KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-1279 Haldusasi Xi kaebus Maksu- ja Tolli

) § 15 lg 5 punktis 4 toodud maksuvabastus. 2.

1. Maksuotsuse koostamise ajaks ei parandatud X
2. aasta tuludeklaratsiooni ega deklareerinud kasu vara võõrandamisest, mistõttu arvutas maksuhaldur lähtuvalt maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 92 lg 1 punktist 2 Xi poolt vara võõrandamisel saadud kasu ja tasumisele kuuluva tulumaksu. Tasumisele kuuluva tulumaksu arvutamisel võeti arvesse isikuk esitatud dokumentaalselt tõendatud kulud ning selgitati põhjuseid miks kõiki esitatud kuludokumente ei saadud arvestada.
3. X esitas 21.05.2019 maksuotsusele vaide, mille maksuhaldur jättis 11.06.2019 vaideotsusega nr 6-1/4392-2 (edaspidi vaideotsus) rahuldamata.
4. X esitas 05.07.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse ning 17.07.2019 kaebuse täpsustuse, milles kaebaja avaldas, et nõustub Sadama kinnistu võõrandamise maksustamisega 162 m2 suuruses osas, mis proportsionaalseks oleks 337,46 eurot, ning soovis maksuotsuse ja vaideotsuse tühistamist. Kohus võttis 30.07.2019 määrusega kaebuse menetlusse nõuetes tühistada maksuotsus ja vaideotsus tervikuna. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5. Kaebaja seisukoht 5.
6. Kaebaja hinnangul on maksukohustuse määramine 2972,60 euro ulatuses põhjendamatu. Kinnistu maksustamisel tuleb kohaldada

§ 15

lg 5 punktis 4 sätestatud maksuvabastust, kuna kinnistu suurus oli vähem kui 0,25 hektarit ja see oli kaebaja omanduses alates

1. aastast ehk müügihetkeks kokku 12 aastat. Kaebaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et Sadama kinnistul oli vaid vundament. Kinnistule olid ehitatud rajatised ja ehitised, mida kasutati isiklikult. Maksuhaldur on tähelepanuta jätnud, et lisaks vundamendile oli kinnistul ka väike hoone, mida kasutati 2004–2016 nagu suvilat. 5.
2. Täpsustatud nõudes möönab kaebaja, et nõustub tulumaksu määramisega Sadama kinnistule hiljem liidetud 162 m2 suuruse kinnistuosa müügist saadud kasult lähtuvalt

§ 15

lg-st 6, kuna selle pinna müük oli tehtud vähem, kui kahe aasta möödumisel omandamisest. 5.3. Maksuamet peab samuti järgima Eesti elanike seadusi ja õigusi. Praegu on tegemist seaduse ja inimõiguste rikkumistega. 2

§ 15

lg 5 punkti 4 tähenduses.

§ 15

lg 5 punkti 4 kohaldamine eeldab, et ehitisregistris oleks ehitise nimeks suvila või aiamaja ning seda, et konkreetne hoone tegelikult ka kinnistu võõrandamise hetkel seal paikneks. Kinnistu näol oli tegemist kaebaja poolt eramu ehitamiseks planeeritud krundiga, millele oli rajatud vundament ja taotletud ehitusluba eramu ehitamiseks. Kuna kinnistu oli võõrandamise hetkel hoonestamata, siis oli täitmata ka maksuvabastuse kohaldamiseks vajalik eeldus ehk suvila või aiamaja olemasolu kinnisasja olulise osana. Samuti eeldab

§ 15lg 5 punkt 4, et suvilat või aiamaja oleks võimalik eesmärgipäraselt kasutada.

4,8 m2 suurust varikatust ei saa pidada

§ 15

lg 5 punkti 4 tähenduses suvilaks või aiamajaks, millele kohalduks kaebaja viidatud maksuvabastus. Seetõttu ei oma määravat tähendust ka olukord, et Sadama kinnistu oli kaebaja omandis üle kahe aasta ja kinnistu suurus ei ületanud 0,25 hektarit. 6.

1. Maksuotsuses analüüsiti kaebaja esitatud dokumente ning põhjendati millised dokumentaalselt tõendatud kulud ja mis summas ning miks on Sadama kinnistu võõrandamisest saadud kasu arvutamisel arvesse võetud. Samuti on maksuotsuses ära näidatud tulumaksu määramise metoodika, mida kaebaja sisuliselt ei vaidlusta. Seega on maksuotsus piisavalt motiveeritud. Enne maksukohustuse määramist selgitati kaebajale korduvalt kinnisvara võõrandamisest saadud kasu maksustamise põhimõtteid ja paluti esitada parandusdeklaratsioon. Samuti paluti kaebajal korduvalt esitatud teavet täiendada ja olemasolevaid dokumente võimalusel juurde esitada. Kaebaja on seda teinud ja esitatut on maksuotsuses piisavalt arvestatud. 6.
2. Kuigi kaebaja märkis oma kaebust täpsustades, et ta on nõus

§ 15

lg-s 6 sätestatud võimaluse kohaldamisega ning nõustub tasuma tulumaksu Sadama kinnistule liidetud 162 m2 suuruse kinnistu võõrandamisest saadud kasult, siis ei ole ka

§ 15

lg-s 6 sätestatud tingimused täidetud.

§ 15

lg 6 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et vaidlusaluse kinnisasja oluliseks osaks oleks eluruum, mida kaebaja kasutanuks oma elukohana. Kuna Sadama kinnistu oli hoonestamata, siis puudus seal võimalus kasutada eluruumi. Kaebaja rajatud vundamendil elamine oleks ebausutav. Seetõttu ei esine kaebuse täpsustuses nimetatud ega seadusest tulenevaid võimalusi maksuvabastuse kohaldamiseks soovitud proportsionaalses ulatuses. Kinnistu võõrandamisest saadud kasu maksustamisel või maksuvabastuse kohaldamisel käsitletakse kinnistut kui tervikut. Samast põhimõttest lähtus kaebaja ka kuludokumente soetusmaksumuse hulka esitades, mistõttu sellest põhimõttest kõrvale kalduv kaebuse nõue on ühetaolise maksustamise põhimõttega vastuolus. 6.4. Põhjendatud ei ole kaebaja avaldus, et tegemist on seaduse ja inimõiguste rikkumisega. Arvestades asjas kogutud andmeid ja sisuliselt ühe tehingu fakti on kaebaja maksumenetlus läbi viidud võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi. Järgitud on haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagatud oli menetlusosalise õiguste kaitse. Kaebaja vastupidine hinnang on alusetu. Asjas kogutud tõendid olid piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma. MKS § 150 lg 1 näeb ette, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Vastupidiselt kaebuses väidetule, leiab vastustaja, et kontrolli 3

§ 15lg-st 1.

Puuduvad maksustamist välistavad asjaolud. Maksuhaldur on maksu määramisel kasust maha arvanud kõik dokumentaalselt tõendatud kulud, mis olid mõistetavad vara soetamismaksumusena

§ 38lg 1 tähenduses.

Kaebajale koostatud maksuotsus on õiguspärane, selge ning motiveeritud. Kuna vaideotsus ei riku kaebaja õigusi vaideesemest sõltumatult ja kaebusest sellekohased vastuargumendid puuduvad, on vaideotsus õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED 7. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub maksuotsuses ja vaideotsuses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid otsuses korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist. 8.

§ 12

lg 1 punkti 3 kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tuluna kasu vara võõrandamisest (§ 15).

§ 15

lg-st 1 tulenevalt maksustatakse tulumaksuga kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnisasja müügist või vahetamisest. Erandid vara võõrandamisel tulumaksu maksmise kohustusest on sätestatud

§ 15lg-tes 4 ja 5.

Muu hulgas näeb

§ 15

lg 5 punkt 4 ette, et tulumaksuga ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui suvila või aiamaja vallasasjana või kinnisasja olulise osana on maksumaksja omandis olnud üle kahe aasta ning kinnistu suurus ei ületa 0,25 hektarit. Maksuvabastuse rakendamiseks peavad olema täidetud kõik sättes viidatud nõuded.

1. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et võõrandatud kinnistu oli kaebaja omandis alates
2. aastast ning kinnistu suurus ei ületanud võõrandamise hetkel 0,25 hektarit. Poolte vahel on erimeelsus selles, kas kinnistul asus võõrandamise hetkel suvila

§ 15lg 5 punkti 4 tähenduses.

10.

§ 15

lg 5 punktis 4 sätestatud tulumaksuvabastus on kohtu hinnangul mõeldud selleks, et isikul, kellel on suvila näol teine elukoht, ei peaks selle võõrandamisel tasuma saadud kasult tulumaksu. Seega on sellise maksusoodustuse oluliseks eelduseks, et isik müüdud kinnisasjal asuvat hoonet ka tegelikult suvilana kasutas ning et seda võimaldas konkreetne ehitis nii seisukorra, ehituskonstruktsiooni kui ruumijaotuse mõttes (Tallinna Halduskohtu 23.11.2016 otsus nr 3-16-822, punkt 18). Sadama kinnistu müügilepingu punktist 1.3.11 nähtub, et riiklikusse ehitisregistrisse kantud andmete kohaselt oli võõrandamise hetkel kinnistuga seotud ehitamisel olev rajatis puurkaev, kasutusel olev hoone nimetusega varikatus ja eramu, millele oli väljastatud ehitusluba. Sama lepingu punktis 1.10.4 kinnitas müüja, et lepingu esemeks olev kinnistu oli tegelikkuses hoonestamata, kinnistul asus vundament, olemas oli ehitusprojekt eramu ehitamiseks. Seega võõrandamise hetkel kaebaja enda kinnitusel kinnistul aiamaja või suvilat ei olnud, kuid lisaks eramu vundamendile paiknes seal varikatusena ehitisregistrisse kantud väike hoone. 1 Maksuhalduri lisa 5 4

§ 15

lg 5 punkti 4 tähenduses aiamaja ja suvila ei ole samastatav igasuguse väikese hoonega. Suvila või aiamaja on hooajaliseks, meie kliimas suveajal kasutamiseks kohandatud hoone, millel võib olla kergem konstruktsioon ning väiksem soojapidavus kui elamul. Maksuvabastuse eelduste täitmiseks on lisaks oluline, et sellist hoonet ka tegelikkuses suvilana kasutati. Kaebaja väide hoone kasutamise kohta suvilana on üldsõnaline, kaebaja ei ole maksuega kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks hoone tegelikku funktsiooni suvila või aiamajana. Ehitisregistri andmete kohaselt oli Sadama kinnistul paikneva varikatuse näol tegemist hoonega, mille kasutamise otstarbeks oli märgitud majapidamishoone ning mille kasulik pind oli 3,2 m2. Arvestades hoone suurust ning kasutusotstarvet, on kohtu hinnangul ebausutav, et selline hoone sai täita suvila funktsiooni ning kaebaja seda ka tegelikkuses selleks kasutas. Kuna kaebaja ei ole kohtu hinnangul vaidlusalust hoonet tegelikkuses oma suvila või aiamajana kasutanud, ei kohaldu talle

§ 15

lg 5 punktis 4 sätestatud tulumaksusoodustus ja vara võõrandamiselt saadud kasult tuleb tasuda tulumaks. 11. Kaebaja soovib alternatiivselt, et talle kohaldataks maksuvabastust tulenevalt

§ 15lg-st 6.

Kohus nõustub vastustajaga, et täidetud ei ole ka

§ 15

lg-st 6 tuleneva maksuvabastuse eeldused.

§ 15

lg 6 kohaselt ei rakendata maksuvabastust rohkem kui ühe võõrandamise suhtes kahe aasta jooksul, kui sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud maksuvabastuse aluseks on eluruumi kasutamine maksumaksja elukohana. Seega seadusandja on sidunud maksusoodustuse saamise võõrandatava eluruumi faktilise kasutamisega kuni võõrandamiseni, kusjuures kasutatav eluruum peab olema maksumaksja alaline või peamine elukoht. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks Sadama kinnistut elukohana kasutanud. Müügilepingu punkt 1.8 kohaselt ei olnud Sadama kinnistu puhul tegu ühegi isiku elukohaga. Lisaks oli kinnistu kaebaja kinnitusel võõrandamise hetkel hoonestamata, mistõttu ei olnud seda võimalik elukohana kasutada. Seega ei ole

§ 15

lg 6 kohaldamise eeldused täidetud ning maksuvabastuse rakendamiseks puudub alus. 12. Kuigi kaebaja peamine väide on, et Sadama kinnistu võõrandamist tuleb lugeda suvila müügiks, millele kohaldub

§ 15

lg 5 punkt 4, siis on kaebaja esitanud maksumenetluse käigus maksuhaldurile tõendeid vara parendamiseks ja täiendamiseks ning võõrandamisega seoses tehtud kulutuste kohta. Kaebaja ei ole vaidlustanud tasumisele kuuluva tulumaksu summa arvutamise käiku ega tulumaksu määramise metoodikat, samuti seda miks on kaebaja esitatud tõendid tasumisele kuuluva tulumaksu arvutamisel osaliselt või täielikult arvestamata jäetud. Kohus peab siiski vajalikuks täiendavalt selgitada, et

§ 37

lg 1 kohaselt on kasu vara müügist müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe.

§ 37

lg 1 kolmanda lause kohaselt on maksumaksjal õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud.

§ 38

lg 1 järgi on soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud vahendustasud ja lõivud. MKS § 56 lg 2 teisest lausest tuleneb, et kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit. Viidatud sätetest tuleneb, et kasust saab maha arvata vaid dokumentaalselt tõendatud kulusid. Kirjalik kuludokument peab muu hulgas tõendama, et kulu on tehtud maksumaksja poolt. Dokumendist peab nähtuma kulutuse sisu, selle tegemise aeg ning raha maksja ja saaja.2 Enne maksukohustuse määramist on maksuhaldur kaebajale korduvalt selgitanud kinnisvara võõrandamisest saadud kasu maksustamise põhimõtteid ja palunud esitada 2 L. Lehis. Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: OÜ Casus, 2000, lk 672. 5

§ 36

lg-s 2, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente, seega ka tuludeklaratsiooni täitmiseks vajalikke andmeid.3 Kinnisvara puhul on reeglina tegemist kõrge väärtusega varaga, mille puhul peaks isik arvestama selle võimaliku võõrandamisega ka juhul kui kinnisvara soetatakse isiklikuks kasutamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus nr 3-17-1884, punkt 14). Kuludokumentide puudumisel ei saa kulusid kasust maha arvata.

1. Kaebaja heidab vastustajale ette, et vastustaja rikub seadusi ja inimõigusi, kuid seejuures ei täpsusta kaebaja, milles väidetav inimõiguste rikkumine seisneb. Kohtule ei ole äratuntav, millist kaebaja inimõigust maksuotsus või maksumenetluses rikub, kuid on selge, et maksuhaldur on maksuotsuse koostamisel lähtunud kehtivast õigusest. Maksuhaldur on maksumenetluse viinud läbi kooskõlas kehtiva õigusega ning järginud haldusmenetluse üldpõhimõtteid. Maksuhaldur on korduvalt täitnud temale pandud selgitamiskohustust ning andnud kaebajale võimaluse esitada maksumenetluses oma seisukohti ja tõendeid ning neid on maksuotsuse tegemisel arvesse võetud ja nendega mitte arvestamist piisavalt põhjendatud. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis, leiab kohus, et maksuotsus ja vaideotsus vastavad seadusele, on õiguspärased ja motiveeritud ning maksuvabastus ei kohaldu.
2. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud maksuotsus ja vaideotsus on õiguspärased ning kaebus jääb tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seejuures on menetluskulude väljamõistmise aluseks kohtule esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS 109 lg 1). Otsus tehti kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude nimekirja ning taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ei esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 3 Samas, lk 651-
4. 6