← Eesti

4-20-47/7

Obsah (4)§ 201§ 90§ 99§ 95

4-20-47 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2020, Tallinn Väärteoasja number 4-20-47 (2316,19,010269) Kohtunik Märt Toming Jitendra Ashok Banw

§ 201

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Kaebuse esitaja: Jitendra 38405200133; elukoht: xxxx. Ashok Banwari; ik: Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 korras RESOLUTSIOON 1. 2. 3. Rahuldada Jitendra Ashok Banwari kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti A H 12.12.2019 otsusele nr 2316,19,010269 Jitendra Ashok Banwari karistamises

§ 201

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti A H 12.12.2019 otsus nr 2316,19,010269 Jitendra Ashok Banwari karistamises

§ 201

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot osaliselt, s.o karistuse täitmise tähtaja osas. Muus osas jätta otsus muutmata ja tühistamata. Teha tühistatud osas uus otsus ja määrata vaidlustatud otsusega määratud rahatrahvi kogusummas 400 eurot tasumine KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 40 euro kaupa kuus, s.o rahatrahv tuleb täies ulatuses tasuda hiljemalt 28.11.2020 vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri

  1. 1
  2. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 29.01.
  3. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 28.02.
  4. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 29.02.
  5. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti A H 12.12.2019 otsusega nr 2316,19,010269 karistati Jitendra Ashok Banwari

§ 201

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot, selles, et Jitendra Ashok Banwari 23.11.2019 kell 20:43 Tallinnas, Kentmanni tn 6 juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik

§ 90

lg 1 p 1 nõuet ning pani toime

§ 201lg 1 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isik alljärgneva kaebuse Tegi vea, mida enam ei korda. Tänaseks on tal füüsilisel kujul olemas uus siseriiklik juhiluba ja rahvusvaheline juhiluba, lisaks on ta võtnud 21 sõidutundi autokoolis ning sooritanud teooriaeksami. Palub võimalust tasuda trahv osade kaupa. Soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht 23.11.2019 koostas Põhja prefektuuri Kesklinnas politseijaoskonna patrullpolitseinik V K väärteoprotokolli nr AB

  1. Protokolli kohaselt juhtis Jitendra Ashok Banwari nimetatud kuupäeval kella 20:43 ajal mootorsõidukit xxxx, registreerimisnumbriga xxxxC, omamata vastava kategooria juhtimisõigust. Kontrollimisel esitas ta Genfi
  2. aasta teeliikluse konventsiooni osariigi juhiloa. Juht esitas India juhiloa ilma rahvusvahelise juhilaota või notariaalselt kinnitatud tõlketa. Kaebuses Harju Maakohtule palub J. A. Banwari vähendada temale määratud trahvisummat või võimalust tasuda rahatrahv ositi. Menetlusalune isik selgitab, et tegi vea, mida enam ei korda. Tänaseks on tal füüsilisel kujul olemas uus siseriiklik juhiluba ja rahvusvaheline juhiluba, lisaks on ta võtnud 21 sõidutundi autokoolis ning sooritanud teooriaeksami. Menetlusalune isik on uue juhiloa ja rahvusvahelise juhiloa olemasolu tõendamiseks esitanud koopiad eelmainitud dokumentidest. Koopiatelt nähtub, et mõlemad dokumendid on väljastatud 17.12.
  3. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et J. A. Banwari süüline käitumine

§ 90

lg 1 p 1 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 201lg 1 järgi. Menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu on õigusvastane ja Kar

S § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. 2

§ 90

lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust.

§ 201

lg 1 sätete kohaselt karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.

§ 99lg l1 sätestab, et Viini 1968.

aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiloa ja Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiloa kanded peavad olema tehtud ladina trüki- või kirjutuskirjas või ladina kirja translitereeritud. Juhiloale peab olema kantud mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on.

§ 99

lg 12 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 11 nimetatud nõuetele mittevastav Viini

  1. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba ja Genfi
  2. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba kehtivad ainult koos rahvusvahelise juhiloaga või notariaalselt kinnitatud tõlkega, kui juhiloale on kantud mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on. Materjalide juurde lisatud koopiatelt nähtub, et menetlusalune isik esitas 23.11.2019 kontrollimisel juhtimisõiguse tõendamiseks India Vabariigi Gujarati osariigi juhiloa. Rahvusvahelist juhiluba isikul esitada ei olnud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et India Vabariigi siseriiklik juhiluba kehtib juhtimisõigust tõendava dokumendina Eestis vaid koos rahvusvahelise juhiloaga. Kuivõrd menetlusalusel isikul 23.11.2019 kell 20:43 mootorsõidukit xxxx, registreerimismärgiga xxxx, juhtides ei olnud liiklusjärelevalve teostajale esitada rahvusvahelist juhiluba, puudus tal õigus Eestis mootorsõidukit juhtida ning ta pani seega toime

§ 201lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati kaebajat juhindudes Kar

S § 47 lõikest 1,

§ 201lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o. 400 eurot. Vastavalt Kar

S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone mõistetakse karistus. Menetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud KarS § 57 ja 58 tulenevate karistust kergendavate ega raskendavate asjaolude esinemine. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud, et määratav karistus peab mõjutama süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ning arvestab ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liiklusreeglite eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Tulenevalt eeltoodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et J. A. Banwari karistamine rahatrahviga

§ 201lg 1 alusel 100 trahviühiku ulatuses on õiglane ja proportsionaalne isiku süüga.

Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja ei ole vastu, kui kohus määrab Jitendra Ashok Banwari'le määratud rahatrahvi tasumisele ositi, järgides KarS § 66 lg 2 ja 3 sätestatut. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on andnud teada, et soovib väärteoasja lahendamist kirjalikus menetluses. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse 3 tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt

§ 201

lg 1 ettenähtud süüteo toimepanemist, kuivõrd menetlusalune isik rikkus

§ 90

lg 1 p 1 sätestatud keeldu.

§ 201

lg 1 kohaselt on karistatav mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt. Kuivõrd väärteoprotokolli kohaselt heidetakse Jitendra Ashok Banwarile ette mootorsõiduki juhtimist ilma juhtimisõiguseta, siis analüüsib kohus, kas Jitendra Ashok Banwari on 23.11.2019 juhtinud mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta. Liiklusseaduse § 94 lg 1 kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud, või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Liiklusseaduse § 96 lg 1 kohaselt peab mootorsõidukijuhil olema kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument. Juhtimisõigust tõendavateks dokumentideks on esmane juhiluba, juhiluba,

§-s 95 nimetatud piiratud juhtimisõigusega juhiluba, välisriigi pädeva asutuse väljastatud rahvusvaheline juhiluba koos siseriikliku juhiloaga või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba asendav dokument. Isikul võib olla ainult üks kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument. Liiklusseaduse § 96 lg 2 kohaselt tõendatakse juhtimisõigust liiklusregistri andmete alusel või

§ 95lõikes 1 nimetatud juhtimisõigust tõendava dokumendi alusel.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt peatati Jitendra Ashok Banwari juhitud sõiduk 23.11.2019 kell 20:43 Kentmanni tn 6 juures kinni. Juhi andmete kontrollimisel tuvastati, et menetlusalusel isikul puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus Eesti Vabariigis. Maanteeameti liiklusbüroo andmebaasi andmetest nähtuvalt Jitendra Ashok Banwaril Eesti Vabariigis 23.11.2019 seisuga juhtimisõigust ei olnud. Tunnistaja I Ki ütluste kohaselt, olles 23.11.2019 tööl Tallinnas patrullis, märkas ta koos teise patrullpolitseinikuga sõidukit xxxx reg.märgiga xxxC. Sõiduk oli Kentmanni 6 juures ja liikus Kentmanni 10 suunas. Nad peatasid sõiduki ning juhiks osutus Jitendra Ashok Banwari (India kodanik). Isikul ei olnud vastava kategooria juhtimisõigust. Isik esitas Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osariigi juhiloa. Esitas India juhiloa ilma rahvusvahelise juhiloata või notariaalselt kinnitatud tõlketa. Liiklusseaduse (edaspidi

) § 99 lg 1 ja lg 11 alusel kehtib Eestis Genfi

  1. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba, kui osalisriigis väljastatud juhiloa kanded on tehtud ladina trüki- või kirjutuskirjas või ladina kirja translitereeritud. Juhiloale peab olema kantud mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on. 4 India Vabariik ei ole Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriik ega Šveitsi Konföderatsioonis. Vastavalt ÜRO rahvusvaheliste lepingute kogule, on India ühinenud Genfi
  2. aasta teeliikluse konventsiooniga
  3. märtsil
  4. Tunnistaja ülekuulamise protokolli juurde on esitatud fotokoopia Jitendra Ashok Banwarile väljastatud juhiloast, millest nähtub, et Jitendra Ashok Banwari juhiluba on väljastatud Gujarat osariigi poolt, mis on India läänepoolseim osariik. Dokumendi kanded on tehtud ladina tähtedega ja inglise keeles. Dokumendil on kirje „is licenced to drive MC EX50CC WI GR“, kuid dokumendile ei ole lisatud selgitust selle tähenduse kohta. Samuti puudub juhiloal kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on. Seega, kuigi juhiloa on väljastanud Genfi
  5. aasta konventsiooni liikmesriik, kanded on tehtud ladina trükikirjas, ei ole juhiloale kantud mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähist ja kirjeldust, mille juhtimisõigus isikul on. Järelikult ei vasta Jitendra Ashok Banwari juhiluba

§ 99lg 11 nõuetele.

Samas on kohtuväline menetleja ekslikult leidnud, et

§ 99lg 12 kohaselt Genfi 1949.

aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba kehtib ainult koos rahvusvahelise juhiloaga või notariaalselt kinnitatud tõlkega.

§ 99

lg 12 sätestab, et

§ 99lõikes 11 nimetatud nõuetele mittevastav Viini 1968.

aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba ja Genfi

  1. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba kehtivad ainult koos rahvusvahelise juhiloaga või notariaalselt kinnitatud tõlkega, kui juhiloale on kantud mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on. Kui Genfi
  2. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba vastab

§ 99

lg 11 kõigile nõuetele, siis rahvusvahelist juhiluba või notariaalselt kinnitatud tõlget esitada vaja ei ole. Seega, kuna antud juhul ei vastanud menetlusaluse isiku India siseriiklik juhiluba

§ 99

lg 11 sätestatud nõuetele, kohaldusid

§ 99

lg 12 nõuded ja kuna puudus ka rahvusvaheline juhiluba või notariaalselt kinnitatud tõlge, siis leiab kohus, et Jitendra Ashok Banwaril puudus Eestis juhtimisõigus Indias väljastatud ja liiklusjärelevalve käigus ametnikule esitatud juhiloa alusel. Seega on väärteoasjas kogutud tõenditega tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kuivõrd Jitendra Ashok Banwaril puudus rahvusvaheline juhiluba või notariaalselt kinnitatud tõlge juhiloast, siis tema Indias väljastatud siseriiklik juhiluba Eestis ei kehtinud ja see juhiluba juhtimisõigust Eesti Vabariigis ei andnud. Seetõttu pani menetlusalune isik mootorsõidukit juhtides toime

§ 90lg 1 p 1 sätestatud keelu rikkumise.

Kohtu hinnangul on selliselt käitudes Jitendra Ashok Banwari toime pannud

§ 201lg-s 1 ettenähtud väärteo.

Jitendra Ashok Banwari on kohtuvälises menetluses andnud ütlusi ning öelnud, et ta ei teadnud, et India juhiloaga ei või Eesti Vabariigis sõidukit juhtida. Samas on ta andnud ütlusi, mille kohaselt ta püüdis saada rahvusvahelist juhiluba Indiast ning kaebuses märkis menetlusalune isik, et tegi vea, mida enam ei korda. Järelikult tundis kaebuse esitaja huvi selle vastu kas välisriigis on India siseriikliku juhiloaga õigus sõidukit juhtida ning kuigi tal rahvusvahelist juhiluba sõiduki juhtima asumise ajaks saada ei õnnestunud, oli ta sõidukit juhtima asudes teadlik, et tal puudub Eesti Vabariigis sõiduki juhtimiseks vajalik juhtimisõigus. Kaebusele lisatud rahvusvahelise juhiloa koopiast nähtuvalt väljastati kaebuse esitajale rahvusvaheline juhiluba 17.12.2019, s.o kolme nädala möödudes väärteo toimepanemisest ja nädala möödudes kohtuvälise menetleja otsuse koostamisest. Seega teadis kaebuse esitaja, et lisaks Indias väljastatud juhiloale peab tal olema esitamiseks ka rahvusvaheline juhiluba, mida talle väärteo toimepanemise hetkeks veel väljastatud ei olnud. Järelikult pani Jitendra Ashok Banwari väärteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb toime teo kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta 5 kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus

§ 90

lg 1 p 1 sätestatud keeldu ning pani sellega toime

§ 201lg 1 ettenähtud väärteo.

Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 201lg 1 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Samuti on tuvastatud, et menetlusalune isik juhtis sõidukit isikuna, kellel puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Seega on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 201lg 1 järgi (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 201

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot.

§ 201

lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, s.o kuni 800 eurot või aresti kuni 30 päeva. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Sellest tulenevalt kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Jitendra Ashok Banwari süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning Jitendra Ashok Banwari pani antud väärteo toime tahtlikult, täpsemalt kavatsetult, mis on kõige raskem väärteo toimepanemise vorm, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku suuremale süüle. Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtu hinnangul ei esine. Seega on isiku süü keskmine, millele vastab keskmises määras karistus. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Arvestades seda, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad liiklusalased rikkumised Eesti Vabariigis, siis saab karistuse määrata ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on proportsionaalne toimepandud teoga ja süüdlase isikuga. 6 Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning siia alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures võib mootorsõiduki juhina liikluses osaleda vaid isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Kaebuse esitajal see õigus puudus. Kuigi kaebuse esitaja on õigustanud end sellega, et tal oli võtnud 21 õppesõidu tundi autokoolist ja teinud ära teooriaeksami, leiab kohus, et kaebuse esitaja ei ole pädev oma sõiduoskusele hinnangut andma, kuivõrd seda teeb vastava koolituse saanud eksamineerija ja selleks, et juhina liikluses osaleda, peab kaebuse esitaja ka oma sõiduoskusi ja liiklusalaseid teadmisi tõestama selleks ettenähtud korras, mille järgselt võidakse talle omistada ka juhtimisõigus. Asjaolu, et isik võttis sõidutunde, sooritas teooriaeksami ning et tal on tänaseks olemas uus siseriiklik juhiluba ja rahvusvaheline juhiluba, ei välista tema teo õigusvastasust, kuna teo toimepanemise ajal isikul vastava mootorsõiduki kategooria juhtimisõigus puudus. Senikaua, kuni tal see õigus puudus, puudus tal ka õigus juhina liikluses osaleda. Seega kui liikluses peetakse kinni ja karistatakse isikuid, kes osalevad liikluses juhina selleks õigust omamata, tagatakse ka teiste liiklejate turvatunnet, millega tagatakse ka liikluskord. Käesoleval juhul teadis kaebuse esitaja, et tal juhtimisõigus puudub nagu ka seda, et selline käitumine on karistatav, mistõttu juhina liikluses osaledes seadis ta ohtu nii ennast kui ka teisi liiklejaid, eirates seejuures teadlikult kõige elementaarsemat liiklusseaduses sätestatud keeldu ning pidi arvestama ka sellega, et keelu rikkumisele järgneb karistus. Seega, arvestades kaebuse esitaja keskmist süüd, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, eri- ja üldpreventiivseid eesmärke, siis on määratud karistuse määr ettenähtud sanktsiooni keskmises määras täielikult põhjendatud ning kohus ei pea võimalikuks seda vähendada. Lisaks on kaebuse esitaja palunud määrata rahatrahvi tasumine ositi kuna menetlusalusel isikul ei ole võimalik korraga rahatrahvi täies ulatuses tasuda. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Seega saaks rahatrahvi ositi määramist kohaldada vaid juhul, kui kohtuväline menetleja või kohus teeb esimese karistusotsuse. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada rahatrahvi ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul ei ole menetlusalune isik kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitanud, s.t kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Kuigi kohtule vastavaid tõendeid ei esitatud, siis arvestades trahvisumma suurust ja menetlusaluse isiku soovi tasuda trahv osade kaupa, siis leiab kohus, et on võimalik, et kaebuse esitaja sissetulek ei pruugi rahatrahvi ühekordseks tasumiseks olla piisav ja kaebuse esitajale võib siiski võimaldada trahv tasuda 10 kuu jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisulise tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse sisu osas tühistamiseks ja muutmiseks, kuid kohus peab võimalikuks põhikaristuse täitmise tähtaja osas otsus tühistada ja muuta ning uue otsusega määrata rahatrahvi tasumine ositi. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.