(2)p 10.5.7, mille kohaselt enne laskmist peab kogu isikkoosseis teadma mis tahes teiste relvade ohualade või laskemoona omaduste tõttu kehtivaid liikumispiiranguid. TVJ ülema 04.08.2017 käskkirjaga nr 401 kinnitatud KVKP kasutuseeskirja p 2001 kohaselt on vastutavaks isikuks TVJ ülema poolt KVKP kasutamise koordineerimiseks ja ohutuse tagamiseks määratud isik - KVKP ülem või tema poolt määratud isik. 06.04.2018 on 2. jalaväebrigaadi (2JVBr) ülema poolt 06.04.2018 kinnitatud laskeharjutuse käsk nr 303 16.-23.04.2018 toimuvateks 2JVBr Kuperjanovi jalaväepataljoni lahinglaskmisteks edastatud vastavalt TVJ töökorraldusele täitmiseks ohutusallohvitser vanemveebel R Kle, kes on samal kuupäeval, so 06.04.2018 kell 12:46 võtnud käsu täitmiseks, tehes dokumendihaldussüsteemis (DHS) Postipoiss märke „Täitmiseks vanemveebel K“. Seega oli vanemveebel R K 2. jalaväebrigaadi (2JVBr) ülema 06.04.2018 käsu nr 303 alusel läbi viidud 2JVBr laskeharjutuse ajal ajavahemikul 16.-23.04.2018 KVKP vastutav isik KVKP kasutuseeskirja mõistes. Vanemveebel R K, olles KVKP vastutav isik ja andes 16.04.2018 KVKP teeninduslinnakus 2JVBr operatiiv- ja väljaõppejaoskonna staabiohvitser major V Sle ajavahemikul 16.23.04.2018 toimuvateks 2JVBr Kuperjanovi jalaväepataljoni lahinglaskmisteks üle Kaitseväe keskpolügooni maa-alad - sh KVKP kasutuseeskirja lisas 1 lõhkemata lõhkekehade ohuga alana kirjeldatud sihtmärgiala 2 (SM2), oli Kaitseväe juhataja 05.04.2013 käskkirjaga nr 95 kinnitatud Kaitseväe sisemäärustiku p 8.3 kohaselt kaitseväelasena kohustatud tundma teenistust reguleerivaid õigusakte ja juhendeid, teadma ja täpselt täitma oma ameti- ja teenistuskohustusi, alluma ülemate käskudele ja korraldustele ning neid täpselt täitma, sõltumata oma ametikohast ja auastmest, oli KVKP kasutuseeskirja p 4002 kohaselt vastutav KVKP ohutu kasutamise tagamise ja KVKP kasutuseeskirjas sätestatud korrast kinnipidamise eest, pidi KVKP kasutuseeskirja p 4001 kohaselt omama ülevaadet lõhkemata jäänud lõhkekehade kohta ja määrama lõhkemata lõhkekehade olemasolu korral liikumispiirangud, pidama ühendust harjutusvälja kasutajatega graafiku, kasutustingimuste ja kasutusvõimaluste osas, informeerima harjutusvälja kasutajaid ohualadest ja kehtivatest piirangutest. Samuti TVJ KVKP ohutusallohvitseri ametijuhendi p 3.7 kohaselt pidi informeerima harjutusvälja kasutajat 2JVBr SM2 olevatest ohtudest, milleks on varasemate laskeharjutuste käigus alale jäänud leidmata ja demineerimata lõhkekehad. KVKP SM2-l oli KVKP teenistujatele teadaolevalt märgistamata ja demineerimata erinevat liiki lõhkemata laskemoona, sh vähemalt 51 (viiskümmend üks) 40 x 46 mm granaati, millest ala kasutajad olid KVKP kasutuseeskirja p 11002 (leitud lõhkemata lõhkekehasid on keelatud puudutada. Leitud lõhkekeha tuleb kohe 2 märgistada asetades ettevaatlikult kolm vähemalt 1 m pikkust latti kolmnurkselt, ülemised otsad koos, lõhkemata jäänud lõhkekehade kohale. Leitud lõhkekehadest peab ette kandma läbiviijale, kes kannab koheselt sellest ette vastutavale isikule) ja 11005 (leidmata lõhkekehadest (nt sügava lume korral) ja/või leitud lõhkemata lõhkekehadest teatab ala kasutaja vastutavat isikut, kes kannab andmed tabelisse, kus on toodud piirkonna koordinaadid, lõhkekeha(

1. de)liik ja hulk) kohaselt KVKP vastutavat isikut harjutusala üleandmisel teavitanud. Vanemveebel R K jättis KVKP kasutuseeskirja p 4001 (peab arvestust lõhkemata jäänud lõhkekehade kohta ja määrab lõhkemata lõhkekehade olemasolu korral liikumispiirangud) kohaselt määramata lõhkemata lõhkekehade olemasolu korral määratavad liikumispiirangud ning 16.04.2018 maa-ala üleandmisel major V Sle edastamata info märgistamata ja demineerimata lõhkemata lõhkekehade kohta, täites sellega oma teenistusülesandeid (harjutusvälja ohutu kasutamise tagamine) pealiskaudselt, suhtudes neisse hooletult ja kohusetundetult, mistõttu sai võimalikuks, et 2JVBr Kuperjanovi jalaväepataljoni Bjalaväekompanii nooremveebel R L ja temale allunud ajateenijad liikusid 23.04.2018 kella 13:50 paiku, peale laskeharjutuse lõppu, üle SM2 kustutama laskeharjutuse käigus tekkinud tulekollet, pidades SM2 KVKP kasutuseeskirja p 11004 (harjutust sooritanud üksused demineerivad lõhkemata lõhkekeha(
2. d)harjutuse sooritamiseks ettenähtud ajal) kohaselt demineerituks, liikumise käigus astus 2JVBr Kuperjanovi jalaväepataljoni B-jalaväekompanii ajateenija nooremseersant L A SM2-l lõhkemata lõhkekehale, mille plahvatuse tagajärjel sai nooremseersant L A KarS § 118 lg 1 p 2 mõttes raskeid tervisekahjustusi, millega põhjustatud tervisehäirest paranemine kestab vähemalt neli kuud ning kaasnes osaline töövõime kaotus. Lisaks nooremseersant L Ae oli otseselt seatud ohtu ka 2JVBr Kuperjanovi jalaväepataljoni nooremveebel R L ning ajateenijate nooremseersAde G A, A P, R R ja R P elu ja tervis. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 16 ja § 28 kohaselt on igaühel õigus elule ja tervise kaitsele, kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine on võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 2 kohaselt õigusvastane. Sellega pani vanemveebel R K toime KarS § 447 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o. tegevväelase poolt oma teenistusalase ülesande pealiskaudse täitmise sellesse kohusetundetu ja hooletu suhtumise tõttu, kui sellega on tekitatud oluline kahju isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele. II TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditega, asub seisukohale, et süüdistuses näidatud kuritegude toimepanemine ei ole R K poolt tõendamist leidnud ning seega tuleb R K mõista õigeks. Kohus luges kõik prokuröri ja kannatanu esindaja poolt kohtuistungil esitatud tõendid, mille kohus vastu võttis, asjakohasteks ja lubatavaks. Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ning tõendite tõendamisväärtus selgub kohtuotsuse põhjendavas osas. Etteruttavalt nendib kohus, et kohtul ei tekkinud kahtlusi tunnistajate ja kannatanute, samuti süüdistatav ütluste usaldusväärsuses. Nende usaldusvääruse küsimust ei tõusetunud ka kohtuistungite käigus. 2.1. Kuriteokoosseis – KarS § 447 lg 1 3 2.1.1. Objektiivne koosseis KarS § 447 lg 1 näeb ette vastutuse teenistusalase lohakuse eest, mille järgi tegevväelase poolt oma teenistusalase ülesande täitmata jätmise või pealiskaudse täitmise eest sellesse kohusetundetu või hooletu suhtumise tõttu, kui sellega on tekitatud oluline kahju isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või riigi huvidele. Selle eest karistatakse kuni kaheaastase vangistusega. Seega kuulub süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste hulka tegevväelase poolt:
3. a)oma teenistusalase ülesande täitmata jätmine või pealiskaudne täitmine;
4. b)kohusetundetu või hooletu suhtumine nendesse kohustustesse;
5. c)olulise kahju põhjustamine. Süüteo subjektiks saab olla tegevväelane. Vastavalt KVTS §-le 7 on tegevteenistus avaliku teenistuse eriliik, kus kaitseväekohustuslane töötab sõjaväelise auastmega ametikohal, täites seega ametiisiku ülesandeid. Tegevteenistuses olev isik on tegevväelane. Esmalt lahendab kohus küsimuse, mis puudutab süüdistatava vastutust tegevväelasena ja ametiülesandeid (I), seejärel analüüsib kohus teenistusülesannete nõuetekohast täitmist ning sihtmärgialaga 2 seotud regulatsiooni (II). I Vastavalt süüdistusaktile oli R. K Kaitseväe Keskpolügooni (edaspidi KVKP) kasutuseeskirja p 4002 kohaselt vastutava isikuna vastutav KVKP ohutu kasutamise tagamise ja KVKP kasutuseeskirjas sätestatud korrast kinnipidamise eest. Samuti pidi R. K KVKP kasutuseeskirja p 4001 kohasel omama ülevaadet lõhkemata jäänud lõhkekehade kohta ja määrama lõhkemata lõhkekehade olemasolu korral liikumispiirangud, pidama ühendust harjutusvälja kasutajatega graafiku, kasutustingimuste ja kasutusvõimaluste osas, informeerima harjutusvälja kasutajaid ohualadest ja kehtivatest piirangutest. Samuti Toetuse väejuhatuse (edaspidi TVJ) KVKP ohutusallohvitseri ametijuhendi p 3.7 kohaselt pidi ta informeerima harjutusvälja kasutajat 2. jalaväebrigaadi sihtmärgiala 2 olevatest ohtudest, milleks on kahtlemata varasemate laskeharjutuste käigus alale jäänud leidmata ja demineerimata lõhkekehad. Süüdistatav jättis KVKP kasutuseeskirja p 4001 kohaselt määramata lõhkemata lõhkekehade olemasolu korral määratavad liikumispiirangud. 16.04.2018.a maa-ala üleandmisel major V Sle jättis süüdistatav edastamata info märgistamata ja demineerimata lõhkemata lõhkekehade kohta, täites sellega oma teenistusülesanded (harjutusvälja ohutu kasutamise tagamine) pealiskaudselt, suhtudes neisse hooletult ja kohusetundetult. Prokuröri hinnangul selline pealiskaudne ja formaalne suhtumine oma teenistusülesannetesse ongi peamine põhjus, miks kannatanud liikusid sihtmärgialale 2 kustutama tulekollet, pidades sihtmärgiala 2 korra kohaselt demineerituks. Kohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et süüdistatav R. K oli KarS § 447 lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu subjekt, st tegevväelane. Viimati nimetatut kinnitab eelkõige 29.12.2017.a TVJ ülema käskkiri nr 497P, mille kohaselt oli R. K nimetatud TVJ harjutusväljade teenistuse KVKP ohutusallohvitseri ametikohale alates 01.01.2018.a. Süüdistatava tööalast suhet kinnitavad ka teised ohutusallohvitserid, kes on käesolevas kohtumenetluses ütlusi andnud. Samuti kinnitab nimetatud asjaolu, et kaitseväe teenistuslehe kohaselt töötas R. K alates 01.01.2018.a kuni 31.12.2018.a KVKP-il ohutusallohvitserina (2 kd, tl 40-42). Samuti puudub vaidlus selle üle, et 23.04.2018.a 2JVBr laskeharjutuse ajal Kaitseväe Keskpolügoonil sihtmärgialal 2, sai plahvatuse tagajärjel nooremseersant L. A KarS § 118 lg 1 4 p 2 mõttes raskeid tervisekahjustusi. Isiku ekspertiisiaktis nr 18E-PõI0077 antud eksperdi arvamus tõendab kannatanu L A tekitatud tervisekahjustuste iseloomu, tekkepõhjuseid ja raskust ning sündmuskoha vaatlusprotokoll fototabeliga tõendab 23.04.2018.a sündmuse asjaolusid ja olustikku. Küll tuleb aga kohtul lahendada küsimus, kas R. K oli õnnetuse toimumise hetkel (23.08.2018.
6. a)ametis ohutusallohvitseri või KVKP ülemana, andes seega hinnangu, kas R. K nimetamine ajutiselt KVKP ülemaks oli õiguspärane. Prokuratuuri ja kaitsjate seisukohad on nimetatud küsimuses täielikus vastuolus. Avaliku teenistuse seaduse (edaspidi A) § 2 lg 2 kohaselt politsei-, vangla-, pääste-, välis- ja prokuröriteenistuse ametnikele, tegevväelastele ja avaliku teenistuse teiste eriliikide ametnikele kohaldatakse seda seadust eriseadustes sätestatud erisustega. KVTS § 1 sätestab muu hulgas kaitseväekohustuse, kaitseväeteenistuse ja asendusteenistuse subjektid, nende õigusliku seisundi ja kaitseväekohustuse täitmise korralduse. KVTS-is ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades KVTS erisusi ning tegevteenistusele kohaldatakse ATS, kuid KVTS-s sätestatud erisustega. Kaitseväeteenistus põhineb kaitseväelisel distsipliinil, st seaduste, nende alusel kehtestatud õigusaktide ja ülemate käskudega kehtestatud teenistusülesannete ning kaitseväelise korra täpsel täitmisel kõigi kaitseväelaste poolt (KVTS § 157). Vastavalt Kaitseväe korralduse seaduse (edaspidi KKS) § 27 ja KVTS § 92 lg-le 2 nimetatakse (kästakse) tegevväelane rahuaja ametikohale tegevväelase algatusel või teenistuse huvides. Kuivõrd KVTS näeb ette tegevväelase liikumise ühelt ametikohalt teisele üksnes kas tegevväelase algatusel või teenistuse huvides, siis viimane tähendab igakordselt vajadust mehitada rahuaja ametikohad selliselt, et Kaitseväe ette seatud ülesanded saaksid parimal moel täidetud. Kui vabale ametikohale asumiseks ei ole ükski tegevväelane andnud nõusolekut, siis ei saa eeldada ametikohtade kaotamist või väeosa sulgemist vaid tegevväelane nimetatakse sinna teenistuse huvides nõusolekuta. Selline lähenemine on erandlik võrreldes üldise avaliku teenistuse nõudega, kuid see tagab kriisisituatsioonides riigi kaitse toimimise paindlikkuse ja inimressursi kasutamise efektiivsuse. Eeltoodust olenemata peab aga tegevväelase teisele ametikohale nimetamine toimuma vastavalt seaduses sätestatud nõuetele. KVTS §-s 85 kirjeldatakse tegevteenistusse võtmise aluseks olevat haldusakti andmist ning sätestatakse nõuded. KVTS § 85 lg 2 järgi on teenistusse võtmist kinnitavaks haldusaktiks käskkiri. Käskkiri peab vastama haldusmenetluse seadustiku 4. peatüki 2. jaos sätestatud tingimustele, võttes arvesse KVTS-is märgitud erisusi. Seega on tegevväelase rahuaja ametikohale määramise esimeseks eelduseks seaduses sätestatud nõutele vastav käskkiri. Et kaitseväes toimub ametikohale nimetamine käskkirjaga kinnitab ka asjaolu, et R. K määrati KVKP ohutusallohvitseriks Toetuse väejuhatuse ülema käskkirjaga nr 497P. Tegevväelase rahuaegsele ametikohale nimetamisel arvestatakse alati tegevväelase ettevalmistusega läbi mitme erineva tunnuse – haridus, auaste, sõjaväeline väljaõpe, riigisaladusele juurdepääsuloa tase, tervis ja füüsiline ettevalmistus. Üldreegli kohaselt ei või tegevväelast ametikohale nimetada, kui tal puudub ametikohal ettenähtud ülesannete täitmiseks vajalik haridus, väljaõpe ja auaste. Siinkohal on paslik tähelepanu juhtida KVTS § 92 lg 3 ple 1 mille kohaselt võib rahuaja ametikohale nimetada tegevväelase, kellel on vastav haridus. Samuti nähakse ette Toetuse väejuhatuse (edaspidi TVJ) KVKP ülema ametijuhendi 6. punktis KVKP ülemale nõuded haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele. Nimelt on KVKP ülema ametikoha hariduslikuks eelduseks sõjaväelise väljaõppe I aste (ohvitser) ning töökogemuse eelduseks laskmiste läbiviimise kogemus ja vähemalt 7 aasta pikkune teenistusstaaž Kaitseväes (4 kd, tl 104-107). 5 Tunnistajate J. Je, A. L ja A. A ja süüdistatava ütlused kõik kinnitavad, et R. K määrati mitteametlikult KVKP ülemaks. Nimetamine toimus J. Je poolt töökoosolekul suuliselt. Ülemaks määramisel ei koostatud ka hilisemalt ühtegi käskkirja ja R. K ei saanud ülema ülesannete täitmise eest täiendavat tasu. Täpsemalt toob kohus välja 08.11.2019.a kohtuistungil antud KVKP teenistusülema J. Je poolt antud ütlused: „Ei saanud määrata, kuna reeglid Kaitseväes on sellised, ametlikult ei saa allohvitseri määrata, kuna see aeg oli ainult kolm nädalat, siis ei saanud eraldi ka mingisugust käskkirja teha.“. Kaitseväelase teenistuslehe kohaselt on R. K auastmeks alates 2011. aastast staabiveebel, mis on vanemallohvitseri auaste. Kaitseväeteenistuse staaži oli R. Kl 07.03.2019.a seisuga kokku 24 aastat ja 9 päeva. Eeltoodut arvestades, rikuti kohtu arvates R. K KVKP ülema ametikohale nimetamisega nii KVTS § 85 lg 2 sätestatud tegevteenistusse võtmise otsusele kehtestatud nõudeid, kui ka KVTS § 92 lg 3 p-s 1 sätestatud nõuet tegevväelase ametikohale nimetamisel. Seega võib pidada R. K ametisse nimetamist KVKP ülemaks õigusvastaseks ning saab faktiliselt nentida olukorda, et alates 13.04.2018.a puudus KVKP ülem, kelle ameti eesmärk on keskpolügooni töö juhtimine ja selle kasutamise korraldamine, sh ametijuhendi punktide 3.7, 3.11 ja 3.12 kohaselt harjutusvälja ohutu kasutamise tagamine, väljaõppekohtade kasutamise kontrollimine ning väljaõppeehitiste nõutele vastavuse kontrollimine. Prokurör on süüdistusaktis viidanud, et 06.04.2018.a on 2. jalaväebrigaadi (2JVBr) ülema poolt 06.04.2018.a kinnitatud laskeharjutuse käsk nr 303 16.-23.04.2018.a toimuvateks 2JVBr Kuperjanovi jalaväepataljoni lahinglaskmisteks edastatud vastavalt TVJ töökorraldusele täitmiseks ohutusallohvitser vanemveebel R. Kle, kes on samal kuupäeval, so 06.04.2018.a kell 12:46 võtnud käsu täitmiseks, tehes dokumendihaldussüsteemis (DHS) Postipoiss märke „Täitmiseks vanemveebel K“. Seega oli prokuröri hinnangul vanemveebel R. K 2. jalaväebrigaadi (2JVBr) ülema 06.04.2018 käsu nr 303 alusel läbi viidud 2JVBr laskeharjutuse ajal ajavahemikul 16.-23.04.2018 KVKP vastutav isik KVKP kasutuseeskirja mõistes. Kohus prokuratuuri seisukohaga ei nõustu. KVKP kasutuseeskirja mõistes on vastutava isikuna silmas peetud eelkõige KVKP ülemat, kuivõrd kasutuseeskirjas ette nähtud vastutava isiku kohustused ühtivad KVKP ülema ametijuhendis toodud teenistusülesannetega. Seda kinnitab veelgi ka KVKP kasutuseeskirja punkt 2001, mille kohaselt on vastutavaks isikuks TVJ ülema poolt harjutusvälja kasutamise koordineerimiseks ja ohutuse tagamiseks määratud isik – harjutusvälja ülem või tema poolt määratud isik. Eelnimetatud punkt annab harjutusvälja ülemale võimaluse enda äraolekul määrata harjutusvälja kasutamiseks, koordineerimiseks ja ohutuse tagamiseks vastutavat isikut. KVKP ülema sellelaadset õigust kinnitab ka A. L ise kohtule antud ütlustes, selgitades, et KVKP isikkoosseisusule ei olnud määratud konkreetselt, kes millise ülesandega tegelema peab ning põhivastutus oli ülemal ning ülema äraolekul võis anda vastutuse oma alluvatele. Arvestades, et R. K KVKP ülemaks nimetamine oli õigusvastane ning kriminaalasja materjalide kohaselt, ei olnud R. Ke ka määratud keskpolügooni ülema (A. L) poolt vastutavaks isikuks puudus sisuliselt 16.-23.04.2018.a läbi viidud 2JVBr laskeharjutuse ajal oli KVKP vastutav isik. Kohus nõustub siinkohal kaitsjate seisukohaga, leides, et R. Ke ei ole võimalik käsitleda ka KVKP ülema asendajana. Seda eelkõige seetõttu, et vastavat võimalust ei näe ette nii valdkonda puudutavad normid kui ka KVKP ülema ametijuhend ise, mille kohaselt puudus KVKP ülemal asendaja. 6 Mis puudutab dokumendihaldussüsteemis Postipoiss märke tegemist märgib kohus, et administratiivne kanne infosüsteemi ei saa olla aluseks õiguste ja kohustuste tekkimiseks, veel enam kriminaalmenetluses vastutuse tekkimiseks. Eeltoodut kokkuvõttes leiab kohus, et R. K hoolsuskohustust saab hinnata rangelt KVKP ohutusallohvitseri ametiülesannete täitmise kontekstis. II KarS § 447 puhul on tegemist lohakusdeliktiga, mille subjektiivset tunnust – lohakus – tuleb sisustada KarS §-s 18 loetletud ettevaatamatuse liikide tähenduses. Tunnistamaks isikut süüdi ettevaatamatusest toimepandud süüteos, peab isiku käitumises olema esmalt tuvastatud objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo nr 3-1-1-136-05, nr 3-1-1-88-06, p 10 ja nr 3-1-1-90-06). Selleks, et tuvastada objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine, tuleb aga ära näidata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma, s.t konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks on vaja püstitada küsimus, kuidas toiminuks süüdistatava asemel keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik. (vt RKKKo nr 3-1-1-90-06, p 31 ja nr 3-1-1-83-08, p 13). Hoolsuskohustus on igaühe jaoks kohustuslik nõue käituda vastutustundlikult, järgida elementaarseid ohutusnõudeid. Spetsiaalse hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamine on üldjuhul võimalik kindla valdkonna jaoks kehtestatud õigusnormide kontekstis. Koosseisupäraste teenistusalaste ülesannete allikas võib olla mitte üksnes seadus, vaid ka ametkonnasisesed eeskirjad, mis on subjektile kohustuslikud tulenevalt tema eriala spetsiifikast või teenistuskoha olemusest ning mille kohustuslikkusest on teda teavitatud, samuti ametijuhend. Kaitseväeteenistuse seaduse seletuskirja kohaselt on ametijuhend oluline teenistuse läbiviimisel, kuna tegevväelane saab ametijuhendist ülevaate tööülesannetest, mille täitmist temalt oodatakse ja nõudmistest (haridus, kogemus jms), millele ta peaks vastama kirjeldatud tööülesannete täitmisel. Samuti annab ametijuhend ülevaate tema õigustest (nt saada tööülesannete täitmiseks vajalikku koolitust jms) ja vastutusest (nt varalise vastutuse olemasolu). Ohutusallohvitseri teenistusülesanded ja teenistusülesannete täitmise nõutav hoolsuse määr on toodud välja ametijuhendi punktides 3.1 kuni 3.13 järgmiselt: Teenistusülesanded Tulemuslikkuse mõõtmine/nõutav hoolsuse määr Ala kasutatavate üksuste tegevused on vastavad kehtivatele ohutuseeskirjadele. Harjutusvälja kasutavad üksused saavad kasutusvõimalustest ja nende kasutusaegadest teada õigeaegselt (vastavalt kasutuseeskirjale). Pääs ohualasse on suletud vastavalt ohutuseeskirjades sätestatule. Harjutusvälja kasutus on koordineeritud ja fikseeritud. Aruandlus on täidetud korrektselt. 3.1 Tagab harjutusvälja ohutu kasutamise 3.2 Vahendab teavet harjutusvälja kasutajatega graafiku, kasutustingimuste ja kasutusvõimaluste üle. 3.3 Tagab kõrvaliste isikute ohualasse pääsu takistamise. 3.4 Koordineerib harjutusvälja kasutamist. 3.5 Täidab broneerimissüsteemis harjutusvälja kasutamise aruandluse formaadi vastavalt kehtestatud korrale. 7 3.6 Annab väljaõppekoha kasutajale üle ning juhatav vajadusel harjutusväljale saabunud allüksused õppekohtadesse. 3.7 Instrueerib vajadusel harjutusvälja kasutajaid 3.8 Kontrollib väljaõppe käigus ohutuseeskirjadest ja harjutusvälja kasutuseeskirjadest ning väljaõppejuhendist kinnipidamist 3.9 Kontrollib harjutuse käsu ohutuseeskirjadest ja harjutusvälja kasutuseekirjast ning väljaõppejuhendist kinnipidamist. 3.10 Kontrollib regulaarselt väljaõppekohtade kasutust ning teeb vahejuhtumitest ettekandeid vahetule ülemale. 3.11 Kontrollib regulaarselt väljaõppeehitiste nõuetele vastavaust. Ohtude ja kahjustuste ilmnemisel teeb ettepanekuid nende likvideerimiseks. 3.12 Teavitab kohalikku elanikkonda ja harjutusvälja kasutajaid harjutusväljal toimuvatest tegevustest. 3.13 Täidab ülema korraldustest tulenevaid ühekordseid ametikohale vastavaid ülesandeid. Harjutusvälja kasutamine sujub tõrgeteta. Vajalikud instrueerimised on teostatud. Harjutusvälja kasutajate tegevus on kontrollitud. Rikkumised on fikseeritud ja võimalusel lahendatud. Harjutuse käsk vastab ohutuseeskirjadele ja ei lähe vastuollu harjutusvälja kasutuseeskirjaga ning on kooskõlastatud. Harjutusvälja kasutajate ohutus ja ülemale informatsiooni liikumine vastvalt teenistuslikule vajadusele on tagatud. Väljaõppeehitised on kontrollitud ja ohtude ning kahjustuste ilmnemisel on ettepanekud nende likvideerimiseks esitatud. Informatsioon on paigutatud infostendidele. Harjutusvälja kasutajad on teadlikud alal samaaegselt toimuvatest tegevustest. Ülesanded on täidetud korrektselt ja õigeaegselt. Süüdistusakti kohaselt heidetakse R. Kle ette ohutusallohvitseri ametijuhendi p 3.1 märgitud teenistusülesande pealiskaudset täitmist, s.o harjutusvälja ohutu kasutamise tagamist, et ala kasutavate üksuste tegevused vastaksid kehtivatele ohutuseeskirjadele, sh OE 1.7

(2)p 10.5.7, mille kohaselt enne laskmist peab kogu isikkoosseis teadma mis tahes teiste relvade ohualade või laskemoona omaduste tõttu kehtivaid liikumispiiranguid. Prokuröri poolt viidatud ohutuseeskirjaga sätestatakse üldised ohutusnõuded Kaitseväes ja Kaitseliidus käsitulirelvadest laskmisel. Ohutuseeskirja kohaselt, peab laskeharjutuste planeerimine, ettevalmistamine ja läbiviimine olema kooskõlas kehtivate ohutuseeskirjadega ning harjutusvälja eeskirjades/-juhendites sätestatud korraga. Ohutuseeskirja punkt 1.7

(2)p 1.1 kohaselt on ohutusnõuete täitmine kohustuslik laskeharjutuste läbiviijale ja korraldavale isikkoosseisule. Punkti 1.7

(2)p 3.1 kohaselt laskmise läbiviija, omades sellekohast õigust, vastutab laskeharjutuse ohutuse eest. Sealhulgas on laskmiste läbiviija punkti 3.1.1.8 kohaselt kohustatud kontrollima, kas laskeala on eristatud, sihtmärkide ala on kontrollitud ning et ohualas ei viibiks kõrvalisi isikuid. Punkti 3.1.1.13 kohaselt korraldab laskmiste läbiviija sihtmärgi- ja tulepositsioonide ala kontrollimise enne laskmist, laskmise ajal ja pärast laskmist. Samuti tuuakse ohutuseeskirjas välja, et infotunde, ohutusinstruktaaži ja kuivtreeningut korraldab läbiviija enne laskmisi ning laskmise läbiviija peab instrueerima kogu laskeharjutusel oleva isikkoosseisu, kuidas vähendada riske ja tagada laskjate ohutus. Kohtu hinnangul ei ole võimalik KVKP ohutusallohvitserile omandada prokuröri viidatud ohutuseeskirjas sätestatuid kohustusi/ülesandeid, kuivõrd need ei ole kaetud ohutusallohvitseri 8 ametijuhendis sätestatud teenistusülesannetega. Kuigi ohutusallohvitseri ametijuhendi punkti 3.1 kohaselt on ohutusallohvitseri ülesandeks tagada harjutusvälja ohutu kasutamine, et vastava ala kasutatavate üksuste tegevused vastaksid kehtivatele ohutuseeskirjadele, tuleb siinkohal ohutusallohvitseri hoolsuskohustust sisustada kitsalt, piirdudes KVKP kasutuseeskirja peatükkidega VI kuni XII. Kohtu seisukohta toetab siinkohal ohutusallohvitseri ametijuhend ise, mille kohaselt on KVKP ohutusallohvitseri ametikoha eesmärk harjutusvälja ja väljaõppeehitiste igapäevane ettevalmistamine väljaõppeks, harjutusvälja kasutamise koordineerimine ja kontrollimine, väljaõppeks vajalike vahendite tagamine ning väljastamine. Seega on ohutusallohvitseri ametikoht loodud toetamaks kaitseväe allüksuste väljaõpet ning teenistusülesanded suunatud eelkõige harjutusväljade administreerimisele ning tagamisele, et need vastaksid KVKP kasutuseeskirjas kirjeldatud nõuetele ning neid oleks võimalik eesmärgipäraselt kasutada. Vajadust piiritleda ohutusallohvitseri teenistusülesandeid laskmiste läbiviija omast kinnitab veelgi asjaolu, et KVKP kasutuseeskirjas on ettenähtud kohustused eraldi nii harjutusvälja vastutavale isikule kui laskmiste läbiviijale. KVKP kasutuseeskirja kohaselt on väljaõppe läbiviija isik, kes vastutab tegevuse toimumise eest vastavalt tegevkäsule või tegevuskavale, Kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppe ohutuseeskirjadele, harjutusvälja kasutuseeskirjale ja väljaõppeehitiste kasutusjuhendile. KVKP kasutuseeskirja V peatükk on tervenisti pühendatud väljaõppe läbiviija kohustustele ja õigustele. Selle kohaselt on väljaõppe läbiviija kohustatud tutvustama kõikidele harjutusel osalejatele harjutusvälja kasutuseeskirja vastavalt nende teadmisvajadusele; tutvuma käesoleva harjutusvälja kasutuseeskirjaga enne väljaõppetegevuse planeerimist; järgima kehtivaid ohutuseeskirju ja teisi kohustuslikke õigusakte ning kontrollima nende täitmist väljaõppes osaleva allüksuse poolt. KVKP ohutusallohvitser A. A kuulati tunnistajana üle 08.11.2019.a kohtuistungil ning antud ütluste kohaselt oli ohutusallohvitseri ülesandeks oli maa-ala üle andmine. Kaitseväe keskpolügooni harjutusalade kasutamiseks peab laskmiste läbiviija tegema broneeringu Brontos süsteemis ja keskpolügooni ülem kinnitab selle broneeringu ja 5 päeva enne laskmiste algust saadetakse laskekäsu projekt ülevaatamiseks ja peale seda 2 päeva enne laskmiste algust saadetakse kinnitatud laskekäsk. Broneering kinnitatakse keskpolügooni ülema poolt ja seejärel tulevad laskeharjutuse käsud keskpolügooni üldmeilile ohutusallohvitseridele täitmiseks. Otsest ülemapoolset korraldust, kes konkreetselt sellega tegelema peab, sel hetkel ei olnud. Ohutusallohvitserid omavahelisel kokkuleppeliselt vaatasid käske või siis see, kes oli tööl ja üldmeili vaatas, siis hakkas selle sama käsuga tegelema. Ohutusallohvitser vaatab üle laskekäsu projekti, kus on kirjeldatud harjutuse läbiviimist, kasutatavat relvastust, sihtmärkide paigutust. Laskekäsk peab olema kooskõlas kõigi Kaitseväe laskmiste ohutuseeskirjadeg ning lisaks peab vastama ka keskpolügooni kasutuseeskirjadega. Üldjuhul annab laskekäsuga tegelev ohutusallohvitser teistele kolleegidele teada, et tema sellega tegeleb. Ohutusallohvitser ei pruugi asjaga lõpuni tegeleda, kuna on kehtestatud summeeritud tööaeg. Esmase tagasiside võib anda üks ohutusallohvitser ning järgmine päev võib tegeleda sellega juba keegi teine. Kui laskekäsus on valed ohualad või kui sihtmärgid on paigutatud valesti, suunavad ohutusallohvitserid laskmiste läbiviijat et viia parandused sisse. Seejärel saadetakse parandatud laskekäsk uuesti ohutusallohvitseridele üle kontrollimiseks. Maa-ala laskmiste läbiviimiseks antakse üle enne õppuste algust. Üleandmine toimub kas maastikul laskmiste läbiviimise kohas või keskpolügooni teeninduslinnakus. Kindlat korda, kus maa-ala üleandmine toimuma peaks, ei ole kehtestatud. Maa-ala üleandmisel saavad ohutusallohvitser ja laskmiste läbiviija kokku, räägitakse maa-ala eripäradest, millist laskemoona kasutatakse ja kuhu tõkestuspostid lähevad. Läbiviija ise küsib täpsustavaid küsimusi, vajadusel vastatakse neile, see on erinev protsess alati, iga allüksusega on see nagu öö ja päev, ühtmoodi ei saa seda läbi viia. Maa-ala üleandmisel vormistatakse maa-ala 9 üleandmise akt, kus laskmiste läbiviija kinnitab, et ta on tutvunud KVKP eeskirjaga. Samuti märgib laskmiste läbiviija oma üksuse andmed. Harjutusvälja kasutajate informeerimine ohtudest, piirangutest ja juhiste andmine toimus suuliselt. Maa-ala vastuvõtmise akti peal kinnitab laskmiste läbiviija oma allkirjaga, et ta on lugenud kasutuseeskirja ja on teadlik lõhkemata lõhkekehade asukohast. Tunnistaja ütlustest võib järeldada, et ühe laskekäsuga võis tegeleda ka mitu isikut, mis omakorda viitab sellele, et laskekäsu ülevaatamine ja nn maa-alade üleandmine oli pigem administratiivne tegevus. Laskmiste läbiviija kinnitab oma teadlikkust valitsevatest ohtudest maa-ala vastuvõtmisel allkirjaga. Tunnistajana ülekuulatud KVKP teenistusülem J. Je poolt kohtumenetluses antud ütluste kohaselt ümbritsesid keskpolügoonil sihtmärgiala nr. 2 postidel olevad ohumärgid (ohumärk nr. 13), mis hoiatavad lõhkemata lõhkekehade eest. Nimetatud ohumärgid kehtivad kõikidele inimestele. Postid peavad olema üksteisest nii kaugel, et üks post peab olema teise posti juurest nähtav, kuid postide vahe võib olla maksimaalselt 50 meetrit. Kõik allüksuse ülemad, kes kasutavad keskpolügooni harjutusvälja, annavad allkirja, et nad on tutvunud Kaitseväe keskpolügooni harjutusvälja eeskirjaga, kus on kõik ohumärgid olemas. Allüksuse ülema kohustus on tutvustada oma alluvatele ohumärke. Tunnistaja ütlustest nähtub, et ohumärgid olid sihtmärgi alal 2 olemas ja nende tutvustamine laskeharjutusel osalejatele ei olnud ohutusallohvitseride ülesanne, kes maa-ala üle andsid ja laskekäsu üle vaatasid. Allüksuste ülemad olid kohustatud oma alluvatele viima läbi konkreetse instrueerimise. Tunnistajana ülekuulatud KVKP ülem A. L ütluste kohaselt oli ülema põhiliseks ülesandeks ohutuse tagamine polügoonil, samuti laskmiste planeerimine ning oma alluvate eest vastutamine. Ohutusallohvitser pidi samuti tagama laskmiste ohutuse, kontrollides nende läbiviimist, kontrollides laskekäskusid, osalema laskmiste kontrollis ning andma üle ja vastu võtma vastu laskealad. Laskeharjutuste käsud jõudsid keskpolügoonile läbi e-posti ja dokumendihaldussüsteemi postipoiss. Seejärel kontrollis käsku ohutusallohvitser, kes teavitas käsu saajat puudustest ning edastas nii keskpolügooni ülemale kui ka teistele ohutusallohvitseridele tagasiside selle kohta, et käsk on üle vaadatud ja tagasiside antud ja mida läbiviijale teada A. Postipoissi laekunud laskeharjutuste käsud olid nähtavad kõigile polügooni töötajatele, ülemale ja ohutusallohvitseridele. Käsu laekumisel plaanipärast jagamist ei toimunud. Käsuga tegelemine käis jooksvalt, ohutusallohvitser, kes kohal oli ja kes e-postiga saadetud käsu lahti tegi, see ta ka üle vaatas ja teistele teada andis. Teenistusgraafik ei võimaldanud seda, et keegi lõpuni sellega tegeles. Ajal, kui tunnistaja keskpolügooni ülem oli, siis protokollimist, kes milliseid ülesandeid täitis, ei olnud. Korra nädalas oli koosolekud, kus räägiti, kes millega tegeles ning millal keegi puhkab. Süüdistatav R. K töötas ohutusallohvitserina alates

1. aasta sügisest või
2. aasta algusest. R. K (K) väljaõppe instrueerimine toimus jooksvalt töö käigus, mis kujutas endast ametijuhendite tutvustamist ning laskekäskude kontroll ja maa-ala üleandmine toimus vanema allohvitseriga koos. Mingit eraldi kursust ettenähtud ei olnud, õppimine toimus teiste kõrvalt. Süüdistatava R. K ütluste kohaselt oli ohutusallohvitseri ülesandeks põhiliselt käskude läbivaatamine, et kõik harjutused toimuks vastavalt käsule, samuti harjutusväljade, lasketiirude ja lõhkepaikade üleandmine harjutuste läbiviijatele. Samuti peale laskeharjutuste läbiviimist harjutusalade vastuvõtmine, et nad oleks korras, puhtad, et seal ei oleks mingit prahti. Samuti annavad ohutusallohvitserid enne harjutusvälja üleandmist informatsiooni seoses erinevate harjutusväljadega, mis seal teha tohib ja mida mitte, mis on ka kindlasti harjutusvälja eeskirjas kirjas. Neid võib nimetada ka piiranguteks, kuna igal harjutusväljal on kindel nimekiri, milliseid 10 relvi üldse lasta tohib ja et nad nendest kinni peaksid. Samuti tutvustati sihtmärgi alasid ehk UXO alasid. Mingit kindlat korda laskeharjutuste käskude läbivaatamiseks ülema L poolt kehtestatud ei olnud. See, kes tööl oli ja kelle postkastis kiri oli, see luges selle läbi. Broneeringute kinnitamine ja käskude kinnitamine on täiesti erinevad asjad. Inimesed saavad kasvõi aasta aega ette endale ala ära broneerida ja kui ülem ütleb, et see aeg sobib, siis saavad alles üksused hakata enda harjutust planeerima. Major S saadetud käsuga puutusid kokku A L ja A A. Süüdistatavale saatis käsu edasi tutvumiseks kapten L. Maa-ala üleandmine laskmiste läbiviijale võib toimuda harjutusvälja linnakus, kus on suured kaardid või harjutusväljal põllu peal. Põhipiirangud on alati seotud laskemoonaga, millistest relvadest lastakse, kuna igal harjutusväljal on erinev võimekus, mida seal teha võib. Piirangute all on erinevad teetööd, mis meil praegu polügoonil käivad, metsa raadamised, teiste üksuste asukohad, piirangud on kõik looduskaitselised objektid, piirang on kindlasti sõidukiirus polügoonil, mis on 40 km/h. Tunnistaja L ja süüdistatava R.K ütlustest ilmneb, et „ohutuse tagamine“ oli nii KVKP ülema ülesanne kui ohutusallohvitseri ülesanne, kuid väljend „ohutuse tagamine“ on sisustamata ja üldine, kes konkreetselt mingeid ülesandeid pidi täitma, see oli äärmiselt segane, seda eriti olukorras, kus ühe laskekäsuga võis tegeleda mitu ohutusallohvitseri ja kindlat korda, kes milliseid ülesandeid täitma pidi, ei olnud kindlaks määratud. Siiski jääb mulje, et „ohutuse tagamine“ KVKP ja nt ohutusallohvitseri kohustuse kontekstis tähendas pigem seda, et laskekäsk vaadati üle sellest aspektist, milliseid harjutusi konkreetsel maa-alal üldse tohib teha, millistest relvadest ja millist laskemoona tohib konkreetsele alale lasta, ja seda siis vajadusel selles laskekäsus ka korrigeeriti. Kohtumenetluses ülekuulatud KVKP isikkooseisu poolt antud ütlused sisuliselt kinnitavad kohtu eeltoodud seisukohta, mille järgi ohutusallohvitseri teenistusülesanded olid suunatud harjutusväljade administreerimisele ning selle tagamisele, et harjutusväljad vastavad kasutuseeskirjas sätestatud nõuetele. Eeltoodud ütluste kohaselt oli ohutusallohvitseri peamisteks teenistusülesanneteks maa-ala üleandmine laskmiste läbiviijale ning laskekäsu vastavuse kontrollimine ohutuseeskirjadele ning harjutusvälja kasutuseekirjale. Seega on võimalik ohutusallohvitseri teenistusülesanded jagada kahte kategooriasse: tegevused, mis on suunatud laskekäsu kinnitamisele (a: ametijuhendi kohaselt teenistusülesanded 3.1; 3.2; 3.4; 3.5; 3.9) ning tegevused maa-ala üleandmisel ja vastuvõtmisel (b: ametijuhendi kohaselt teenistusülesanded 3.1; 3.6; 3.7; 3.8; 3.10; 3.11; 3.12; 3.13). Süüdistusakti kohaselt heidetakse R. Kle ette teenistusülesannete pealiskaudset täitmist osas, mis puudutas teenistusülesannet 3.1 – harjutusvälja ohutu kasutamise tagamine, suhtumist sellesse hooletult ja kohusetundetult. Nimelt toob prokurör süüdistusaktis välja, et ohutusallohvitserina oleks R. K pidanud pidama arvestust lõhkemata jäänud lõhkekehade kohta (KVKP kasutuseeskirja p 4001) ja määrama lõhkemata lõhkekehade olemasolu korral liikumispiirangud. Samuti oleks pidanud R. K 16.04.2018.a maa-ala üleandmisel major V. Sle edastama info märgistamata ja demineerimata lõhkemata lõhkekehade kohta (ametijuhendi p 3.7). Kohus prokuröri seisukohaga ei nõustu. Arvestades süüdistusaktis kirjeldatut, heidab prokurör R. Kle ette teenistusülesannete pealiskaudset täitmist, mis on seotud maa-ala üleandmisega laskmiste läbiviijale. Kuivõrd kohus lähtub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel rangelt süüdistusaktis toodust puudub vajadus käesoleva kriminaalmenetluse raames analüüsida kõikide R. K teenistusülesannete täitmise kvaliteeti. Sisuliselt peab kohus järgnevalt kontrollima, kas KVKP sihtmärgiala 2 vastas harjutusväljale kehtestatud nõuetele ning kas maa-ala üleandmisel täitis R. K ametijuhendis kirjeldatud teenistusülesandeid nõutava hoolsusega. 11 Kohtumenetluses on 18.11.2019.a tunnistajana üle kuulatud demineerimiskeskuse ülem K. S, kelle ütluste kohaselt on lõhkemata lõhkekehade ala (UXO) puhul tegemist ohualaga, kus liikumine on keelatud, kuna peale harjutuste lõppu võib lõhkemata lõhkekeha jääda maha. Sihtmärgialal on hoiatus UXO (lõhkemata lõhkekeha) alast, mis on märgistatud ohumärkidega Juhul, kui kaitseväelane leiab harjutusväljalt lõhkemata lõhkekeha, oleks korrektne helistada Tapa laagri
3. brigaadi korrapidajale. Seejärel liigub info läbi korrapidaja demineerimiskeskuse ülemani, kes saadab meeskonna välja koos pataljoni ülema allkirjaga. Laskmiste käigus lõhkemata jäänud lahingmoona otsib üles laskev üksus. Harjutusväljakul peaks tegema lauskontrolli korra aastas, kuid tunnistaja hinnangul on nad teinud omaalgatuslikult lauskontrolli kahel korral aastas. Perioodiliselt kontrollitakse ka harjutusvälja vastutavate taotlusel. Lõhkekehade kontroll või iga aastane lauskontroll viiakse läbi visuaalse kontrollina, mis tähendab koolituse läbinud inimesed võetakse rivvi meetriste vahedega ja selliselt kammitakse ala läbi. Rutiinsete kontrollide kohta dokumente ei vormistata. Tunnistaja on käinud Kaitseväe keskpolügoonil 2018 aastal kümneid kordi, sh sihtmärgi ala nr 2 ümbruses. Tunnistaja ütlustest võib järeldada sisuliselt seda, et tegelikult võib KVKP-l harjutusväljadel leida lõhkemata lõhkekehi ka vaatamata sellele, et aeg-ajalt mingit kontrolli selles osas tehakse, kuigi sellest kontrollist mingit märget kusagile maha ei jää. Tunnistaja kirjeldab ka seda, kuidas oleks korrektne käituda lõhkemata lõhkekeha leidmisel, kuid kas selliselt alati ka tegelikult käituti, see ei ole kindel. 21.11.2019.a kuulati tunnistajana üle Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem T. T, kelle ütluste kohaselt ei sooritatud sihtmärgialasse 2 manöövrit, kuna see ala oli käsitletav lõhkemata lõhkekehade alana. Teadmine alasse maha jäänud lõhkemata laskemoonast oli olemas polügooni juhtkonnal. Sihtmärgi ala nr 2 puhul oli tegemist alaga, kuhu on tulistatud raskerelvadest ja raskerelvade laskemoona ( miinipildujad, suurtükid), aga relvi, mis ei jäta maha erksa sütikuga lõhkemata laskemoona. Tunnistaja oli teadlik, et tegemist on UXO alaga oma olemuselt, sellest, et vahetult selles alas on lõhkemata laskemoona või et, vahetult selles alas on erksa sütikuga lõhkemata laskemoona, seda teavet ei olnud. Tunnistaja liikus UXO alale, kui ta oli esmaabi andmas. Hiljem evakueerides, nägi tunnistaja vahetult evakuatsiooni tee kõrval ühte 40 mm lõhkekeha maas. Vastates küsimusele UXO alal liikumise ohutuse kohta, märkis tunnistaja, et UXO alal liikumine ei ole 100% ohutu. Sihtmärgi ala nr 2 piirasid ohutusmärgistus, mis tähistasid seda, kui sihtmärgiala, ehk ala, kuhu tulistatakse kaugtule relvadest. Tunnistaja mäletab, et seal olid postid, kuid ta ei mäleta täpselt, mis ohumärgid nende peal oli. Tunnistaja oli teadlik, et sihtmärgi alale nr 2 on lastud ja sinna on jäänud suurte kaliibrite lõhkemata moona, mille sütik reeglina ei ole ergas. Selline teadmine oli kogu pataljoni korraldaval koosseisul, sh V Sl. Tunnistajale ei olnud teada, et laskmiste alas, kuhu paigutati laskmiste jaoks sihtmärke (UXO ala sees), oleks olnud ergast ja erksa sütikuga lõhkemata laskemoona. Tunnistajale tutvustati laskeharjutuse manöövrit ja pataljoni ülemana ta kinnitas selle, kuna tegemist oli pataljoni üksuste lahinglaskmistega. Laskekäsu juurde kuulub alati sihtmärkide paigutuse joonis ning tutvudes laskekäsuga tõdeb tunnistaja, et laskekäsu kohaselt ei ole sihtmärgina kiivreid välja toodud. Tunnistaja V. S andis 05.11.2019.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt oli ta 23.04.2018.a seisuga
4. jalaväebrigaadi EST3 ohvitser ning Kaitseväe keskpolügoonil toimunud laskeharjutuste läbiviija. Laskmiste ajal tekkis sihtmärgi alas nr 2 põleng ja hakkas suitsu tulema. Tunnistaja suhtles veebel Lga, kuna snaiprid olid oma laskmise peatanud seetõttu, et üks rühm oli manööverdanud kaevikuliini poole, mis tähendas, et nad ei saanud lasta enam. Tunnistaja kasutas ära snaiprite optilised vahendeid selleks, et jälgida suitsu. Tulekoldeid oli kaks, esimene tulekolle oli sihtmärgigrupis nr 2, mille vahetus läheduses õnnetus juhtus, see oli 200 meetri kaugusel laskjatest. Kaugem tulekolle oli 800 meetri peal ja selle põhjustas 12 tankitõrjerakett Milan. Tulekolle, mis oli sihtmärgigrupis nr 2 oli väike ja seal olid üksikud väikesed tulekolded. Tagumise sihtmärgigrupi juurest, kuhu tunnistaja käskis tuletõrjemasinal reageerida, tuli suuremat sorti suitsu. Kui tunnistaja laskeharjutuse peatas võttis temaga raadio teel ühendust veebel L, kes tegi ettepaneku, et nemad snaiprijaoga lähevad likvideerivad selle viimase tulekolde sihtmärgigrupis nr. 2 ja las tuletõrje reageerib sihtmärgigrupp nr. 5-le. Kuna see tundus tunnistajale mõistlik ettepanek, siis ta aktsepteeris seda ja andis nõusoleku pärast seda, kui relvad on ohutuks tehtud. Tunnistaja ei käskinud, mis teed pidi tulekoldeni liikuma. Kui tunnistaja vaatas sihtmärgigrupp nr 2 suunas nägi ta plahvatust ning kui ta nägi, et vestiga mees hakkas jooksma ja raadio eetrisse tuli „reaalne“, sai ta aru, et plahvatuses oli ka inimene. Enne plahvatust ei olnud tunnistajani jõudnud info, et sihtmärgigrupis nr 2 oleks leitud lõhkemata lõhkekehasid. 12.04.2018.a kell 09.30 linnaku auditooriumis viis tunnistaja läbi instruktaaži, kus pidi osalema ohutustehnilise personal, millest võtsid osa ka snaiprite kontrollijad R L ja I P. Samuti viis tunnistaja ohutuseeskirja instruktaaži läbi konkreetselt ajateenijatele ja tegevväelastele, kes olid treenitavad sellel laskeharjutusel. Tegemist oli täiendava instruktaažiga, kus oli konkreetselt välja toodud spetsiifilised ohud ja teemad, mida tunnistaja pidas väga oluliseks vahetult enne kuivtreeningu läbiviimist ja laskmiste algust läbi viia. Tulekontrollijad olid samal hetkel Kukepalus kuivtreeningu raja instruktaažil, mida viis läbi kapten K. Lisaks instrueeriti treenitavaid lõhkemata lõhkeainete osas. Keskpolügoonil võib olla ka mujal, kui ainult sihtmärgialal lõhkemata lõhkekehasid. Samuti olid kompanii ülemad kohustatud läbi viima instruktaaži. Laskekäsu kohaselt lähtub harjutuse läbiviija tuleohutuse tagamisel Kaitseväe keskpolügooni kasutusjuhendi
5. peatüki tuleohutuspunktidest. Laskmiste läbiviija hindab tuleohutuse tõenäosuse ja kui oht on kõrge, siis koostööd keskpolügooni vastutavaga korraldatakse tuleohutusele vastavad tegevused. Laskekäsku kooskõlastades pidas tunnistaja läbirääkimisi polügooniülema kapten Lga. Snaiprite peamised sihtmärgid asusid sihtmärgigrupis nr 2, ning tulekahju, mida veebel L kustutama läks, asus samas sihtmärgigrupis. Snaiprite sihtmärgid pani paika veebel L, milleks tunnistaja ka loa andis. Laskekäsus oli lisaks toodud keelatud tegevused, milleks sh. oli jalaväekompanii keeld liikuda harjutuse ajal sihtmärgialale nr.
6. Kompaniiülemal oli keelatud manöövri tegemine üle sihtmärgi ala nr.
7. Sihtmärgiala nr 2 puhul oli tegemist alaga, kus võib olla lõhkemata lõhkekehi ning tegemist oli alaga, kuhu võib lasta laskemoona, mis ei pruugi lõhkeda. Inimeste liikumine sihtmärgialal nr. 2 oli reguleeritud Kaitseväe dokumendiga, mille kohaselt laskmiste alguses ja ettevalmistamise ajal liikusid inimesed sellele sihtmärgialale nr. 2, seepärast, et keegi pidi füüsiliselt sihtmärgid sinna toimetama. Veeblid P ja M ning pioneeripataljoni ajateenijad toimetasid füüsiliselt enne laskmist või laskmiste ettevalmistamise ajal sihtmärgialale sihtmärgid tollel ajal kehtinud OE punktide 1.7 ja 2.6 alusel. Sihtmärgiala mõiste ütleb seda, sihtmärgialal on kas statsionaarsed või võib sinna paigutada laskmisteks sihtmärke. Snaiprijagu oli laskmiste lõppedes sihtmärgi alal nr 2, kuna tunnistaja toimetas keskpolügooni kasutuseeskirja punkt 9.10 alusel, mis käsib laskmiste läbiviijal võtta tarvitusele esmased kustutusvahendid ning isikkoosseisuga see kustutada. Lisaks läks sinna alale major R, kuna OE punkti 3.1 alusel on kohutus peale laskmist kontrollida, et alal ei oleks lõhkemata lõhkekehi. Need olid põhjuseks, miks inimesed sihtmärgialas nr. 2 olid ning rohkem seal inimesi ei viibinud. Tunnistaja oli teadlik, et sihtmärgialal nr. 2 võib olla lõhkemata lõhkekehi, kuid ta ei teadnud, et seal võib olla lõhkemata lõhkekehade näol olla 40 mm granaadid. Tunnistajale teadaolevalt, ei ole Eestis sellist polügooni, kus asuks ala, kuhu absoluutselt siseneda ei tohi. Harjutusvälja vastutavaks isikuks oli R K. Alade vastuvõtmine kujutas endast ette seda, et tunnistaja liikus kabineti koos Kga, kus tunnistaja täitis harjutusalade vastuvõtmise blanketi, mis oli tolleaegse harjutusväljade kasutuseeskirja üks lisa. Seejärel vestles tunnistaja R. Kga tuleohutusest, kas sihtmärgialad on kasutatavad ning alade koristamisest. Samuti taotles tunnistaja, et veebel K korraldaks Kaitseväe keskpolügooni tuletõrjemeeskonna valmisoleku. Sisuliselt sellega alade vastuvõtmine lõppes, kuna tunnistaja pidi liikuma keskpolügoonile ettevalmistustöid juhtima. Liikumispiirangutest seoses sihtmärgialaga nr. 2 juttu ei olnud. Kuivõrd keskpolügoonil 13 puudusid statsionaarsed sihtmärgid käsitulirelvade ja tankitõrjerelvade laskmiseks, tuli need sinna füüsiliselt toimetada (2 kd, tl 2-12). KVKP ülem A. L on 21.11.2019.a kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud ning ütluste kohaselt olid sihtmärgiala nr 1 ja nr 2 nii-öelda „NO GO“ ala, kuhu ei ole eriti soovitatav minna, kuna sinna võivad jääda laskmiste järel lõhkemata lõhkekehad. Tunnistaja lisas, et kõik Kaitseväe ohvitserid teavad, et keskpolügoonil on sihtmärgi alad 1 ja 2, kus võivad olla lõhkemata lõhkekehad. Tegemist oli üsna suure alaga, seda kasutati miinipilduja, tankitõrje, kui ka lennukite poolt laskmisteks. Polügoonil oli võrgukettal spetsiaalne tabel, kus oli arvestus lõhkemata lõhkekehadest. Juhul, kui oli teada ka lõhkemata lõhkekeha asukoht, siis see asukoht pandi sinna kirja. Nimetatud tabeli olemusest olid kõik ohutusallohvitserid teadlikud, sh R. K. Lisaks vahetasid ohutusallohvitserid infot ka omavahel. Kui lõhkemata lõhkekeha tekib, siis allüksusel, kellel ei ole endal võimekust koheselt demineerida, märgivad lõhkemata lõhkekeha asukoha ära, annavad keskpolügoonile teada ja siis keskpolügoon küsib brigaadist kas on võimalik tuua demineerijad ja hävitada see lõhkekeha. Demineerimistöid polügoonile telliti läbi toetusväejuhatuse, aga korralisi demineerimistöid ei viidud läbi kuna puudus ressurss ja inimesed selle jaoks. Brigaadil ei olnud nii palju demineerimismeeskondi, et tulla ja pidevalt käia ja kontrollida sihtmärgiala. Tunnistaja ei mäleta, millal enne tema ametist lahkumist (2018 aasta aprillis) oleks läbi viidud korralist demineerimist. Kogu sihtmärgiala nr 1 ja 2 olid ümbritsetud kollaste postidega, millel olid kolm punast triipu ja mille peal oli märk, et lõhkemata lõhkekehad (ohumärk nr. 13). Paigaldatud ohumärgid kehtisid kõigile. Maa-ala üleandmine korral tuleb laskmiste läbiviija koos oma allüksusega polügoonile ning tema võtab vastu ohutusallohvitser. Maa-ala antakse üle üleandmis aktiga, kuhu kirjutatakse peale mida kasutatakse, millist maa-ala, mis harjutusega on tegu, kes on maa-ala vastuvõtja, millist laskemoona kasutatakse, kes on harjutuse läbiviija ning kontaktid. Maa-ala üleandmise aktiga kajastuvad ka need ohud, mis sellel maa-alal valitsesid, nagu lõhkemata lõhkekehade oht. Nimetatud ohtudest ja kõigest muust räägib inimene, kes momendil annab maa-ala üle. Selleks võib olla ohutusallohvitser või ülem. Briifingul kontrollitakse üle, mida allüksus teha tahab, kas kõik vastab sellele, mis paberil on kirjas. Kindlasti räägitakse tõkestamisest ja naabritest, kes polügoonil ringi liiguvad, samuti räägitakse mis seal maa-alal teha saab ja mida mitte. Räägitakse ka sellistest maa-aladest, kus võib olla lõhkemata lõhkekehi, sh sihtmärgi ala nr
8. Tunnistaja täpsustab, et kõik kaitseväe ohvitserid teavad, et keskpolügoonil on sihtmärgi alad 1 ja 2, kus võivad olla lõhkemata lõhkekehad. Briifingul osalevad polügooni poolne töötaja, kes ala üle annab ja siis laskmiste läbiviija, kes kogu selle asja eest vastutab. Maa-ala vastuvõtja peab ise teadmiseks võtma ja kõikidele asjasse puutuvatele edasi andma. Seda, kas info liigub edasi ajateenijatele otsustab laskmiste läbiviija. Süüdistatava R. K poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt on sihtmärgiala nr 2 puhul tegemist 4,5 km2 suuruse alaga kus ei ole võimalik täpselt öelda, kus kohas lõhkemata lõhkekehad paiknevad. Lõhkemata lõhkekehade ala tähendas, et kogu see ala võis miine täis olla. Ei ole vahet, kas seal on lõhkemata lõhkekehasid 10, 20 või 40, seal peal on liikumine keelatud. Süüdistatav andis maa-ala üle major V. Sle. Maa-ala üle andmisel andis süüdistatav ka ülevaate ohualadest. Liikumispiirangud olid kindlasti sihtmärgi alal 1 ja
9. Tõkestuspostid pannakse alati välja harjutuse läbiviija poolt hommikul, et hoida kõrvalisi isikuid eemal. Koos major Sga vaadati üle harjutuse kontseptsioon, kus oli täpselt teada kattepositsioonid ja rünnakupositsioonid. Kattepositsioonil oli kirjas NO GO, mis tähendab, et sealt edasi ei tohi liikuda. Kattepositsioon oli UXO ala ees või siis taga ja rünnakupositsioon on tornist paremal pool. UXO ala näol oli tegemist sihtmärgialaga nr 2, kus oli lõhkemata lõhkekehade oht. Asjaolu, kui palju ja millisel koordinaadil mingit liiki lõhkemata laskemoona asub sihtmärgialal nr 2 ei muuda selle sihtmärgiala ohutust. UXO alal säilib kogu aeg lõhkemata lõhkekehade oht. Enne aprillis 2018 toimunud lahinglaskmiste ajal ümbritsesid sihtmärgi ala nr 2 ka ohumärgid 14 (ohumärk nr. 13) koos postidega. Märgid olid umbes 50-75 meetri laiuselt. Laskeharjutuste kestel avastatud lõhkemata laskemoonast või puhkenud tulekahjust peab laskmiste läbiviija teavitama ohutusallohvitseri. Aprillis 2018 toimunud laskeharjutuste ajal ei teavitanud major S süüdistatavat ei lõhkemata laskemoona leidmisest ega puhkenud tulekahjust. Tulekahjust teavitamisel oleks süüdistatav pannud harjutustele seis ning välja kutsunud tuletõrje meeskonna, kes oli kohapeal olemas. Sihtmärgialale nr 2 ei tohi tuld kustutama minna, sest see on ohtlik ala. Tulekahju puhkemisel sihtmärgi alal nr 2 oleks süüdistatav andnud käsu kõigil seal piirkonnast lahkuda. Kuivõrd oli olemas tuletõrje meeskonna valmidus, siis puudus snaiprijaol vajadus minna tulekollet kustutama. Kui minnakse UXO alale tuld kustutama, on see laskmiste läbiviija vastutusel. Süüdistatava hinnangul oli major Sl teadmine sihtmärgiala nr 2 ala ohtudest. Arusaama lõhkemata lõhkekehade alast, kui ohualast kus liikumine on keelatud on kinnitanud ka KVKP ohutusallohvitser A. A 08.11.2019.a kohtuistungil antud ütlustes. Tunnistaja ütluste kohaselt kuna lõhkemata lõhkekehade ala on suur siis võib seal olla hästi erinevaid lõhkekehasid. Ei saa anda juhiseid, et näiteks siit on ohutu liikuda vaid saab ainult soovitada, et liikumine toimuks mööda teed, kuhu äärde võimalusel ka sihtmärgid paigutada. Võimalusel informeeritakse laskmiste läbiviijat maa-ala üleandmisel alast, kus on lõhkemata lõhkekehade oht väga suur. Lõhkemata lõhkekehade ala on piiratud kollaste postidega, millel on küljes silt lõhkemata lõhkekehade oht, edasiminek keelatud. Nimetatud sildist mööda minnes vastutab inimene iseenda eest. Alal viibimise keelab sama silt, mis ümbritseb UXO ala. Polügooni kasutusjuhendis on vastuolu, kuivõrd lõhkemata lõhkekehade alale tohib minna sihtmärke paigaldama. Sellises olukorras peaks laskmiste läbiviija vastavalt oma pädevusele või kaasates pioneere visuaalselt enne ala ära kontrollima, et tuvastada lõhkemata lõhkekehad. Kasutuseeskirjas puudusid piirangud ja juhised, millisel viisil tohib sihtmärgialale nr 2 sihtmärke paigaldada. Kui ohutusallohvitser annab laskmiste läbiviijale maa-ala üle, peab ta täpselt teadma, kus iga sihtmärk asub, sihtmärgid peavad vastama täpselt käsule. Kui sihtmärgid ei vasta täpselt käsule, näiteks pannakse teistesse kohtadesse, muutub ohuala ja see on range rikkumine. Vaadates aprillis 2018 toimunud laskeharjutuse laskekäsku märgib tunnistaja, et seal ei kajastu, et sihtmärkidena oleks kasutatud kiivreid. Harjutuse käigus on keelatud läbi viia tegevusi, mida ei ole kajastatud käsus. Muutused peavad olema kooskõlastatud ohutusallohvitseriga. Kui sihtmärkide plaanis ja paigutuses ei ole märgitud kiivreid siis ei tohi ilma kooskõlastuseta sihtmärgialale ühtegi kiivrit panna. KVKP kasutuseeskirjas puudusid ka juhised, kuidas peaks tulekahju korral tegutsema. Kaine mõistusega inimene ei lähe lõhkemata lõhkekehade alale tuld kustutama. Lõhkemata lõhkekehasid ei saa ohutusallohvitserid otsima minna, kuna keskpolügooni isikkoosseisul puudub vastav pädevus, kategooria ja väljaõpe. UXO-sid otsitakse tavaliselt kevadel, mida viib läbi pioneeripataljon ja selle organiseerib keskpolügooni ülem või veebel. Kui laskmiste läbiviijal tekib lõhkemata lõhkekeha, siis ta peab selle ise ülesse otsima, kuna see on tema kohustus. Kui lumi on maas siis otsitakse neid kevadel, kui saab pioneeripataljoniga kokkuleppele ja neil on aega tulla ala üle vaatama. Sellisel juhul demineeritakse neid nii palju, kui neid leitakse. Kannatanud, kes läksid tuld kustutama, läksid mööda sildist, mis keelas edasimineku lõhkemata lõhkekehadega seotud ohu tõttu. Kui sihtmärgialal põleb ja antakse käsk seda kustutama minna on tegemist keelatud käsuga ja seda ei pea täitma, kui sead oma elu ohtu. Laskmiste läbiviija peab olema veendunud, et kõik tulekontrollijad teavad, mida nad sõdurite seljataga teevad, et nemad on teadlikud. Kohtu hinnangul on seega tõendatud nii tunnistajate kui süüdistatava ütlustega, et laskekäsu kohaselt viidi 16.04.-23.04.2018.a Kaitseväe Keskpolügoonil läbi Kuperjanovi jalaväepataljoni jalaväekompaniide lahinglaskmised. Tegu oli laskeharjutuse tüübiga, kus harjutati kompanii rünnakut koos kaugtule relvade toetusega. Laskekäsu kohaselt oli sihtmärgid paigutatud muuhulgas sihtmärgialale
10. Kuigi KVKP kasutuseeskiri näeb ette üldised käitumisreeglid 15 KVKP harjutusväljade kasutamisel tuleb siinkohal arvestada sihtmärgiala 2 erisusi. Kaitseväe keskpolügoonil on kokku 19 erinevat harjutusvälja, mis erinevad nii mõõtmetelt, otstarbelt kui ka kasutatavate relvaliikide poolest. KVKP kasutuseeskirja kohaselt sihtmärgi ala 2 puhul on aga tegemist alaga, kus on lõhkemata lõhkekehade (UXO) oht. Võrreldes sihtmärgiala 2 aga näiteks sihtmärgialaga 3 on suurim erinevus just lõhkemata lõhkekehade ala puudumine viimasel, kuigi kasutatavate relvaliikide puhul on erinevus minimaalne. Just lõhkemata lõhkekehade ohust tulenevalt oli nimetatud alale laskeharjutuste käigus liikumine keelatud. Viimati nimetatut kinnitavad ka kohtumenetluses ülekuulatud tunnistajad. Kohus nõustub kaitsjate seisukohaga, et asjaolu, millisel koordinaadil ja kui palju vastaval alal lõhkemata laskemoona asub, ei oma käesoleval juhul tähtsust. Lõhkemata lõhkekehade oht on sihtmärgiala 2 puhul kehtestatud maa-alana, kuivõrd seal kasutatavatest relvaliikidest ei ole võimalik kindlaks määrata tekkinud lõhkemata lõhkekehade täpset asukohta. Seetõttu on ka lõhkemata lõhkekehade oht märgitud maa-alana mitte konkreetsete punktidena. Arvestades, et sihtmärgialal 2 leidub teadmata arv märgistamata, leidmata ja demineerimata erinevat liiki lõhkemata lõhkekehasid, ei ole võimalik ka konkreetsest lõhkemata lõhkekehast ka kedagi teavitada. Arvestada tuleb ka seda, et Kaitseväe keskpolügooni ala oli harjutusväljana kasutusel juba Nõukogude armee poolt ning Kaitseväe keskpolügoon asutati juba 23.10.2001.a Vabariigi Valitsuse korraldusega nr
11. Nimetatud asjaolule viitab ka tunnistajana ülekuulatud KVKP ohutusallohvitser A. A, kelle ütluste kohaselt on keskpolügoonile lastud erinevat laskemoona väga pika aja jooksul. Ka tunnistaja T. N ütluste kohaselt, on sihtmärgiala 2 puhul tegemist alaga, kuhu on pika aja jooksul lastud erinevat laskemoona, mis on jäänud sinna alale lõhkemata lõhkekehaks: „Keeld kohaldus kõikidele ning selle põhjuseks oli, et tõenäoliselt on kogu selle ala peale on, kõikvõimalikest laskmistest, mida seal kunagi tehtud on, jäänud väga suur kogus lõhkemata lõhkekehi. Õppuste taktikaline olukord ei vajanud kellegi liikumist lahinglaskmiste raames sihtmärgi ala nr 2 peale. Kui sellel alal ei oleks olnud lõhkemata lõhkekehasid, siis oleks liikumine sellel alal sama ohutu, kus ta on igal pool mujal, kus neid harjutusi tehakse.“ Eeltoodu tähendab, et terve kirjeldatud ala peal (sihtmärgiala 2 mille ulatus on ca 4,5 km 2 esineb) esineb oht lõhkemata lõhkekehaga kokkupuuteks. KVKP kasutuseeskirja kohaselt on sihtmärgiala 2 lubatud kasutamiseks kaugtulerelvadele. Kaitseväe juhataja 15.08.2017.a käskkirjaga nr 183 kinnitatud „Harjutusväljadele ja väljaõppeehitistele esitatavad nõuded“ kirjeldatakse harjutusväljadele esitatavaid nõudeid. Punkti 5.2 sätestab sihtmärgiala nõuded kaugtulerelvade ning punkti 5.2.1.5 kohaselt tuleb sihtmärgiala märgistada hoiatussiltidega, et seal võib leiduda lõhkemata moona. Punkti 5.2.6 kohaselt peavad sihtmärgialal olevad teed võimaldama sihtmärkide paigutamist, kontrollimist ja tulekustutustöid. Kasutatavad teed peavald olema kergesti kontrollitavad. Eelnimetatud eeskirja
12. peatükiga nähakse ette harjutusväljade ja väljaõppeehitiste tähistamise kord ja vahendid ning selle kohaselt peavad ohtlike tegevuste piirid, mis seavad ohtu elu, tervise või vara peavad olema nõuetekohaselt tähistatud, et hoiatada, keelata ja informeerida avalikkust ja takistada pääsu ohualale. Punkti 7.1.6 kohaselt peab harjutusvälja ohuala välispiir olema tähistatud kollase-musta märgistusega. Piiritähistele esitatavate nõuete kohaselt peab ohuala piiritähis olema kollast värvi ning piiritähiste vahel peab olema tagatud visuaalne side kuid kaugus ei tohi ületada 75 meetrit. Piirimärkidele esitatavate nõuete kohaselt peab piirimärgil olema sümbol ja vajadusel selgitav tekst lisatahvlil. Erinevad kasutatavad ohumärgi näidissümbolid on kirjeldatud sama eeskirja lisades 1-
13. Ohumärk 13 on lisa 2 kohaselt kollase taustaga kolmnurk, millel on kujutatud tekst: „SEIS! Lõhkemata lõhkekehad. Edasiminek ja esemete puudutamine KEELATUD!“ Asjaolu, et sihtmärgiala 2 oli ümbritsetud lõhkemata lõhkekehade ohust teavitavate ja edasist liikumist keelavate ohumärkidega (ohumärk nr 13) on tuvastatud eelkõige 23.04.2018.a sündmuskoha vaatlusprotokolliga (3 kd, tl 104-123). Samuti 16 on ohumärkide olemasolu sihtmärgiala 2 ümber kinnitanud tunnistajad A. A, R. R, J. J, I. P, M. M, K. S, A. L ning süüdistatav R. K. R. K andis ohutusallohvitserina 16.04.2018.a KVKP teeninduslinnakus 2JVBr operatiiv- ja väljaõppejaoskonna staabiohvitser major V. Sle ajavahemikul 16.-23.04.2018 toimuvateks 2JVBr Kuperjanovi jalaväepataljoni lahinglaskmisteks üle Kaitseväe keskpolügooni maa-alad, sh sihtmärgiala
14. Eeltoodud ütluste kohaselt saab lugeda tuvastatuks, et süüdistatav R. K ja laskmiste läbiviija V. S vestlesid maa-ala üleandmisel tuleohutusest, tuletõrjemeeskonna valmidusest, ohualadest (laskesektorid, laskemoonad), kehtivatest piirangutest (teetööd, RMK metsatööd, teiste üksuste asukohad, looduskaitselised objektid, sõidukiga sõitmine polügoonil, tõkestuspostid). Siinkohal on oluline rõhutada, et maa-ala üleandmisel vaadati üle ka harjutuste kontseptsioon (kattepositsioonid ja rünnakupositsioonid), räägiti no-go aladest ning manöövritest, mille kohaselt oli liikumine sihtmärgialale 2 keelatud. Siinkohal toob kohus välja kohtumenetluses ülekuulatud V. S ütlused vastavalt kohtuistungi protokollile: „See on sihtmärgiala 2, kuhu ma ei lubanud isikkoosseisul peale minna harjutuse ajal, kompaniiülemal oli keelatud manöövri tegemine üle sihtmärgiala, et vältimaks suure isikkooseisu arvu sattumist sihtmärgialale nr.
15. See on tõesti tol ajal kehtinud Kaitseväe keskpolügooni harjutusväljade eeskirjas punkt, alal võib olla lõhkemata lõhkekehi ja siis on toodud ära punktid, missuguseid harjutusi seal võib läbi viia, peamine põhjus selle sihtmärgiala 2, miks seal võib olla lõhkemata lõhkekehi, kuna sihtmärgiala 1 ja 2 on täna ainsad keskpolügoonil, kuhu võib lasta laskemoona, mis ei pruugi lõhkeda“. Eeltoodut arvesse võttes oli laskmiste läbiviija V. S teadlik ohualadest, liikumispiirangutest, sihtmärgialast 2, selle olemusest ning lõhkemata lõhkekehade ohust. Kohtu hinnangul on seega tuvastamist leidnud, et lõhkemata lõhkekehade oht eksisteeris kogu sihtmärgiala 2 ulatuses ning harjutusvälja välispiir oli nõuetekohaselt märgistatud piirimärkide ja ohumärkidega. Tuues veelkord välja ohutusallohvitseri ametikoha eesmärgi, milleks oli harjutusvälja igapäevane ettevalmistamine väljaõppeks ning selle kasutamise koordineerimine on ohutusallohvitseri teenistusülesanded (omama lõhkemata lõhkekehadest ülevaadet ning määrama lõhkemata lõhkekehade olemasolu korral liikumispiirangud) sihtmärgiala 2 osas sisuliselt täidetud passiivsete meetmetena, s.o sihtmärgiala 2 pidamine tervenisti lõhkemata lõhkekehade alaks ning selle tähistamine piirimärkide ja ohumärkidega. Asjaolu, et sihtmärgiala 2 oli pindalalt suur (kattes 4,5 km2 suuruse ala) ning sihtmärgigrupid (mida kannatanu allüksus õppusekäigus tulirelvadest mõjutas) olid võrdeliselt väikese alaga, ei muuda see sihtmärgiala äärealasid vähem ohtlikuks. Liikumiskeeld sihtmärgialale 2 algab alates ala piiravatest piirimärkidest ja sellel olevatest ohumärkidest, mis keelavad konkreetselt märgist edasi liikumise. A.L ütlustest nähtuvalt oli ülema ülesanne ohutuse tagamine polügoonil, ohutusallohvitser pidi ka selle tagama. Tunnistaja Je sõnul pidi seda tagama ka allüksuse ülem. Mida konkreetselt üks või teine tunnistaja „ohutuse tagamise“ all mõtleb, see on hinnangu küsimus. Arvatavasti muutub ohutuse tagamise kohustus käsuliine pidi ülalt alla ikka konkreetsemaks. Tõendatud on nii tunnistajate, R.K kui ka V.S enda ütlustega, et sihtmärgi ala 2 kui UXO-ala kohta oli teadmine olemas ka laskmiste läbiviijal V.Sl. Kohtu hinnagul saab asuda seisukohale, et R. K täitis maa-ala üle andes enda ametijuhendist tulenevaid teenistusülesandeid korrektselt, hoolsalt ja kohusetundlikult. Siinkohal on vajalik tähelepanu pöörata ka süüdistusaktis märgitule, mille kohaselt prokurör väidab, et varasemate laskeharjutuste käigus oli sihtmärgialale 2 jäänud KVKP teenistujatele 17 teadaolevalt märgistamata ja demineerimata erinevat liiki lõhkemata laskemoona, sh vähemalt 51 granaati. Kohtu hinnangul on tegemist meelevaldse argumendiga, mille kohta pole prokuratuur esitanud kohtule ühtegi kinnitavat tõendit. Prokurör on oma hinnangul tuginenud tunnistaja A. A kohtuistungil antud ütlustele, mille kohaselt pidid liitlased 2018 aasta veebruaris laskma keskpolügoonil sihtmärgialades 1 ja 2 kokku 400 UGL granaati. Laskeharjutuse järgselt märkis laskmiste läbiviija maa-ala üleandmise aktile kasutatud lõhkemoona koguseks 360 UGL ja 3 Claymore miini. Et sihtmärgialadele jäi seega kokku 40 lõhkemata lõhkekeha on tunnistaja A. A enda järeldused, mis ei ole tänaseks kinnitust leidnud. Nimelt on.02.2018.a koostatud maaala üleandmise akti kohaselt planeerisid liitlased D-kompanii laskeharjutusel kasutada 400 UGL granaati ja 3 Claymore miini. Maa-ala üleandmisel märkis õppuste läbiviija kasutatud moona lahtrisse 360 UGL 40 mm ning 3x Claymore. Lõhkemata lõhkekehade kohta ei ole õppuste läbiviija Sgt P teinud ühtegi märget (3 kd, lk 55). A. A on kohtuistungil antud ütlustes märkinud, et tema ise kirjutas maa-ala vastuvõtmis akti, et liitlaste laskmistest jäi maha 40 lõhkemata lõhkekeha. 08.11.2019.a istungiprotokolli väljavõte: „Mille kohta mulle aktid tulid, mille kohta mina pidin laskemoona andmed sisse kandma, kui seal oli liitlaste laskmisel, lasti ära 400 granaati ja kirja pandid akti 360, siis mina nagu sinna paningi 360 ja panin kommentaari juurde, et tegelikult lasti 400 ja lõhkemata jäi
16. See oli see mis ma kandsin sinna, ega ma rohkem lõhkemata lõhkekehi sinna tabelisse ei kandnud, see oli Llt ajas segadusse, mida Britid kirjutasid sinna.“ A. A ütlusi kinnitab ka maa-ala üleandmis akt kinnitab, mille kohaselt on tunnistaja ise märkinud intsidentide lahtrisse: „40 x UGL UXO. Info tabelisse“. Asjaolu, kas liitlaste poolt laskmisteks planeeritav laskemoona kogus

(400)lasti kõik liitlaste poolt ära või jäeti osa laskemoonast Llt kasutamata

(40)on tunnistaja jätnud välja selgitamata ning seega on tunnistaja järeldus 40 lõhkemata lõhkekehast kohatu ja meelevaldne. Samuti ei ole kriminaalmenetluse vältel suudetud tuvastada, et sihtmärgialale 2 oli tõepoolest jäänud 40 lõhkemata lõhkekeha või mis täpselt plahvatas kannatanu L. Asi jalge all. Kaitseväe demineerimiskeskuse demineerija T. M on 08.11.2019.a kohtuistungil antud ütlustes nentinud, et tegemist oli suure tõenäosusega rauaaluse granaadi (40 mm) plahvatusega, kuid tõsikindlalt on nimetatud asjaolu menetluses jäetud tuvastamata. Samuti märkis tunnistaja, et kokku leidsid demineerijad plahvatuse lähedalt, 50x50 m2 ala pealt, 4 lõhkemata lõhkekeha, mis kõik ka hävitati. Tunnistaja on ka kannatanuga juhtunud õnnetusest hiljem käinud keskpolügoonil demineerimistöödel, kui peale maastikupõlengu leiti samast alast 6 lõhkemata rauaalust granaati (40 mm). Tunnistaja T. M ütlused veelgi kinnitavad kohtu seisukohta, et prokuröri viide süüdistusaktis 51-le lõhkemata lõhkekehale on meelevaldne. Kuigi kohus on leidnud, et R. K ei täitnud ametijuhendist tulenevaid teenistusülesandeid pealiskaudselt ega suhtunud neisse hooletult ja kohusetundetult, on süüdistatava vastutus välistatud ka põhjusliku seose puudumise ning normatiivse omistatavuse tähenduses. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et saabunud tagajärg pole toimepanijale inkrimineeritav juhul, kui kannatanu asetas ise ohtu mõne enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve. Tegemist on nö enesekahjustamisega, mille puhul pole alust karistusõiguslikuks sekkumiseks. Sellistel juhtumite korral on vajalik kontrollida kõigi õnnetuses osalejate käitumist. Kannatanu L. A andis 04.11.2019.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt oli ta 23.04.2018.a ajateenistuses ja viibis lahinglaskmistel Kaitseväe keskpolügoonil. Kannatanu kuulus Kuperjanovi staabikompanii snaiprijaosse ning tema ülemuseks oli veebel R L. Snaiprijaos olid veel A P, R R, R P, G A, M M ja N. 23.04.2018.a toimusid teravmoonaga lahinglaskmised, kus sihtmärkideks olid vanad kiivrid, mis asusid 400 kuni 900 meetri kaugusel sihtmärgi alal nr

1. Mõned ajateenijad koos kadett Kiga olevat need sihtmärgid üles pannud varasemalt. Laskmiste lõppedes andis veebel L käsu minna tuld kustutama. Info tulekollete tekkimisest tuli läbi raadio ülema poolt. Tulekollet läksid kustutama kõik kuus kannatanut ning tulekolde poole liiguti rivis. Teine eesmärk oli ka minna kontrollima sihtmärke, mis olid enne tulekollet. Kannatanu ei 18 mäleta, kas enne liikuma hakkamist keegi hoiatas lõhkemata lõhkekehade eest või mitte. Varasemast instrueerimisest oli kannatanu teadlik, et UXO alas võib leida lõhkemata lõhkeaineid. Kindlasti viidi ohutustehnika instruktaaž läbi päeval, mil toimus õnnetus. Kannatanu ei märganud kustutama minnes ohumärke (ohumärk nr. 13). Kannatanu ei olnud kursis, et olid mingid alad, kuhu ei tohtinud üldse minna. UXO aladel käitumise kohta räägiti neile, et liikuma peab aeglase tempoga ja ettevaatlikult ning kui leiad midagi, siis kehtib reegel „ära käpi, ära näpi, ära topi!“. Enne tule juurde jõudmist sai kannatanu veebel Llt käsu minna tagasi ja kaasa võtta torukott, kuhu panna sisse sihtmärgid. Tagasi sihtmärkide suunas liikus kannatanu sörkides, sest tahtis teistele jao kaaslastele järgi jõuda. Liikudes teistele järgi märkas kannatanu maas umbes rusika suurust metalset objekti. Astudes paar sammu sellest ümber toimus plahvatus. Kannatanul läksid kõrvad lukku ning ta kukkus pikali. Veebel L oli esimene, kes peale plahvatust kannatanu juurde jõudis. Kannatanul lõigati saapad ja püksid jalast, seejärel tuli kiirabi ning ta viidi kanderaamiga kiirabiautosse ning siis Rakvere haiglasse. Kannatanule tehti mitmeid operatsioone ning paranemise protsess on olnud pikk. Õnnetus on kannatanu elukvaliteeti mõjutanud , haav ei ole veel kinni kasvanud ning toimub pidev taastusravi, kuna eemaldati lihast ja kildude tõttu sai kahjustada nii põlv, vasak hüppeliiges kui ka varbad. Vastates kohtu küsimustele märkis kannatanu, et instruktaaži ajal öeldi, et alad on kontrollitud, mida kannatanu tõlgendas selliselt, et alas ei ole esemeid, mis võivad tekitada kahju. Küsimuse peale mida tähendab ohumärk nr 13 (UXO ala) ja kuidas sellele märgile peab reageerima vastas kannatanu, et peab liikuma ettevaatlikult (aeglane tempo ja vaatama maha) ja jälgima ümbrust. Kuigi märgi peal on kirjutatud „seis, lõhkemata lõhkekehad, edasiminek ja esemete puudutamine keelatud“ arvas kannatanu, et see käib tsiviilisikutele, et nad ei kipuks kaitsealale (1 kd, tl 15-19). Kannatanu R. R andis 04.11.2019.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt viibis ta 23.04.2018.a Kaitseväe keskpolügoonil lahinglaskmistel. Snaiprijao ülesanne lahinglaskmiste ajal oli vastase mõjutamine distantsilt. Sihtmärkideks oli kiivrid ja metallist märgid ning need olid paigutatud sihtmärgi alale, mis oli väga soine, lage, vasakule jäi võsaraie. Sihtmärgialal oli ka pinnastee, mida mööda hiljem kiirabi liikus. Lahinglaskmiste lõpetamise märguanne tuli ülemuse pool läbi sidejaama. Sellele järgnevalt laeti relvad tühjaks ja jälgiti tulekoldeid. Esimene tulekolle oli esimeste sihtmärkide läheduses, mis asus enne pinnasteed. Seejärel küsis veebel L luba minna kustutama tulekollet, ning loa saades mindigi kustutama. Lisaks tule kustutamisele oli eesmärgiks ka sihtmärkide visuaalne vaatamine ja sihtmärkide ära korjamine alalt. Sihtmärgialale läksid kõik snaiprijao liikmed, kes olid harjutusväljal seoses lahinglaskmistega, eesotsas veebel L, A P, G A, L A, R P. Sihtmärgialale liiguti ühes rivis, kõige esimene rivis oli veebel L. Liikuma hakkamisel A L Ae käsk kott ära tuua, et korjata ära sihtmärgid. Kannatanu oli teadlik, et tulekolded ja sihtmärgid asusid lõhkemata lõhkekehade ohualal, sest enne igat harjutusvälja tutvustati, et alal on lõhkemata esemeid. UXO aladest instrueeriti enne harjutusväljale minekut, kuid otseselt ei näidatud, kus see ala on või kuhu ei tohi minna. Laskeharjutuste ajal ei kehtestatud keelde, et kuhugi maa-alale ei tohi kindlalt minna. Tuld kustutama minnes ei märganud kannatanu ohumärki nr
2. Kannatanu oli jõudnud hakata tuld kustutama, kui ta kuulis plahvatust. Ringi vaadates märkas kannatanu, et L Asi kukkus. Sel hetkel sai kannatanu aru, et tegemist on väga ohtliku alaga ja kõik, kes harjutusväljal viibisid, olid tõsises ohus. Peale plahvatust jätkasid teised jaoliikmed tule kustutamist, mille käigus leiti kahtlaseid esemeid, mis märgistati. L A tegeles veebel L. Peale tule kustutamist liikusid teised samuti pinnasteele, kus jaoliige A leidis veel teise lõhkekeha tee äärest. Kannatanutele ei antud käsku, vaid luba tuld kustutama minna. Ohutuseeskirja tutvustus viidi läbi enne laskelaagrisse minemist kui ka enne laskeharjutuse tegemist (1 kd, tl 19-23). Kuperjanovi pataljoni Bravo kompanii snaiprijao ülem kanntanu R. L andis 04.11.2019.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt olid teised kannatanud tema alluvad. 23.04.2018.a viibis 19 kannatanu lahinglaskmistega seoses keskpolügoonil. Kannatanu ülesanne oli kontrollida snaiprijao tuld, et nad laseksid õiget sihtmärki. Samuti, et nad ei laseks ohualast välja või mingit kolmandat sihtmärki, mis pole neile püstitatud. Laskeharjutus oli liikuv ja lõppes sihtmärgi ala nr 2 juures. Sihtmärgiala oli soine rabapinnas aga seal olid jäljed, et rasketehnika oli peal sõitnud, jäljed olid sees. Kannatanu on sihtmärgiala nr 2 juures olnud oma teenistuse jooksul korduvalt. Kannatanu pani laskeharjutusele eelnevale päeval sihtmärgialale nr 2 sihtmärgid üles, koordineerides selle eelnevalt major Sga. Kokku oli 3 sihtmärgiala, 900-1000 meetri peal oli kaks metallist sihtmärki, 500 meetri peal olid metallist kiivrid ja lähemal, kus õnnetus juhtus, olid jahi savitaldrikud. Sihtmärkide paigutamine oli koordineeritud, kõikidel koosolekutel ja ohutustehnika instruktaažidel oli valjult maha öeldud, et keegi ei lähene nendele aladele iseseisvalt, kui sinna alale minnakse, siis peab see olema koordineeritud juhtkonnaga. Kannatanul oli teadmine, et sihtmärgiala nr 2 juures, kuhu ta sihtmärke üles paigutas, ei ole lõhkemata lõhkekehi ning lõhkemata lõhkekehad on suuremal määral nendes kohtades, kuhu lastakse miinipilduja tuld. Kannatanul puudus teadmine, et kohas kus L A plahvatus toimus, võisid olla 40 mm granaadid maas. Kannatanu nägi kollaseid poste, mis tähistasid mingi ala algust, kuid hoiatusmärke (ohumärk nr 13) ta ei näinud. Kui kannatanul oleks olnud teadmine, et sihtmärgialal nr 2 on maas 51 lõhkemata granaati, ei oleks ta sinna alale läinud. Enne lahinglaskmisi otseselt ei hoiatatud, et sihtmärgialal nr 2 on lõhkemata lõhkekehi. 30 minutit enne laskmiste lõppu tekkisid tulekahjud. Kuna väiksem tulekolle oli kannatanu juhitava üksuse ees lähi distantsil, otsustati seda omajõududega kustutama minna. Eesmärk tuld kustutama minna arutati laskmiste läbiviijaga major Sga raadio teel läbi. Kannatanu ei andnud alluvatele otseselt käsku, jao liikmed kuulsid raadiost tule kustutamise plaani ning kui kannatanu hakkas ees kõndima, tulid mehed talle tagant järgi. Tuld kustutama liiguti otse positsioonilt, kuna mööda teed minnes oleks distants olnud neljakordne ning tugeva tuule tõttu tulekolle levis. Kui tuli oleks ära kustutatud, oleks edasi liigutud kiivrite juurde, et anda sõdurile tagasiside. Tuld liiguti kustutama ühes reas järjestikku, kanntanu L A oli viimane. Kustutama liikudes märkas jao liige A maas midagi kahtlast. Tuld kustutades käis plahvatus ning kannatanu nägi kuidas L A on käpuli. L A juurde joostes nägi ta, et saabas oli osaliselt puruks lennanud ja jalg paistis. Seejärel tegi kannatanu ettekande juhtunust. Plahvatuse järgselt andis kannatanu käsu mitte tulla L A juurde, kuna mida rohkem inimesi tuleb kannatanu juurde, seda suurem tõenäosus on, et tekib veel kannatanuid. Peale tulekolde kustutamist jäid teised jao liikmed tee peale, võeti meditsiiniauto vastu ja jälgiti ümbrust. Selle tulemusena leitigi veel 2 lõhkemata granaati, millest üks oli põlenud ala sees ning teine tee liivapinnase peal (1 kd, tl 23-31). Kannatanu R. P andis 04.11.2019.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt viibis ta 23.04.2018.a Kaitseväe keskpolügoonil. Kannatanu oli sel ajal ajateenistuses Kuperjanovi jalaväepataljonis, staabikompaniis, snaiprijaos, kus tema ülemaks oli nooremveebel R. L. 23.04.2018.a toimusid keskpolügoonil laskeharjutused, mille käigus pidid nad oma snaiprijaoga toetama Bravo jalaväekompaniid, mõjutades neile püstitatud sihtmärke. Sihtmärgid olid paigutatud lagedale alale, mis oli soine, pinnas oli altpoolt niiske. Sihtmärgid olid püstitatud veebel L poolt. Peale laskeharjutuse lõppu tekkis tulekahju. Sihtmärgialale, kuhu lasti miinipildujast, tekkis suur tulekolle ning teine tulekolle, mis oli alguse saanud tankimaketist, oli kannatanule lähemal ja otse ees. Peale laskmiste lõppu oli raadiojaamast kuulda, et A luba minna tulekollet kustutama. Tuld liiguti kustutama ühes rivis, mida juhtis veebel L. Kannatanul oli teadlik, et tulekolded ja sihtmärgid paiknevad sihtmärgi alal nr 2, mis on nii-öelda UXO ala. Kuna sihtmärgiala nr 2 oli väga suur ja briifil räägiti, missuguseid relvi kasutatakse, arvas kannatanu, et UXO ala on kaugemal, kuhu lasid miinipildujad, mitte otse nende ees. Tuld kustutama minnes ei pannud kannatanu tähele ohumärki nr
3. Kahtlase eseme leidmisel kehtib kaitseväes reegel „ei käpi, ei näpi, ei topi!“. Kui on kahtlus, et tegemist on lõhkemata lõhkekehaga, siis tuleb see kolmjalaga ära märgistada. Kannatanule teadaolevalt puudusid Kaitseväe keskpolügoonil alad, kuhu ei tohtinud üldse minna. Plahvatuse hetkel oli kannatanu koos veebel Lga vasakpoolset 20 tulekollet kustutama läinud. Peale plahvatust jooksis veebel L. A juurde ning tema juurde jõudes hakkas esmaabi andma. Lisaks karjus veebel, et me kustutaksime leegid ära ja et nad ei roniks sinna ala sisse, kus plahvatus toimus. Vahetust lähedusest tulid teised tegevväelased samuti L. A juurde. Hiljem tee peale liikudes, avastas kannatanu A lõhkemata 40 mm granaadi, mis tähistati kolmjalaga ning millele pandi lint külge (1 kd, tl 31-34). Kannatanu A. P andis 04.11.2019.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt viibis ta 23.04.2018.a Kaitseväe keskpolügoonil. Kannatanu oli sel ajal ajateenistuses Kuperjanovi jalaväepataljonis, staabikompaniis, snaiprijaos, kus tema ülemaks oli nooremveebel R. L. 23.04.2018.a oli kannatanu üksuse ülesandeks jalaväekompanii toetamine. Sihtmärgialale nr 2 minnes ei märganud kannatanu ohumärki nr 13, mida kannatanu on korduvalt ajateenistuse jooksul näinud. Peale laskeharjutust läksid kõik tuld kustutama ja sihtmärke kokku korjama. Tuld kustutama minnes liiguti üksteise järel ning kuna tulekoldeid oli kaks, siis ühel hetkel grupp hargnes. Kannatanu L. A oli rivis viimane, sest ta pidi vahepeal minema tagasi torukotti tooma. Kannatanu ei olnud teadlik, et ala, kuhu mindi tuld kustutama ja sihtmärke tooma, oli ala, kus võib leiduda lõhkemata lõhkekehi. Ohutusinstruktaažil räägiti, et Kaitseväe keskpolügoonil asuvad UXO alad. Aga, et konkreetselt siin punktis kõnnitakse UXO-dest üle, seda ei öeldud. Lõhkemata lõhkekeha leides kehtis reegel „ei näpi, ei käpi, ei topi!“ ning leid tuli märgistada ja sellest teada anda ülemale. Kannatanu oli L. A umbes 30 meetri kaugusel, kui plahvatus käis. Plahvatushetk oli see hetk, kui saadi aru, et ala on ohtlik. Peale plahvatust jooksis L. A juurde veebel L, kes andis talle esmaabi. Veebel L karjus, et me jääksime paigale, sest seal võib veel olla selliseid asju, mille peale kõik jäid tee äärde. Tulekahjud olid selleks ajaks enam-vähem kustunud. Seejärel kandis kannatanu, koos teiste ohvitseridega, kanderaamiga L. A auto juurde, et arstid saaksid talle abi anda. Vahetult tee kõrvalt leiti lõhkemata lõhkekeha, mis meenutas 40 mm granaati (1 kd, tl 34-37). Kannatanu G. A andis 04.11.2019.a toimunud kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt oli ta 23.04.2018.a ajateenistuses ja Kaitseväe keskpolügoonil. Snaiprijagu oli jalaväekompanii toetuselement ning õppuse eesmärgiks oli sihtmärkide mõjutamine. Sihtmärkideks oli metallist sihtmärgid, metallist kiivrid ja lisaks jahilaske taldrikud, mis asusid sihtmärgialal. Sihtmärgid pani üles veebel L. Laskmiste käigus tekkisid sihtmärgialale tulekolded. Otsest käsku, korraldust tuld kustutama minemiseks ei tulnud, veebel ütles Llt, et kustutame tule ära. Tuld kustutama minnes märkas kannatanu maas midagi kahtlast, mis oli hall ja läikiv ning mida ei olnud võimalik pinnasest rohkem tuvastada. Hiljem selgus, et tegemist oli 40 mm granaadiga. Mõned meetrid hiljem avastas kannatanu teise lõhkemata lõhkekeha veel. Kannatanu andis teada järgmisele isikule, et siin on maas midagi. Väga lühike aeg peale leidu toimus plahvatus. Plahvatus ei toimunud samas kohas, kus kannatanu kahtlased esemed leidis. Peale plahvatust nägi kannatanu L. A karjumas, kui ta maas lamas. Seejärel jooksis L. A juurde veebel L, kes keelas teistel sinna juurde minna. Peale plahvatust avastati tee kõrvalt veel üks lõhkemata 40 mm granaat, mille kannatanu märgistas. Enne lahinglaskmist instrueeriti, näidati kaardil, kus on ohtlikud alad, kus on UXO alad ning näidati ära need liikumispiirangud, kuhu võib liikuda ja kuhu ei või. Koht, kuhu mindi tulekahju kustutama ja kuhu oli sihtmärgid üles pandud, ei olnud märgitud alana, kuhi ei tohi minna seoses lõhkemata lõhkekehadega. Enne lahinglaskmisi viis major S läbi ohutustehnilise instruktaaži, kus märgiti, et lahinglaskmised toimuvad alal, kus võib olla UXO-sid (1 kd, tl 37-40). Tunnistaja G. K andis 05.11.2019.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt viibis ta 2018 aasta aprillis Kaitseväe keskpolügoonil. Tunnistaja viibis keskpolügoonil Kaitseväe Ühendõppeasutuste kohustusliku aine raames ning tema põhitegevuseks oli laskekäsu koostamine. Sihtmärkide paigaldamisel oli tunnistaja funktsioon vaadata, et sihtmärgid saaksid õigetesse kohtadesse tulenevalt planeeritud laskekäsust. Tunnistajaga oli sihtmärkide 21 paigaldamisel kaasas ajateenijatest rühma suurune üksus. Sihtmärgialal nr 2 liikudes ja sihtmärke paigaldades ei leidnud tunnistaja midagi sellist, mida oleks võinud pidada lõhkemata lõhkekehaks. Snaipritele pani sihtmärgid püsti veebel L. Laskmiste käigus viidi läbi ohutustehnilised instruktaažid kus räägiti sh ka lõhkemata lõhkekehadest ning millest võtsid osa ka snaiprid. Tunnistaja oli teadlik, missugune oht UXO alaga kaasneb, kuid ta ei pidanud enda liikumist sihtmärgialal nr. 2 ohtlikuks. Kõik positsioonid sihtmärgiala ümbruses sai ohutustehnilise isikkoosseisu, tunnistaja meeskonna ja tunnistaja enda poolt kontrollitud ning selle käigus ei leitud mingisuguseid ohtlikke vahendeid. Tunnistaja mäletab, et sihtmärgiala nr. 2 oli tähistatud kollaste postidega, kuid ta ei mäleta, kas seal peal olid ka ohumärgid. Tunnistajale ei laekunud ühtegi ettekannet, et oleks leitud lõhkemata lõhkekeha (2 kd, tl 1214). Tunnistaja S. Pi 05.11.2019.a kohtuistungil antud ütluste kohaselt õppis ta 2018 aasta aprillis kõrgemas sõjakoolis ja ajavahemikul 16.04-23.04.2018.a viibis ta Kaitseväe keskpolügoonil lahinglaskmiste läbiviijana. Tunnistaja oli koos kadett Ki, R ja L. Tunnistaja S. Pi ütlused kinnitavad tunnistaja G. Ki ütlusi, mille kohaselt sihtmärgialale nr. 2 paigaldati sihtmärke ajateenijatest rühma suuruse üksusega. Sihtmärgiala nr. 2 oli ümbritsetud siltidega, millel oli kirjas, et alal võib olla lõhkemata lõhkekehi. Tunnistaja S. P ei leidnud samuti kahtlaseid esemeid sihtmärgialalt nr. 2, mida oleks võinud pidada lõhkemata lõhkekehadeks. Sihtmärgialal tekkisid ka tulekahjud, millele reageeriti meeskonnaga ja mis kustutati tuleluudadega. Enne igat laskmist toimus ka ohutustehniline instruktaaž, mis hõlmas ka snaipreid. Tunnistaja oli teadlik, et sihtmärgialal nr
4. on lõhkemata lõhkekehade oht, kuna sildid (ohumärgid) olid üleval (2 kd, tl 14-16) Tunnistaja J. R 05.11.2019.a kohtuistungil antud ütluste kohaselt õppis ta 2018 aasta aprillis kõrgemas sõjakoolis kadetina ning viibis Kaitseväe keskpolügoonil Kuperjanovi jalaväepataljoni lahinglaskmistega seoses. Tunnistaja ülesandeks oli laskeharjutuste läbiviimine. Tunnistaja käis koos kaaskadettidega sihtmärgialal nr. 2 maastikuluuret tegemas, sihtmärgi ala korrastamas ning sihtmärke paigutamas. Tunnistaja ei olnud teadlik, et sihtmärgi alal nr. 2 võib olla lõhkemata lõhkekehasid. Sihtmärgialalt nr. 2 leidis sihtmärkide paigaldamisel ajateenija kahtlase eseme, mille tunnistaja märgistas. Kahtlasest esemest tegi tunnistaja ka raadiojaama teel ettekande läbiviijale, kuid ta ei mäleta, kas sellele järgnes ka mingisugune tegevus (2 kd, tl 16-18). Tunnistaja M. L andis 05.11.2019.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt õppis ta 2018 aasta aprillis kõrgemas sõjakoolis ning viibis sel ajal ka Kaitseväe keskpolügoonil õppeaine raames. Tunnistaja pidi õppeaine raames planeerima ja läbi viima jalaväerühma lahinglaskmised. Sihtmärgid paigaldati koos ajateenijate abiga sihtmärgialale nr.
5. Tunnistaja oli teadlik, et sihtmärgi ala nr. 2 on lõhkemata lõhkekehade oht. Tunnistaja käis koos teiste kadettidega enne need alad läbi, kuhu hiljem sihtmärgid paigaldati ja veendusid, et seal ei oleks lõhkemata sihtmärke. Sihtmärgi ala nr. 2 põhja poolse küljel tee ääres olid iga 50 või 100 meetri tagant postid, mille küljes oli silt, kus oli hoiatava sisuga pilt ja tekst, et tegemist on UXO alaga ja sellel alal on liikumine keelatud. Tunnistaja juhtis tulekahjude kustutamist, sest neid oli sihtmärgialal nr. 2 palju. Tuld mindi kustutama kuni kümne mehega ning kui tulekoldeid tekkis mitu ja need läksid suuremaks siis kutsuti kohale tuletõrjeauto ja hakati tuld kustutama eraldi gruppides. Kahtlaseid esemeid tuli tule kustutamise käigus kulu seest väga palju välja ja enamuse, mis tundusid ohtlikud käis tunnistaja kontrollimas. Väga levinud olid miinipilduja sabad, mis olid kulu alt välja põlenud ning mida oli raske hinnata, kas nad olid terved või mitte. Tunnistaja pöördus major K poole küsimusega, mis teha tuleb, kui sõdur ei lähe sinna sihtmärgialale, kuna see on keelatud. Major K andis vastuseks, et sellisel juhul ütleme sõdurile, 22 et ala on nende poolt visuaalselt kontrollitud ja on käsk minna sinna alale ja neid sihtmärke püstitada (2 kd, tl 18-19). Tunnistaja M. M andis 08.11.2019.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt oli ta 2018 aasta aprillis Kuperjanovi jalaväepataljoni Bravo kompanii rühmaülem. Tunnistaja viis enne keskpolügoonil toimunud lahinglaskmisi läbi ohutustehnilise instruktaaži Kuperjanovi jalaväepataljonis kõigile Bravo jalaväekompanii ajateenijatele, sh snaiprijaole. Ohutustehnilise instruktaaži viidi läbi väliharjutuse ja välilaagriga, mis puudutas valdavalt olmetingimusi, ehk siis ohutust, kuidas laagrialal kõik toimiks ja keegi ennast seal ei vigastaks. Tunnistaja on teadlik sihtmärgiala nr. 2 omapärast ning sellest, et seal on lõhkemata lõhkekehi. Sihtmärgiala nr. 2 alas on suurem ja ohtlikum ala, kuhu lastakse suure kaliibrilisi relvi. Tunnistaja on lõhkemata lõhkekehade instruktaaži teinud kõigile selle kutse ajateenijatele, kuid seda ei tehtud lahinglaskmistel vaid sellele eelnevalt mingil hetkel. Sihtmärgiala nr 2 puhul on tegemist alaga, kuhu ei tohiks liikuda, kuna seal on lõhkemata lõhkekehad. Samas on vaja laskeharjutuse läbiviimiseks paigaldada sinna sihtmärke, seega peab sinna alale minema. Märkide järgi ei kehtinud sihtmärgialal nr. 2 täielik liikumiskeeld. Märgi järgi oli alal viibimine eluohtlik ning hoiatus lõhkemata lõhkekehade kohta, kuid ei olnud teksti, mis ütleks, et alale liikumine rangelt keelatud. Ohutustehnilise instruktaaži ajal märkis major S, et UXO alale ei tohi liikuda. Laskmiste läbiviija on see, kes kohapeal räägib sellest, millised alad on UXO alad ja kuidas toimub liikumine ja ohutus. Vastates kohtu küsimusele märkis tunnistaja, et isegi kui on teatud alal liikumist keelav märk, siis jääb see ikkagi kellegi otsustada, mis tingimusel sinna alale minna (2 kd, tl 22-24). Tunnistaja E. O kuulati kohtuistungil üle 16.12.2019.a ning ütluste kohaselt osales ta aprillis 2018 Kaitseväe keskpolügooni laskeharjutusel Bravo kompanii III jao ajateenijana. Õppuse üldine ülesehitus oli nii, et kõigepealt viidi läbi ohutusinstruktaaž siis nii-öelda kuivharjutus ja lõpuks teravmoonaga harjutus. Nimeliselt sihtmärgi alasid ei tutvustatud, vaid Llt öeldi, et sinna alasse tuleb sihtmärgid paigaldada. Enne õppusele minekut hoiatas nende veebel, et igal õppekohal, kus nad käivad, kas Sirgalas või keskpolügoonil, et me oleks ettevaatlikud ja hoiaks silmad lahti. Kas tollel päeva vastutav isik või keegi sellest üle rääkis, tunnistaja ei mäletanud. Mõned päevad enne põhiõppust oli tunnistaja ülesandeks paigaldada sihtmärke Kaitseväe keskpolügoonil. Alale sihtmärke paigaldades avastati kokku kolm lõhkemata lõhkekeha, mis märgistati punase ringiga. Sihtmärkide paigaldamine jäeti pooleli ning osad sihtmärgid jäeti sinna maha. Avastatud lõhkekehadest tegi tunnistaja ettekande kadett Kile, andes ülevaate ka lõhkekehade asukohast. Lõhkemata lõhkekeha tuvastas tunnistaja selle järgi, et granaadil oli kollane joon, mis tähendas et tegemist oli teravmoonaga. Treeningmoon on sinist värvi. Tunnistaja ei oska öelda, kas kadett K omakorda edasi teavitas. Kannatanuga toimunud plahvatuse asukoht oli umbes 50-100 meetrit tunnistaja poolt märgistatud kohast ning võib olla tõenäoline, et see lõhkekeha mida märgistati, sinna peale ka astuti. Tunnistaja poolt lõhkekehade märgistamise ja toimunud plahvatuse vahele jäi 2-3 päeva. Tunnistajale ei meenu, et neid oleks hoiatatud selle ala kohta, kuhu nad sihtmärke paigaldama läksid ning tal puudus teadmine, et keskpolügoonil oleks olnud selliseid alasid, kuhu üldse ei tohi minna. Kokku paigaldati mitmesse erinevasse kohta sihtmärke, mitme päeva jooksul (4 kd, tl 139-142). Kohus on jooninud alla tunnistajate ja kannatanute ütlustest need kohad, kus nad räägivad, millised teadmised neil sihtmärgialast 2 ja keskpolügooni aladest üldse olid. On näha, et osa neist teadis justkui konkreetselt, et sihtmärgiala 2 oli ohtlik lõhkemata lõhkekehade võimaluse tõttu, osa luges ise silte, mis olid hoiatuseks ja tegid sellest omi järeldusi, mõni Llt teadis, et alati võib oht olla, mõnele räägiti ohust üldisemalt, kuid konkreetseid kohti ette ei näidatud jne. Teadmised olid lünklikud, ebamäärased. 23 KVKP kasutuseeskirja kohaselt oli V. S kui väljaõppe läbiviija kohustatud tutvuma harjutusvälja kasutuseeskirjaga enne väljaõppetegevuse planeerimist; järgima kehtivaid ohutuseeskirju ja teisi kohustuslikke õigusakte ning kontrollima nende täitmist väljaõppes osaleva allüksuse poolt; täpsustama ohuala ja harjutusväljal kehtivad piirangud vastutava isikuga; tutvustama KVKP kasutuseeskirja kõikidele harjutusel osalejatele vastavalt nende teadmisvajadusele ning organiseerima lõhkemata jäänud lõhkekehade demineerimise, kui seda ei ole võimalik demineerida, peab lõhkekeha tähistama ja asukoha teatama harjutusvälja vastutavale isikule. KVKP kasutuseeskirja punkti 6008 kohaselt, tohivad väljaõppes osalevad isikud harjutusväljal liikuda üksnes harjutuse läbiviija käsul ja tema juhenduste järgi. Kaitseväe ja Kaitseliidu üldised ohutuseeskirjade OE 1.7 kohaselt peab laskmiste läbiviija instrueerima kogu laskeharjutusel osalevat isikkooseisu, kuidas vähendada riske ja tagada laskjate ohutus (OE 1.7

(2)p 10.5). Ohutustehnika raamatu kohaselt vastutab laskmiste läbiviija selle eest, et laskmine viidaks läbi vastavalt ohutustehnika eeskirjades sätestatud nõuetele ning laskevälja või polügooni kasutamise juhendile. Kuperjanovi jalaväepatalajon snaipri allüksuse ohutustehnika raamatu kohaselt tutvustati ohutuseeskirju kõigile kannatanutele, mida kannatanud on kinnitanud enda allkirjaga (2 kd, tl 50-107, 121). Samuti on kõik kannatanud kohtuistungil antud ütlustes kinnitanud, et major V. S viis keskpolügoonil toimunud laskeharjutuste käigus läbi ohutustehnilise instruktaaži. Ohutustehnika raamatu kohaselt on kannatanutele tutvustatud ohutuseeskirju ajavahemikul 18.01.2018 kuni 21.04.2018.a kokku 13 erineval korral. Tunnistaja M. M ütluste kohaselt viidi enne keskpolügoonil toimunud lahinglaskmisi tervele Bravo jalaväekomaniile, sh snaiprijaole läbi ohutustehnilise instruktaaž. Samuti on tunnistaja M. M teinud kõigile selle kutse ajateenijatele lõhkemata lõhkekehade instruktaaži. Kohtu hinnangul saab seega lugeda tuvastatuks, et kõik kannatanud olid siiski teadlikud (vähemalt tähelepaneliku suhtumise korral pidid olema teadlikud) ohutuseeskirjadest, sh sihtmärgiala 2 seotud ohtudest, sellel alal kehtivast liikumispiirangust ning tegevustest tundmatu keha/laskemoona leidmisel, kuigi osa kannatanuid väidavad, et nad ei olnud teadlikud sellest, et sihtmärgi alal võib olla lõhkemata lõhkekehi ja et nad vastavaid märgistusi ei näinud. Tunnistajad G K, S P, J R ja M L viibisid kõik keskpolügoonil kõrgema sõjakooli kadettidena ning nende ülesanneteks oli laskeharjutuste läbiviimine. Tunnistaja G. K on enda ütlustes märkinud, et sihtmärkide paigaldamisel, oli tema funktsioon vaadata, et sihtmärgid saaksid õigetesse kohtadesse tulenevalt planeeritud laskekäsust. Tunnistajaga oli sihtmärkide paigaldamisel kaasas ka ajateenijatest rühma suurune üksus. Kõik positsioonid sihtmärgiala ümbruses sai ohutustehnilise isikkoosseisu, tunnistaja meeskonna ja tunnistaja enda poolt kontrollitud ning selle käigus ei leitud mingisuguseid ohtlikke vahendeid. Tunnistaja G. Ki ütlusi kinnitavad ka S. Pi ütlused, mille kohaselt paigaldati sihtmärgialale 2 sihtmärke ajateenijatest rühma suuruse üksusega. Tunnistaja J. R ütluste kohaselt avastas üks ajateenija sihtmärke paigaldades kahtlase eseme, mis hiljem märgistati spreivärviga. Tunnistaja tegi ka kahtlase eseme leiust ettekande. Samuti on tunnistaja M. L märkinud ütlustes, et peale tule kustutamist sihtmärgialalt 2 tuli põlenud kulu alt välja väga palju kahtlaseid esemeid. Väga levinud olid miinipilduja sabad, mis olid kulu alt välja põlenud ning mida oli raske hinnata, kas nad olid terved või mitte. Samuti kinnitas tunnistaja E. O sihtmärgialale 2 sihtmärke paigaldades avastati kokku kolm lõhkemata lõhkekeha, mis märgistati punase ringiga. Sihtmärkide paigaldamine jäeti seejärel pooleli ning osad sihtmärgid jäeti maha. Avastatud lõhkekehadest tegi tunnistaja ettekande kadett Kile, andes ülevaate ka lõhkekehade asukohast. Lõhkemata lõhkekeha tuvastas tunnistaja selle järgi, et granaadil oli kollane joon, mis tähendas et tegemist oli teravmoonaga. Kannatanuga toimunud plahvatuse asukoht oli umbes 50-100 meetrit tunnistaja poolt märgistatud kohast ning võib olla tõenäoline, et see lõhkekeha mida 24 märgistati, sinna peale ka astuti. Tunnistaja poolt lõhkekehade märgistamise ja toimunud plahvatuse vahele jäi 2-3 päeva. KVKP kasutuseeskirja punkti 11002 kohaselt tuleb lõhkemata lõhkekeha märgistada ning leitud lõhkekehast tuleb peab ette kandma läbiviijale, kes kannab koheselt sellest ette vastutavale isikule. Ühestki nimetatud lõhkemata lõhkekeha leiust KVKP ohutusallohvitseri R. Ke ei teavitatud. Tähelepanu tuleb siinkohal juhtida ka tunnistaja M. L ütlustele, mille kohaselt pöördus ta major K poole küsimusega, mis teha tuleb, kui sõdur ei lähe sinna sihtmärgialale, kuna see on keelatud. Major K andis vastuseks, et sellisel juhul ütleme sõdurile, et ala on nende poolt visuaalselt kontrollitud ja on käsk minna sinna alale ja neid sihtmärke püstitada. Võttes arvesse lisaks sihtmärkide paigaldamise järgselt (peale kannatanu L. A juhtunud intsidenti) avastatud lõhkemata lõhkekehade arvu saab tõsikindlalt järeldada, et sihtmärgiala 2 oli tegelikkuses eelnevalt kontrollimata ning juba sihtmärke paigaldama minnes terve rühma suuruse üksusega (30 inimest) pandi ohtu väga suurel hulgal inimeste elu ja tervis. Kuigi sihtmärgialale 2 oli lubatud minna sihtmärke paigaldama, ei vähenda see sihtmärgialal 2 viibimise ohtu ning laskmiste läbiviija kohustuseks on tagada sihtmärkide paigaldamise ohutus. Nimetatud asjaolule viitab OE 1.7

(2)punkt 3.1.1.13 - enne laskmiste läbiviimist on läbiviija kohustatud korraldama sihtmärgi- ja tulepositsioonide ala kontrollimise enne laskmist, laskmise ajal ja pärast laskmist). Sihtmärkide eest vastutaja kohustus on sätestatud sama ohutuseeskirja punktis

1. 4 - sihtmärkide eest vastutaja tagab sihtmärkide ülespanku laskeharjutuse käsu järgi ning nende liigutamise määratud ajal ja viisil. Samuti kontrollib sihtmärkide ala ning kannab kontrolli tulemsutest ette laskmise läbiviijale. Sihtmärgiala eelnevale kontrollimise vajadusele on viidanud ka KVKP ohutusallohvitser A. A enda ütlustes: „Polügooni kasutusjuhendis on vastuolu, kuivõrd lõhkemata lõhkekehade alale tohib minna sihtmärke paigaldama. Sellises olukorras peaks laskmiste läbiviija vastavalt oma pädevusele või kaasates pioneere visuaalselt enne ala ära kontrollima, et tuvastada lõhkemata lõhkekehad. Ohutusallohvitserid on soovitanud harjutuste läbiviijatele, et nad kaasaksid demineerimisgupi sihtmärkide paigaldamiseks“. Kuivõrd sihtmärgiala 2 ei kontrollitud piisava hoolsusega enne sihtmärkide paigaldamist, seati nii ajateenijatest sihtmärgi paigaldajad kui ka hiljem laskeharjutuse lõppedes snaiprijao liikmed reaalsesse ohtu. Üheski lõhkemata lõhkekeha leiust KVKP ohutusallohvitseri ei teavitatud. Kohtumenetluses ülekuulatud kannatanute ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et sihtmärgialal 2 tekkisid 23.04.2018.a laskeharjutuse käigus kaks tulekollet. KVKP kasutuseeskirja punkti 9003 kohaselt tagab harjutusvälja vastutav isik tuleohtlikul ajal tuletõrjeauto ja tuletõrjemeeskonna kohaloleku. Nii V. S kui ka R. K ütluste kohaselt oli sihtmärgialal 2 toimunud laskeharjutuse toimumise ajal tuletõrjemeeskonna valmidus olemas. Seda kinnitab ka asjaolu, et tuletõrjemeeskond saadeti laskmiste läbiviija poolt suuremat tulekollet kustutama. Siinkohal peab aga märkima, et kuigi KVKP kasutuseeskirja punktide 5001 ja 9004 kohaselt peab laskmiste läbiviija teavitama KVKP ohutusallohvitseri või vastutavat isikut tulekahjust mobiiltelefoni või raadioside vahendusel, ei teavitatud R. Ke tekkinud tulekolletest. Kriminaalasja materjalidele lisatud tööõnnetuse raporti kohaselt on tuvastatud järgmine: „Tulekahju tekkis sihtmärkide juures, mille pihta lasid ajateenijad. Sihtmärgid asusid liikumistee ääres. Alal, kus tegevväelane ja ajateenija liikusid, oli liikumine keelatud – ala on tähistatud vähemalt iga 75m tagant kollase-punase triibuliste postidega. Igal postil on hoiatussilt „Seis! Lõhkemata lõhkekehade oht! Edasiminek KEELATUD!“ Väljaõppes osalejatele oli läbi viidud ohutusinstruktaaž, kus toonitati, et selliselt märgistatud alale minemine on keelatud. Otsuse minna tuld kustutama võttis vastu tegevväelane. 25 Tuleohutusnõuetest harjutusväljal tulenevalt on kasutaja koheselt kohustatud tulekahjust teavitama ja esmaste vahenditega asuma tuld kustutama. Ajateenija osales väljaõppes, ta täitis tegevväelase poolt antud ülesannet ning tervisekahjustus tekkis selle käigus“ (4 kd, tl 181-182). Kokkuvõtvalt: Kohtuistungil uuritud tõendite pinnalt võib väita, et KVKP-l valitses teatavat laadi korraldamatus või isegi korralagedus, ükskõikne suhtumine ohtudesse, mis ajateenijaid varitsesid. Olemas olid küll kõikvõimalikud eeskirjad ja juhendid, kuid oma sisult on nad mõnigi kord dubleerivad, nii et ongi keeruline aru saada, kes mille eest vastutas ja millisest piirist hakkas vastutama keegi teine. Vastutuse laialivalguvus, ülesannete dubleerimine või ebakonkreetsus, võimalikult ka ebapiisav ohutusinstruktaaž on kindlasti üheks toimunud õnnetuse põhjuseks. Miks ei saa selle õnnetuse eest kriminaalvastutusele võtta R Ke, sellest kirjutas kohus juba eespool. Kohus leiab, et R K tuleb temale esitatud süüdistuses õigeks mõista.
2. Menetluskulud