← Eesti

2-17-8198/40

Obsah (6)§ 8§ 580§ 581§ 600§ 603§ 610

Tsiviilasi nr 2-17-8198 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2020. a, Tal

§ 8

lg 1,

§ 580

lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele

§ 580jj sätteid.

Küll aga ei ole välistatud, et seltsingu sätteid (konkreetselt seltsingu likvideerimise sätteid) on võimalik osaliselt analoogia korras rakendada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest) tingimusel, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (

§ 581

mõttes) ning pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.

  1. Esimesena tuvastas maakohus, et poolte kooselu kestis alates
  2. aastast ja lõppes hiljemalt
  3. novembril 2014, mis ajast alates üüris kostja endale teise elukoha.
  4. Maakohus leidis, et kuna mõlemad äriühingud on registreeritud kostja nimele, kostja on tõendanud A OÜ asutamisel tehtud sissemakse 2 500 euro tasumist ja L OÜ on asutatud pärast kooselu lõppemist, siis ei leidnud kinnitust, et pooltel oli tahe omandada äriühinguid seltsingusse ning pidada neid majanduslikul eesmärgil.
  5. Koduse vara kohta märkis maakohus järgmist. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks panustanud nimetatud kodusesse varasse või need ise soetanud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tal oleks olnud kostjaga kokkulepe neid asju soetades majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Seega ei ole võimalik kohaldada ka AÕS § 77 tulenevat kaasomandi lõpetamise sätteid eelnimetatud asjade osas.
  6. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud ka sõidukite soetamist majanduslikul eesmärgil ja, et hageja oleks nende soetamisse panustanud. Esitatud tõenditest saab järeldada, et sõidukid on kõik soetatud kostja nimele. Lisaks märkis kohus, et pärast kooselu lõppemist soetatud sõiduki (Volkswagen Sharan) eest ei ole võimalik hüvitist nõuda analoogia alusel seltsingu likvideerimise sätete järgi

§ 600

lg 1 ja

§ 603lg 1 järgi.

Apellatsioonkaebus 12. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Hageja heidab maakohtule ette nõude ebaõiget kvalifitseerimist, mida ei ole pooltega menetluses arutatud. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud poolte kooselu ajalise kestvuse. Hageja leiab, et kuna kostja on ise nõustunud, et koduse vara väärtuseks, mille ta kaasa võttis, oli 15 000 eurot, siis on maakohtus põhjendamatult jätnud selles osas hagi rahuldamata. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja ei ole tõendanud 3

(6)Tsiviilasi nr 2-17-8198 äriühingutesse panustamist. Hageja on esitanud tõendeid, millest nähtub äriühingutesse sissekannete tegemine. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja töötas mõlemas äriühingus. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja ei panustanud sõidukite soetamisse, eelkõige Volkswagen Sharani soetamisel, milline on tõendatud tunnistaja ütlustega. Samuti on maakohus jätnud välja selgitamata, milline oli poolte majanduslik seis. Vastus apellatsioonkaebusele
  1. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  3. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus on hageja esitatud väiteid põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele lühidalt üksnes järgmist.
  4. Maakohus järeldas õigesti, et hageja ei ole suutnud kohtumenetluses tõendada, et hageja ja kostja sõlmisid seltsingulepingu sooviga omandada ühiselt hagis nimetatud koduse sisustuse esemed, sõiduautod (Volkswagen Sharan, Volvo S80 ja Mazda 6), L OÜ ja A OÜ osad, mistõttu ei ole alust kohaldada seltsingu sätteid. Riigikohus on selgitanud, et ka seltsingulepingu puhul on tegu eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga ning seltsinguregulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka vastavat tahet avaldanud. Seltsingusätteid kohaldades ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Seejuures peab pooltel olema eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (Riigikohtu
  5. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 14– 19). Arvestades, et hageja väitel oli poolte eesmärgiks vaidlusaluse vara ühine soetamine mõlemapoolsete panustega, pidi hageja tõendama, et vaidlusaluseid esemeid kooselu eesmärgil soetades oli pooltel ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks ning, et hageja tegi selleks oma panuse. Maakohus tuvastas õigesti, et poolte kooselu lõppes
  6. novembril 2014 ning maakohus ei ole eksinud, kui järeldas, et puudub kehtiv kokkulepe L OÜ ja A OÜ osade ning vaidlusaluste sõiduautode (Volkswagen Sharan, Volvo S80 ja Mazda 6) omandamiseks seltsingule, nimetatud asjad ja õigused on omandatud kostja nimele ning hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud mingeid panuseid vaidlusaluste äriühingute osade ja/või sõiduautode soetamisse. Samuti leidis maakohus õigesti, et abieluvälise kooselu kestel soetatud igapäevase elu tarbevara jaotamisele, mille eest hageja hüvitist nõuab, ei ole põhjendatud kohaldada seltsingu likvideerimissätteid, sest tegemist ei ole suurema väärtusega esemetega, mille puhul saab 4
(6)Tsiviilasi nr 2-17-8198 järeldada eset soetades poolte ühist tahet ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19). Maakohus on siiski kontrollinud, kas pooltel võis olla kokkulepe vaidlusaluse vara soetamiseks seltsingusse ning, kas hageja on esemete soetamiseks panuseid teinud ning leidnud õigesti, et tõendatud ei ole asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja oleks vaidlusalused asjad soetanud või nende soetamisse panustanud ning, et hageja esile toodud asjaoludest saaks järeldada poolte tahet asjad ühiselt omandada. Seejuures ei saa asjaolust, et kostja on tsiviilasjas nr 2-16-104388 avaldanud poolte korteriomandis olevate vallasasjade väärtusena 15 000 eurot, teha järeldust vaidlusaluste asjade asjaõigusliku kuuluvuse kohta. Maakohus on õigesti märkinud, et kostja poolt kohtuvälise ettepanekuna pealkirjastatud avaldust (tl 2223, I
  1. kd)ei saa käsitada kohtumenetluses TsMS § 231 lg 2 tähenduses faktilise asjaolu omaksvõtuna, mistõttu tuli hagejal tõendada poolte kokkulepet hagis nimetatud koduse sisustuse esemete soetamiseks seltsingusse. Maakohus on seda 14. novembri 2017 määruses ka selgitanud (tl 70-71, I kd). 17. Alusetu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis tähelepanuta hageja esitatud AS Swedbank väljavõtted, millest pidi nähtuma, et hageja on maksnud Brem OÜ-le A OÜ rendi eest. Kolleegium märgib, et nimetatud maksekorralduste selgitusest (tl 78-81, I
  2. kd)“L oü“ ei ole võimalik järeldada, et makse oleks tehtud A OÜ rendi eest. Maakohtu otsusest nähtub, milliseid tõendeid maakohus asja lahendamiseks uuris ja millele tugines (sh hageja esitatud maksekorraldused [tl 175-193 ja tl 194-201, I kd]) ning järeldas õigesti, et neist ei nähtu mingit seost ega panust Ae OÜ-sse või L OÜ-sse, mille kostja asutas 2015. aastal pärast poolte kooselu lõppu. 18. Seega ei ole tõendatud, et hageja tegi panuseid A OÜ-sse või L OÜ-sse. Eelnevat arvestades ei oma tähtsust ka asjaoludega seostamata apellatsioonkaebuses viide vaikivale seltsingule, sest selleks, et tuvastada seltsingu vastamine vaikiva seltsingu tunnustele, peaks olema eelnevalt tuvastatud seltsingulepingu olemasolu.

§ 610

lg 1 kohaselt kohustub vaikiv seltsinglane (praegusel juhul hageja) tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panusele vastava osa kasumist. Sama paragrahvi lg 3 esimese lause kohaselt tekivad ettevõtte majandamisel tehtud tehingutest õigused ja kohustused üksnes ettevõtjale. Praegusel juhul ei ole hageja näidanud ega tõendanud, et ta oleks teinud panuseid A OÜsse või L OÜ-sse ning ka panuste tegemise tõendatuse korral oleks võimalik jaotada kas saadud kasumit või kahjumit, sest seltsinglased kohustuvad vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seega ei saa nõuda hüvitist äriühingu osa eest.

  1. Apellatsioonkaebuse väidab kostja, et tõendas tunnistaja ütlustega, et sai viimaselt laenu sõiduauto Volkswagen Sharan ostmiseks, kuid arvestades vaidlustamata asjaolu, et kõnealune sõiduauto omandati kostja nimel 2015, s.o pärast poolte kooselu lõppu, on maakohus õigesti märkinud, et hageja ei ole näidanud ega tõendanud, millise ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks pooled tegutsesid.
  2. Arvestades, et hageja on esitanud vaidlusaluste asjade ja õiguste omandamiseks väidetavate panuste eest raha ning maakohus on esitatud asjaoludel õigesti kvalifitseerinud õigussuhte seltsinguna, on asjakohatu apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus pidi kindlaks tegema poolte rahalise seisu. 5

(6)Tsiviilasi nr 2-17-8198
  1. Ringkonnakohus käsitleb apellandi
  2. veebruaril 2020 esitatud menetlusdokumenti koos lisadega apellandi viimase seisukohana ja jätab asja juurde võtmata menetlusdokumendi lisad nr 1 ja 2, sest lisa nr 1 on kohtutoimikus juba olemas (tl 22-23; I kd) ning lisa nr 2 esitamist apellatsiooniastmes ei ole põhistatud (TsMS § 652 lg 1 p 2 ja lg 4). Lisaks leiab kolleegium, et lisa 2 osas on tegemist asjakohatu tõendiga TsMS § 238 lg 1 esimese lause mõistes, sest kolleegiumi hinnangul ei võimalda esitatud tõendist (Harju Maakohtu
  3. jaanuari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-17-14115, millega anti YY
  4. novembri 2019 avaldus XX vastu kasutuseeliste nõudes Harju Maakohtu kantseleile registreerimiseks ja jagamiseks uue tsiviilasjana üldises korras) teha hageja soovitud järeldusi poolte kooseluliste suhete kestvuse ja/või lõppemise kohta. Kuna tõendid on esitatud ringkonnakohtule paberkandjal, tagastatakse need esitajale.
  5. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi maakohus mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Vallo Kariler Krista Kirspuu 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.