Obsah (6)

§ 199§ 68§ 74§ 65§ 64§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. märts 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-7174 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidlu

§ 199

lg 2 p-de 8, 9 järgi 1 aasta 2 kuu vangistusega.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka M.

Liiva kahtlustatavana kinnipidamise ja vahistamise aeg alates 04.03.2019 kell 12.25 kuni 20.07.2019, s.o 4 kuud ja 16 päeva. Ärakandmata karistuseks oli 9 kuud 14 päeva vangistust.

§ 74lg 5 alusel pöörati täitmisele M.

Liivale Tartu Maakohtu 18.05.2018 kohtuotsusega nr 1-18-3544 mõistetud ärakandmata karistus 6 kuud vangistust ning

§ 65

lõike 2 ja

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristus, suurendades mõistetud karistust Tartu Maakohtu 18.05.2018 kohtuotsusega nr 1-18-3544 mõistetud karistuse ärakandmata osa 6 kuud vangistust võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 3 kuud 14 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka M.

Liiva poolt teistkordselt kahtlustatavana kinnipidamise ja vahi all oldud aeg, seega mõistetud liitkaristuse 1 aasta 3 kuud 14 päeva vangistuse kandmise aja alguseks loeti M. Liiva kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o 04.08.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 18.11.
3. Viru Maakohtu 12.02.2020 määrusega jäeti M. Liiva vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
4. M. Liiva on ära kandnud vähemalt 1/3 mõistetud karistusajast ning tal on avanenud

§ 76

lg 1 p-s 1 sätestatud võimalus vabaneda vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega. Täidetud on ka muud formaalsed eeldused süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vabastamiseks elektroonilise valve alla. M. Liival on olemas vabanemisjärgne elukoht aadressil XXX ning ta on andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks. Vangla materjalidest nähtuvalt on kriminaalhooldusametnik elukohas teostanud elukohakontrolli ning kriminaalhooldusametniku hinnangul on elektroonilise valve kohaldamine kriminaalhooldusametniku poolt kontrollitud elukohta võimalik. Järelikult on täidetud kõik formaalsed eeldused süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamiseks. 2.

1. Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et M. Liiva ei ole vangistuse jooksul distsiplinaarkorras karistatud. Positiivne on seegi, et isik on käitunud vangistuses korralikult. Järelikult saab maakohus tõdeda, et kinnipeetav on käitunud karistuse kandmise ajal õiguskuulekalt. M. Liiva vangistuse jooksul taasühiskonnastavaid ja kuriteo riske maandavaid tegevusi ei läbinud, kuid seda ei saa talle ka ette heita, sest lühikese karistusaja tõttu kinnipeetavale individuaalset täitmiskava ei koostatud. Samas on positiivne, et kinnipeetav on motiveeritud sotsiaalprogramme läbima vabaduses. 2.
2. M. Liiva on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning tegemist ei ole tema esimese reaalse vanglakaristusega. M. Liiva vabanes Tartu Maakohtu 18.05.2018 otsusega mõistetud šokivangistuse (5 kuud 22 päeva) kandmiselt 18.06.2018 ning kohus andis talle võimaluse kanda ülejäänud karistust edasi vabaduses kriminaalhooldaja käitumiskontrolli all. M. Liiva katseaeg ebaõnnestus, sest isik pani peale šokivangistusest vabanemist ning enne katseaja lõppemist (2019 veebruaris) toime uue kuriteo. Järelikult ei avaldanud kinnipeetavale soovitud mõju nii šokivangistus ega ka käitumiskontrollile allutamine. Kinnipeetava iseloomustuses on märgitud sedagi, et M. Liiva on kriminaalhooldusel olnud ennegi (kahel korral) ning mõlemal korral esines registreerimiskohustuse rikkumisi ning vähest koostööd kriminaalhooldajaga. Eelnevalt kirjeldatud M. Liivat iseloomustavad andmed näitavad, et kriminaalhoolduslikud vahendid ei pruugi M. Liiva puhul uusi kuritegusid ära hoida. 2.
3. Maakohus võttis arvesse, et M. Liival on olemas vabanemisjärgne kindel elukoht turvakodus. Kõnealuses elukohas oleks tal olemas kõik eluks vajalik ning turvakodus oleks isikul olemas tugigrupp, nõustamine, tööteraapia ning ka tugiisik. Kuna M. Liiva enne vangistust ei töötanud ning elatas ennast kuritegelikul teel, siis pidas maakohus M. Liiva puhul kindlasti negatiivsena välja tooma vabanemisjärgse töökoha puudumise. Kinnipeetava varasemat elukäiku (sooritas kuritegusid majandusliku kasu saamise eesmärgil ning olid raskused oma tulude ja kulude tasakaalus hoidmisega) ning võlgnevusi (rohkem kui 20 000 eurot) arvesse võttes püsib arvestatav tõenäosus, et isik majanduslike raskuste ilmnemisel asub uuesti kuritegelikule teele. Toetavat tugivõrgustikku lähedaste näol vangla materjalidest ei nähtu. 2.
4. M. Liiva puhul on uue kuriteo sooritamise riskiteguriks alkoholi tarvitamine. Kinnipeetava iseloomustust nähtub, et isik pani kõik kuriteod toime alkoholijoobes (isik on alkoholi tarvitamise eesmärgil ka varastanud). Kinnipeetava iseloomustuses on märgitud, et kinnipeetav on motiveeritud alkoholi tarbimist vähendama ning nõus läbima sotsiaalprogrammi, kuid alkoholist loobuda ta ei soovi, kuna leiab, et tal pole sellega probleemi. Seega ei ole M. Liiva senini aru saanud ja teadvustanud endale alkoholi tarvitamisega kaasnevaid probleeme ja selle tagajärgi. 2.
5. Maakohus leiab, et M. Liiva tingimisi enne tähtaega vabastamine elektroonilise valve alla oleks võimalik juhul, kui tema poolt toimepandavate kuritegude toimepanemise risk oleks 2 minimaalne, missugusele järeldusele aga hoolimata M. Liiva positiivselt iseloomustavatest andmetest jõuda ei saa. Isiku suuremale retsidiivsusohule viitab ennekõike korduvkaristatus, katseajal uue kuriteo toimepanemine ning tema alkoholiprobleem. Käesoleval ajal puudub isikul ka vabanemisjärgne töökoht, mis hoiaks isikut tegevuses ning mis majandusliku toimetulekuga seonduvat riski mingilgi määral vähendaks. Järgnevat vangistuse aega ongi kinnipeetaval võimalik kasutada tehtud positiivsete muudatuste kinnistamiseks. Määruskaebus
6. Viru Maakohtu 12.02.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu M. Liiva, kes palub veelkord analüüsida süüdimõistetu vabastamist. Määruskaebuse kohaselt ei ole süüdimõistetul diagnoositud alkoholisõltuvust. Psühhiaater ega arst seda tuvastanud ei ole ning vanglaametnik selleks pädev ei ole. Süüdimõistetu ise tunnistab alkoholi kuritarvitamist, soovib sellega tegeleda, läbides vangla poolt pakutud võõrutusprogrammi. Karistust kandes on keeruline töökoha leidmine ja selle garanteerimine. Süüdimõistetu toob välja, et ta on 60% töövõimetu, maakohus ei ole seda arvestanud ning sellega kaasneb ka mõningane sissetulek. Majanduslikuks toimetulekuks uue kuriteo toimepanemise riski maandab elukoha olemasolu ja turvakodu poolt ülalpidamine. M. Liiva soovib tööle asuda vastavalt oma võimetele vabaduses. M. Liival on tugiisik F.P.. Vabaduses on süüdimõistetul motivatsioon paraneda ja hoolitseda laste eest. Alkoholivastane ravi ja südamehaiguse ravi on vabaduses suurem. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud kooskõlas kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. See, et määruskaebuses ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda, et maakohtu määrus oleks põhistamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud määruskaebuse alusel ei materiaal- ega ka menetlusõiguse rikkumisi.
8. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses tõstatatuga, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus käesolevalt kaalutlusviga ei tuvastanud. See, et kaebuses ei nõustuta maakohtu määruse põhistustega, ei tähenda, et tulenevalt sellest saaks asuda seisukohale, et maakohtu määrus oleks põhistamata, veelgi enam, et seal oleks tehtud kaalutlusviga. Samuti ei saa maakohtule ette heita positiivsete asjaoludega mittearvestamist. 3

1. Süüdimõistetu leiab, et vanglaametnik ei ole pädev ütlema, et süüdimõistetul on alkoholisõltuvus. Ringkonnakohus ei tuvastanud ei vangla iseloomustusest ega maakohtu määrusest, et M. Liivale oleks ette heidetud alkoholisõltuvust. Küll on asutud seisukohale, et süüdimõistetu kuritarvitab alkoholi. Juba vangla iseloomustusest nähtub, et isiku enda hinnang tema alkoholi tarvitamisele ei lange kokku objektiivse kõrvalvaataja hinnanguga. Kuna isik kuritarvitab alkoholi, ei tunnista endal esinevat probleemi ning on kuriteod toime pannud alkoholijoobes, siis on alkoholist tingitud riskitegur uute kuritegude toimepanemiseks märkimisväärne. Süüdimõistetu seisukohad alkoholiprobleemi esinemise osas on heitlikud, seega puudub kohtul ka kindel veendumus asuda seisukohale, et M. Liiva on valmis ja võimeline oma alkoholiprobleemiga tegelema. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asumiseks väide, et süüdimõistetu on 60% töövõimetu. Määruskaebusest ei nähtu, miks see asjaolu peaks kaasa tooma süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise. Ka väide, et karistust kandes on keeruline töökoha leidmine ja selle garanteerimine on pigem emotsionaalne väide, sest paljud süüdimõistetud on leidnud endale nii elu- kui ka töökoha vangistuses olles. Töökoha puudumine ei ole alati taktistuseks ennetähtaegsele vabastamisel, kuid M. Liiva on kuritegusid toime pannud majandusliku kasu saamise eesmärgil ning tal on K-Raha väljavõtte kohaselt võlgnevusi 21 489,13 eurot (seisuga 18.12.2019), mis näitab, et tulenevalt majanduslikust seisust ning majandusliku kasu saamise eesmärgist on uute kuritegude toimepanemise oht tema puhul märkimisväärne. Ringkonnakohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et isikul on töövõimetusest või mõnest muust toetusest või tööst olemas mõningane sissetulek, mistõttu ei ole võimalik ringkonnakohtul selles osas tõsikindlalt seisukohta kujundada. Turvakodu poolt on süüdimõistetul olemas küll elukoht ja seal ülalpidamine, kuid turvakodu poolt nõuete tasumine süüdimõistetu eest on siiski väheusutav. Ringkonnakohtul puudub informatsioon selle kohta, et süüdimõistetul ei oleks vangistuses võimalik saada vajalikku ravi. Tulenevalt VangS § 52 ja § 53 on kinnipeetavale tagatud arstiabi ning vajadusel suunatakse kinnipeetav arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Arvestades süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku ning probleemide tunnistamise puudulikkust, puudub ringkonnakohtul veendumus uskuda süüdimõistetu väidetavat motivatsiooni muutuda.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
3. veebruari 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Aarne Sarjas Mati Kartau 4