kohaselt II kaitsekategooria liigi puhul tuleb kaitse alla võtta 50% leiukohtadest, selle täidetuse korral on ülejäänu osas ette nähtud isendikaitse (
). Jägala jõe hoiualal registreeritud II kaitsekategooria nahkhiirte puhul on 50% kriteerium vastavalt nahkhiirlaste kaitse tegevuskavale täidetud. 5. Jõelähtme vald esitas 13.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi 13.07.2018 käskkirja nr 1-2/18/573 tühistamiseks (kui tegemist on toiminguga, siis õigusvastasuse tuvastamiseks) ja valla taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebaja kaebeõigus tuleneb
Kaebaja on samuti käsitatav üldsuse esindajana ning tema kaebeõigus tuleneb keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsiooni) art 9 lg-st 3.
Eksperdihinnangu koostajate TO, RK ja KK pädevus seonduvalt nahkhiirtega 15.06.2018 dokumendist ega vaidlustatud käskkirjast ei nähtu. Ekspertiisi koostamisse ei ole kaasatud erapooletuid eksperte. Nahkhiirte uurija LL-ga videosilla vahendusel konsulteerimine ei ole käsitatav eksperdi kaasamisena. Vaidlustatud käskkirjas ei ole hinnatud asjaolu, et Eesti on ühinenud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga. 15.06.2018 dokument ja 13.07.2018 käskkiri lahknevad LL inventuuri soovitustest, samuti pole lahknevust põhjendatud. Elupaigatüübi jõed ja ojad kaitsmiseks ja selle tunnuste taastamiseks praegu kaitstaval alal oleks tarvilik Jägala jõe paisutus likvideerida. Linnamäe hüdroelektrijaama pais muinsuskaitse all ning muinsuskaitseseaduse (MuKS) §-st 5 tulenevalt ei ole seda lubatud lammutada. Eksperdihinnangus ei ole käsitletud paisutuse pikaajalisust ega loodusdirektiivi artikli 6 lg-des 3 ja 4 sätestatud võimalusi Natura ala kahjustada võivaid tegevusi lubada. Samuti pole hinnatud hüdroelektrienergia tootmise tähtsust. AS Maves arvamuses „Eksperthinnang Jägala jõe alamjooksu (Jägala joast kuni suudmeni) taastamise võimaluste kohta lõhejõena või keskkonnaministri 15.06.2004 määrusest nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ väljaarvamise kohta“ sisaldus ettepanek loobuda Jägala jõe alamjooksu taastamisest lõhejõena. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta ei pea seda oluliseks. Käsitiivaliste kaitse ning elupaigatüübi jõed ja ojad soodsa seisundi samaaegne tagamine Jägala jõe hoiualal ei ole võimalik. Põhjendatud ei ole, miks tuleb eelistada elupaigatüübi jõed ja ojad soodsa seisundi taastamist olemasolevate nahkhiirte soodsa seisundi tagamisele. See ei ole otstarbekuse, vaid looduskaitse aluspõhimõtete küsimus. Looduskaitse esmaseks ülesandeks on ennekõike kaitsta olemasolevaid ja konkreetses piirkonnas elavaid liike. 3
lg-st 1, sest vastustaja on taotluse lahendanud ja hinnanud loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldusi. Avalike huvidega seonduvad kaebuse väited ei ole seetõttu asjakohased. Nahkhiirte kaitse-eesmärgiks lisamine tagab neile lisakaitse ainult siis, kui alal esinevad nende elupaigad. Ohustatud või haruldaste nahkhiireliikide elupaikade esinemine vaidlusalusel alal ei ole tõendatud. Ettepanekus toodud laiendusalal on küll registreeritud veelendlase (II kaitsekategooria, loodusdirektiivi IV lisa liik) sigimispaik ehk poegimiskoloonia (hüdroelektrijaama hoones), kuid kuna tegemist ei ole ohustatud ega haruldase liigiga, ei ole poegimiskoloonia asukoht
Ka põhineb liikide kaitse ennekõike looduslike elupaikade kaitsel. Ülejäänud ettepanekus nimetatud nahkhiireliikide puhul on tõendanud jõe kasutamine ainult lennukoridori ja toitumisalana. Enamikule alal esinevatest nahkhiireliikidest on Jägala jões ja mujal lähipiirkonnas olemas piisavad toitumisalad ja elupaigad.
lg 2 kohaselt tuleb II kaitsekategooria liikide puhul kaitse alla võtta 50% leiukohtadest. Kui
§-s 48 sätestatud nõue on täidetud, kaitstakse kaitsealadelt, hoiualadelt ning püsielupaikadest väljajäävaid kaitsealuseid liike
isendikaitse sätetega (
). Jägala jõe hoiualal registreeritud II kaitsekategooria nahkhiirte puhul on 50% kriteerium vastavalt nahkhiirlaste kaitse tegevuskavale täidetud. Kuigi LL inventuuri kohaselt on tegemist nahkhiirte olulise toitumisalaga, ei ole KKA eksperdihinnangust lähtuvalt antud piirkonnas toitumisalade nappust. Seevastu jõelist eluviisi eelistavatele liikidele (nt lõhe) pole läheduses alternatiivseid elupaiku. Eestis on ainult 11 lõhejõge, kusjuures kõikidel neil asuvad paisud ja/või paisutatud jõe osad. Jägala jõgi on potentsiaalilt Eesti üks lõherikkamaid jõgesid, mille taastamine elupaigatüübina jõed ja ojad on liigikaitseliselt äärmiselt oluline. Natura 2000 võrgustiku loodusalal võib eesmärgiks seatud loodusväärtuse kaitse lõpetada ainult lähtudes looduslikust arengust ja ökoloogilistest kaalutlustest (loodusdirektiivi art 9). Praegusel juhul ei ole pärast Jägala loodusala Natura 2000 võrgustiku alaks esitamist loodusala looduslikud olud muutunud. Eksperdihinnangust tulenevalt on ka hetkel degradeerunud väärtustel kõrge taastumispotentsiaal. Kuna Jägala jõe hoiuala kuulub Jägala loodusala koosseisus Natura 2000 võrgustiku alade hulka, tuleb alal muudele kaalutlustele (sh majanduslikud) eelistada looduskaitset. Seejuures ei ole Natura 2000 võrgustiku eesmärk kaitsta vaid olemasolevate liikide ja elupaikade soodsat seisundit, vaid vajadusel tuleb ka taastada liikide ja elupaikade soodne seisund. Ekspertiisi koostamine Keskkonnaameti poolt ei ole õigusvastane. Ekspertiis ei ole erapoolik. LL inventuuriga on arvestatud. 01.03.2017 toimus LL-ga konsultatsioon ka videosilla teel. Kaebuses viidatud AS Maves arvamus ega MM töö („Nahkhiirte detektor-uuring Jägala jõe alamjooksu piirkonnas 2018. aasta suvel“) vahearuanne ei lükka ümber eksperdihinnangus tehtud järeldusi. Sarnaselt LLi inventuurile keskendub ka MM oma töö vahearuandes Linnamäe paisjärve kohal toituvate ja lendavate nahkhiirte tuvastamisele. Samas on lisaks liikide tuvastamisele oluline ka küsimus, kuidas Linnamäe paisjärve füüsikaliste omaduste muutmine 4
Küll sätestavad
ja § 11ˡ kaitse alla võtmise või sellest keeldumise puhul haldusakti andmise kohustuse. Samas,
lg-st 4 tulenevalt eeldab menetluse algatamise otsustus sisulise hinnangu andmist sellele, kas loodusobjektil on kaitse alla võtmise eeldused ja kaitse alla võtmine oleks otstarbekas ehk otsustus vastab haldusakti tunnustele (HMS § 51). Kaebajal on kaebeõigus
Vajalik ei ole hinnata, kas kaebajal on kaebeõigus ka Århusi konventsiooni alusel.
lg 1 alusel esitatud kaebust saab põhistada argumentidega, mis seonduvad keskkonnakaitsega.
lg-d 3 ja 4 ei nõua, et ekspertiisi peab läbi viima taotluse põhjendustest tulenevalt liigieksperdina nahkhiirte uurija. Piisab, kui selline ekspert kaasatakse ekspertiisi koostamisse. Praegusel juhul on selline kaasamine toimunud, sest LL töö võeti arvesse ja temaga konsulteeriti. Asjaolu, et LL-le ei tutvustatud hiljem Keskkonnaameti eksperdihinnagut, ei oma olulist tähtsust. Keskkonnaameti ametnikke saab pidada pädevateks ja kvalifitseerituteks ning pole alust kahelda nende erapooletuses. Linnamäe hüdroelektrijaama töö jätkamiseks loodusdirektiivi art 6 lg 4 mõttes erakordselt tungivate majanduslike või sotsiaalsete põhjuste (avaliku huvi) olemasolu üle saab otsustada kaalutlusõiguse alusel pädev haldusorgan. Lõhejõgede nimekirjast väljaarvamine ei too automaatselt kaasa ala väljaarvamist Natura võrgustikust. Soodsa kaitsestaatuse taastamise kohustus tuleneb loodusdirektiivi art 1 alapunktist a, art 2 lg-st 2 ja art 3 lg-st 1. AS Maves eksperthinnangu järgi on loodusliku jõe ja lõheasurkonna taastamine Jägala jõel võimalik ja põhjendatud, kui lähtuda ainult looduskaitselistest eesmärkidest. See eeldab paisutuse kõrvaldamist. Käsitiivaliste kaitse ei pea toimuma tingimata hoiuala laiendamise ja kehtiva kaitse-eesmärgi muutmise kaudu. Seda kinnitas ka LL. Vastustaja ei otsustanud kaebaja ettepaneku alusel paisjärve ja hüdroelektrijaama likvideerimise üle. Isegi kui Linnamäe paisjärve pidada oluliseks käsitiivaliste toitumispaigaks ning toitumispaiga säilitamist liigi kaitse tegevuskava mõttes elupaiga tagamiseks, ei ohusta vastustaja keeldumine liigi säilimist. Kui vee-erikasutusloa menetluses peaksid selguma käsitiivaliste kohta uued olulised andmed, siis on vajadusel võimalik esitada
lg 1 alusel uus taotlus ning need andmed tuleks igal juhul võtta arvesse loamenetluses. Nii LL kui MM ettepanekud käsitiivaliste kaitseks on seotud paisjärve (senise veekogude süsteemi) säilitamisega. Kohtuistungil ülekuulatud LL ütlustest ei ilmnenud, et käsitiivaliste kaitseks peaks moodustama või laiendama hoiuala olukorras, kus Linnamäe paisjärv eksisteerib. Halduskohus nõustus vastustaja põhjendustega, et ka Jägala jõe looduslikku sängi viimisel ei väheneks nahkhiirte arvukus, sest neil on piisav toitumisala. Nahkhiired kuuluvad II kaitsekategooriasse, kuid kõigi nahkhiireliikide seisund ei ole ühesugune. Vastustaja on sellega arvestanud. Keskkonnaameti eksperdihinnangus on välja toodud nahkhiirte kaitse õiguslik regulatsioon, sh loodusdirektiivis sätestatu. Viidates loodusdirektiivi art-le 12, on märgitud, et toitumisala kaitsmise kohustust sellest ei tulene. Veekogu kohal toitumist eelistavate liikidena 5
kohane kaitsemeede. MM looduskaitselise uurimistöö kokkuvõte valmis pärast vaidlustatud käskkirja andmist, kuid selle järeldused ei lükka ümber vastustaja käskkirja järeldusi. Ka MM uurimistöö ei tõenda, et Linnamäe paisjärve läheduses oleksid tiigilendlaste piiritletud varje- ja pesitsuspaigad või teiste leitud liikide suvekoloonia varjepaigad. LL märkis istungil, et tema ega MM pole tiigilendlase poegi vaidlusalusel alal tuvastanud. Ka juhul, kui lähtuda MM oletusest, et isendite rohkuse põhjal võiks eeldada, et suvekolooniad piirkonnas kusagil paiknevad, ei nähtu, et Linnamäe paisjärve muutmine tagasi jõeks ohustaks liigi soodsa seisundi tagamist ja isendikaitse ei oleks meetmena piisav. Vastustaja väitel oleks Linnamäe paisjärve likvideerimisel jõe laius Jägala joast allavoolu valdavalt üle 20 m ja pärast Linnamäe paisu enne suudmeala üle 60 m. MM töö kohaselt on tiigilendlasele sobivad veekogud laiusega 20–100 m. MM ja LL on välja toonud, et veekohal toituvatele liikidele on lisaks oluline, et veekogu oleks taimestikuvaba ja enamvähem sileda pinnaga. Väidetud aga pole, et Linnamäe paisjärve allalaskmisel kaoksid kõik vaiksema vooluga jõeosad või taimestik hakkaks vohama ning jõgi muutuks suures ulatuses tiigilendlastele sobimatuks toitumiskohaks. Vastustaja on lähtunud liigi soodsa seisundi tagamisel
lg-st 2 (II kaitsekategooria liigi leiukohtadest vähemalt 50% kaitse alla võtmine) ja seda piisavalt põhjendanud. Kohtul pole alust pidada haldusorgani kaalutlusotsust õigusvastaseks ja otstarbekuse kaalutluse osas meelevaldseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. Jõelähtme valla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 30.04.2019 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Halduskohus leidis õigesti, et kaebajal on kaebeõigus. Kaebajal on aga õigus tugineda ka väidetele seoses energiajulgeoleku ja muinsuskaitsega. Vastustaja ei korraldanud
Keskkonnaameti koostatud ekspertiisis ei ole analüüsitud, kas esinevad
lg-s 1 sätestatud eeldused, mis õigustaksid piirkonna kaitse alla võtmist nahkhiirte kaitsmise eesmärgil. Dokumenti „Eksperthinnang Jägala jõe hoiuala laiendusala kaitse alla võtmisele ja kaitse-eesmärkide muutmisele“ ei ole koostanud nahkhiirte asjatundjad ja neid ei ole sinna ka kaasatud. See dokument on vastuolus nahkhiirte uurijate LL ja MM seisukohtadega. Suhtlemine veebi kaudu LL-ga ei olnud piisav. LL ütluste kohaselt ei ole teda dokumendi koostamisse kaasatud, koostajad ei ole nahkhiirte eksperdid, dokumendis ei ole mitmel korral nahkhiirte ökoloogiast aru saadud, termineid on kasutatud valesti ja LL-ga toimunud suhtlust on protokollitud valesti. LL kinnitusel oleks ta teinud dokumendis mitmeid kommentaare, kui ta oleks saanud sellega tutvuda. Tema arvates oleks eksperthinnangus tulnud käsitleda kõiki piirkonnas avastatud 6
lg 1 järgi on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldus selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Samuti võetakse loodusobjekt kaitse alla juhtudel, kui see on vajalik nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta rakendamiseks. Need tingimused ei ole kumulatiivsed (Riigikohtu halduskolleegiumi lahend asjas nr 3-17-563, p 8). 9. Keskkonnaministeerium palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde. Kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse hindamisel tuleb hinnata, kuidas ala kaitsmine aitab kaasa liigi soodsa seisundi tagamisele.
lg-st 2 tulenevalt on liigi soodsa seisundi seisukohast olulised ennekõike liigi looduslikud elupaigad. Tehiskeskkondade seisund sõltub nende korrashoiust ning pole liigi pikaajalise säilimise seisukohast sama olulised kui looduslikud elupaigad. Hinnata tuleb liigi seisundit kogu Eestis, mitte vaid üksikus elupaigas. Linnamäe paisjärves ei saa välja kujuneda tasakaalus ökosüsteemi, sest hüdroenergia tootmiseks on vaja aeg-ajalt paisjärve puhastada ja selleks tühjendada. Seda tehti nt 2011. aastal. Jägala jõge ja Linnamäe paisjärve kasutavad mitmed nahkhiireliigid vaid toitumisalana ning varje- ja pesitsuspaiku seal leitud ei ole. Nahkhiirlaste kaitse tegevuskava kohaselt on nahkhiirte soodsa seisundi tagamise seisukohast kriitiline just talvituspaikade ning suviste varjepaikade kaitse. Toitumisalade puudust või kvaliteeti ei ole nahkhiirlaste kaitse tegevuskavas nahkhiireliikide säilimise ohuteguriks peetud. Nii LL kui MM pidasid piirkonda nahkhiirtele väga oluliseks suviseks elupaigaks. Viimane tegi ettepaneku Jägala jõel ja Jõelähtme jõel leiduvate paisjärvede säilitamiseks, kuid uurimisala tähtsus laiemalt ei ole käsitlemist leidnud. Kumbki neist ekspertidest ei ole käsitlenud uurimisala tähtsust laiemalt ja ala olulisust liikide soodsa seisundi saavutamise seisukohast. Ühegi kaebaja ettepaneku puhul ei ole kaitse alla võtmise menetluse algatamisest keeldumist põhjendatud sellega, et eksisteerib mõni teine, olulisem kaitseväärtus. Seetõttu pole vaja ka hinnata, kas loodusdirektiiv võimaldab eelistada üht kaitseväärtust teisele. Apellanti huvitav laiapõhjaline kõiki asjakohaseid loodusväärtusi ja mõjusid kaaluv otsustus tehakse Wooluvabrik OÜ vee erikasutusloa taotluse menetluses, milles keskkonnamõju hindamine ei ole veel lõppenud. Loodusdirektiivi IV lisas liigi nimetamine ei tähenda automaatselt, et tegemist on ohustatud ja haruldase liigiga ning liigi kaitsmine hoiualal on põhjendatud. Loodusdirektiivi eesmärk ei ole anda hinnanguid liikide harulduse või ohustatuse kohta. Loodusdirektiivi art 12 keelab IV lisas nimetatud liikide e isendite tahtliku püüdmise ja tapmise, tahtliku häirimise eelkõige nende paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal, samuti munade tahtliku hävitamise või loodusest võtmise ning paljunemis- või puhkepaikade 9
lg 1 alusel tehtud loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku kohta tehtud otsuse vaidlustamisel kaebeõiguse küsimust. Riigikohus selgitas kokkuvõtlikult järgmist.
lg 1 sätestab igaühe õiguse esitada ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. See säte annab ettepaneku esitajale subjektiivse õiguse ning see õigus on kohtulikult kaitstav.
Siiski oleks ettepaneku esitamise õigus moonutatud, kui ettepanek jäetaks üldse vastuseta või ilma igasuguste põhjendusteta läbi 1 Kättesaadav arvutivõrgus http://k6k.ee/keskkonnaseadustik/4-ptk/1-jagu/pg-23. 10
lg-tes 3-5 sätestatud ekspertiisi läbiviimise, eksperdi arvamuse saatmise ja kaitse alla võtmise menetluse algatamise kohustus on üks osa loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluskorrast. Need sätted ei anna aga ettepaneku esitajale subjektiivset õigust, mille kaitsmiseks oleks võimalik pöörduda kohtusse.
lg-s 1 nimetatud ettepaneku esitamise järel ei ole koostatud ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku. See seisukoht, millele kaebaja oma kaebeõiguse põhistamisel samuti tugineb, ei ole praeguse asja lahendamisel asjassepuutuv. Praegusel juhul ei ole vaidluse ese loodusobjekti kaitse alla võtmise kohta antud haldusakt, millega piiratakse kaebaja muid subjektiivseid õigusi peale ettepanekule vastuse saamise õigus. Kaebeõiguse ulatust selles Riigikohtu lahendis ei selgitata ning see ei olnud viidatud kohtuasjas ka vaidluse all. Nagu Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-68-11 selgitati, ei ulatu isiku
lg-st 1 tulenev subjektiivne õigus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.