Obsah (11)

§ 693§ 651§ 456§ 654§ 652§ 423§ 386§ 173§ 162§ 177§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Gaida Kivinurm, Mati Maksing Otsuse kuupäev 21.01.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-16-8552 Kohtuasi Osaühingu

§ 693

lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud. Ringkonnakohtu lahend 14. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegu ei ole enam menetluses hageja nõuded seoses kinnistu käsutamise aluseks olevate 7.08.2013 ja 11.10.2013 tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja nende nõuetega seotud tagasitäitmis- ja hüvitisnõuded. Selle osas on maakohtu 08.01.2018 otsus jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause).

Praeguses menetluses on hageja apellatsioonkaebus maakohtuotsuse peale osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada kehtetuks 07.08.2013 kostjale I rahalise kohustuse täitmine ja 22.11.2013 võlgniku ja kostja II vallasvara ja kaubamärgi müügilepinguga seotud nõue, st hageja müügilepingu kehtetuks tunnistamist kaebuse kohaselt ei hage, vaid 22.11.2013 sõlmitud tasaarvestuse kokkuleppe kehtetuks tunnistamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Maakohus ei rikkunud otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas õigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

Ringkonnakohus, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada vastuhagi rahuldamata jätmise osas ja kostjate vastuhagi tuleb jätta läbi vaatamata. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 9 Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid seoses 07.08.2013 võlgniku rahalise kohustuse täitmisega kostjale I summas 1 191 953,60 eurot kehtetuks tunnistamise ja raha tagastamisega. Hageja on esitanud oma nõuded järgmistel alternatiivsetel õiguslikel alustel: 1) rahalise kohustuse täitmine on tagasivõidetav PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel, mistõttu üleantu tuleb tagastada PankrS § 119 alusel; 2) kuivõrd kohustuse täitmiseks korralduse andnud T. Mällas ei olnud võlgniku juhatuse liige, siis on tema esindusõiguseta tehtud tehing tühine TsÜS § 128 lg 2 alusel; 3) rahalise kohustuse täitmine on TsÜS § 86 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Riigikohus on 13.02.2019 otsuse p-s 19 märkinud, et maa- ja ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et TsÜS § 86 ei ole käesolevas asjas kohaldatav (viide Riigikohtu 23.09.2005 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23,26; 09.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 38). Kostjad leiavad, et rahalise kohustuse täitmisega ei ole kahjustatud võlausaldajate huve ja kostja I ei ole võlgniku lähikondne. Mõlemale vastuväitega on maakohus otsuses nõustunud ja ringkonnakohus neid põhjendusi

§ 654lg 6 kohaselt ei korda.

Riigikohus on 13.02.2019 otsuse p-s 32 ja 33, kuivõrd praegusel juhul ei olnud kostjad pankrotimenetluses menetlusosalised, ei ole pankrotimenetluses tehtud lahendid kostjatele kohustuslikud. Seega ei saa arvestada ainult sellega, millised nõuded olid pankrotimenetluses tunnustatud, vaid kohtul on praeguses menetluses õigus uuesti hinnata pankrotimenetluses tunnustatud nõuete põhjendatust. Riigikohus on selgitanud, et kohtulahendit tuleb hinnata tõendina teiste tõendite hulgas. Maakohus on otsuse p-s 57 jj käsitlenud võlausaldajate kahjustamise teemat, viidanud kohastele Riigikohtu lahenditele ja vastanud kõigile hageja väidetele, hinnanud tõendeid kooskõlas

232 lg-ga

1. Asja materjalidest nähtuvalt olid võlgnikuga seotud isikutel- OÜ Fashion Island, JHW Real Estate ja OÜ Wientjes Consultancy (keda esindas õlgniku eelmise juhatuse liikme Johannes Wientjes eksabikaasa Irina Wientjes) väidetavad nõuded tekkinud varasemast ajast. Ükski neist ei esitanud nõuet võlgnikule enne pankrotistumist, samuti OÜ Johnny H.W. (pankrotis) juhatuse liikme Raimo Uus poolt esitatud pankrotiavalduses ei ole neid võlausaldajatena käsitletud. Kohus on otsuses tuvastanud, et Wientjes Consultancy OÜ nõue OÜ Johnny H.W (pankrotis) vastu oli alusetu. Kohus tuvastas, et Wientes Consultancy OÜ-l puudus majandustegevus perioodil 2012-2103, puudusid ka töötajad, kuna MTA 12.06.2017 vastuse kohaselt esitas äriühing
2. jaanuari kuni 2013 detsembri kohta tulu-, sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustuse deklaratsioonid nulldeklaratsioonidena. Väidetav haldusteenuse osutamine osaühingule Kolm Õde ei kajastu eelnimetatud perioodi maksudeklaratsioonis ja on seega tõendamata. Samas leidis tõendamist, et Wientjes Consultancy OÜ kontole laekus hotelli pidamise tulu ja tunnistaja T.Mällase ütlustel oli käive igakuiselt ligi 80 000 eurot. Swedbank AS kontol oli hagejal seisuga 31.12.2013 raha 147 611,92 eurot. Kostjate väitel ja tunnistajate ütlustel oli võlgnikul sõidukeid 150 000 euro väärtuses. Kuna võlgnik majandas hotelli Wientjes Consultancy OÜ kaudu, kelle kontol olevat raha 31.12.2013 seisuga 495,03 eurot sai käsitleda ka hageja varana. Tõendatud oli, et maksunõude tõttu ei kasutanud hageja enda nimel olnud pangakontosid, et vältida hotelli majandamisest tekkivate rahaliste vahendite arestimist. Kohus tuvastas, et Wientjes Consultancy OÜ Nordea pangakonto algseis 01.01.2012 oli 751,57 eurot, perioodi 01.01.201231.12.2013 kreedit käive oli 1466 573, 79 eurot ja deebetkäive 1 466 830,33 eurot ja perioodi 10 lõppjääk 495,03 eurot ja seda tingimustes, kus osaühingul majandustegevus puudus. Et hagejale kuulunud hotelli majandati, tõendasid Wientjes Consultantcy OÜ Nordea pangakonto väljavõttest nähtuvalt igapäevased pangakontole laekunud kaarditerminali maksed eraisikutelt, reisibüroodelt, laeva- ja lennufirmadelt makseselgitusega hotelliteenuste või hotelli poolt osutatud teenuste eest tasumiseks. Kontoväljavõtte alusel koostatud kokkuvõttest nähtuvalt oli selliseid makseid laekunud kokku vähemalt 235 543, 73 eurot. Tõendatud on, et kõik laekumised olid võlgniku tulud. Asja materjalidest nähtuvalt tehti kontolt makseid ka Fashion Island OÜ eest, siis seega ei ületa võlgniku eest kantud kulud kontole laekunud võlgniku tulusid. Ringkonnakohtu hinnangul luges maakohus põhjendatult tõendatuks, et võlgnik ei kasutanud Wientjes Consultancy OÜ rahalisi vahendeid, mistõttu on võlgniku vastu esitatud nõue alusetu. Nimelt põhines nõue võlgniku vastu väitel, et võlgnik kasutas Wientjes Consultancy OÜ rahalisi vahendeid ja seda sooviti tõendada OÜ Nordea ja Krediidipanga arveldusarvete mittetäielike väljavõtetega. Nõudeavalduse alusetust tõendab mh 20.02.2019 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses tuvastatu, mille kohaselt esitas Irina Wientjesi 30.04.2014 pankrotihaldurile sisult ebaõige dokumendi, so pangakontor väljavõtted väljamaksete kohta, jättes lisamata andmed ettevõtte sissetulekute kohta. Hageja pankrotimenetluses esitatud Wientjes Consultancy OÜ nõue moodustab ca 80% kõikidest tunnustatud ja jaotusettepanekus kajastatud nõuetest. Nimetatud alusetu nõue ongi pankrotimenetluse kese. Kostjad on pidanud Fashion Island OÜ nõuet alusetuks, kuna nõue on loovutatud ja ei kuulunud Fashion Island OÜ-le. Oma väite tõendamiseks on kostja III esitanud nõuete loovutamise lepingud ja kirjavahetuse hageja raamatupidajaga (VI kd, lk 110 p jj), mis on kirjalikud tõendid asjas. Riigikohus on 13.02.2019 otsuse p-s 33 juhtinud sellele, et isegi kui kostjate viidatud kõige suuremad pankrotimenetluses esitatud nõuded täielikult puuduksid, ei saaks ainuüksi sellest järeldada, et võlausaldajate huve kohustuse täitmisega ei kahjustatud. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele (vt Riigikohtu 2105.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10). Seega tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades uuesti hinnata, kas rahalise kohustuse täitmisega kahjustati võlgniku võlausaldajaid. Riigikohtu lahendi p 35 tuleb vastata kostja I väitele, et rahalise kohustuse täitmise hetkel olid kostjal I võlgniku vastu pandiga tagatud nõuded, st kostja I oleks pankrotimenetluses olnud eelistatud ning seetõttu ei kahjustanud kohustuse täitmine ka võlausaldajate huve. Ringkonnakohtu arvates kostja I väide on õige. 07.08.2013 rahalise kohustuse täitmisega ei kahjustatud võlausaldajate huvid, sest väljamakse tegemise ajal oli kostjal I võlgniku vastu hüpoteegiga ja kommertspandiga tagatud nõue. See tähendab, et väljamaksega rahuldati kostja I nõue, mis oli pandiga tagatud. Kinnistu enampakkumise müügitulemist võlausaldajate pandiga tagatud nõuete rahuldamine ei kahjusta võlausaldajate, kelle nõuded on pandiga tagamata, huve, sest pandiga tagatud nõuded rahuldatakse ka pankrotimenetluses enne pandiga tagamata nõuete rahuldamist pandieseme realiseerimise tulemist. Kinnistu enampakkumisel omandamise eest tasus kostja III 1 740 000 eurot, enampakkumise tulemi jagamise ja täitemenetluse kulude kinnipidamise järel jäi hagejale vahendeid 1 191 953,60 eurot. Seega hageja eksib, kui väidab, et kinnistu enampakkumise tulemusel muutus hageja võlausaldajate nõuete rahuldamine võimatuks. 11 Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et 07.08.2013 rahalise täitmine ja 22.11.2013 vallasvara müügileping ei kahjustanud võlausaldajate huve. Kohus arvestas, et pärast rahalise kohustuse 1 191 953,60 eurot täitmist 07.08.2013 jätkus võlgniku majandustegevus hotelli majandamisel kuni 2013 aasta lõpuni ja 2013 detsembri seisuga oli võlgnikul raha 147 611, 92 eurot Swedbank kontol, mis oli piisav tarnijate ees võimalike jooksvate võlgnevuste tasumiseks. Lisaks ülalmärgitud rahasummale oli võlgnikul 150 000 euro väärtuses sõidukeid, mis oli tõendatud võlgniku endise juhatuse liikme tunnistajana antud ütlustega. Nõustuda tuleb kostjate selgitusega, mille kohaselt isegi kui kostjale I oleks jäänud väljamakse tegemata, siis oleks tema nõue võlgniku pankrotimenetluse raames olnud eesõigusnõue ja see oleks rahuldatud kinnistu, kaubamärgi ja vallasvara müügi arvelt enne teiste võlgniku võlausaldajate nõudeid. Lisaks ei oleks juhul, kui kostjale I väljamakset poleks tehtud, poleks võlgniku teiste võlausaldajate nõuded saanud hilisem pankrotimenetluse raames rohkem rahuldatud. Arvestada tuli, et pooled olid laenulepingu p-s 12.5 leppinud kokku maksetega hilinemise korral viivise tasumise. Kuna laenuleping oli kehtivalt 25.11.2011 üles öeldud, oleks võlgniku pankrotimenetluses kostjate nõue olnud tundvalt suurem (kostjate arvutuse kohaselt 1997 711,8 eurot. Tegemist oleks I rahuldamisjärgus nõudega. Seega ei kahjustanud kostjale I tehtud 1 191 953,60 euro väljamaksega võlgniku teiste võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et 07.08.2013 rahalise kohustuste täitmisega ega ka 22.11.2013 tasaarvestuskokkuleppe sõlmimisega võlgniku teiste võlausaldajate huve ei kahjustatud. Kohus on eelpool tuvastanud, et tõendamist leidis, et võlgnikule jäi veel vara, mille arvelt teiste võlausaldajate kohustusi täita. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt kohus ei arvestanud, et kostjad olid hageja lähikondsed, märgib ringkonnakohus järgmist. PankrS § 117 lg 3 kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka PankrS § 117 lg-tes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Kolleegiumi varasematest lahenditest nähtub, et PankrS § 117 lg 3 kohaldamiseks peab ühine majanduslik huvi olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (vt Riigikohtu 09.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07, p 11; 20.05.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-03, p-d 22–25). Ringkonnakohtu hinnangul ei leidnud tõendeid hinnates tuvastamist, et võlgnikul ja kostjal I oli ühine majanduslik huvi ja et tegutseti vaid kostja I huvides. Hageja esitatud asjaoludest ei nähtu, milles seisnes võlgniku ja kostja I ühine majanduslik huvi, et pooled on tegutsenud teineteise kasuks eesmärgiga kahjustada võlgniku teisi võlausaldajaid. Riigikohus on 13.02.2019 otsuse p-s 34 selgitanud, et ainuüksi tehingute tegemisest ning erinevate äriühingute juhtorganite või osanike kattumisest ei saa järeldada lähikondsust PankrS § 117 lg 3 mõttes. Vaidlust pole selles, et Marstone Limited on kostja I klient, kuid nimetatu ei anna iseenesest alust pidada pangaklienti tema lähikondseks. Hageja väide, et Marstone Limited sõlmis kostjaga III laenulepingu kostja I või kostja II korraldusel, ei leidnud poolt tõendamist. Samuti ei ole kinnita hageja väiteid kostja I ja Marstone Limited huvide kattumisest see, et Marstone Limited esindaja on kostja I ühe aktsionäri juhatuse liige. Nimetatu ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul majanduslike huvide kattumist ega anna pidada kostjat II kostja lähikondseks. Kostjad on vastuväidetes selgitanud, et juhul kui kostja I oleks soovinud hageja kinnistut omandada, siis oleks ta võinud seda teha otse ja ilma kolmandate isikute vahenduseta. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendis selgitanud, et hageja oleks pidanud tõendama kostja I ja võlgniku ühist majanduslikku huvi ja tegutsemist kohustuse täitmise ajal. Põhjendamata on 12 järeldus, mille kohaselt tegutseti vaid kostja I huvides. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole seda asjaolu tõendanud ja kostjate õigusvastase plaani olemasolu võlgnikule kahju tekitada tuvastamist ei leidnud. Riigikohus on 13.02.2019 lahendi p-s 43 selgitanud, et isegi kui kostjatel oli kokkulepe või plaan kinnistu omandiõiguse muutmise kohta, jäi arusaamatuks, mistõttu tuleks plaani pidada õigusvastaseks. Kokkuvõttes märgib ringkonnakohus, et hagi rahuldamine PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel oli välistatud juba kasvõi ühe eelduse tuvastamata jäämisel. Maakohus tuvastas maakohus tõendeid hinnates õigesti, et võlgnik oli rahalise kohustuse täitmise ajal maksejõuline ja ei muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Lisaks ei ole tõendatud kostja I ja kostja II lähikondsus võlgnikuga. Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet alternatiivsel alusel. Riigikohus on ülalnimetatud otsuse p-s 40 märkinud, et hageja nõudele ei saa kohaldada TsÜS § 86, kuid tuvastada tuleb, kas müügilepingu ja tasaarvestuse tegemise ajal oli võlgnikku esindanud T.Mällasel esindusõigus ning tehing on seetõttu kehtiv. Äriregistri väljavõtte kohaselt oli T.Mällas oli hageja juhatuse liikmeks 13.06.-31.12.2013 (I kd, lk 29). Hageja ei tõendanud, et kohtutäitur K.Feinmannile 07.08.2013 avalduse esitamise ajal, mille alusel tehti kostjale I väljamakse summas 1 191 953,60 eurot, oli kohtutäitur teadlik T.Mällase juhatuse liikme volituste puudumisest. Samuti ei tõendanud hageja, et kostja I oleks olnud T.Mällasel juhatuse liikmete volituste puudumisest teadlik. Kostja I kinnitab, et ta ei olnud teadlik, et T.Mällasel võisid juhatuse liikme volitused puududa. ÄS § 34 lg 2 järgi kehtib kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. T.Mällase juhatuse liikmeks valimist 10.06.2013 ei ole kohtulikult vaidlustatud ega saa seetõttu valimise otsuse tühisusele tugineda, sest ÄS § 1771 lg 3 kohaselt ei saa otsuse tühisusele tugineda, kui otsuse alusel tehtud kandest äriregistrisse ja kande tegemisest on möödunud 2 aastat. Hagi maakohtule esitati 31.05.
3. Kostjad on lisaks eeltoodule märkinud, et isegi, kui peaks tuvastatama minetusi juhatuse liikme valimisel, on T.Mällasel kehtivad õigused TsÜS § 118 lg 2 talumisvolituse kaudu. Riigikohus on 13.02.209 otsuse p-s 38 selgitanud, et lepingupoole õigus oma nõue tasaarvestada ei saa iseenesest võlausaldajate huve kahjustada. Hageja väitel on ta müügilepingu heaks kiitnud ja kostja II on ostuhinna tasunud tervikuna sel teel, et ta tasus rahas 141 609,28 eurot ja tasaarvestusega 708 046,40 eurot. Kuna tasaarvestuse teostas kostja II, siis T.Mällase volitused tähtsust siin ei omanud.
4. Kohus käsitleb järgnevalt kostjate vastuhagiga seonduvat. Kostjad esitasid vastuhagi juhuks, kui kohus rahuldab hageja põhinõuded. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja selles osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus on 13.02.2019 otsuse p-s 13 selgitanud, et kui kohus jätab hagi rahuldamata, on õigem jätta vastuhagi läbi vaatamata (vt Riigikohtu 28.01.2015 otsus nr 3-2-1-148-14, p 18). Ringkonnakohus leiab, et vastuhagi tuleb jätta läbi vaatamata

§ 423

lg 2 p 1 alusel ja selles osas, kus maakohtus vastuhagi rahuldamata jättis, otsus tühistada.

1. Hageja esitas ringkonnakohtule 18.12.2019 taotluse hagi tagamiseks ja tasus kohtu nõudel 27.12.2019 tagatise. Ringkonnakohus rahuldas hagi tagamise taotluse seada 2 kinnisasjale kohtulikud hüpoteegid 2 000 000 euro ulatuses. Ringkonnakohus määras: 1) kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 25578601 neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale AS TBB pangale (endise ärinimega TALLINNA ÄRIPANGA AS) kuuluvale kinnisasjale Osaühing Johnny H.W. (endine ärinimi Osaühing Kolm Õde, pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi (ik 37112092711) kasuks 1 200 000 euro suurune kohtulik hüpoteek 13 tsiviilasjas nr 2-16-8552 AS TBB panga vastu esitatud nõude tagamiseks ja 2) kKanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 26205201 neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale AS TBB liisingule kuuluvale kinnisasjale Osaühing Johnny H.W. (endine ärinimi Osaühing Kolm Õde, pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi (ik 37112092711) kasuks 800 000 euro suurune kohtulik hüpoteek tsiviilasjas nr 2-16-8552 AS TBB liisingu vastu esitatud nõude tagamiseks.
2. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas muutmata ja

§ 386lg 4 kohaselt tühistab hagi tagamise.

Menetluskulud 18. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes

§ 162lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud hageja kanda.

Hageja kanda jäävad ka vastuhagi menetlemisega seotud kulud, olgugi, et vastuhagi jäeti läbi vaatamata. Kostjad esitasid vastuhagi üksnes põhjusel, et hageja esitas nende vastu hagi. Ringkonnakohus leiab, et vastuhagi esitamist alusetuks käesolevas menetluslikus olukorras pidada ei saa. Kuigi hageja otsustab ise, kelle suhtes ta hagi esitab ning kostjad ei saa välistada hagi esitamist nende vastu, kannab hageja kostja menetluskulude kandmise riski olukorras, kus hagi jäetakse rahuldamata. Sellise reegli kehtivust ei muuda see, et võib-olla võis hageja hagi esitamise ajal eeldada, et tal võiks konkreetse hagi esitamisel edulootus olla. Vastavalt

§ 177

lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud peale lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus

§-s 177 sätestatud korras. Riigikohus käsitles oma otsuse nr 3-2-1-147-14 p-i 22 raames menetluskulude summaarse kindlaksmääramisega seonduvat. Ringkonnakohus leiab, et sellest tuleb lähtuda. Juhindudes

§ 174

lg-st 4 ei määra ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ja need määrab tsiviilasja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 14