2-12-7166 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Maimu Laumets Määruse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2020, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number 2-12-7166 Tsiviilasi

§ 173lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda tulutoova tegevusega.

Võlgnik on pea terve menetluse kestel teeninud töötasu, mis ei ületa Eesti Vabariigis kehtivat töötasu miinimummäära. Ka siis, kui kohus otsustas menetlust pikendada, ei otsinud võlgnik tasuvamat tööd, et saaks tasuda võlausaldajate nõudeid kohtu poolt määratud ulatuses. Võlgnik ei ole kordagi pidanud vajalikuks esitada Vxxxxxxxx Kohvik OÜ-ga sõlmitud töölepingut, millest nähtuks, kas võlgnik töötab täistööajaga või osalise tööajaga, samuti nähtuks töölepingust võlgniku töötasu, mis võlgniku sõnul on suurema osa menetluse kestel tasutud sularahas. Võlausaldajal on põhjendatud arvamus, et võlgnik töötab osalise tööajaga. Vxxxxxxxx Kohvik OÜ 2018 aasta majandusaasta aruandest nähtub, et palgakulu töötajale on ühes kalendrikuus ca 993 eurot, mis on suurem, kui võlgniku sõnul tema töötasu on. Selline palgakulu on arvestatud Vxxxxxxxx Kohvik OÜ majandusaasta aruandest tulenevalt, lähtudes töötajate arvust taandatuna täistööajale. Seega kui võlgnik töötaks täistööajaga, oleks tema töötasu oluliselt suurem väidetavast töötasust. Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-13-41547 märkinud, et

§ 173

lg 1 mõtte kohaselt peab võlgnik ise olema aktiivne ning otsima tööd, mille eest saadav sissetulek võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid. Võlgnik on tasunud võlausaldajatele 2 000,00 eurot, mis on oluliselt väiksem summa, kui võlgnik kohustustest vabastamise menetluse pikendamisel tasuda lubas. Samuti ei ole võlgnik esitanud tõendeid, et ta oleks otsinud tasuvamat tööd. Viidatud lahendis on kohus selgitanud, et mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks ei saa pidada ka aastaid samal töökohal töötamist sisuliselt miinimumpalga eest. Võlgnik on samal töökohal töötanud alates aastast 2008, ehk käesolevaks ajaks on võlgnik samal töökohal töötanud pea 12 aastat. Selle aja jooksul ei ole võlgnik proovinudki leida tasuvamat tööd, kus teenida suuremat sissetulekut. Piisavaks ei saa pidada seda, et aastate jooksul on võlgniku palk minimaalselt suurenenud. Samuti, kui võlgnikul pole õnnestunud leida tasuvamat tööd, on võimalus otsida lisatööd, eriti juhul, kui võlgnik töötabki osalise tööajaga või graafiku alusel. Võlgnik kasvatab üksinda kahte alaealist last. Võlgnik ei ole esitanud teavet, kas ta on pöördunud laste isa poole, kuivõrd ka laste isa on kohustatud tasuma elatist ning osalema laste kasvatamisel. Võlgnik on selgitanud, et laste isa abiga oleks olnud võimalik tasuda võlausaldajatele 5 000,00 eurot. Siiski ei ole võlgnik seda teinud. Samuti ei ole võlgnik näidanud üles soovi tasuda võlausaldajate nõudeid suuremal määral. Võlgnik ei teinud viie aasta jooksul võlausaldajale mitte ühtegi väljamakset. Alles siis, kui kohus otsustas menetlust pikendada, tingimusel, et võlgnik tasub kahe aastaga võlausaldajatele 5 000,00 eurot, tegi võlgnik võlausaldajale väljamakse. Võlgniku töötasu suurenes sel perioodil marginaalselt, kuid siiski suutis võlgnik võlausaldaja nõuet vähendada. See näitab ilmekalt võlgniku suhtumist oma kohustustesse ning näitab, et võlgnik oleks ka varasemalt suutnud võlgnevusi ka väiksemas ulatuses vähendada. Ilmselgelt puudus võlgnikul selleks motivatsioon, mis näitab, et võlgnik ei suhtu oma kohustustesse tõsiselt. Usaldusisiku esitatud aruanded sisaldavad endas üksnes paljasõnalist ning jutustavat informatsiooni. Võlgnik ei ole avaldanud informatsiooni oma eluasemekulude kohta, kes aitab tal neid kanda ning milline on tema tegelik sissetulek. Menetluse kestel esitatud 4 kontoväljavõtetelt ei nähtu võlgniku sissetulek ega võlgniku väljaminekud eluaseme kulutustele ega muudele olmekuludele. Pärast menetluse pikendamist on võlgnik enda usaldusisikuna esitanud väheinformatiivseid aruandeid. 20.03.2018 toimunud ärakuulamisel selgitas võlgnik, et tema üks poeg ei ela mitu aastat juba temaga ning teisel pojal arvelduskonto puudub. 11.07.2018 esitatud aruandest selgub, et võlgnik kasutab oma lapse arvelduskontot. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgnik on kasutanud oma lapse kontot arveldamiseks menetluse kestel. Võlgnik oleks pidanud oma lapse konto kasutamisest kohut varem teavitama. Seega on võlausaldaja seisukohal, et võlgnik ei ole andnud tõest ja piisavat informatsiooni oma sissetulekute ja väljaminekute kohta ning on neid oma lapse kontot kasutades varjanud. Võlgniku sissetulek terve menetluse kestel on pigem jäänud alla töötasu alammäära, kuid tasuvamat tööd ei ole võlgnik teadlikult otsinud. Võlgnik ei ole esitanud ka põhjendusi, miks on võlgnik leppinud niivõrd madala töötasu teenimisega. Võlgnik on väljendanud rõõmu, et saab tööle tagasi minna, mis näitab, et võlgnikku ei ole häirinud väikse töötasuga töötamine. Võlgnik on oma kohustustest teadlik, kuid siiski ei ole võlgnik isegi kaalunud suurema töötasuga töökoha otsimist. Juhul kui võlgnikul ei õnnestu leida tasuvamat tööd, on võimalus ka lisatööd otsida. Ka seda võimalust ei ole võlgnik kasutanud. Kui võlgnikul on teiste isikute ees rahalised kohustused, ei saa võlgnik valida, millisel erialal sissetulekut teenida, vaid võlgnik peab seaduse mõtte kohaselt tegema kõik endast oleneva nõuete vähendamiseks. Võlgnik ei ole endiselt, käesolevaks ajaks juba seitse aastat kestnud kohustustest vabastamise menetluses andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sh ta ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, millest tulenevalt leiab võlausaldaja, et võlgnik on rikkunud tahtlikult

§ 173

lg-s 1 sätestatud kohustust ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve, sh võlausaldaja huvi saada oma nõue rahuldatud. Võlgniku peamine kohustus kohustustest vabastamise menetluse raames on mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemine või sellise tegevuse otsimine. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgnik ei ole nimetatud kohustusi täitnud, samuti pole võlgnik täitnud teabe andmise kohustust, sh tõendamiskohustust.

1. ERA Liisingu Inkassoteenused esitas oma seisukoha 29.01.
2. Ärakuulamisel, kus arutati kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist või pikendamist viie aasta möödumisel, tõi kohus välja, et võlgnik võiks rahuldada nõuded 5000 euro ulatuses. Võlgnik on suutnud rahuldada nõudeid 2000 euro ulatuses. Võlgnik ei ole täitnud enda kohustusi kohtu poolt välja toodud ulatuses, vähem on tasutud võlausaldajatele 3000 eurot. Võlgniku kohustusest vabastamise menetluse eesmärk on eelkõige võlausaldaja nõuete rahuldamine, milles seisneb ka võlausaldajate huvi võlgniku kohustustest vabastamise menetluses ja antud juhul ei ole võlgnik võlausaldajate nõudeid rahuldanud kohtu poolt välja toodud ulatuses ja võlgnik ei ole teinud endast kõike olenevat, et võlausaldajate nõudeid rahuldada kohtu poolt märgitud arvestatavas ulatuses. Kohustustest vabastamine ei ole võlgniku õigus, vaid selleks peab võlgnik andma endast parima, et ta saaks tegeleda tulutoovama tegevusega, mh tasuvama töö otsimisega ning suutma seda ka kohtule põhjendada. Riigikohus on oma 02.11.2016 lahendis ts.asjas nr 3-2-1-31-16 esile toonud, et usaldusisiku roll võlgniku kohustusest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded pankrotimenetluses on jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalselt kasu. Antud juhul ei ole võlgnik põhjendanud, miks Ta ei ole otsinud endale tasuvamat tööd kui talle on olnud selge, et ta ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ulatuses, mis määrati kohtu poolt. 5 ERA Liisingu Inkassoteenused AS leiab, et tuleb lõpetada Axxxxx Ixxxxxx võlgadest vabastamise menetlus ning mitte vabastada Axxxxx Ixxxxxxx tema kohustustest.
3. Võlausaldaja kohtutäitur Jaanika Pajuste esitas oma seisukoha 31.01.
4. Võlausaldaja leiab, et menetluse lõpetamine ei ole käesoleval juhul sissenõudjate suhtes õiglane kuna võlgnik ei ole üles näidanud oma parimat tahet rahuldada nõudeid vähemalt 5000 euro ulatuses. Oma avalduses väidab võlgnik, et tal on 3 alaealist last kuid Rahvastikuregistri andmetel on üks tema lastest saanud täisealiseks seisuga xxxxxxxxxx. a. Lisaks sai kontrolli käigus tuvastatud, et võlgniku nimele on tekkinud uus vara, nimelt sõiduk Chrysler Voyager registreerimismärgiga xxxxxx (ehitusaasta 2002), mille registreerimistunnistuse väljastamise kuupäev on 07.11.
5. a. Eeltoodust lähtuvalt ei nõustu kohtutäitur Jaanika Pajuste menetluse lõpetamisega.
6. Võlgniku ärakuulamine seoses kohustustest vabastamise menetlusega toimus 11.02.
7. Võlgnik selgitas, et esimesed viis aastat ei läinud tal väga hästi. Kohtunikuga sai kokkuleppele, et ikkagi täidetaks oma kohustusi mingis ulatuses. Sai lubatud, et saab maksta 5000 eurot, aga tegelikult suuris koguda ainult 2000 eurot. Võlgnik lubas 5000 maksta, sest ta vist ei saanud päris hästi aru, mida tegema peab ja palju kuus peaks kõrvale panema, et see summa kokku saada. Varasemalt oli võlgnikul usaldusisik, kes juhendas võlgnikku. Kohtuniku suhtumine ka hirmutas, ei julgenud öelda, et ei jõua nii palju koguda. Võlgnik ütles, et üritas kõvasti ning null väljamaksetega ei tahtnud lõpetada. Võlgnikul oli alguses võimalik toetuda laste isale, kes töötas välismaal, kuid peaaegu kohe pärast menetluse pikendamist lahkus laste isa välismaa töölt. Võlgnik ei ela enam oma laste isaga koos, isa ei maksa ka lastele elatist. Mingil määral ta ostab asju lastele, kui nad suhtlevad. Tööl käib võlgnik täiskohaga, 660 eurot on sissetulek, ametikoht ettekandja. Võlgnik ei ole üritanud leida paremat töökohta, ta on selles firmas aastaid töötanud ja usaldab oma tööandjat: tööandaja võimaldab käia lastel lasteaias järel, saab ise oma vahetusi sättida ja palk kunagi ei hiline. Seoses varaga- auto omandamisega- selgitas võlgnik, et sai selle tuttavalt kingiks, see oli vana tööauto. Võlgnik saab töö juurest kiiresti liikuma nüüd ja tal on lapsi parem vedada. Aruandesse seda varana ei märkinud, sest ta ise ei ostnud seda. KOHTU SEISUKOHT Võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise otsustamine 1.

§ 175

lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. 2.

§ 175

lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest.

1. Tartu Maakohtu 04.12.2012 määrusega algatati Axxxxx Ixxxxx suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. 06.06.2018 määrusega pikendati Axxxxx Ixxxxxx kohustustest vabastamise menetlust seitsme aastani, s.o kuni 04.12.
2. Axxxxx Ixxxxx on taotlenud kohustustest vabastamist ja menetluse lõpetamist. 4.

§ 175

lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 6 5. Kohus on võlgniku taotluse üle otsustamisel lähtunud

§ 175

lg 2 sätestatust, võlgniku usaldusisiku poolt avaldatust, võlausaldajate seisukohtadest ning võlgniku selgitustest. 6. Kohus on Axxxxx Ixxxxxx taotluse üle otsustamisel esmalt kontrollinud, kas võlgnik on täitnud

§ 173

sätestatud kohutusi ning, kas ei esine kohustustest vabastamise absoluutseid keeldumise aluseid (

§ 175lg 2 ja lg 4).

7.

§ 175

lg 2 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi mõistmise pankrotikuriteos. Axxxxx Ixxxxxxx ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. 8. Järgmiselt kontrollib kohus teist keeldumise alust ehk kas võlgnik on täitnud

§ 173nimetatud kohustusi või neid rikkunud.

Viimase puhul ka tuvastama, kas võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 8.1.

§ 173

lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Kohtule esitatud andmetel on võlgnik olnud pikemat aega tööl OÜ xxxxxxxxx kohvikus. Kohtule teadaolevalt muid töid võlgnik kahe aasta jooksul teinud ei ole, ka ei ole kohus teadlik mingitest lisatöödest. Ka ärakuulamisel tõi võlgnik välja, et ta on töötanud ainult ühes kohas terve menetluse vältel. Muud tööd ta ei ole otsinud. Võlausaldajad toovad välja, et võlgnik oleks pidanud leidma tasuvamat tööd, et kokku koguda ning võlausaldajatele välja maksta 5000 eurot. Võlgnik oleks võinud otsida tasuvama töö, kuid kohus ja ka võlausaldajad peavad arvestama teiste asjaolude ning omadustega, mis mõjutavad tulutoova tegevusega tegelemise või selle leidmise võimalusi. Nimelt on võlgnikul ka lapsed, kelle tõttu ei saa võlgnik vastu võtta igasugust tööd või otsida lisatööd. Võlgnik tõi välja asjaolu, et pragune tööandja võimaldab tal oma graafikut sobitada selliselt, et tegeleda oma lapsega ning tal on võimalik töö ajal näiteks käia vahepeal lapsel lasteaias järel ning siis tööle tagasi minna. Laste isaga ei ole ka enam ühist leibkonda, kes oleks võlgnikule abiks. Praktikas on leitud, et laste kasvatamine võib olla põhjuseks, miks täistöökohaga töötamine on välistatud. Lisaks on leitud, et kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras tähendada seda, et võlgnik peab otsima tasuvama töö. Kui võlgnikul on asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades olla mõistlik ning jõukohane (2-11-24696 p 18, 19). Kohus leiab, et arvestades asjaolusid ei ole võlgnik rikkunud

§ 173lg 1 sätestatud kohustust.

8.2.

§ 173

lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on kohtule esitanud aruandeid korralikult. Aruandele on lisatud nii tema enda kui ka tema lapse konto väljavõtted. Kohtu päringutele ning küsimustele on võlgnik vastanud. Võlausaldaja toovad välja, et võlgnik on saanud endale auto 2019. aasta novembris. Kohtuistungil võlgnik tõi välja, et võlgnik sai tuttavalt tema vana auto kingiks ning kuna ta sai selle kingiks, siis ta ei lugenud seda oma varaks. 7 Kohtu hinnangul on võlgnik rikkunud

§ 173lg 2 sätestatud kohustust.

Seadus näeb selgelt ette, et võlgnik peab anda kohtule teavet vara kohta. Seaduses ei ole välja toodud, et tegemist peab olema konkreetselt mingisuguse varaga, vaid iga varaga, mida võlgnik saab või omab olenemata sellest, kas tegemist on kinkega või võlgniku enda ostuga. 8.3.

§ 173lg 3–5 sätestavad võlausaldajatele raha eraldamise kohustuse.

Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise otsustamisel pakkus kohus võlgnikule, et võlgnik võiks 2 aasta jooksul, mille võrra on võimalik menetlust pikendada, rahuldada võlausaldajate nõudeid 5000 eurot ulatuses. Võlgnik leidis, et see oleks võimalik, samas menetluse lõpetamise avalduses on võlgnik välja toonud, et 5000 euro kogumine ning väljamaksmine ei olnud võimalik puudulike rahaliste vahendite tõttu. Võlausaldajad toovad välja, et võlgnik oleks ikkagi pidanud oma lubadusest kinni pidama ning 5000 eurot eraldama. Tõsi on asjaolu, et võlgnik on lubanud eraldada 5000 eurot ning eeskujulik oleks ka olnud nimetatud summa koguda ja välja maksta, kuid arvestada tuleb ka teiste asjaoludega. Esiteks pakkus just kohus võlgnikule sellises konkreetses summas raha eraldamise. Võlgnik tõi istungil välja, et ta küll ei pidanud seda summat reaalseks, kuid ei julgenud ka kohtule vastu vaielda. Kohus nendib, et kohtu poolt väljapakutud summa võis olla võlgniku majanduslikku olukorda arvestades ebareaalne. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlust pikendati kahe aasta võrra. Selle kahe aasta jooksul oleks pidanud võlgnik eesmärgi täitmiseks eraldama umbes 208 eurot kuus. Arvestades võlgniku töötasu, asjaolu, et laste isa ei toeta võlgnikku, võlgniku ülalpeetavate arvu ning asjaolu, et võlgnik pidi tasuma ka usaldusisiku tasu, siis nimetatud summa kõrvalepanemine ei olnud reaalselt võimalik. Samas oleks kohus oodanud seda, et võlgnik ei nõustu kohtu igasuguse pakkumisega, kui see pole talle jõukohane. Peaaegu terve menetluse kestel (7 aastat) on võlgnikul olnud 3 ülalpeetavat, kellest üks sai täisealiseks hiljuti – 2019 aasta novembris. Kogu menetluse jooksul on võlgniku sissetulek olnud selline, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Seega on võlgnik pidanud võimalikuks oma mittearestitavast sissetulekust võlausaldajate nõuete rahuldamist. Kuigi võlgnik ei saanud kokku kohtu poolt pakutud summat, on ta kogunud ja välja maksnud sellise summa, mis on talle olnud tema olukorda arvestades jõukohane. Kohus leiab, et sellega on võlgnik näidanud piisavalt oma tahet võlausaldajate nõuet täita. Kohus leiab, et võlgnik ei ole rikkunud

§ 173lõigetes 3-5 sätestatud kohustusi.

Kohus peab põhjendatuks ka märkida, et seaduse kohaselt peab võlausaldajate nõuded olema rahuldatud arvestatavas ulatuses, kui kohus kaalub võlgniku vabastamist kolme aasta möödumisel, kuid enne viit aastat. Kui kohustustest vabastamist otsustakse viie aasta möödumisel, siis ei ole nõuete rahuldamine arvestatavas ulatuses vabastamise eelduseks. Viie aasta möödumisel võib kohus vabastada võlgniku olenemata sellest, kas nõuded on arvestatavas ulatuses rahuldatud või mitte. 8.4. Kohtule teadaolevalt ei ole võlgnik menetluse kestel pärinud, mistõttu ei ole võlgnik rikkunud

§ 173lg 6 sätestatud kohustust.

8.5.

§ 175

lg 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest 8 vabastamast. Kohtu hinnangul on võlgnik avaldanud kohtule vajalikku teavet. Kohtul puudub teadmine, et võlgnik kohtu eest mingit konkreetset infot varjanud oleks.

1. Kohus peab hindama, kas võlgnik on rikkunud kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Pankrotiseadus näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Võlgnik on rikkunud teabe andmise kohustust vähemalt hooletult, kuid kohus leiab, et tegemist ei ole olnud sellise rikkumisega, mis kahjustaks võlausaldajate huve. Nimetatud info varjamine ei mõjutanud kuidagi seda, millises ulatuses võlausaldajate nõudeid rahuldatakse. Kuna võlgnik sai auto kinkena, siis ei olnud võlgnikul lisa väljaminekuid, mis oleksid vähendanud võlgniku poolt võlausaldajatele eraldatavaid summasid. Lisaks on tegemist autoga, mis on valmistatud aastal
2. Arvatavasti ei ole võimalik nimetatud autot realiseerida võlausaldaja nõuete katteks suuremas summas kui võlgnik on juba vabatahtlikult oma mittearestitavast sissetulekust võlausaldajatele tasunud.
3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et puuduvad alused jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Kohus leiab, et Axxxxx Ixxxxx tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine 11.

§ 175

lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kuna kohus on otsustanud xxxxxx Ixxxxxx pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada, lõpetab kohus ka Axxxxx Ixxxxxx pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. 12.

§ 172

lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. Kuna kohus lõpetab Axxxxx Ixxxxxx kohustustest vabastamise menetluse, tuleb Axxxxx xxxxxxxvabastada usaldusisiku kohustustest Axxxxx Ixxxxxx kohustustest vabastamise menetluses. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Maimu Laumets 9