Obsah (8)

§ 177§ 657§ 654§ 442§ 652§ 171§ 178§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 19.02.2020, Tallinn Tsiviilasj

) § 162 lõikele 1 ning § 168 lõigetele 2, 4 ja 5. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju 4 esitanud. Teadaolevaks menetluskuluks on hageja tasutud riigilõiv 300 eurot (sellest maksekäsu kiirmenetluses 88.75 eurot ja hagimenetluses 211.25 eurot). Kohus rahuldas hagi 2,7% ulatuses esialgselt esitatud nõudest. Hageja võttis nõude (sisuliselt kostja vastuväidete alusel) tagasi 1058.07 euro ulatuses, mis moodustab esialgselt esitatud nõuetest ca 35%. Kostja poolt menetluse ajal tasutud summa moodustab algsest nõudest ca 28%. Koos rahuldatud viivisenõudega moodustab nõue, millega kohtu poole pöördumine oli põhjendatud, umbes 30,6%. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, hageja osalist loobumist hagist ja hagi osalist tagasivõtmist, pidas kohus õigeks jätta kostja kanda hageja tasutud riigilõivust osa, mis tulnuks hagejal tasuda siis, kui ta oleks esitanud hagis põhinõudeks ainult kostja poolt menetluse ajal tasutud 844.61 eurot ja viivist nõudnud kostjalt väljamõistetud summas 81.72 eurot (ehk hagi tsiviilasja hinnaga 926.33 eurot). Kohus arvestas, et selles osas oli kohtusse pöördumine põhjendatud, sest kostja tasus võlgnevuse ligi aasta hiljem. Riigilõivu suurus ei sõltu sellest, et hageja nõuet vähendas ja osaliselt tagasi võttis. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõike 1 ja lisa 1 kohaselt on tsiviilasja hinnaga kuni 1000 eurot hagi esitamisel riigilõivu suuruseks 175 eurot. Selle summa mõistis kohus kostjalt hagejale menetluskulude katteks välja. Ülejäänud osas jäid menetluskulud poolte endi kanda. Hageja on esitanud ka

§ 177lõikele 4 vastava taotluse.

Apellatsioonkaebus

1. 25.06.2019 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o hageja viivisenõude osaliselt rahuldamise ja menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas (otsuse resolutsiooni punktid 4–7) ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Kostja juhtis korduvalt kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja asus enda õigusi realiseerima hea usu põhimõtte vastaselt. Vaatamata asjaolule, et poolte vahel käis kohtuvälise lahenduse leidmiseks diskussioon, esitas hageja kostjat teavitamata hagi kohtusse. Kohus on ekslikult jätnud selle asjaolu tähelepanuta. Kostja jääb seisukoha ja põhjenduste juurde.
3. Kostja tasus 844.61 eurot menetluse ajal, kuna oli esialgse arvestuse tulemusel jõudnud vale võlgnevuse suuruseni, mis hagejal kostja ees on. Arvestus oli ekslik, kuna hageja koostatud arved olid äärmiselt segased käibemaksu kajastamise osas. Antud asjaolu tekitas kostjale arvestuse tegemisel segadust, kuid hageja ei juhtinud pahatahtlikult sellele tähelepanu. Hageja vastas kostja saadetud arvestustele lakooniliselt, et ei nõustu, seisukohta põhjendamata. Kui hageja oleks juhtinud kostja tähelepanu asjaolule, et tema arvestus on ekslik, oleks kostja sellest lähtuvalt koheselt eespool nimetatud summa tasunud ning oleks puudunud vajadus täiendavate toimingute teostamiseks ja viivise tasumise kohustust ei oleks kaasnenud.
4. Eeltoodust tulenevalt oli kohtusse pöördumine kostja suhtes vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja kasutas oma õigusi ebaproportsionaalselt ja kostja huve arvestamata. Seega ei ole õiglane jätta menetluskulusid kostja kanda ega mõista hageja kasuks välja viivist. Vastustaja seisukoht
5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 5 Menetluse käik
6. 26.09.2019 esitas kostja ringkonnakohtule avalduse (mida täpsustas 04.10.2019) tsiviilasja menetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlustähtaja nõude rikkumisega.
7. Hageja vaidles 11.10.2019 taotlusele vastu ning märkis, et ei anna tahteavaldust kogu tsiviilasja menetluse lõpetamiseks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
8. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) ja § 651 lõikes 1 sätestatuga kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Otsus on vaidlustatud osas, milles hageja viivisenõue osaliselt rahuldati (resolutsiooni punkt 4) ja menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas (resolutsiooni punktid 5–7). Seega ülejäänud osas on otsus jõustunud. 19. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidlustatud osas maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks ega muutmiseks, kuid osaliselt tuleb muuta (täiendamise teel) otsuse põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Ülejäänud osas ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Muutmata osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ja

§ 654lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.

Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse seotud menetluskulud. 20. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on vastuolus

§ 442

lõikega 8 jätnud käsitlemata kostja vastuväite, mille kohaselt oli hageja poolt kohtusse pöördumine hea usu põhimõttega vastuolus. Selle rikkumise saab ringkonnakohus käesoleva otsusega kõrvaldada ja vastavas osas maakohtu põhjendusi muuta täiendamise teel. Kostja hinnangul oli kohtusse pöördumine hea usu põhimõttega vastuolus, kuna poolte vahel käis alles arutelu kohtuvälise lahenduse leidmiseks ning kostja võis mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt eeldada, et enne kohtuvälise lahenduse leidmist või läbirääkimiste nurjumist ei esita hageja hagi kohtusse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138 on sätestatud hea usu põhimõte, mille kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 7 lõikest 1 tulenevalt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kostja hinnangul jättis hageja vastamata tema 02.05.2016 kirjale, lõpetades pahatahtlikult kohtuvälise lahenduse leidmise. Hageja leidis, et kostja ise jättis reageerimata hageja seisukohtadele ning sellega võib lugeda kostja loobunuks leidmaks olukorrale kohtuvälist lahendust. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja hagejale 13.04.2016 tasaarvestusavalduse (t I kd lk 40-42), millele hageja leidis vastuseks 18.04.2016 seisukohas (t I kd lk 43-45), et tasaarvestus on põhjendamatu. Samas dokumendis tegi hageja omapoolse ettepaneku olukorra lahendamiseks, millele palus seisukoha esitada või ettepanekuga nõustumisel võlgnevus tasuda hiljemalt 25.04.

1. Ühtlasi märkis hageja, et kokkuleppe mittesaavutamisel on ta sunnitatud pöörduma kohtusse. Kostja vastas hageja 18.04.2016 seisukohale 02.05.2016 (t I kd lk 46). Hageja 6 esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule 29.04.
2. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja jättis ise tähtaegselt reageerimata hageja 18.04.2016 seisukohale. Kuivõrd hageja oli nimetatud kirjas selgelt piiritlenud tähtaja, mis ajaks ta vastust ootab, ei saa mõned päevad peale nimetatud tähtaja möödumist kohtusse pöördumist pidada hea usu vastaseks ja õiguste kuritarvitamisele viitavaks käitumiseks. Hageja käitumine ei ole vastuolus ka mõistlikkuse põhimõttega, kuna kostja poolt hageja 18.04.2016 kirjale selles märgitud tähtajaks mitte reageerimisel saigi hageja lähtuda eeldusest, et kohtuvälise lahenduse leidmine on ebaõnnestunud. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada hageja poolt käesolevas asjas kohtusse pöördumist hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega vastuolus olevaks käitumiseks.
3. Lisaks on kostja esitanud apellatsioonkaebuses väite, et tasus hageja nõude osaliselt (s.o 844.61 eurot) alles menetluse ajal, kuna hageja esitatud arved olid segased käibemaksu kajastamise osas, mistõttu kostja jõudis esialgse arvestuse tulemusel vale võlgnevuse suuruseni ning et kui hageja oleks juhtinud kostja tähelepanu tema arvestuse ekslikkusele, oleks kostja kohe kõnealuse summa tasunud ning viivise tasumise kohustust ega menetluskulusid ei oleks kaasnenud. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud vastuväite näol on tegemist esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud väitega. Apellant ei ole põhjendanud, miks esitatakse vastav väide alles apellatsioonkaebuses, mistõttu jätab kolleegium selle

§ 652lõikest 4 tulenevalt tähelepanuta.

22.

§ 442

lõike 5 järgi tuleb kohtul otsuses lahendada mh poolte seni lahendamata taotlused. Kostja (apellant) esitas ringkonnakohtule 26.09.2019 avalduse (täpsustas 04.10.2019) tsiviilasja menetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlustähtaja nõude rikkumisega. Arvestades tsiviilasja keerukust ja menetlusosaliste käitumist on kostja hinnangul olnud menetlustähtaeg ebamõistlikult pikk. Hageja vaidles taotlusele vastu ja märkis, et ei anna tahteavaldust kogu tsiviilasja menetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilkohtumenetluses menetluse lõpetamise alused on sätestatud

§-s 428.

ei näe ette avalduses viidatud alusel (s.o mõistliku menetlusaja nõude rikkumine) menetluse lõpetamist. Seega jääb kostja taotlus rahuldamata.

1. Kuna ringkonnakohus hagi rahuldamise ulatust ei muuda, ei ole alust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna apellant ei vaidlustanud (alternatiivselt) maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude hüvitise suurust, ei kontrolli kolleegium väljamõistetud hüvitise arvestust.
2. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

Menetluskulude jaotust saab

§ 178lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

25.

§ 174

lõikest 3 lähtudes tuleb ringkonnakohtul vastavalt jaotusele määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ning ka toimikust ei nähtu, et ta oleks seoses apellatsioonimenetlusega kulusid kandnud. Seega puuduvad asjas kindlaksmääratavad menetluskulud. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/