Obsah (10)

§ 1§ 113§ 162§ 178§ 65§ 8§ 76§ 82§ 101§ 158

Tsiviilasi nr 2-19-106884 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2019. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja numbe

§ 1lg-s 5 sätestatud tarbija definitsioonile.

1. Kostjad leiavad, et kokkuleppe p 2.6 sätestatud viivise määr 0,5% on ebamõistlikult kõrge, ületab Riigikohtu poolt lahendis nr 3-2-1-25-16 p 13 maksimaalselt mõistlikuks peetavat viivise määra ca 8-kordselt ja seadusjärgset viivisemäära 25-kordselt. Seega on viivise kokkulepe tühine ning kostja I palub kostja I vastu esitatud viivise nõue rahuldamata jätta.
2. Kostja II vastu esitatud viivise nõue on ebamõistlikult suur. Isegi, kui tegemist on äriühingute vahelise kokkuleppega, ei ole selline viivise määr ebamõistlik. Kostjad olid XX.XX.XXXX kokkulepet allkirjastades ilmselgelt survestatud positsioonis ning neil ei olnud võimalik inkassoteenust osutava ettevõtte poolt koostatud kokkuleppes mistahes tingimusi muuta. Kuna kostjate hinnangul on viivise kokkulepe tühine, palub kostja II jätta viivise nõue rahuldamata või alternatiivselt vähendada viivist

§ 113

lg 8 ja

§ 162alusel.

9. Hageja poolt esitatud leppetrahvi nõue on ebamõistlikult suur ning kostjad paluvad leppetrahvi suurust vähendada

§ 162lg 1 alusel mõistliku ulatuseni.

Leppetrahv moodustab praegusel juhul põhivõlgnevuse nõude summast (s.o 604,68 eurot) umbes pool. Tegemist on põhinõude suurust arvestades äärmiselt ebaproportsionaalse leppetrahvi nõudega. 2

1. Kostja I puhul on tegemist füüsilise isikuga, kes on XXX ja kellel puudub XXX, mistõttu on 300 euro suurune leppetrahv kahtlemata kostja I jaoks väga suur summa. HAGEJA SEISUKOHT KOSTJATE VASTUSELE (dtl 60-63, 79-82).
2. Kostjad ei põhjendatud, miks hagejal tuleks tõendada lepingu sõlmimine. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse.
3. Hageja on juba viivist vähendanud ja nõuab viivise katteks ainult 304,68 eurot. Lepingujärgse määra järgi oleks viivis seisuga 29.04.
4. a 541,18 eurot. Kostjad ei ole põhjendanud leppetrahvi vähendamist. KOHTU SEISUKOHT
5. Kohus, hinnates esitatud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses.
6. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-st 7 ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud.
7. Afurniture OÜ ja Lainel UÜ, keda esindas täisosanik Laine Leppik, vahel XX.XX.XXXX sõlmitud maksekokkuleppest (edaspidi leping) nr XXX (dtl 38-40) nähtuvalt on kokkuleppe sõlmimise aluseks võlgnevus, mis tulenes arvete nr XXX, XXX, XXX, XXX, XXX alusel (dtl 32-36) tasumata summast seisuga XX.XX.XXXX ning p 2.1 kohaselt on kokkulepitud võlgnevuse summaks kokku 1809,36 eurot, mis tasutakse maksegraafiku alusel kolme osamaksena. Kuivõrd eelnimetatud lepinguga on pooled kinnitanud olemasolevat võlgnevust, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega võlaõigusseaduse (

) § 30 lg 1 mõttes ning kehtib eeldus, et võlgnikul on võlausaldaja ees võlatunnistusega tunnustatud kohustus. 16. Lepingu p-s 1.2 on pooled kokku leppinud, et kohustusega ühineb solidaarvõlgnikuna Laine Leppik (kostja I), kes on ühtlasi kostja II täisosanik.

§ 178

lg 1 sätestab, et kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Nimetatud sätte lg 4 kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus. 17. Äriseadustiku (ÄS) § 125 lg 1 järgi vastutab täisosanik ühingu kohustuste eest kogu oma varaga. Kohus leiab, et kostjal I kostja II täisosanikuna oli võlakohustusega ühinemisel isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Seega on kostja I lepingulise kohustusega ühinenud

§ 178

lg 1 mõttes ning tarbijakäenduslepingu sätted tema suhtes ei kohaldu.

§ 65

lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. 18.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

lg 1 näeb ette, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Tõendeid selle kohta, et kohustust ei ole või see on täidetud, kohtule esitatud ei ole. 19. Lepingu p 2.4 on pooled kokku leppinud, et p-s 2.1 nimetatud makse viivitamisel rohkem kui kaks kalendripäeva loetakse kõigi maksete tähtaeg saabunuks. Kuna kostjad on jätnud osamakse(d) tasumata, on hagejal tulenevalt lepingu p-st 2.4 ja 1.2 õigus nõuda lepingujärgset võlgnevuse tasumist kostjatelt solidaarselt. 20.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 3 kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 21. Kostjad leiavad, et lepingu p-s 2.6 kokkulepitud viivise kokkulepe on tühine ebamõistlikult kõrge viivisemäära tõttu, viitavad sealjuures Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-25-16 ning kostja I palub jätta tema vastu esitatud viivisnõue rahuldamata. Alternatiivselt paluvad kostjad kostja II vastu esitatud viivist

§ 113lg 8 ja § 162 alusel vähendada.

22. Lepingu p 2.6 järgi on pooled kokku leppinud viivises määraga 0,5% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Esmalt märgib kohus, et kuigi viidatud Riigikohtu lahendi asjaolud viitavad tarbijaga sõlmitavatele lepingutele ning antud juhul ei kohaldu, tuleb viivise mõistliku määra sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Kohus on seisukohal, et kuigi võlatunnistuses sätestatud viivisemäär on oluliselt kõrgem

§ 113

lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks. Kostja II on võlatunnistuse andnud majandustegevuses, kostja I on kohustusega vabatahtlikult ühinenud, tegemist ei ole erakordse ja lepinguvabadust kuritarvitava tingimusega. Seega leiab kohus, et viivise kokkulepe on kehtiv. Hageja nõuab kostjatelt viivist perioodi 31.10.2018. a kuni 29.04.2019. a eest 304,68 eurot, mis teeb viivise määraks ca 0,278% päevas. Seega on hageja juba ise viivist märkimisväärselt vähendanud. 23.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel, mida on taotlenud ainult kostja II. 24.

§ 162

lg 1 kohaselt võib kohus ebamõistlikult suurt viivist vähendada viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus, arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid kogumis, võlgnevuse suurust, viivise arvestamise algust ja ning nõutud viivise suurust, on seisukohal, et viivise vähendamine ei ole põhjendatud. 25.

§ 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingu p 2.5 järgi on kostjad kohustatud tasuma p 2.4 rikkumisel leppetrahvi 300 eurot.

1. Kostjad paluvad kohtul vähendada leppetrahvi mõistliku ulatuseni, kuna leppetrahvi nõue on ebaproportsionaalne ja ebamõistlikult suur. Kohus ei nõustu kostjatega, et leppetrahv moodustab ligi poole võlast ning on seetõttu ebaproportsionaalne. Lepingu sõlmimisel ajal oli võla suuruseks 1809 eurot ning asjaolu, et kostjad on osa võlast tasunud, ei muuda seetõttu lepingus kokkulepitud leppetrahvi suurust ebaproportsionaalseks.
2. Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Leppetrahvi vähendamiseks ei anna alust see, et kostja I on XXX. Kohus, arvestades võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, rikkumise kestust, poolte kokkulepitud leppetrahvi suurust ning eesmärki ja hageja õigustatud huvi lepingu täitmise vastu, on seisukohal, et leppetrahvi vähendamine kostjate puhul ei ole põhjendatud.
3. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi ning kostjalt kuulub solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus summas 1209,36 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest 604,68 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisest 304,68 eurot ning leppetrahvist 300 eurot. MENETLUSKULUD
4. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 165 lg 3 näeb ette, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt.
5. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud TsMS § 165 lg 3 alusel jätta solidaarselt kostjate kanda.
6. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, 4 millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
7. Menetluskulu nimekirja kohaselt on hageja kantud menetluskuluks riigilõiv 200 eurot ja lepingulise esindaja kulu 550 eurot (ilma käibemaksuta), mille hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista.
8. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga 1209,36 eurot tasuda riigilõivu 200 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu 200 eurot. Seega kuulub hageja tasutud riigilõiv kostjate poolt hüvitamisele.
9. Kostjad leiavad, et hageja lepingulise esindaja tunnihind on liiga kõrge. Kohus, arvestades Riigikohtu senises praktikas põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu, milleks on 120 eurot koos käibemaksuga ja ilma käibemaksuta, leiab, et hageja esindaja (juristi) tunnitasu 100 eurot tunnis ilma käibemaksuta on käesoleva vaidluse sisu ja keerukust arvestades põhjendamatult kõrge, mistõttu peab kohus hageja esindaja põhjendatud tunnitasuks 80 eurot ilma käibemaksuta.
10. Kohus, lähtudes TsMS § 175 lg-st 1, arvestades nõude suurust ning hageja esindaja poolt tehtud menetlustoimingute mahtu ning vajalikkust, peab põhjendatuks lepingulise esindaja ajakulu 5,5 tunni ulatuses summas 440 eurot (ilma käibemaksuta).
11. Seega kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmisele menetluskulud kokku summas 640 eurot (200 eurot riigilõiv + 440 eurot lepingulise esindaja kulu).
12. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjatel solidaarselt TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lõikes 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Jõgeva kohtunik 5