← Eesti

3-18-1396/29

Obsah (7)§ 124§ 2§ 199§ 47§ 152§ 200§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Janar Jäätma, Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2020, Tallinn Haldusasja number 3-18-1396 Haldusasi XX ka

) § 124 lg 3, § 155 lg 5). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Linnakohus mõistis
  2. juuni
  3. a kohtuotsusega asjas nr 2/125-1016/05 YYlt välja elatise tütre ülalpidamiseks 3659,40 krooni kuus kuni tütre täisealiseks saamiseni ehk
  4. juunini
  5. Elatis mõisteti välja XX kasuks.
  6. XX esitas
  7. a-l Justiitsministeeriumile taotluse elatise piiriüleseks sissenõudmiseks, kuna YY elukoht oli Saksamaal. 3-18-1396
  8. Saksamaa pädev asutus tunnistas Tallinna Linnakohtu
  9. juuni
  10. a kohtuotsuse asjas nr 2/125-1016/05 täidetavaks (dtl-d 28–32).
  11. Saksamaa pädeva asutuse
  12. augusti
  13. a arve kohaselt tuli XX-l Saksamaal tasuda täitemenetluse algatamise tasu 204,35 eurot. Dokumendil oli muu hulgas märgitud, et XX-l tuli tasu maksta kohtutasude seaduse (saksa k. Gerichtskostengesetz (GKG)) § 22 alusel, kuna võlgniku sissetulek ei ületa mittearestitavat summat (dtl 33). XX tasus
  14. oktoobril 2006 välismaksekorralduse nr 490 alusel nõutava summa (dtl 148).
  15. Justiitsministeerium vastas
  16. veebruari
  17. a e-kirjaga XX pöördumisele ning märkis enda vastuses veebilehekülje, mis sisaldas teavet täitemenetluse läbiviimise kohta Saksamaal (I kd, tl 88).
  18. XX esindaja pöördus
  19. oktoobri
  20. a e-kirjaga Justiitsministeeriumi poole, milles palus abi täitemenetluse jätkamiseks Saksamaal. E-kirjas oli esitatud sündmuste kronoloogia ja teave, et viimane dokument Saksamaalt saadi
  21. oktoobril 2006 ja kirjavahetus lõppes
  22. märtsil 2007 ning Justiitsministeeriumist saadi viimane vastus
  23. veebruaril
  24. Pöörduja märkis, et kohtuotsust pole e-kirja esitamiseni täidetud ning laps pole elatist saanud (dtl 131).
  25. XX esitas
  26. märtsil 2018 Justiitsministeeriumile kahju hüvitamise taotluse. Taotleja märkis, et Justiitministeerium on tegevusetusega põhjustanud varalise ja mittevaralise kahju. Taotlejal on saamata jäänud elatis 20 815,17 eurot. Kaebaja tasus tõlketöö eest 500 eurot ja täiteraha Saksamaal 204,35 eurot. Kaebajale tekitati mittevaralist kahju 15 000 eurot. Tasuda tuleb viivist.
  27. Justiitsministeerium vastas
  28. aprilli
  29. a e-kirjas, et tekkinud on kahetsusväärne olukord, kuna taotleja piiriülese elatise sissenõudmise toimik on jäänud läbi vaatamata. Justiitsministeeriumil puudub varasem kirjavahetus, kuna kehtiva õiguse kohaselt hävitatakse toimikud hoiutähtaja möödumisel. Ministeeriumis on ametnikud vahetunud ning töökoormus on suur. Menetluste üleandmise käigus jäi taotleja toimik dokumendiregistris ümber suunamata ning kuna pabertoimikuid on palju, jäid dokumendid märkamata. Alust on arvata, et ka Saksamaal on toimik hävitatud, kuna viimane teadaolev suhtlus Saksamaaga toimus
  30. a-l. Kuna täitemenetluse alustamise tasu on tasutud, on võimalik edastada Saksamaa elatisega tegelevale keskasutusele kõik originaaldokumendid, seejuures paludes välja uurida, mis on menetlusest saanud. Kuna kehtiv õigus on muutunud, on vaja taotleda kohtulahendile uut sertifikaati, mille palub Justiitsministeerium kohtul väljastada. Samuti tuleb taotlejal koostada võlgnevuse kalkulatsioon ja avaldus välisriigile. Kalkulatsiooni alusel on Saksamaa täitevasutusel võimalik võla suurus välja arvutada. Kui kõik dokumendid on ministeeriumile edastatud, saadetakse need Saksamaale
  31. XX esitas
  32. juulil 2018 kaebuse halduskohtule. Kaebaja nõuab Justiitsministeerimilt varalise kahju 37 398,33 euro hüvitamist ja mittevaralise kahju eest hüvitist 15 400 eurot. Kaebaja oli kokkuvõtlikult seisukohal, et vastustaja ei lahendanud kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt. Nõude aegumise tähtaeg peatus läbirääkimiste toimumise ajaks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 167 lg 1). Seega on hüvitamiskaebus esitatud tähtaegselt. 2

(9)3-18-1396 Kaebaja sai vastustaja menetluse lõpetamisest teada
  1. a kirjavahetusest. Enne seda ütlesid ametnikud telefoni teel, et kõik on korras ja asja menetletakse. Kaebaja õigusi rikkus menetluse lõpetamine. Kaebaja edastas vastustajale kõik nõutavad dokumendid, et viimane edastaks need Saksamaale. Kaebaja kaotas ametnike tegevusetuse tõttu võimaluse saada Saksamaalt elatisraha. Vastustaja on alates täitedokumentide kättesaamisest olnud tegevusetu. Vastustaja ja Saksamaa vahel puudub menetlus ja kirjavahetus. Vastustaja kahjustas kaebaja vaimset tervist, sh tekitas abituse ja lootusetuse tunde. Kaebaja heaolu langes. Kaebajal tekkis stress, rasked elutingimused, püsiv emotsionaalne pinge, unetus ja närvilisus. Kaebaja ja tema laps pidid kannatama iga kuu selle all, et kaebaja ei saanud luua oma lapsele teiste lastega võrreldavaid tingimusi. Mittevaraline kahju tuleb iga kuu eest hüvitada 100 euro ulatuses.
  2. Tallinna Halduskohus võttis
  3. oktoobri
  4. a määrusega kaebuse menetlusse.
  5. Justiitsministeerium taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist.
  6. Tallinna Halduskohus rahuldas
  7. mai
  8. a otsuse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 10 000 eurot. Halduskohus jättis sama otsuse resolutsiooni p-ga 2 ülejäänud osas kaebuse rahuldamata ning resolutsiooni p-ga 3 mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 300 eurot. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
  9. Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1, millega mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitis 10 000 eurot, tühistamist muu hulgas põhjusel, et halduskohus jättis kaebuse esitamise tähtaja kontrollimata.
  10. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti kaebus rahuldamata. Kaebaja palub teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse täielikult ning mõistetakse vastustajalt välja kaebaja kantud menetluskulud.
  11. Tallinna Ringkonnakohus otsustas
  12. detsembri
  13. a määrusega vaadata asi läbi kirjalikus menetluses ning tegi teatavaks otsuse avalikuks tegemise aja, s.o
  14. jaanuar
  16. Tallinna Ringkonnakohus uuendas
  17. detsembri
  18. a määrusega asja arutamise ning andis kaebajale võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus ning seisukoht kaebetähtaja küsimuse kohta. Sama määrusega võimaldati vastustajal esitada enda seisukoht. Ringkonnakohtu hinnangul ei pöördunud kaebaja kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse tähtaegselt.
  19. Kaebaja taotleb täiendavas seisukohas, et kohus kontrolliks veel kord kaebuse esitamise tähtaegsust ning vajadusel ennistaks kaebetähtaja. 3
(9)3-18-1396 Kaebaja esitas vastustajale kahju hüvitamise nõude
  1. märtsil
  2. Vastustaja kinnitas taotluse saamist, kui ta vastas
  3. aprillil
  4. Tähtaega tuleb hakata seega lugema
  5. aprillist
  6. Kaebaja tuletas vastustajale
  7. aprillil 2018 meelde, et loodab taotlusele saada vastust. Kaebaja helistas
  8. mail 2018 vastustajale, kelle esindaja soovis lisaaega taotlusele vastuse koostamiseks. Tähtaega pikendati
  9. juunini
  10. Kaebaja sai
  11. mail 2018 vastustajalt kirja, et vastustaja esindaja puhkab kuni
  12. maini
  13. Kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamise tähtaeg peatus ametniku puhkuse ajaks ja pikenes
  14. juunini
  15. Puhkuse algus ei ole kaebajale teada. Apellandi esindaja oli puhkusel
  16. maist kuni
  17. juunini
  18. Ametnik kinnitas
  19. juuni
  20. a kirjaga, et toimus telefoni vestlus, kuid ei vasta kahju hüvitamise taotlusele. Sellest momendist alates sai kaebaja aru, et vastustaja kuritarvitab kaebaja usaldust ning venitab aega. Kolmeaastane tähtaeg ei ole mööda lastud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 1 annab isikule õiguse pöörduda nii haldusorgani kui ka kohtu poole. Asi ei ole mitte elatise laekumata jätmises, vaid vastustaja tegevusetuses. Kaebaja sai vastustaja õigusvastasest tegevusetusest teada vastustaja
  21. novembri
  22. a (HH) kirjast, mida kinnitas
  23. aprilli
  24. a (NN) kiri. Kaebaja oli kuni
  25. a veebruarini arvamusel, et vastustaja tegeleb tema asjaga. Kahju hüvitamise kolmeaastane tähtaeg hakkas kulgema
  26. novembrist
  27. Seega pöördus kaebaja vastustaja poole tähtaegselt. Nõude esitamise 10-aastane tähtaeg pole möödunud. Kaebaja oli
  28. veebruaril 2007 kindel, et elatisraha nõue on täitmisel. Vastustaja kinnitas haldusaktiga, et menetlust alustati. Menetluse lõpetamise kohta haldusakt puudub, mis tähendab, et asi on jätkuvalt menetluses. Kahju hüvitamist tuleb hakata lugema
  29. novembri
  30. a kirjast. Elatise maksmine on kestev kohustus ja tulenev kahju on kestev. Elatise maksmise kohustus tekkis
  31. veebruaril 2004 ja lõppes
  32. juunil
  33. Tõendatud pole, et kaebaja sai kahjust ja selle tekitajast teada varem, kui lõppes kestev toiming. Kahjustav tegevus pole tänaseni lõppenud.
  34. Vastustaja leiab täiendavas seisukohas, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega ning tähtaja ennistamise alus puudub. Vastustaja pole kaebajaga suhelnud telefoni teel
  35. mail 2018, kuna vastustaja esindaja viibis kontorist väljas. Kaebaja väidab, et suhtles 2007 – 2016 erinevate ametnikega, kuid
  36. a novembri e-kirjas väidab, et viimane suhtlus vastustajaga oli
  37. a veebruaris. Tähtaja ennistamiseks ei anna alust, et kaebaja eeldas, et täitemenetlus Saksamaal oli aktiivne või et tema esindaja oli puhkusel. Kaebaja pole tõendanud asjaolu, mis takistas tal kahju hüvitamise nõuet 10 aasta jooksul esitamast.
  38. a juunis toimus kaebaja esindajaga telefonikõne, kuid siis ei räägitud kaebusele vastamisest, vaid sellest, et nõutavaid dokumente pole esitatud. Vastustaja praktika kohaselt pöörduvad isikud vastustaja poole juba siis, kui mõne (s.o 3 – 6) kuu jooksul pole laekumisi olnud. Kaebajale pole laekunud ühtegi elatismakset. Vastustaja ei kinnita kaebaja väidet, et suhtlus toimus ajavahemikul 2007 – 2016 telefoni teel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
(9)3-18-1396 19. Kohus kontrollib eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse (

§ 124lg 1).

Vastustaja märgib apellatsioonkaebuses, et kaebus esitati tähtaja rikkumisega. Halduskohus jättis kontrollimata, kas kaebus esitati tähtaegselt. Kui halduskohus on menetlenud kaebust sisuliselt ja langetanud kaebuse kohta otsuse olukorras, kus kaebus pole esitatud tähtaegselt ning kaebetähtaja ennistamise alused puuduvad, on tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega. Viimati märgitud olukorras oleks halduskohtul tulnud menetlus lõpetada (

§ 124lg 2, § 152 lg 1 p 2 ja lg 3).

Ka ringkonnakohus ei saa tähtaja rikkumisega halduskohtule esitatud kaebust sisuliselt lahendada (Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2019 otsus haldusasjas nr 3-16-871, p 25).

§ 124

lg-ga 1 ei tule vastuolus olevana käsitada seda, kui praeguses olukorras tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest kontrollib ringkonnakohus apellatsiooniastmes kaebetähtaja küsimust halduskohtu asemel (

§ 2lg 2).

Ringkonnakohtul on võimalik oluline menetlusnormi rikkumine ise kõrvaldada, ilma et asi tuleks saata halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks (

§ 199lg 3).

Ringkonnakohus saab kaebajale anda võimaluse esitada enda seisukoht kaebetähtaja kohta ning vajadusel taotleda kaebetähtaja ennistamist.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebus toimiku materjalide kohaselt esitatud kaebetähtaega rikkudes.
  2. Isikul on õigus taotleda haldusorganilt kahju hüvitamist (RVastS § 17 lg 1). Haldusorgan on kohustatud kahju hüvitamise taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates (RVastS § 18 lg 1). Kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise nõude lahendamata, tuleb isikul esitada halduskohtule kahju hüvitamise kaebus 30 päeva jooksul pärast seda, kui haldusorganil tuli isiku nõue lahendada (RVastS § 18 lg 2; Riigikohtu
  3. oktoobri 2008 määrus asjas nr 3-3-1-41-08, p 9). Seega, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse lahendamata, tuleb kaebus halduskohtule esitada pärast kahe kuu möödumist 30 päeva jooksul. Kaebaja esitas vastustajale kahju hüvitamise nõude
  4. märtsil
  5. Vastustaja pole kahju hüvitamise nõuet lahendanud. Vastustaja ei võtnud
  6. aprilli
  7. a e-kirjas seisukohta kaebaja kahju hüvitamise taotluse kohta (vt käesolev määrus, p 8). Taotlust ei saa jätta rahuldamata vaikimisi. Taotlusele vastamata jätmine tähendab selle lahendamata jätmist. Vastustajal tuli kaebaja kahju hüvitamise nõue lahendada hiljemalt
  8. maiks 2018, mistõttu tuli kaebus halduskohtule esitada hiljemalt
  9. juuniks
  10. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule
  11. juulil 2018 ehk tähtaega rikkudes. Kahju hüvitamise taotluse lahendamine ei peatunud ajaks, mil vastustaja ametnik oli puhkusel.
  12. Riigikohtu praktika kohaselt esineb kaebetähtja ennistamiseks alus, kui kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (s.o RVastS § 18 lg 2 ja

§ 47

lg-d 2 ja 3), mistõttu ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge (Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus asjas nr 3-3-1-60-16, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohtu viidatud praktikast kaasnevat soodsat õiguslikku tagajärge pole võimalik kohaldada praeguses asjas. Riigikohtu praktika käsitles olukorda, kus kaebaja, kes viibis kinnipidamisasutuses, oli ise pöördunud kahju hüvitamise nõudega algselt haldusorgani ning hiljem kohtu poole. Seejuures oli tegemist olukorraga, kus kohtupraktika oli kujunemisjärgus. Praegusel juhul pöördus nõudega vastustaja poole kaebaja volitatud esindaja, kellel on õigusharidus. Samuti oli vastustajale nõude ning halduskohtule kaebuse esitamise hetkeks 5

(9)3-18-1396 kohtupraktika RVastS § 18 lg 2 ja

§ 47lg-te 2 ja 3 tõlgendamise kohta väljakujunenud (vt Riigikohtu 11.

mai

  1. a määrus asjas nr 3-3-1-18-16;
  2. septembri
  3. a määrus asjas nr 3-3-1-39-16;
  4. novembri
  5. a määrus asjas nr 3-3-1-46-16;
  6. detsembri
  7. a määrus asjas nr 3-3-1-60-16). Kehtiva õiguse ja sellele antud väljakujunenud tõlgenduse mitteteadmine pole praeguses olukorras vabandatav kogenematusest tingitud eksimusega. Vastustaja
  8. aprilli
  9. a e-kirja sisu pidi nii kaebajas kui ka tema esindajas tekitama põhjendatud kahtluse, et kahju hüvitamise nõuet ei lahendata. Vastustaja suhtlus piirdus üksnes lahendi täitmist puudutavate küsimustega, samuti ei tehtud selles viidet, et kahju hüvitamise nõue on lahendamisel vmt. Vastustaja kiri ei võimalda eksitamist järeldada. Kuna ringkonnakohus pole tuvastanud asjaolu, mida saaks pidada tähtaja ennistamise aluseks, tuleb kaebuse tähtaja ennistamise taotlus jätta rahuldamata.
  10. Isegi juhul, kui kaebetähtaeg halduskohtusse pöördumisel oleks tulnud ennistada, pole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja esitanud vastustajale kahju hüvitamise nõuet RVastS § 17 lgs 3 sätestatud tähtaja jooksul. Kui RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane tähtaeg on vastustajale kahju hüvitamise taotluse esitamise ajal (s.o
  11. märtsil 2018) möödunud, ei tuleks nii või teisiti kohaldada RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud 30‑päevast tähtaega, vaid üksnes RVastS § 17 lg-t 3 (Riigikohtu halduskolleegiumi
  12. augusti
  13. a otsus asjas nr 3-16-519, p 13). Kahju hüvitamise taotlus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates (RVastS § 17 lg 3). Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust ning seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega (Riigikohtu halduskolleegiumi
  14. augusti
  15. a määrus asjas nr 3-16-519, p 13). 10-aastase tähtaja näol on tegemist maksimaalse ajavahemikuga, mil nõude esitamine on üldse lubatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  16. juuni
  17. a otsus asjas nr 3-3-1-95-16, p 9;
  18. mai
  19. a otsus asjas nr 3-3-1-98-16, p 10). Normis sätestatud 10-aastane tähtaeg on seega õigust lõpetav tähtaeg.
  20. Kaebaja väidab, et vastustaja tekitas talle varalist ja mittevaralist kahju tegevusetusega. Vastustaja tegevusetus seisnes selles, et ta ei edastanud kaebaja
  21. a-l esitatud taotlust Saksamaa pädevale asutusele.
  22. Vaidlusalusel ajavahemikul (s.o 2005–2007) kuulus lisaks nõukogu
  23. detsembri
  24. a määrusele nr 44/2001 kohaldamisele ka
  25. juunil
  26. a-l New Yorgis sõlmitud „Välisriigist ülalpidamise taotlemise konventsioon“ (konventsioon). Konventsiooni kohaselt on selle eesmärk lihtsustada elatise taotlemist, mida ühe osalisriigi territooriumil asuval isikul (s.o ülalpeetaval) on õigus taotleda teise osalisriigi jurisdiktsioonile alluvalt isikult (s.o ülalpidajalt). Taotletavat eesmärki viiakse ellu pädevate asutuste (s.o edastus- ja vastuvõtuasutuse) kaudu (konventsiooni art 1 lõige 1). Riikide vaheline suhtlus toimub edastus- ja vastuvõtuasutuste vahel (konventsiooni art 2). Kui ülalpeetav asub ühe osalisriigi territooriumil ja ülalpidaja allub teise osalisriigi jurisdiktsioonile, võib ülalpeetav esitada ülalpeetava riigi edastusasutusele taotluse ülalpidajalt elatise taotlemiseks 6

(9)3-18-1396 (konventsiooni art 3 lg 1). Taotlusele lisatakse kõik vajalikud dokumendid ning vajaduse korral ka volikiri vastuvõtuasutusele ülalpeetava nimel toimingute tegemiseks või muu isiku edasivolitamiseks (konventsiooni art 3 lg 2). Edastusasutus edastab dokumendid ülalpidaja riigi vastuvõtuasutusele, kui ta on veendunud, et avaldus ei ole tehtud pahauskselt (konventsiooni art 4 lg 1). Ülalpeetava antud volituste piires teeb vastuvõtuasutus ülalpeetava nimel toiminguid elatise taotlemiseks, sh taotluse lahendamine, ja vajaduse korral ka elatismenetluse algatamine ja selles osalemine ning otsuse või muu kohtulahendi täitmine (konventsiooni art 6 lg 1). Välisriigist ülalpidamise taotlemise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 kohaselt oli Eestis edastus- ja vastuvõtuasutuseks Justiitsministeerium. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub konventsioonist, et isikul oli õigus taotleda, et muu hulgas elatise täitmisele pööramine toimuks just edastus- ja vastuvõtuasutuste kaudu. Elatise asjades toimus kahe riigi vaheline suhtlus ühes osalisriigis tehtud lahendi täitmisele pööramiseks konventsiooni osalisriikide pädevate asutuste vahel. Elatise asjades, kus eelduslikult on nõude esitajaks nõrgem pool, olid riigid lihtsustanud nõude esitaja positsiooni seeläbi, et nad võtsid endale suuremad kohustused.
  1. Menetlusosaliste vahel pole vaidlust asjaolu üle, et kaebaja pöördus
  2. a augustis vastustaja poole taotlusega Tallinna Linnakohtu
  3. juuni
  4. a otsuse täidetavaks tunnistamiseks ja täitmisele pööramiseks Saksamaal. Toimiku materjalidest nähtub, et vastustaja on kaebajale pärast taotluse esitamist selgitanud, kuidas toimub Saksamaal lahendi tunnustamine ja täitmisele pööramine, sh edastas vastustaja kaebajale vajalikud kontaktid ja teabe, mis tuleb Saksamaale edastada, nt tuleb pöörduda Bonni maakohtu (Landgericht Bonn) poole, esitada tuleb kohtuotsus, tunnistus, taotlus (I kd, tl 19). Toimiku materjalid aga ei võimalda järeldada, et pärast taotluse esitamist vastustajale oleks elatisnõude täitmine toimunud edastus- ja vastuvõtuasutuste kaudu vastavalt konventsioonis nõutule. Vastustaja tehtud viited teabele, millest peaks selguma, kuidas Saksamaal nõue täitmisele pööratakse, ei saa käsitada edastus- ja vastuvõtuasutuste vahelise koostööna konventsiooni mõttes. 26.
  5. Toimiku materjalid võimaldavad järeldada, et kaebaja pöördus otse taotlusega talle soovitatud pädeva Saksamaa organi poole Tallinna Linnakohtu
  6. juuni
  7. a otsuse tunnustamiseks ja täitmisele pööramiseks. Saksamaa pädev organ kuulutas Tallinna Linnakohtu
  8. juuni
  9. a otsuse
  10. märtsil 2006 täidetavaks nõukogu
  11. detsembri
  12. a määruse nr 44/2001 art 41 alusel (I kd, tl-d 20–22). 26.
  13. Saksamaa pädeva asutuse
  14. augusti
  15. a arve kohaselt tuli kaebajal tasuda Saksamaal täitemenetluse algatamise tasu 204,35 eurot. Dokumendil oli muu hulgas märgitud, et kaebajal tuli tasu maksta GKG (Gerichtskostengesetz, eesti keeles kohtukulude seadus) § 22 alusel, kuna võlgniku sissetulek ei ületanud mittearestitavat summat (I kd, tl 23). Kaebaja tasus
  16. oktoobril 2006 välismaksekorralduse nr 490 alusel nõutava summa (I kd, tl 87). 26.
  17. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja pöördus
  18. a alguses vastustaja poole, millele vastustaja vastas
  19. veebruari
  20. a e-kirjaga. Vastustaja vastuses oli kirjas veebilehekülg, mis sisaldas teavet täitemenetluse läbiviimise kohta Saksamaal (I kd, tl 88). Seejuures oli kaebaja enda sõnul tegemist viimase vastusega, mille ta vastustajalt sai (I kd, tl 77). 7
(9)3-18-1396 26.
  1. Toimikus on materjal, millest nähtub, et kaebaja pöördus Saksamaa pädeva organi poole taotlusega selgitada, kellele tuleb täidetavaks tunnistatud Tallinna Linnakohtu
  2. juuni
  3. a otsus Saksamaal täitmiseks saata (I kd, tl 88 pöördel). Saksamaa Justiitsministeeriumi esindaja vastas
  4. veebruari
  5. a e-kirjaga kaebajale, et Eesti ja Saksamaa vahel kehtib
  6. juunil
  7. a-l New Yorgis sõlmitud „Välisriigist ülalpidamise taotlemise konventsioon“ (konventsioon) ja kaebajat abistavad selles menetluses riikide ametnikud ning Eesti ja Saksamaa teevad koostööd. Vastusega suunati kaebaja Eesti Justiitsministeeriumi poole (I kd, tl 89). Toimikus olevast kaebaja vastusest Saksamaa Justiitsministeeriumile nähtub, et kaebaja sai aru, et elatisnõude täitmisele pööramise küsimus tuleb lahendada vastustajal (s.o Justiitsministeeriumil (I kd tl 89 pöördel – 90)). 26.
  8. Saksamaa Justiitsministeeriumi
  9. märtsi
  10. a e-kirjast nähtub, et kaebaja pöördus
  11. märtsil 2007 Saksamaa Justiitsministeeriumi poole küsimusega, et millised dokumendid tuleb elatise täitmiseks esitada. Ministeerium vastas kaebaja küsimusele, et ministeeriumi pädevusse ei kuulu kohtuotsuste täitmine, vaid seda teeb Liidu Haldusamet (Bundeswervaltungsamt) ning täpsemaid andmeid on võimalik küsida Eesti Justiitsministeeriumilt. Saksamaa Justiitsministeerium edastas kaebajale ka Liidu Haldusameti pädeva isiku kontaktid (I kd , tl-d 90–91). Kaebaja sõnul lõppes kirjavahetus Saksamaa pädevate asutustega
  12. märtsil 2007 (I kd, tl 77). 26.
  13. Toimiku materjalide pinnalt toimus järgmine elektrooniline kirjavahetus kaebaja ja vastustaja vahel
  14. oktoobril 2016, milles kaebaja palus vastustaja abi täitemenetluse jätkamiseks Saksamaal. Kaebaja märgib e-kirjas järgmist: 1) Saksamaaga suhtlemisel võttis osa ministeeriumi nõunik, kellega oli tihe kirjavahetus; 2) Saksamaa tunnustas kohtuotsust
  15. märtsil 2006; 3) täitemenetluse algatamiseks tasuti 204,35 eurot; 4) Saksamaalt saadi viimane dokument
  16. oktoobril 2006 ning kirjavahetus lõppes
  17. märtsil 2007; 5) vastustajalt saadi viimane vastus
  18. veebruaril 2007; 6) kuni tänaseni [s.o
  19. oktoobrini 2016] ei ole kohtuotsust täidetud; 7) kaebaja palub vastustaja osalemist, et täita kohtuotsust.
  20. Käesoleva määruse punktis 26 esitatud kronoloogia võimaldab järeldada, et kaebajal pidi hiljemalt
  21. veebruaril 2007 olema arusaadav, et
  22. a augustis esitatud taotluse alusel ei toimu elatise nõude täitmisele pööramist vastustaja ja Saksamaa pädeva asutuse (s.o edastus- ja vastuvõtuasutuste) kaudu ehk vastustaja on menetluse läbiviimisel tegevusetu (vt käesolev määrus, p-d 26.3 ja 26.4). Viidatud kuupäevaks polnud kaebajale Saksamaalt ühtegi rahaülekannet toimunud. Pärast vastustaja
  23. veebruari
  24. a kirja pöördus kaebaja ise Saksamaa Justiitsministeeriumi poole. Saksamaa Justiitsministeerium selgitas seejärel kaebajale
  25. veebruari
  26. a kirjas, et suhtlus peab toimuma Saksamaa pädeva asutuse ja vastustaja vahel (vt käesolev määrus, p 26.4). Kaebajale pidi olema arusaadav, et kõik vajalikud toimingud oli teinud tema, mitte aga vastustaja. Kuna kaebaja väidab, et talle tekitati kahju vastustaja tegevusetusega, s.t Saksamaa pädevale asutusele taotluse esitamata jätmisega, millest kaebaja pidi hiljemalt
  27. veebruaril 2007 olema teadlik, ei ole
  28. märtsil 2018 esitatud kahju hüvitamise taotlus esitatud tähtaegselt RVastS § 17 lg 3 tähenduses. Kaebaja lasi Justiitsministeeriumile nõude esitamise ajaks (s.o
  29. 8
(9)3-18-1396 märtsiks 2018) mööda 10-aastase tähtaja. Nõue esitati vastustajale rohkem kui 11 aastat hiljem tegevusetusest teadasaamisest arvates. 10-aastane tähtaeg pole ennistatav.
  1. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kahju on tekitatud jätkuva haldustoiminguga. Kaebajale tekitati väidetavat kahju
  2. a-l esitatud taotluse Saksamaa pädevale asutusele edastamata jätmisega. Vastustaja tegevust taotluse edastamisel või edastamata jätmisel tuleb käsitada ühekordse tegevuse või tegevusetusena. Tegemist pole kestva haldustoiminguga, nt jätkuva vabaduse võtmisega. Kuigi kehtiv õigus ei näinud ette nõuet, mille jooksul tuli taotlus teise riigi pädeva asutusele edastada, tuli vastustajal seda teha viivitamatult nõuetekohase taotluse saamisest alates (HMS § 5 lg 4). Vaidlusalusel perioodil kehtinud õigus ei näinud ette, et menetlus lõppeks haldusakti andmisega.
  3. Eeltoodust tulenevalt tuleb asja menetlus lõpetada (

§ 152

lg 1 p 2) ja tühistada halduskohtu otsus (

§ 200p 5).

Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud kaebaja kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 1500 eurot, mis tuleb tagastada (

§ 104lg 5 p 4, § 108 lg 4 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.