lg 2 p 2, 3, § 263 lg 1 p 1 ja § 424 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 3.oktoobri 2019 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Janar Kase kaitsja adv. Andres Simson Süüdistatav Janar Kase (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Andres Simson Merry Tiitus Prokurör RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus 3.oktoobrist 2019 Janar Kase suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohutu 3. oktoobri 2019 otsusega tunnistati Janar Kase süüdi
lg 2 p-de 2, 3 järgi ning karistuseks mõisteti 2 aastat 6 kuud vangistust,
lg 1 p 1 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust,
lg 1 järgi, karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust.
MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust.
Kase ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks
Käitumiskontrolli ajal on J. Kase kohustatud järgima
lg-s 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.
Kase kohustatud käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi, mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid ja osalema sotsiaalprogrammis.
Kaselt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 5 kuuks.
Kase süüdi selles, et tema: - - 01.01.2017 kella 02.00-02.18 vahelisel ajal Pärnu linnas XXX välisukse juures lõi tahtlikult enda elukaaslast CC kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata arv kordi, kuid vähemalt kahel korral labakäega näkku, põhjustades CC-le füüsilist valu, verejooksu ninast, ninaseljal turse ning verevalumid ninaseljal, vasakul alumisel silmalaul ja ülahuulel. 15.07.2018 kella 12.30 paiku Pärnu linnas AAA korteris lõi tahtlikult endist elukaaslast CC ühel korral käega näkku, põhjustades CCle füüsilist valu, ülahuulel marrastuse ja turse ning turse alahuulel.
Kase süüdi selles, et tema 14.07.2018 kell 02.41 Pärnu linnas VVV asuva ööklubi U terrassil lõi tahtlikult OO ühel korral vasaku käe rusikaga näkku, mille tagajärjel OO kaotas teadvuse ja kukkus kuklaga vastu asfalti. Füüsilise vägivalla tulemusena Janar Kase põhjustas OO-le füüsilist valu, hematoomid parema silma all ja kuklas, paremal ülalõuaurke eesseina murru ning suus limaskesta marrastuse. Sellise käitumisega rikkus ta avalikku korda ja üldtunnustatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid KorS § 55 lg 1 p 1 tähenduses, häirides sellega kõrvalisi isikuid.
Kase süüdi selles, et tema 20.05.2018 kella 16.30 ajal tahtlikult juhtis narkootilise aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis Pärnu linnas AAA juures sõiduautot Citroen Saxo [MMMMMM]. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuringuakti nr 701T alusel ekspertiisiks esitatud J. Kase uriiniproovis tuvastati kokaiini sisaldus. Seega juhtis Janar Kase mootorsõidukit joobeseisundis, millega rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 nõudeid. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: 2 Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist J. Kase süüdimõistmises ja karistamises
Kasele
lõike 2 p 2 ja 3, § 263 lõike 1 ning
lõike 1 järgi mõistetud karistuse ja
Tühistatud osas taotleb kaitsja ringkonnakohtult mõista J. Kase
Alternatiivselt taotleb kaitsja mõista kergem karistus ja jätta lisakaristus määramata, mõista J. Kasele
lõike 2 p 2 ja 3 järgi karistuseks vangistus 6 kuud,
lõike 1 järgi karistuseks vangistus 8 kuud,
MS § 238 lõike 2 alusel vähendada karistust ⅓ võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 6 kuud vangistust. Kaitsja palub
Apellant põhjendab oma taotlusi järgnevalt: J. Kase poolt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ei ole tõendatud. Hinnang joobeseisundile tugineb lubamatul viisil kogutud teabele. Otsuse lk 10 kohaselt tugineb väide, et J. Kasel oli joobeseisund, toimiku kümnendal leheküljel asuvale hinnangule isiku joobe kohta. Hinnangu on koostanud arst-kohtutoksikoloogiaekspert TT. Uuringuakti lisast 2 nähtuvalt tugines TT indikaatorvahendi kasutamise protokollile ning järgmisel leheküljel nr 11 asuvale terviseseisundi kirjeldamise protokollile. Apellatsiooni aluseks on asjaolu, et uuringu koostamisel on olulises ulatuses tuginetud teabele, mille saamisel ei ole järgitud seaduse nõudeid. Kuna puudub kindlus, et sama kvaliteediga teavet oleks saadud ka juhul, kui seaduse nõudeid rikutud ei oleks, on uuringuakti koostaja hinnang J. Kase joobeseisundile tõendina lubamatu ja tuleb tõendikogumist välja jätta. Esiteks tugineb ekspert toimiku
järgi süüdi mõista vaid juhul, kui on tuvastatud alkoholi kontsentratsioon selle isiku veres. Tunnistades J. Kase süüdi kokaiini tarvitamisest tingitud joobeseisundis mootorsõiduki juhtimises väljus kohus selliselt süüdistusaktist. J. Kasele mõistetud karistused ei ole põhjendatud. Kaitsja osutab sellele, et süüdistatav on varasemalt vägivallakuritegude eest karistamata isik, kelle range karistusõiguslik kohtlemine ei ole vajalik. Seejuures ei ole J. Kasel olnud vägivallaga probleeme. Riigikohus on lahendis 3-1-1-15-16 osutanud, et isiku varasemaid süütegusid saab arvestada tema retsidiivsusriski hindamisel tema kahjuks juhul, kui nende vahel esineb mingi õiguslikult relevantne seos. Järelikult, varasemad karistused peaksid arvesse võtmiseks olema kehtivad ja need peavad olemuselt olema seostatavad arutatava teoga. Nii ei ole vägivallakuriteo eest karistuse mõistmisel asjakohane arvesse võtta isiku varasemaid liiklusalaseid rikkumisi, kuivõrd nende puhul taoline seos puudub. Lisaks tuleb
Kase ja CC õnnelikus kooselus, ära leppinud, nad kasvatavad koos ühist last. Süüdistatav on kannatanu ees vabandanud, kannatanu on talle andestanud. Ka neid asjaolusid on mõistlik arvesse võtta karistuse mõistmisel.
lõike 1 kohaldamisel palub kaitsja arvesse võtta, et üheks
komponendiks on vägivald, mis tähendab, et tegemist on osaliselt kattuvate ebaõigussisudega koosseisudega. Seda tuleks J. Kasele liitkaristuse mõistmisel arvesse võtta. Alternatiivina
Kasele mõistetud karistuse kergendamist jättes lisakaristuse määramata. Varasemad liiklusalased väärteod ei ole piisav põhjus juhtimisõiguse äravõtmiseks. Asjaolu, et J. Kaset on karistatud liiklusseaduse § 201 järgi, ei ole põhjuseks, et nüüd temalt juhtimisõigus ära võtta. Samuti asjaolu, et ta ei ole soovinud alla kirjutada dokumentidele, ei saa olla juhtimisõiguse äravõtmise põhjuseks. Ükski isik ei ole kohustatud midagi alla kirjutama ning sellest ei saa teha järeldusi isiku suhtumise kohta. Tallinna Ringkonnakohtu
S%20%C2%A7%20424%20m%C3%B5ttes.pdf), millest ilmneb, et üldiselt kontrollis politsei esmalt, kas kontrollitaval esines alkoholi piirmäära ületamist või alkoholijoovet. Selleks kasutati vastavat indikaatorvahendit (alkomeetrit). Kui kontrollitaval alkoholi piirmäära ületamist või alkoholijoovet indikaatorvahendiga ei tuvastatud, kuid isikul esinesid sellegipoolest joobeseisundile viitavad välised tunnused (nt tavapärasest erinev reaktsioonikiirus, segane kõne, häiritud aja-, isiku- ja kohataju), kontrollis politsei indikaatorvahendi abil narkootilise või psühhotroopse aine esinemist organismis. J. Kasel väljendusid joobeseisundile viitavad välised tunnused joobe esinemisele. Sellist kahtlust tekitas esmalt tema sõidumaneer aga ka närvilisus, väga kiire kõne ja suurenenud silmade pupillid. Kaitsja väidab, et uuringuaktis ei ole öeldud, et J. Kasel oli joove kokaiini tarvitamisest tingitud. Kohtukolleegium selgitab, et uuringuaktis on öeldud, et lähtudes 20.05.2018 kell 16.55 indikaatorvahendi kasutamise protokollis fikseeritud prooviandjal esinevatest joobeseisundile viitavatest tunnustest, 20.05.2018 kell 17.40 terviseseisundi kirjeldamise protokollis fikseeritud joobele iseloomulikust kliinilisest leiust ja joobeseisundi saatekirjas nr 701T fikseeritud uriinist leitud ainetest, esineb J. Kase narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud joove.
süüdimõistmisel ei oma tähtsust, kas tegemist oli kokaiiniga, muu narkootilise ainega või psühhotroopse ainega. Kohtukolleegiumi hinnangul on akti sisu ja järeldus piisav, et see eviks süüdistust toetava tõendi väärtust. 6 Kaitsja on välja pakkunud ka seda, et kliiniline pilt ning tasakaalu ja koordinatsioonitesti tulemused mille esinemist ta apellatsioonis ei vaidlusta, võisid olla põhjustatud ravimitest. Kohtutoksikoloogiaeksperdile oli teada informatsioon ravimite kasutamisest, millisteks olid väidetavalt ketipinor, xanax ja zolpideem. Arvestades seda, milline oli süüdistatava käitumine kohe sõiduki kinnipidamise järgselt, siis kaks esimest nimetatud ravimit peaksid maandama pigem keskmisest suuremat tundlikkust ja ärevust. Kolmas on aga ravim, mida manustatakse enne magamaminekut uneprobleemide korral ning on ka rahustava mitte närvilisust tekitava mõjuga. Seega, kui on välistatud joobetunnuste esinemine alkoholi või ravimite mõjul ja mingeid kolmandaid võimalusi e muu joovastava aine manustamist ei ole väidetud, siis on tegemist narkojoobega. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks viidata korrakaitseseaduse § 36 lg-le 1, mille kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas. Sotsiaalministri 26.06.2014 määruses nr 37 Joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ja nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise viisid §-s 2 on loetletud joobeseisundile viitavad tunnused, milliste esinemist on kontrollitud ning esinenud tunnused on ka terviseseisundi kirjeldamise protokollis konkreetselt ära toodud. Sama määruse § 3 sätestab, et joobeseisundile viitavate tunnuste esinemist või mitteesinemist kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan. Eelöelduga vastas kohtukolleegium kaitsjale, kes apellatsioonis väljendas arusaamatust, mis põhjustas J. Kase käitumise need aspektid, mida uuringuakti tegija peab indikatsiooniks narkojoobe kohta ja väitis, et politseitöötajad ei ole pädevad joobeseisundile viitavate tunnuste esinemist või mitteesinemist tuvastamiseks. Kõik eeltoodud kaitseväited olid sellised, mis ühel või teisel määral tõstatati ka maakohtus ning millistele kaitsja oma kaitsekõnes pööras maakohtu tähelepanu. Seejuures oli kaitsja seisukoht J. Kase süü osas
järgi kõhklev, ta pakkus välja oma versiooni, kuid ei jätnud mitmel korral mainimata, et tegelikult jääb see küsimus kohtu otsustada ja et J. Kase peamine huvi on juhtimisõiguse säilimine ka süüdimõistva otsuse korral. Siinjuures ei saa jätta ka mainimata, et kaitseaktis teatas kaitsja kohtule, et oma seisukoha nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi osas teatab kaitsja kohtuistungil. Pärast süüdimõistvat kohtuotsust, millega otsustati mõista süüdistatavale lisakaristus, püstitas kaitsja apellatsioonis uued väited, milliste tõstatamiseks varasemas menetlusstaadiumis takistusi olla ei saanud. Need kaitseväited ei olnud menetluse esemeks maakohtus ning neid ei ole ka seetõttu käsitletud maakohtu otsuses. Selline kaitsetaktika annab aluse järeldada, et esiteks, need kaitseväited, mis puudutavad enese mittesüüstamise privileegi rikkumist kriminaalmenetlusele eelnenud menetlusele e joobeseisundi väljaselgitamise menetlusele, ei ole ka süüdistatavale ja kaitsjale tõsiseltvõetavad. Teiseks tekitab see paratamatult mulje, et kohtuga on püütud manipuleerida – taotletakse lühimenetlust, mis eeldab, et tunnistajaid üle ei kuulata (antud juhul oleks saanud vastuse tõstatatud küsimustele tunnistaja ja eksperdi ülekuulamise ja ka salvestiste vaatamise teel) ja karistus on soodsam ning lootus juhtimisõiguse säilimiseks suurem. Kohtukolleegium ei pea usutavaks, et isik, 7 kes ei nõustu koordinatsiooni- ja tasakaaluharjutusi tegema, neid siiski oma käte ja jalgadega kaasa teeb. Kohtukolleegiumi seisukohast olid süüdistataval kõik võimalused loobuda vabatahtlikult indikaatorvahendi kasutamisest ja ka harjutuste tegemisest. Kui isik ei vaidle vastu nendele toimingutele, siis loetakse need vabatahtlikult toimunuks. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt on J. Kasele selgitatud tema järgmisi õigusi: 1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest. Protokolli sisu on J. Kasele tutvustatud ning asjaolu, et ta keeldus sellele alla kirjutamast seda seisukohta ümber ei lükka. Korrakaitseseaduse § 41 lg 1 kohaselt tuvastatakse narkootilise aine esinemine organismis indikaatorvahendi abil. Sama paragrahvi lg 8 selgitab, et kui isik keeldub narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamisest indikaatorvahendiga, selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse aine organismis esinemine kohustuslikus korras bioloogilise vedeliku proovi uuringuga. Ja lg 10 lubab bioloogilise vedeliku proovi võtmise tagamiseks korrakaitseorganil kasutada proovi andmiseks kohustatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Eeltoodu tähendab seda, et isik toimetatakse sundkorras bioloogilise vedeliku võtmiseks volitatud isiku juurde, kes vastavalt Vabariigi valitsuse 19.06.2014 määruse nr 88 Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise korra § -le 9 võtab prooviandjalt proovimaterjali vajadusel vastu tema tahtmist ning seejuures hoiatatakse isikut sundkorras proovimaterjali võtmisets ning antakse veel järelemõtlemisaega, et teha seda vabatahtlikult. Praeguses asjas ei saa aga mööda minna tunnistaja RR ütlustest, kes väitis, et indikaatorvahendi kasutamisega oli J. Kase nõus. Seda kinnitab indikaatorvahendi protokollist nähtuv, milles on fikseeritud, õiguste loetelu järgselt, vastava märkega J. Kase nõustumine indikaatorvahendi kasutamisega (II kd, tl 12). Kohtukolleegiumi hinnangul ei vääri kaitsja poolt apellatsioonis esmakordselt tõstatatud vastupidised väited J.Kase süüküsimuse seisukohast pikemat tähelepanu. KorS § 36 lg 1 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. KorS § 41 sätestab narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamise ja sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamise korra. reguleerides mitut toimingut, mis on olulised narkojoobe tuvastamiseks ja tõendamiseks. Muuhulgas puudutab KorS § 41 terviseseisundi kirjeldamist. Korrakaitseorgani nõudmisel on arst kohustatud kirjeldama isiku terviseseisundit (KorS § 41 lg 9 p 1). Kirjelduse vormistab arst narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjelduse protokollis. Terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord on kehtestatud sotsiaalministri määrusega "Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord ning sellekohase protokolli vorm" (SoMm 26.06.2014 nr 38). Selle korra lg 3 selgitab, et isiku keeldumisel arstlikust läbivaatusest, kirjeldab arst isiku terviseseisundit tuvastatud ulatuses. Kohtukolleegium peab oluliseks märkida, et kui J. Kase ei oleks vabatahtlikult teinud tasakaalu- ja koordinatsiooniharjutusi, oleks arst olnud kohustatud 8 tema terviseseisundit kirjeldama ilma nende harjutuste tulemustel saadud järeldusteta. Nagu terviseseisundi kirjeldamise protokollist võib välja lugeda, ei olnud tasakaalu- ja koordinatsiooniharjutuste tulemustel olulist mõju joobe esinemise kasuks otsustamisel, sest need ei näidanud erilisi kõrvalekaldeid kainest olekust. Arst on oma järelduste tegemisel viidanud vaid ühele kergelt ebakindlalt sooritatud tasakaaluasendile. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium kaitsja poolt apellatsioonimenetluses tõstatatud enesemittesüüstamise privileegi rikkumise teema lõpetuseks, et süüdistataval olid kõik võimalused jääda passiivseks, mida ta ei teinud ning kõik toimingud, mis tema kaasabil olid sooritatud, olid tema poolt sooritatud vabatahtlikult ja ta sai väga hästi aru, mis on nende toimingute eesmärk. Arvestades eeltoodud asjaolusid, ei saa kohtukolleegiumi arvates rääkida praegusel juhul enesesüüstamise privileegi rikkumisest ja ebaseaduslikult saadud tõenditest. Veel ei nõustu kaitsja sellega, et uuringuaktist nähtuvalt on tuginetud ka süüdistatava enda selgitustele (märge ütlused narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise kohta:…). Neid andmeid küsiti J. Kaselt olukorras, kus talle polnud selgitatud, et ta ei pea taolisi andmeid avaldama ning et neid võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. Uuringuaktist nähtuvalt ongi tema taolised selgitused omanud mõju selle koostaja hinnangu kujunemisele. See seisukoht jääb kohtukolleegiumile paraku arusaamatuks, sest süüdistatav on avaldanud, et ta on tarvitanud alkoholi, alprasolaami ja kvetiapiini. Tegemist ei ole narkootiliste ainetega, milliste joovet süüdistatavale ette heidetakse. Süüdistatavat ei saa kuidagi süüstada selgitused, et ta on tarvitanud alkolholi, mille sisaldus väljahingatavas õhus jäi alla karistatava määra ja psühhotroopseid aineid – alprasomaali, mis on Xanaxi toimeaine ja kvetiapiin, mis on Ketipinori toimeaine. Mõlema nimetatud psühhotroopse ravimi kasutamist süüdistatav jaatas, kuid need ei olnud temale joovet tekitava toimega. Ehk siis need selgitused ei ole süüdistatavat süüstavat, vaid antud tema poolt enda normipäratu oleku õigustamiseks. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga selles, et süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta tema poolt toime pandud kuritegude raskusele ja tema isikule e et esineb seaduslik (KrMS § 338 p 4) alus maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks.
ja 263 järgi mõistetud karistusmäärade puhul ei oma kohtukolleegiumi hinnangu mingit kergendavat mõju kaitsja poolt esitatud argument, et süüdistatavat ei ole enne vägivallakuritegude eest karistatud ning, et J. Kasel ei ole olnud vägivallaga probleeme ei enne ega pärast kriminaalasja esemeks olevaid sündmuseid. Seejuures viitab kaitsja Riigikohtu seisukohale, et isiku varasemaid süütegusid saab arvestada tema retsidiivsusriski hindamisel tema kahjuks juhul, kui nende vahel esineb mingi õiguslikult relevantne seos. Kohtukolleegiumi hinnangul annab asjaolu, et süüdistatavale on ette heidetud kolm vägivallaga seotud kuritegu ja seejuures üks kuriteoepisood on toime pandud poolteist aastat enne teisi, põhjendatult aluse rääkida süüdistatavast, kui isikust, kellele karistuse mõistmisel tuleb arvestada tema väljakujunenud käitumismalle. Kui isik ei oska või ei ole suuteline lahendama konfliktsituatsioone nii koduseinte vahel, kui ka avalikus kohas, ilma vägivallata, peab karistuse mõju olema selline, et isik esiteks, saaks aru, et vägivald erinevate konfliktsituatsioonide lahendamisel ei ole norm ja teiseks, õpiks oma viha taltsutama 9 ning konflikte rahumeeleselt lahendama. Kohtukolleegium lähtub maakohtu poolt mõistetud karistusele hinnangu andmisel sellest, et apellatsioonis ei ole vaidlustatud vähemalt
lg 2 ja 263 järgi mõistetud karistusliiki, sest taotletavad kergemad karistusmäärad, mis on välja pakutud kaitsja poolt, on samuti vangistusmäärad. Maakohus on oma otsuses
järgi mõistetud karistusmäära põhjendanud sellega, et tegemist on kahe kuriteoepisoodiga, mis kohtukolleegiumi hinnangul on arvestatav süü suuruse hindamisel. Kohtukolleegium leiab, et ilmselgelt on karistusmäära mõjutanud ka vägivallategude tehiolud. Nii
lg 2 kui ka
Kaitsja leiab, et adekvaatne karistusmäär oleks
lg 2 järgi 6 kuud ja
Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et mõlema kuriteo eest karistuse mõistmisel tuleb arvestada siiski ka sellega, et
lg 2 koosseis võib olla täidetud väga erinevate tehioludega, mis mõjutavad süü suurust ja erinevad muuhulgas nii kasutatud vägivalla intensiivsuse, kasutatud vahendi, lokalisatsiooni, kui ka saabunud tagajärgede poolest aga ka kannatanu isikust e kui tugev meesterahvas ründab näiteks naisterahvast, on alust rääkida suuremast süüst, kui näiteks joomingu käigus kahe joomakaaslase vahel tekkinud füüsilise konflikti puhul. Kõikide nende eest on ettenähtud üks ja sama sanktsioonivahemik. Samuti näevad mõlemad kuriteokoosseisud ette koosseisulisi raskendavaid asjaolusi, mis oma tehioludelt on erinevad ja võivad esineda üheaegselt e esineb mitu kvalifitseerivat asjaolu jms. Antud juhul on kohtukolleegiumi seisukohast süü suuruse hindamisel oluline rõhutada
lg 2 järgi karistuse mõistmisel seda, et tegemist on kahe kuriteoepisoodiga ja kahe kvalifitseeriva asjaolu esinemisega. Eriti mõjutab süü suurust kohtukolleegiumi hinnangul selle suurenemise suunas asjaolu, et mõlemad episoodid on perevägivallaepisoodid, et süüdistatav peksis naisterahvast, lüües teda korduvalt ja sealhulgas ka näkku, ja, et tagajärjeks olid mõlemal juhul ka tervisekahjustused e mitte ainult valuaistingud. Veel märgib kohtukolleegium, et iseenesest fakt, et perevägivallaohver on andestanud ja elab jätkuvakt koos enda peksjaga, on perevägivalla puhul ohvristaatuses oleva naisterahva musterkäitumine, kuid see ei saa kuidagi mõjutada riigipoolse hukkamõistu tõsidust e kohtu poolt mõistetud karistusmäära. Arvestades eeltoodut, ei saa kohtukolleegium kuidagi pidada süü suuruse seisukohast adekvaatseks kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust mõista süüdistatavale
lg 2 p 2,3 järgi karistuseks vangistusmäär, mis vastab sama paragrahvi lihtkoosseisu sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäärale. Maakohtu poolt mõistetud karistus on põhjendatud ja selle kergendamiseks puudub alus.
sanktsioonis ettenähtud vangistuse raamid on samuti laiad e alates 1 kuust kuni 5 aastani. Sama raamistik kehtib ka siis, kui vägivallana on kasutatud psüühhilist vägivalda e ähvardust. Praegusel juhul on tegemist füüsilise vägivallaga ning selle intensiivust iseloomustab rusikaga näkku löömine. Maakohus on mõistnud karistuse, mis on tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära ning on põhjendanud karistusmäära ka saabunud tagajärgede raskusega. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt ka selle kuriteo eest mõistetud karistus on põhjendatud ning asjaolusid, mis annaks alust karistuse kergendamiseks, ei ole kohtukolleegium tuvastanud.
lg 1 järgi on maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus, mis on tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära. Kaitsja taotlus on seda 10 karistust veelgi kergendada. Arvestades apellatsioonis taotletavat liitkaristuse liiki ja määra on ilmselge, et ka
järgi taotletava kergema karistuse puhul ei ole jutt karistusliigi kergendamisest. Samas ei ole apellatsioonis esitatud ühtegi põhjendust, millest peaks kohtukolleegium välja lugema, miks apellant ei pea
lg 1 järgi mõistetud põhikaristust süü suurusele vastavaks e miks peaks kohtukolleegium vähendama selle paragrahvi järgi mõistetud põhikaristust põhjusel, et see ei vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule (KrMS § 338 p 4). Apellatsioonis on selle kuriteo eest mõistetud karistust vaidlustatud vaid lisakaristuse osas. Küll on aga taotletav liitkaristuse määr selline, mis välistaks üksikkaristuse 1 aasta pikkuses määras. Kohtukolleegiumi roll ei ole ise mingeid kaitseväiteid püstitada ja seejärel neid kummutada. Olenemata, et
lg 1 osas on karistuse kergendamise taotlus esitatud alternatiivsena, on siiski apellandi kohustus esitada oma apellatsioonis selles osas asjakohased kaitseväited. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu poolt süüdistatavale
lg 1 järgi mõistetud põhikaristus igati seaduslik ja põhjendatud e vastab toimepandu raskusele ja süüdistatava isikule ning asjaolusid, mis annaks aluse selle karistuse kergendamiseks, ei ole kohtukolleegium tuvastanud. Liitkaristus on süüdistatavale mõistetud üksikkaristuste osalise liitmise teel e raskeimat karistust on suurendatud ja seda siis 6 kuu võrra. Karistuste katmise põhimõtte kohaldamist liitkaristuse mõistmisel ei taotle ka kaitsja. Oluline on siiski siinjuures viidata ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-20-16 p-s 16 väljaöeldud seisukohale, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Kohtukolleegium leiab, et nendel juhtudel, kui liitkaristus moodustatakse enam kui kahest üksikkaristusest, tähendaks ainult 1 kuu võrra raskeima karistuse suurendamine seda, et mõne kuriteo ebaõigus jääb sootuks arvestamata ja sellega hälbitakse Riigikohtu seisukohast samamoodi, kui see oleks kahe üksikkaristuse korral absorbtsioonipõhimõtte rakendamine. Põhjendatuks peab kohtukolleegium ka lisakaristuse mõistmist süüdistatavale. Apellatsioonis esitatud väited ei anna kohtukolleegiumi hinnangul alust lisakaristuse mõistmata jätmiseks. Kohtukolleegium möönab, et
lg 2 ja
lg 1 koostoimes on juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena
Kohtupraktikas on kohus jätnud sarnastes kuritegudes lisakaristuse mõistmata siiski juhtudel, kui on alust rääkida arutatavast kuriteost, kui juhusüüteost. J. Kase on liiklussüütegusid pannud toime süstemaatiliselt ning varasemalt on 6-l korral väärtegude eest tal juhtimisõigus ära võetud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole võimalik leida mõistlikku põhjendust, miks sellisele isikule kuriteo eest karistuse mõistmisel peaks liskaristus jääma mõistmata. Maakohus on põhjalikult motiveerinud lisakaristuse mõistmist J. Kasele ning maakohtu otsustus ühtib ka Riigikohtu seisukohtadega, millistele maakohus on ka viidanud. Apellatsioonis esitatud väited vastupidise otsustuse tegemiseks lisakaristuse osas on sisutud ning ei lükka ümber maakohtu põhjendatud järeldusi. Lisakaristuse määra osas märgib kohtukolleegium, et tegemist ei ole range karistusega. Nimelt,
lg 1 p 1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära 3 aastat ja lg 2 väärteo eest kuni 1 aasta. Siinjuures on oluline asjaolu, et 11
sätestatud karistusraamid ei ole mõeldud mitte ainult mootorsõiduki joobes juhtimise eest lisakaristuse mõistmiseks. Sama karistusraamistik kehtib kõigi mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude puhul ja nendes raamides võib kohaldada süüdimõistetule või süüdlasele lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kõik süüteod, millistes süüdimõistmisel on kohtul õigus kohaldada
peatükki ja liiklusseaduse 15. peatükki. Vaieldamatult on seaduses loetletud sõidukite joobes juhtimisega seotud süüteod selles kataloogis enamohtlikumad liiklussüüteod. Üldteada on fakt, et aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi. Oluline on kohtukolleegiumi arvates ka märkida, et liiklusseaduse § 224 lg 3 näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades väärteo eest lisakaristuse alammäära 3 kuud. Maksimaalmäär on vastavalt esmase rikkumise korral 9 kuud ja korduva puhul 12 kuud. Narkootilises joobes juhtimine kvalifitseeritakse alati kuriteona ning lubatud narkojoobe piiri ei eksisteeri. Kohtukolleegium on seisukohal, et üldjuhul peaks kuriteona karistatava joobes juhtimise eest mõistatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav lisakaristus. Veel leiab apellant, et lühendada tuleks ka maakohtu poolt määratud katseaega. Ettepanek määrata katseajaks 11 kuud on olukorras, kus kohtukolleegium on pidanud maakohtu poolt mõistetud liitkaristust põhjendatuks, välistatud. Omalt poolt märgib kohtukolleegium, et kaitsja poolt välja pakutud katseaja pikkus 11 kuud ei ole adekvaatne sellistel juhtudel, kui süüdlasele on määratud kriminaalhooldus ja seda mitte ainult kontrollnõuetega, vaid ka kohustustega, sh sotsiaalprogrammid ja kui on tegemist sellise otsusega, kus ilmselgelt on eeldada ka edasikaebeõiguse kasutamist. Põhjus on selles, et suurem osa katseajast, mis hakkab kulgema maakohtu otsuse kuulutamisest, möödub edasikaebe aja jooksul ning pärast kohtuotsuse jõustumist, jääb alles sedavõrd lühike aeg, et sellest ei piisa sotsiaalprogrammide läbimiseks ning määratud kontrollnõuete ja kohustuste kaudu kuritegevuse riskitegurite maandamiseks. Kohtupraktikas on
Maakohtu poolt määratud 3 aastane katseaeg on liitkaristusena mõistetud 3 aastase vangistuse korral kohtukolleegiumi hinnangul mitte minimaalseim vaid pigem liiga lühike. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus eiranud Riigikohtu valitsevaid seisukohti selles, et katseaeg peab ületama mõistetud vangistusmäära. Mõiste „mõistetud karistus“ tähendab kogu mõistetud karistust, mitte selle ärakandmata osa pärast eelvangistuses viibitud aja mahaarvamist või KrMS § 238 alusel karistuse vähendamist. Oma otsuses 1-17-689 on Riigikohus taas selgitanud, et samuti ei saa kolleegiumi hinnangul mutatis mutandis jätta
MS § 238 lg 2 alusel kestuseni alla viie aasta.
lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.