) § 15 lg 5 p-s 4 toodud maksuvabastus. Tasumisele kuuluva tulumaksu arvutamisel võttis MTA arvesse isiku esitatud dokumentaalselt tõendatud kulud, tuues ära selgitused, miks kõiki esitatud kuludokumente ei saanud arvestada.
lg 5 p-s 4 sätestatud maksuvabastust, kuna kinnistu suurus oli vähem kui 0,25 hektarit ja see oli kaebaja omandis alates 2004. aastast ehk müügihetkeks kokku 12 aastat. Õige pole maksuhalduri seisukoht, et XXX kinnistul oli vaid vundament – seal oli ka väike hoone, mida kasutati 2004–2016 nagu suvilat. Kaebaja nõustub tulumaksu määramisega XXX kinnistuga hiljem liidetud 162 m2 suuruse kinnistuosa müügist saadud kasult
lg 6 alusel, kuna selle pinna müük oli tehtud vähem kui kahe aasta möödumisel omandamisest. 5. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata. Maksuhaldur ei jätnud tähelepanuta väikest hoonet, mida kaebaja sõnul kasutati 2004–2016 nagu suvilat. Kaebaja 18.08.2016 avalduste kohaselt ei olnud kinnistu hoonestatud, see ei olnud registreeritud ühegi isiku elukohaks ning katastriüksuse 16.09.2015 plaani kohaselt paiknes kinnistul vaid vundament ja puurkaev. Kuna võõrandamise hetkel paiknes kinnistul puurkaev ja varikatus, kinnistule plaanitavale eramule oli väljastatud ehitusluba ning ehitus oli alles algusjärgus, ei olnud tegu suvilaga. Maksuotsuses on põhjendatult järeldatud, et elamu vundament ei ole suvila ega aiamaja
lg 5 p 4 tähenduses, sest selle sätte kohaldamine eeldab, et ehitisregistris oleks ehitise nimeks suvila või aiamaja ning seda, et konkreetne hoone kinnistu võõrandamise hetkel ka tegelikult seal paikneks. Kinnistu oli kaebaja poolt eramu ehitamiseks planeeritud krunt, millele oli rajatud vundament ja taotletud ehitusluba eramu ehitamiseks. 4,8 m2 suurust varikatust ei saa pidada suvilaks või aiamajaks, millele kohalduks kaebaja viidatud maksuvabastus. Seetõttu ei oma määravat tähendust, et XXX kinnistu oli kaebaja omandis üle kahe aasta ja kinnistu suurus ei ületanud 0,25 hektarit. 2
lg-s 6 sätestatud võimaluse kohaldamisega ning nõustub tasuma tulumaksu XXX kinnistule liidetud 162 m2 suuruse kinnistu võõrandamisest saadud kasult, ei ole ka
lg-s 6 sätestatud tingimused täidetud.
lg 6 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et vaidlusaluse kinnisasja oluliseks osaks oleks eluruum, mida kaebaja kasutanuks oma elukohana. Kuna XXX kinnistu oli hoonestamata, siis puudus seal võimalus kasutada eluruumi. Kaebaja rajatud vundamendil elamine oleks ebausutav. Seetõttu ei esine kaebuse täpsustuses nimetatud ega seadusest tulenevaid võimalusi maksuvabastuse kohaldamiseks soovitud proportsionaalses ulatuses. Kinnistu võõrandamisest saadud kasu maksustamisel või maksuvabastuse kohaldamisel käsitletakse kinnistut kui tervikut. Samast põhimõttest lähtus kaebaja ka kuludokumente soetusmaksumuse hulka esitades, mistõttu sellest põhimõttest kõrvale kalduv kaebuse nõue on ühetaolise maksustamise põhimõttega vastuolus. 6. Tallinna Halduskohus jättis 17.10.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, nõustudes maksuotsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).
lg 1 p 3 kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tuluna kasu vara võõrandamisest (§ 15).
lg-st 1 tulenevalt maksustatakse tulumaksuga kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnisasja müügist või vahetamisest. Erandid vara võõrandamisel tulumaksu maksmise kohustusest on sätestatud
Muu hulgas näeb
lg 5 p 4 ette, et tulumaksuga ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui suvila või aiamaja vallasasjana või kinnisasja olulise osana on maksumaksja omandis olnud üle kahe aasta ning kinnistu suurus ei ületa 0,25 hektarit. Maksuvabastuse rakendamiseks peavad olema täidetud kõik sättes viidatud nõuded. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et võõrandatud kinnistu oli kaebaja omandis alates 2004. aastast ning kinnistu suurus ei ületanud võõrandamise hetkel 0,25 hektarit. Poolte vahel on erimeelsus selles, kas kinnistul asus võõrandamise hetkel suvila
lg 5 p 4 tähenduses.
lg 5 p-s 4 sätestatud tulumaksuvabastus on mõeldud selleks, et isikul, kellel on suvila näol teine elukoht, ei peaks selle võõrandamisel tasuma saadud kasult tulumaksu. Seega on sellise maksusoodustuse oluliseks eelduseks, et isik müüdud kinnisasjal asuvat hoonet ka tegelikult suvilana kasutas ning kasutust võimaldas konkreetne ehitis nii seisukorra, ehituskonstruktsiooni kui ka ruumijaotuse mõttes. XXX kinnistu müügilepingu p-st 1.3.11 nähtub, et riiklikusse ehitisregistrisse kantud andmete kohaselt oli võõrandamise hetkel kinnistuga seotud ehitamisel olev rajatis puurkaev, kasutusel olev hoone nimetusega varikatus ja eramu, millele oli väljastatud ehitusluba. Sama lepingu p-s 1.10.4 kinnitas müüja, et lepingu esemeks olev kinnistu oli hoonestamata, kinnistul asus vundament, olemas oli ehitusprojekt eramu ehitamiseks. Seega võõrandamise hetkel ei olnud kaebaja enda kinnitusel kinnistul aiamaja või suvilat, kuid lisaks eramu vundamendile paiknes seal varikatusena ehitisregistrisse kantud väike hoone.
lg 5 p 4 tähenduses aiamaja ja suvila ei ole samastatav igasuguse väikese hoonega. Suvila või aiamaja on hooajaliseks, meie kliimas suveajal kasutamiseks kohandatud hoone, millel võib olla kergem konstruktsioon ning väiksem soojapidavus kui elamul. 3
lg 5 p-s 4 sätestatud tulumaksusoodustus ja vara võõrandamiselt saadud kasult tuleb tasuda tulumaks. Kaebaja soovib alternatiivselt, et talle kohaldataks maksuvabastust tulenevalt
lg-st 6, kuid ka selle eeldused ei ole täidetud.
lg 6 kohaselt ei rakendata maksuvabastust rohkem kui ühe võõrandamise suhtes kahe aasta jooksul, kui sama paragrahvi lg-s 5 sätestatud maksuvabastuse aluseks on eluruumi kasutamine maksumaksja elukohana. Seega seadusandja on sidunud maksusoodustuse saamise võõrandatava eluruumi faktilise kasutamisega kuni võõrandamiseni, kusjuures kasutatav eluruum peab olema maksumaksja alaline või peamine elukoht. Müügilepingu p 1.8 kohaselt ei olnud XXX kinnistu puhul tegu ühegi isiku elukohaga. Lisaks oli kinnistu kaebaja kinnitusel võõrandamise hetkel hoonestamata, mistõttu ei olnud seda võimalik elukohana kasutada.
lg 1 ja § 38 lg 1 ning maksukorralduse seaduse (MKS) § 56 lg 2 kohaselt saab soetamismaksumusest või vara müügist saadud kasust maha arvata vaid dokumentaalselt tõendatud kulusid. Kirjalik kuludokument peab muu hulgas tõendama, et kulu on tehtud maksumaksja poolt. Dokumendist peab nähtuma kulutuse sisu, selle tegemise aeg ning raha maksja ja saaja. Enne maksukohustuse määramist on maksuhaldur kaebajale korduvalt selgitanud kinnisvara võõrandamisest saadud kasu maksustamise põhimõtteid ja palunud esitada parandusdeklaratsioon. Kaebajal paluti esitatud teavet täiendada ja olemasolevaid dokumentaalseid tõendeid vajadusel juurde esitada. Kaebaja esitas kuludokumente, millest osa ei vastanud eelpool kirjeldatud nõuetele. Kaebaja selgitas 15.03.2019 maksuhaldurile saadetud e-kirjas, et kuludokumente ei ole säilinud, kuna kaebaja ehitas oma tarbeks ja kulutused tehti sularahas. Kaebaja kohustus vastavate dokumentide säilitamiseks tulenes MKS § 56 lg-st 2 ja §-st 58 ning
Kuludokumentide puudumisel ei saa kulusid arvesse võtta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
Seega on tõendid asjakohased.
Kaebaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et maksuvabastuse taotlemise aluseks on asjaolu, et XXX kinnistul asus selle müügi hetkel kaebaja ehitatud aiamaja, mis oli üksiti kaebaja elukohaks. 15.
lg 5 p 4 järgi ei maksustata tulumaksuga kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui suvila või aiamaja vallasasjana või kinnisasja olulise osana on maksumaksja omandis olnud üle kahe aasta ning kinnistu suurus ei ületa 0,25 hektarit. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kõnealust tulumaksuvabastust saab kohaldada siis, kui müüdud kinnisasjal 5
19.
lg 5 p 1 järgi ei maksustata tulumaksuga kinnisasja võõrandamisest saadud kasu ka juhul, kui kinnisasja oluliseks osaks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma elukohana. Kuna XXX kinnistul ei asunud selle müügi hetkel suvilat, suvemaja või muud hoonet, mida oleks saanud kasvõi hooajalise elukohana kasutada, ei saa kohaldada ka
Asja lahendamisel ei ole määravat tähtsust sellel, et rahvastikuregistri andmetel oli kaebaja elukoht XXX kinnistul. Tulumaksuvabastus ei sõltu formaalsetest registrikannetest, vaid sellest, kas isik tegelikult kasutas eluruumi enne selle võõrandamist oma alalise või peamise elukohana (vt Riigikohtu 26.03.2009 otsus nr 3-3-1-209, p 12). 20. Kaebaja vaidlustab maksuotsust ka osas, mis puudutab vara müügist saadava kasu arvutamist. Kaebaja arvates oleks tulnud arvestada kõiki kaebaja poolt maksumenetluses esitatud kuludokumente, samuti oleks pidanud maksuhaldur tõendeid koguma omal algatusel. 1 https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/maainfo https://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id=UU41&user_id=at&punkt=546138,6561459&zoom=111.366906137555&setlegend=UU41_to po=0,UU41_orto=1,UU41_2002=0,UU41_2016=1&LANG=1 2 6
lg 1 kolmanda lause kohaselt on maksumaksjal õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud.
lg 1 järgi on soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud vahendustasud ja lõivud. MKS § 56 lg 2 teisest lausest tuleneb, et kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit. Viidatud sätetest tuleneb, et kasust saab maha arvata vaid dokumentaalselt tõendatud kulusid. Kirjalik kuludokument peab muu hulgas tõendama, et kulu on tehtud maksumaksja poolt. Dokumendist peab nähtuma kulutuse sisu, selle tegemise aeg ning raha maksja ja saaja (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus nr 3-17-1884, p 13).
lg-s 2, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud ka säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Füüsilised isikud peavad seega säilitama ja koguma tuludeklaratsiooni täitmiseks vajalikke andmeid. Seejuures tuleb arvestada, et vara soetamismaksumust tõendavate dokumentide säilitamisel ei ole kindlat tähtaega – soetamismaksumuse arvestamiseks peavad dokumendid olemas olema vara võõrandamise ajal (ja ka võimaliku maksu määramise aegumistähtaja jooksul). Kinnisvara näol on reeglina tegemist kõrge väärtusega varaga, mille puhul peaks isik arvestama selle võimaliku võõrandamisega, ning seda ka juhul, kui kinnisvara soetatakse isiklikuks kasutamiseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus nr 3-17-1884, p 14). 24. Eelneva põhjal jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 25. Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ning vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.