Väärteoasi nr 4-19-5679 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31.jaanuar 2020. a Kuressaare kohtumaja, Väärteoasja number 4-19-5679 (940019001113) Kohtunik

) § 37 lg 1, 6; § 74 lg1; Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-dest 2, 29 lg1 p1, § 87, § 120-123, § 132 p 1, § 133-135 kohus otsustas

1. Rahuldada Ahti Rattasep kaebus Jaak Haamer
2. novembri 2019.a. üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 940019001113 kaebuse esitaja karistamises Looduskaitseseaduse § 74 lg1 alusel rahatrahviga 75 trahviühikut, so. 300,00 eurot ja tühistada nimetatud 04.11.2019.a. väärteotsus väärteoasjas nr 940019001113 ning lõpetada Ahti Rattasep suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kuna tema teos puuduvad väärteo tunnused.
3. Kohtuotsus edastada menetlusalusele menetlejale- Keskkonnainspektsioonile. isikule Ahti Rattasep kohtuvälisele Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtu Kuressaare Väärteoasi nr 4-19-5679 kohtumajja 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada EV Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi (VTMS § 135 lg 9 ja VTMS 14 peatükk I jagu). VTMS § 22 lg1 alusel riigi õigusabi väärteomenetluses antakse riigi õigusabi seaduses (RÕAS) sätestatud alustel ja korras. RÕAS § 10 lg1 kohaselt taotlus riigi õigusabi saamiseks tsiviil-, haldus- või väärteoasjas menetlusosalisena kohtumenetluses esitatakse kohtule, kes asja menetleb või kelle pädevuses oleks asja menetleda. Tähtaegselt esitatud kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates 21.veebruarist 2020a. Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja kantseleist. Väärteokirjeldus, millises süüdistuses on toimunud kohtumenetlus Ahti Ratasepp kaebuse alusel: 04.oktoobril 2019.a on Keskkonnainspektsiooni Saaremaa büroo juhataja Jaak Haamer koostanud väärteoprotokolli, mille kohaselt Väärteo toimepanemise aeg ja koht: 26.septembril 2019.a Saaremaa vallas xxxxxxxxxxxxxxx Väärteo lühikirjeldus: Ahti Rattasep sõitis ja parkis 26.09.2019, Saaremaa vallas xxxxxxxxxxxxxx tema kasutuses oleva sõiduautoga Mercedes- Benz riikliku registreerimisnumbriga xxxxxxxxxxxxx, läänemere ranna- kalda piiranguvööndis väljaspool selleks määratud teid. Sellega rikkus Ahti Rattasep Looduskaitseseaduse § 37 lg 3 punktis 6 kehtestatud keeldu, mille kohaselt on ranna või kalda piiranguvööndis keelatud mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud teid ning maastikusõidukiga sõitmine, välja arvatud riiklikuks seireks, kaitstava loodusobjekti valitsemisega seotud töödeks või tiheasustusalal haljasala hooldustöödeks, kutselise või harrastuskalapüügi õigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks, pilliroo varumiseks ja adru kogumiseks ning maatulundusmaal metsamajandustöödeks ja põllumajandustöödeks. Karistusseadustiku (KarS) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks. Ahti Rattasep poolt toimepandud tegu, sõitmine läänemere kalda piiranguvööndis väljaspool selleks määratud teid, on toime pandud kavatsetult. Ahti Rattasep seadis oma teoga eesmärgiks liikuda veekogule ja veekogu kaldal seisnud paadile võimalikult lähedale, et sealt võtta paat ja minna veekogule püügivahendeid nõudma. Märkus: Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja
4. veebruari 2020.a. kohtumääruse alusel on muudetud motiveeritud kohtuotsuse teatavaks tegemise aega, uueks ajaks määras kohus
5. veebruar 2020.a. Asjaolud: 12.11.2019.a. esitas Ahti Rattasepp kohtule kaebuse kohtuvälise menetlejaKeskkonnainspektsiooni Saaremaa büroo juhataja Jaak Haamer
6. novembri 2019.a. üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 940019001113 mille alusel kaebuse esitajat karistati Looduskaitseseaduse § 74 lg1 alusel rahatrahviga 75 trahviühikut, so. 300,00 eurot. Väärteoasi nr 4-19-5679 Kohtuvälise menetleja 04.11.
7. a. otsusega väärteoasjas nr 940019001113 (edaspidi nimetatud: otsus) karistati kaebuse esitajat Looduskaitseseaduse (

) § 74 lg 1 järgi ranna või kalda kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest rahatrahviga 75 trahviühikut. Otsuse kohaselt sõitis ja parkis Ahti Rattasep 26.09.2019.a. Saaremaa vallas xxxxxxxxxxxx tema kasutuses oleva sõiduautoga Mercedes-Benz riikliku registreerimisnumbriga xxxxxxxxxx Läänemere ranna või kalda piiranguvööndis väljaspool selleks määratud teid. Sellise tegevusega rikkus Ahti Rattasep Looduskaitseseaduse § 37 lg3 p6 kehtestatud keeldu. Kohtuvälise menetleja otsus tugineb 04.10.2019.a. koostatud väärteoprotokollile (vt. väärteo toimik lk.16-18). Otsuses antud väärteokirjeldus vastab väärteoprotokollis antud väärteo lühikirjeldusele. Viide on Looduskaitseseaduse §-le 37 lg1 p1 mille kohaselt on Läänemere ranna või kalda piiranguvööndi laius 200 meetrit. Väärteoprotokollis ja otsuses on menetleja asunud seisukohale, et Ahti Ratassepa poolt toimepandud tegu, sõitmine läänemere kalda piiranguvööndis väljaspool selleks määratud teid, on toimepandud kavatsetult. Ahti Rattasepp seadis oma teoga eesmärgiks liikuda veekogule ja veekogu kaldal seisnud paadile võimalikult lähedale, et sealt võtta paat ja minna veekogule püügivahendeid nõudma. Vastavalt väärteoprotokollile on Ahti Rattasepa süü leidnud tõendamist: -tunnistaja, Keskkonnainspektsiooni kalakaitseosakonna peainspektor, Erik Parts ütlustega, millised on protokollitud 04.10.2019.a. ja 27.09.2019.a. - sündmuskoha vaatlusprotokolliga koos lisadega 8 lehel; -menetlusaluse isiku Ahti Rattasepa ütlustega 04.10.2019.a. toimunud ülekuulamisel, protokollile on lisatud Ahti Rattasepa poolt menetlejale esitatud 25.09.2019.a. VirtsuKuivastu praamipileti koopia, sõiduki number xxxxxxx 04.10.2019.a. koostatud väärteoprotokollile on 04.10.2019.a. menetlusalune isik-Ahti Rattasep omakäeliselt kirjutanud, et temale koostatud protokoll on ebaõige, sest ta ei sõitnud ega parkinud, vaid viis ja tõi veesõidukit veest. 1510.2019.a. esitas Ahti Rattasep vastulause 04.10.2019.a. väärteoprotokollile (VT toimik , lk 20-22). Kohus alustas eelmenetlust ja peale väärteoasja materjalide ning kirjaliku seisukoha saamist menetlejalt määras kohtu 06. jaanuari 2020.a. määrusega poolte nõusolekul kirjaliku menetluse (tl.24-25). Kohtule esitatud kaebus: Kaebuse esitaja ei nõustu kohtuvälise menetleja otsusega, peab seda ebaõigeks ja palub kohtul see tühistada.

§ 37

lg 3 p 6 annab kaebuse esitajale õiguse sõita ranna või kalda piiranguvööndis mootorsõidukiga väljaspool selleks määratud teid. Kohtuvälise menetleja poolt kaebuse esitajale etteheidetav tegu kujutab endast tegelikkuses seega mitte väärtegu, vaid kaebuse esitajale seadusega antud õiguse kasutamist; kaebuse esitaja on kasutanud oma õigust eesmärgipäraselt, proportsionaalselt, vastutustundlikult ja keskkonna suhtes säästlikult ega ole tekitanud kellelegi mitte mingisugust kahju. 1.

§ 37

lg 3 p 6 sätestab: „Ranna või kalda piiranguvööndis on keelatud: mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud teid ning maastikusõidukiga sõitmine, välja arvatud riiklikuks seireks, kaitstava loodusobjekti valitsemisega seotud töödeks või tiheasustusalal haljasala hooldustöödeks, kutselise või harrastuskalapüügi õigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks, pilliroo varumiseks ja adru kogumiseks ning maatulundusmaal metsamajandustöödeks ja põllumajandustöödeks.“ Seega on lubatud kutselisel kaluril ranna või kalda piiranguvööndis sõita mootorsõidukiga Väärteoasi nr 4-19-5679 väljaspool selleks määratud teid selleks, et kalapüügiks vajalik veesõiduk veekogusse viia. Kaebuse esitaja rõhutab, et antud juhul puudub vaidlus selle üle, et: 1.1. kaebuse esitaja on tõepoolest kutseline kalur, s.t.

§ 37

lg 3 p-s 6 nimetatud isik; 1.2.

§ 37

lg 3 p-s 6 nimetatud lubatud tegevus (veesõiduki veekogusse viimine) hõlmab – muuhulgas – ka paadi välja toomist, vajadusel auto ning paadihaagise jätmist püügi ajaks veekogu äärde, kalasaagi veekogust ära toomist jne.

1. Kohtuväline menetleja on heitnud 04.11.
2. a. otsuses kaebuse esitajale ette seda, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et sündmuskohast ca 500 meetri kaugusel asus lautrikoht, mida kaebuse esitajal oleks olnud võimalik kasutada veesõiduki veeskamiseks ning välja võtmiseks; ja et kaebuse esitajal puudus tingimata vajadus liikuda ranna või kalda piiranguvööndis väljaspool teid ja radu mootorsõidukiga. Kohtuvälise menetleja selline seisukoht on kaebuse esitaja arvates ekslik järgnevatel põhjustel: 2.
3. seadus ei sätesta, nagu puuduks kutselisel kaluril

§ 37

lg 3 p-s 6 nimetatud õigus juhul, kui eksisteerib mingi alternatiivne võimalus veesõiduki veeskamiseks ning välja võtmiseks (näiteks: lautrikoht); samuti ei sätesta seadus, milline on sellisel juhul see minimaalne vahemaa (näiteks: lautrikohast mõõdetuna), millest alates võib kutseline kalur oma

§ 37lg 3 p-s 6 sätestatud õigust kasutada. Karistusseadustiku (Kar

S) § 3 lg 1 ja lg 2 kohaselt on väärtegu üheks süüteo liigiks ning süütegu on kas KarS-is või muus seaduses sätestatud karistatav tegu. Kuna

§ 37

lg 3 p 6 annab kutselisele kalurile ranna või kalda piiranguvööndis väljaspool teid ja radu mootorsõidukiga liikumise õiguse, kui selline liikumine on tingitud kaluri kutsetegevuse läbiviimisest, ilma mingi täiendava lisatingimuseta (näiteks: ilma sätestamata, nagu võiks eelmainitud liikumine toimuda üksnes teatud kaugusel lautrikohast), siis ei ole kohtuvälisel menetlejal mitte mingit õigust hakata kutselisele kalurile seadusega tagatud õigust omavoliliselt piirama, lähtudes seejuures subjektiivsetest ja meelevaldsetest kriteeriumitest (näiteks: kas see, et lautrikoht asus – antud juhul – 500 meetri kaugusel, on kohtuvälise menetleja ametniku meelest „liiga lähedal“ või „piisavalt kaugel“). Kaebuse esitaja rõhutab, et kui väärtegu on seaduses sätestatud karistatav tegu, siis ei saa mitte ükski tegu muutuda väärteoks pelgalt kohtuvälise menetleja ametniku arvamuse põhjal, vaid sellise teo õigusvastasus peab olema kindlaks tehtav väga konkreetsete, seaduses sätestatud kriteeriumite põhjal. Antud juhul need aga puuduvad. Kohtuvälise menetleja ametnik on kasutanud kaalutlusõigust (diskretsiooni) olukorras, kus tal seda tegelikult ei ole. 2.

1. lautrikoht, millele kohtuväline menetleja oma 04.11.
2. a. otsuses viitab, ei olnud – antud situatsiooni arvestades – kaebuse esitaja poolt ka parima tahtmise juures praktiliselt kasutatav. Nimetatud lauter on mõeldud pigem kergetele väikepaatidele ja harrastuskaluritele, kellel pole palju võrke ega suuremahulisi raskemaid püügivahendeid ning kes panevad võrke lautri vahetusse lähedusse. Lautri ja kaebuse esitaja poolt kasutatava püügikoha vahele jääb kaugeleulatuv kivimadalik, kus on väga palju suuri veealuseid kive ja veepealseid kivi (vt käesoleva kaebuse lisaks nr 2 olev asukohaplaan ja lisaks nr 3 olev foto kivimadalikust); lained on nimetatud madalikul alati väga suured, ühed kõrgematest Saaremaa põhjarannikul. Erinevalt harrastuskaluritest on kutselise kaluri paat raskem; kutselisel kaluril on paadis vähemalt kilomeetri ulatuses võrke, lisaks ankrud ja muud vahendid. Sellistel tingimustel – suurema süvisega paat, ohtlik kivimadalik ja suur lainetus – paadi veealuste kivide vahele juhtimine ning nende vahelt ja üle nende püügikohta sõitmine seaks otsesesse ohtu kaluri enda elu ja vara; olenevalt veetasemest võib see osutuda aga ka täiesti võimatuks. Ümber kõnealuse kivimadaliku püügikohta sõitmine kujutaks endast aga juba märkimisväärset vahemaad (distants edasi-tagasi vähemalt 3,4 kilomeetrit), oleks äärmiselt ebamõistlik ning nõuaks erakordselt suurt füüsilist pingutust. Kaebuse esitaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et antud Väärteoasi nr 4-19-5679 juhul on kohtuväline menetleja oma 04.11.
3. a. otsuses – täiesti õigesti – fikseerinud selle, et kaebuse esitaja oli oma paadis üksinda ja et paat liikus mitte mootori, vaid aerude jõul.
4. Kohtuvälise menetleja väide, nagu olevat kaebuse esitajale kuuluv paadihaagis olnud rannal juba „pikemat aega“, mistõttu ei olevat seda kasutatud ei 25.09.
5. a. ega ka 26.09.
6. a. veesõiduki veekogusse viimiseks, ei vasta tõele. Oma ekslikus järelduses tugineb kohtuväline menetleja üksnes sellele, nagu polevat vaatluse hetkel paadihaagise ümbruses liival olnud näha haagise rehvijälgi. Samas on kohtuväline menetleja ise nõustunud sellega, et paadihaagis asus vahetult veepiiril, sellest kõigest mõne meetri kaugusel. Viimatinimetatut kinnitavad ka kohtuvälise menetleja enda poolt koostatud sündmuskoha vaatluse protokollile lisatud fototabeli fotod nr 3 ja 4 (käesoleva kaebuse lisad nr 4 ja 5). Seega ei saa paadihaagise rehvijälgede puudumist pidada kuigi usaldusväärseks tõendiks – rehvijäljed võivad veepiirilt küllaltki kiiresti kaduda, eriti kui liiv on märg, mõne suurema laine tulemusel või kui veetase muutub. Mootorsõiduki enda rehvijäljed peavadki aga olema paadihaagise omadest arusaadavalt värskemad, sest kaebuse esitaja oli vahetult enne protokolli koostamist paadile, haagisele, püügivahenditele ja kalasaagile järgi tulnud (millist tegevust kohtuväline menetleja kaebuse esitajale oma otsuses ette heidab). Kohtuväline menetleja on jätnud täiesti arvestamata kaebuse esitaja poolt esitatud tõendi (25.09.
7. a. kell 17:02 ostetud praamipileti Virtsu-Kuivastu; käesoleva kaebuse lisa nr 6) ning seletuse, et kuivõrd kaebuse esitaja ise jõudis Saaremaale alles eelmisel õhtul, siis ei saanud ka paadihaagis mitte kuidagi asuda rannal „pikemat aega“. Vastasel juhul oleks loomulikult ka äärmiselt väheusutav, et paadihaagise (väidetavalt) pikaajalist rannal paiknemist poleks märgatud juba varem. Antud teemakäsitluse lõpetuseks märgib aga kaebuse esitaja, et – arvestades kohtuvälise menetleja 04.11.
8. a. otsuse sisu – pole see, kui kaua paadihaagis täpselt rannal oli, käesolevas asjas ilmselt ka kuigi oluline. Kaebuse esitajale etteheidetavaks teoks ei ole paadihaagise rannal hoidmine. Vastupidi: kohtuväline menetleja möönab ka ise, et nii auto kui ka paadihaagise jätmine veekogu äärde võib olla lubatud tegevus (vt käesoleva kaebuse punkt 1.2.).
9. Kaebuse esitaja rõhutab, et teostades oma

§ 37

lg 3 p-s 6 sätestatud õigust, tegutses ta eesmärgipäraselt, proportsionaalselt, vastutustundlikult ja keskkonna suhtes säästlikult ega ole tekitanud kellelegi mitte mingisugust kahju. Vastupidist pole väitnud ega tõendanud ka kohtuväline menetleja. Nii näiteks ei kahjustanud kaebuse esitaja maastikku, taimestikku, puid jms, vaid piirdus liikumisega üksnes juba olemasoleval, teiste kalurite poolt sageli kasutataval rajal, kus eksisteerivad selged sõidurajad (vt käesoleva kaebuse lisaks nr 7 olev foto). Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 132 p-st 3 palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja 04.11.2019. a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 940019001113 täies ulatuses ja lõpetada väärteomenetlus; jätta kõik menetluskulud kohtuvälise menetleja kanda. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebusele (tl.18-20) Keskkonnainspektsioon on seisukohal, et 04.11.2019.a. koostatud üldmenetluse otsus on õiguspärane, tugineb kogutud tõenditele ning otsuse tühistamiseks puudub alus. Kohtuväline menetelja leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et Ahti Rattasep sõitis sõidukiga väljaspool selleks ettenähtud teid Läänemere ranna piiranguvööndis ja parkis sõiduki ning paadihaagise veepiirist 2 ja 5 meetri kaugusele. Kohtuväline menetleja ei nõustu Ahti Rattasepa poolse

§ 37

lg3 p6 tõlgendusega, mille kohaselt on alati ja ilma piiranguteta rakendatav kaluri õigus sõita rannal veesõiduki veeskamiseks. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et

§ 37lg3 p6 tuleb tõlgendada Väärteoasi nr 4-19-5679 lähtudes selle normi eesmärgist.

Antud normi eesmärgiks on kaitsta ranna ja kalda piiranguvööndis taimestiku ja pinnast, keelates neid kahjustava tegevuse, mootorsõidukiga liiklemine. Seetõttu leiab kohtuväline menetleja, et normis toodud erandeid võib rakendada vaid sellisel juhul, kui nende rakendamine on vajalik ja proportsionaalne. See tähendab veesõiduki veeskamiseks puuduvad muud pinnast ja taimestikku vähem ohtu seadvad kasutatavad alternatiivid. Antud juhtumi puhul oli rikkumise piirkonnas 500 meetri kaugusel lautrikoht. Seega oli olemas vähem koormav ja kasutatav alternatiiv ning erandi rakendamiseks puudusid alused. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebuse esitaja väited, et temal ei ole tulenevalt paadi raskusest ja tema püügikoha kaugust arvesse võttes võimalik lautrikohta kasutada on paljasõnalised ning ei kinnita, et lautrikohast veesõiduki vette veeskamine oli antud kaluri puhul täiesti välistatud. Kohtuväline menetleja rõhutab, et antud lautrikoht on avalikult kasutatav ning ainuüksi ebamugavuse põhjustel selle kasutamata jätmine ei tee selle koha kasutamist võimatuks. Seonduvalt kaebaja väitega, et paadihaagis ei saanud seal pikemat aega seista, sest isik saabus Saaremaale alles eelmisel päeval ning vesi võib jäljed ära pühkida, rõhutab kohtuväline menetleja järgmist: Väärteomenetluses kogutud tõenditest, peaasjalikult sündmuskoha vaatluse protokollist ning tunnistaja E P ütlustest nähtub selgelt, et järelhaagise asukohas puudusid kontrollihetkel mistahes värsked rehvijäljed. Samas sõiduauto läheduses olid mitmed värsked rehvijäljed. Kohtuväline menetleja pöörab tähelepanu asjaolule, et sõiduauto ja paadihaagis olid pargitud merepiirist ligikaudu samale kaugusele, kuid siiski olid sõiduauto jäljed näha. Seega on alusetud ja eluliselt mitteusutavad kaebuse esitaja väited, et paadihaagise jäljed olid merevee poolt ära pühitud. Järelikult kogumis näitavad tõendid, et paadihaagis on seisnud rannas pikemat aega. Kaebuse esitaja versiooni, et ta sõitis randa veesõiduki veeskamiseks paadihaagisega, seab peale jälgede puudumise kahtluse alla ka kaebaja enda poolt kaebusega kohtule esitatud www.praamid.ee ostukeskkonnast ostetud pilet. Piletist ei nähtu, et isik oleks lisaks sõidukile tasunud ka järelhaagise eest. Veebilehelt www.praamid.ee piletiinfo alt nähtub, et kuni 750 kg kaaluva järelhaagise pilet on 6,80 €. Kuivõrd kaebuse esitaja piletil puudub info haagise pileti ostu kohta, ei ole eluliselt usutav, et isik Saaremaale väärteoasja esmeks olevatel kuupäevadel paadihaagisega saabus. Võttes arvesse eelnevat ning paadihaagise rannal pikemale asetsemisele viitavaid tõendeid, on eluliselt mitteusutav isiku versioon, et ta sõitis 26.09.2019.a. sõiduautoga rannal veesõiduki vette veeskamiseks. Kaebuse esitaja Ahti Rattasepa täiendav seisukoht seoses kohtuvälise menetleja kirjaliku vastusega kaebusele (tl.25-26). Täiendavas seisukohas kinnitab A.Rattasep, et jääb kõigi oma kaebuses esitatud seisukohtade juurde kuid soovib täiendavalt juhtida kohtu tähelepanu alljärgnevale.

1. Kohtuvälise menetleja väide (20.12.
2. a. vastuse punkt 2.3.) „[…] ei ole eluliselt usutav, et isik Saaremaale väärteoasja esemeks olevatel kuupäevadel paadihaagisega saabus.“ on ebaõige ning viitab moonutatult kaebuse esitaja seisukohtadele. Kaebuse esitaja ei ole mitte kordagi väitnud, nagu ta oleks saabunud 25.09.
3. a. Saaremaale koos paadihaagisega. Kaebuse esitaja paadihaagis asubki püsivalt Saaremaal (kaebuse esitaja Saaremaa kodus, Jxxxxxxxx); 25.09.
4. a. saabus Saaremaale kaebuse esitaja (ilma paadihaagiseta). Väärteoasi nr 4-19-5679
5. Kohtuvälise menetleja väide, nagu asuks lautrikoht rikkumise piirkonnast „ainult 500 meetri kaugusel“, on samuti ekslik (20.12.
6. a. vastuse punkt 2.2.). Kaebuse esitaja on selgitanud sellise seisukoha ekslikkust juba oma kaebuse punktides 1.2.
7. ja 1.2.
9. Kohtuvälise menetleja seisukohad, nagu oleks paadihaagis seisnud rannas „pikemat aega“ või nagu olevat „eluliselt mitteusutav isiku versioon, et ta sõitis 26.09.2019 sõiduautoga rannal veesõiduki veeskamiseks“ (20.12.
10. a. vastuse punkt 2.3.) on üksnes spekulatiivsed ja neid ei kinnita mitte ükski tõend. Hoopis vastupidi: olukorras, kus kaebuse esitaja kontrollimise momendil tegeles vee peal püügivahenditega, nõudis võrke ning aerutas koos võrkude ja kaladega kaldale kohtuvälise menetleja inspektorite juurde, on eluliselt mitteusutav, nagu oleks kaebuse esitaja sõitnud sõiduautoga rannale mitte seoses kutselise kaluri põhitegevusega (kalapüügiga), vaid hoopis mingil muul eesmärgi. Sarnaselt on eluliselt väheusutav, et ka kaebuse esitaja paadihaagis oleks olnud rannal mingil muul, kalapüügiga mitteseotud otstarbel.
11. Lisaks soovib kaebuse esitaja juhtida kohtu tähelepanu sellele, et kohtuvälise menetleja vaidlustatud otsuse kohaselt oli kaebuse esitajale etteheidetavaks teoks see, et ta olevat sõitnud „tema kasutuses oleva sõiduautoga Mercedes-Benz riikliku registreerimisnumbriga xxxxxxxxx, Läänemere ranna või kalda piiranguvööndis väljaspool selleks määratud teid.“ Kaebuse esitajale etteheidetavaks teoks ei olnud aga paadihaagise randa viimine või ka selle rannas hoidmine pikema perioodi vältel, kui see võinuks kohtuvälise menetleja meelest olla põhjendatud (sellise perioodi maksimaalset lubatud pikkust seadus ei sätesta ning selle ületamise eest pole kaebuse esitajat ka karistatud). KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED VTMS § 123 kohaselt kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised, sh. lg1 p1 alusel on väärteomenetlusõigust oluliselt rikutud kui väärteomenetlust ei ole lõpetatud käesoleva seadustiku §-s 29 sätestatud asjaoludel. VTMS § 29 lg1 p1 alusel väärteomenetlust ei alustata ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnuse. Juhindudes VTMS §-st 29 lg1 p1 ongi kaebuse esitaja taotlenud Keskkonnainspektsiooni Saaremaa büroo juhataja Jaak Haameri 04.11.2019.a. üldmenetluse otsuse tühistamist, millega kaebuse esitajat Ahti Rattaseppa karistati Looduskaitseseaduse (

) § 74 lg1 alusel rahatrahviga 75 trahviühikut, so. 300,00 eurot. Kaebaja taotleb väärteoasja menetluse lõpetamist. Menetlusalusele isikule Ahti Rattasepale heidetakse väärteoprotokollis ja väärteootsuses esitatud väärteokirjelduses ette

§ -s 74 lg 1 sätestatu rikkumist, mis seisnes alljärgnevas: - - Et ta sõitis ja parkis 26.09.2019, Saaremaa vallas xxxxxxxxxxx” tema kasutuses oleva sõiduautoga Mercedes- Benz riikliku registreerimisnumbriga xxxxx läänemere rannakalda piiranguvööndis väljaspool selleks määratud teid; Eeltoodud tegevusega rikkus Ahti Rattasep Looduskaitseseaduse § 37 lg 3 punktis 6 kehtestatud keeldu, mille kohaselt on ranna või kalda piiranguvööndis keelatud mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud teid ning maastikusõidukiga sõitmine, välja arvatud riiklikuks seireks, kaitstava loodusobjekti valitsemisega seotud töödeks või tiheasustusalal haljasala hooldustöödeks, kutselise või harrastuskalapüügi õigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks, pilliroo varumiseks ja adru kogumiseks ning maatulundusmaal metsamajandustöödeks ja põllumajandustöödeks. Väärteoasi nr 4-19-5679

§ 74

lg1 järgi karistatakse isikut ranna või kalda kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

§-s 37 on sätestatud ranna ja kalda piiranguvöönd.Nimetatud sättes kohaselt:

§ 37

lg3 p 6 kohaselt on mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud teid ning maastikusõidukiga sõitmine lubatud kutselise või harrastuskalapüügi õigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks. Kaebuse esitaja põhiväide kaebuses on, et temal, kui kutselisel kaluril, so.

§-s lg3 p-s 6 nimetatud isikul oli õigus ranna või kalda piiranguvööndis väljaspool teid ja radu mootorsõidukiga viibida, kuna tema selline liikumine oli tingitud kaluri kutsetegevuse läbiviimisest, ilma mingi täiendava lisatingimuseta ning seetõttu ei ole kohtuvälisel menetlejal mitte mingit õigust hakata kutselisele kalurile seadusega tagatud õigust omavoliliselt piirama lähtudes seejuures subjektiivsetest ja meelevaldsetest kriteeriumidest nagu seda menetleja on teinud. Ahti Rattasepp on algusest peale - alates märkusest Väärteoasi nr 4-19-5679 väärteoprotokollil, vastuväidetes väärteoprotokollile ja kohtule esitatud kaebuses, kinnitanud et 26.09.2019.a. oli tema sõit mootorsõidukiga ranna äärde tingitud kutselise kalurina kalapüügiõiguse teostamisest. Kaebuse esitaja leiab ka, et menetleja enda poolt väärteoasjale lisatud materjalid kinnitavad tema selgitusi. Ühtlasi märgib A. Rattasep oma täiendavates selgitustes, et ta ei ole kogu väärteomenetluse aja väitnud kordagi, et ta oleks saabunud 25.09.2010.a. Saaremaale koos paadihaagisega. Temale kuuluv paadihaagis, mida menetlejad mereääres vaatlesid asubki püsivalt Saaremaal tema Saaremaa kodus, xxxxxxxxxx seega puudus temal vajadus osta paadihaagisele täiendavat praamipiletit. Kohtuvälise menetleja väidete kohaselt ei rakendu konkreetsel juhul

§-s 37 lg3 p-s 6 sätestatu kaebuse esitaja, kui kutselise kaluri, puhul alljärgnevatel põhjendustel: - -

§ 37lg3 p 6 tuleb tõlgendada lähtudes selle normi eesmärgist.

Antud normi eesmärgiks on kaitsta ranna ja kalda piiranguvööndis taimestiku ja pinnast, keelates neid kahjustava tegevuse, mootorsõidukiga liiklemine. Seetõttu leiab kohtuväline menetleja, et normis toodud erandeid võib rakendada vaid sellisel juhul, kui nende rakendamine on vajalik ja proportsionaalne. See tähendab veesõiduki veeskamiseks puuduvad muud pinnast ja taimestikku vähem ohtu seadvad kasutatavad alternatiivid. Antud juhtumi puhul oli rikkumise piirkonnas 500 meetri kaugusel lautrikoht. Seega oli olemas vähem koormav ja kasutatav alternatiiv ning erandi rakendamiseks puudusid seaduslikud alused. Kaebajale kuuluv paadihaagis ei saanud rannas pikemat aega seista, sest isik saabus Saaremaale alles eelmisel päeval, ja seda põhjendustel: Et sündmuskoha vaatlusprotokollist ja tunnistaja Erik Parts ütlustest nähtub selgelt, et järelhaagise asukohas puudusid kontrollihetkel mistahes värsked paadihaagise rehvijäljed, mis annab alust järelduseks, et paadihaagis on seisnud rannas pikemat aega; Kaebuse esitajal puudub praamipilet paadihaagisele, mis tõendaks, et ta just 25.09.2019.a. paadihaagise Saaremaale tõi. Kohus olles tutvunud väärteotoimiku materjalidega, sh. sündmuskoha vaatlusprotokolliga, protokolli lisaks olevate fotodega, ülekuulatud tunnistaja – Keskkonnainspektsiooni kalakaitseosakonna peainspektori ütlustega, kaebuse esitaja enda ütluste ja selgitustega menetlejale, peab tõendatuks, et 26.09.2019.a. kella 19.00 ajal, kui keskkonnainspektsiooni töötajad menetlusaluse isiku Ahti Rattasepa kinni pidasid ja teostasid sündmuskoha Saaremaa vallas xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx tema kasutuses oleva sõiduauto MercedesBenz riikliku registreerimisnumbriga xxxxxxxx ja temale kuuluva paadiveoki vaatlust läänemere ranna- kalda piiranguvööndis, oli Ahti Rattasepp kutselise kalurina teostamas kalapüüki. Sellele viitab ka vaatlusprotokolli lause, milles märgitakse, et sündmuskoha vahetus läheduses, rannikumeres, on näha paati ja paadis ühte meesterahvast kes liigub aerude jõul erinevate võrgujadade vahel ja nõuab võrgujadasid ning viimase jada lõppedes suundub rannikule, kus on pargitud mootorsõiduk 0xxxxxxx. Rannikule jõudes meesterahvas tõmbab paadi veest välja mootorsõiduki ja paadiveoki vahele, rannaliivale (viide fotole nr 5). Paadis olnud isikuna tuvastatakse Ahti Rattasep. Ahti Rattasep on oma kaebusele lisanud ka foto olemasolevast sõidurajast mida ta kasutas randa sõiduks (vt. lk13). Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et 26.09.2019, peale kohtuvälise menetleja fikseeritud sündmust, viis kaebuse esitaja paadi rannalt ära, kasutades sõiduautot Mercedes-Benz xxxxxxxja temale kuuluvat paadiveokit. Väärteoasi nr 4-19-5679 Nähtuvalt väärteootsusest on kohtuväline menetleja nõustunud kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt vaidlust ei ole

§ 37

lg 3 p 6 tõlgenduse osas selles, et andes võimaluse sõiduk veekogusse viimiseks on ilmselgelt hõlmatud ka veesõiduki veekogust ära toomine. Tulenevalt eeltoodust peab kohus veenvateks kaebuse esitaja väiteid selle kohta, et 26.09.2019.a. oli ta kutselise kalurina

§ 37

lg 3 p 6 nimetatud isikuks, kes oli õigustatud kalapüügiks vajaliku veesõiduki-paadihaagisega kalapüügiks rannakaitse alale sõitma. Nagu eelpool nimetatud pildilt näha on, on A. Rattasepa poolt rannaäärde sõiduks kasutatud teed ka varem sellel eesmärgil kasutatud. Väärteootsuses on kohtuväline menetleja tuginenud teokoosseisu sisustamisel faktilisele asjaolule, mida ei ole väärteoprotokollis kajastatud, nimelt, et tegemist oli asukohaga, mille vahetus läheduses, 500 m kaugusel, oli lautrikoht. Väärteootsuse motiivides on kohtuväline menetleja põhjendanud, et erandit saab realiseerida vaid siis kui muud võimalused on välistatud ja lugenud lautrikoha olemasolu

§ 37lg 3 p 6 sätestatud erandi kasutamist välistavaks asjaoluks.

Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei saa isikule heita ette faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ei kajastata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-90-14, p 29). Kui menetleja seda siiski teeb, rikub ta oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. Eeltoodu alusel ei ole kohtumenetluses leidnud tõendamist, et kaebuse esitajale väärteoprotokollis etteheidetav tegu on väärtegu, so Ahti Rattasep oleks
3. septembril 2019.a. sõitnud ja parkinud tema kasutuses olnud mootorsõidukiga Mercedes-Bens riikliku registreerimisnumbriga xxxxx ja sõiduki järel veetava paadihaagisega ilma seadusliku aluseta viibinud läänemere ranna- ja kalda piiranguvööndis väljaspool selleks määratud teid ning rikkunud sellise tegevusega

§-s 37 lg3 p6 sätestatud keeldu. Kuna ei ole leidnud tõendamist Ahti Rattasepa tegevuses

§ 74

lg1 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnused siis tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada ning väärteos menetlus VTMS § 29 lg1 p1 alusel lõpetada. Menetluskulud. VTMS § 38 lg 1 järgi kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 181, 183 alusel jäävad menetluskulud riigi kanda, kohtuvälise menetleja kulud tema enda kanda. Kohtule ei ole esitatud poolte poolt menetluskulude nimekirja. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristel Pedassaar Kohtunik