus ka väljaspool Euroopa tolliterritooriumi asuvast riigist Eestisse keelatud kauba (huuletubakas) tellimisega seonduvalt süüteo lõpuleviimise ja katse eristamisel rõhutanud, et lähtuda tuleb riigipiiri, mitte tollipiiri ületamisest. Keelatud kauba riiki toimetamise piirangute eesmärk (kaitstav õigushüve) pole riigi maksulaekumiste kaitse, vaid Eesti Vabariigis keelatud kauba käitlemise välistamine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. oktoobri
  14. a otsus asjas nr 3-1-1-73-16, p 8). Narkootilise ja psühhotroopse aine sisseveo kui käitlemisteo sisustamist sarnasel viisil toetab ka KarS § 392 kehtetuks tunnistamine
  15. jaanuarist
  16. See karistusnorm nägi muu keelatud kauba hulgas ette ka vastutuse narkootiliste või psühhotroopsete ainete üle riigipiiri toimetamise eest. Seaduseelnõu seletuskirjas viidati, et suures koguses narkootilise või psühhotroopse aine üle piiri vedu on käsitatav aine käitlemisena ning KarS § 184, mis näeb ette vastutuse „ebaseadusliku käitlemise“ eest, hõlmab endas NPALS §-st 2 tulenevalt ka sisse- ja väljaveo (vt seletuskiri karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 554 SE (Riigikogu XII koosseis) juurde, lk 89). Seadusandja tahet lugeda KarS § 184 lg 1 kohaselt karistatavaks varem KarS § 392 järgi kvalifitseeritud narkootilise või psühhotroopse aine üle riigipiiri toimetamine on kinnitanud ka kohtupraktika (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-60-15, p 7.3). Samuti toetab sellist tõlgendust võrdlus KarS § 183 7

(8)1-19-2627 lg-ga 1, mis sätestab vastutuse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise eest, nimetades ühe karistatava osateona aine süstemaatiliselt üle riigipiiri toimetamise.
  1. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik sissevedu on lõpuleviidud Eesti Vabariigi territooriumile jõudmisega, st riigipiiri ületamisega, olenemata riigist, kust kaupa Eestisse toimetatakse. Ka juhul, kui Maksu- ja Tolliamet peab postisaadetise Eestisse jõudes kinni, on tegemist lõpuleviidud süüteoga. Seega on kohtud õigesti leidnud, et S. Ratnik täitis KarS § 184 lg 1 teo objektiivse koosseisu psühhotroopset ainet armodafiniili vahendlikult Eesti Vabariigi territooriumile toimetades. Ehkki lõpuleviidud süüteost loobumine ei ole võimalik, on nõustumisväärsed ka maa- ja ringkonnakohtu põhjendused selle kohta, et S. Ratniku käitumine ja suhtlus müüjaga pärast saadetise viibimist ei oleks olnud piisav süüteokatsest loobumiseks. IV
  2. Maakohtu hinnangul tegutses S. Ratnik suures koguses psühhotroopse aine vahendlikult üle riigipiiri toimetamisel otsese tahtlusega, millega nõustus ka ringkonnakohus. Kassatsioonis rõhutab kaitsja, et S. Ratnik ei pidanud teadma, et armodafiniil on modafiniili isomeer, mistõttu puudus tal teadmine süüteo koosseisulistest asjaoludest. Kolleegium on kohtutega nõus subjektiivse koosseisu olemasolu osas, kuid leiab, et S. Ratnik on pannud KarS § 184 lg 1 sätestatud teo toime kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4).
  3. Arvestades, et süüdistataval oli aastatepikkune töökogemus ravimitega seotud valdkonnas ning ta oli kursis narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja olemasoluga, siis on kohtud põhjendatult lugenud ebausutavaks kaitseväite, et S. Ratnikul oli kindel veendumus, et määruse lisas toodud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekiri loetleb ammendavalt kõik ilma eriloata käitlemiseks keelatud narkootilised ja psühhotroopsed ained. Samuti viitasid S. Ratniku internetis tehtud päringud armodafiniili ja modafiniili tihedale seotusele. Kolleegium leiab, et kohtute tuvastatud asjaolud kinnitavad, et S. Ratnik pidas vähemasti võimalikuks ja möönis, et armodafiniil kuulub narkootiliste ja psühhotroopete ainete nimekirja.
  4. Eespool öeldust nähtuvalt on kohtud õigesti leidnud, et S. Ratnik on realiseerinud kõik KarS § 184 lg 1 koosseisutunnused. Õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud puuduvad.
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsuse muutmata ning S. Ratniku kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.