← Eesti

2-17-3360/43

Obsah (11)§ 1042§ 1023§ 69§ 1018§ 110§ 1024§ 1020§ 580§ 600§ 602§ 603

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-3360 Otsuse tegemise aeg ja koht 27.02.2020, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), li

§ 1042lg 1 kohaldamisega selgitas maakohus, et kulutuste hüvitamist 3

(11)nõudval isikul on hagimenetluses koormis välja tuua ja tõendada kulutuste tegemine teise isiku esemele, alusetu rikastumise ulatus ja nõude sissenõutavus.
  1. Maakohus asus seisukohale, et OÜ L 27.04.2017 kirjaga on tõendatud kulutuse 600 000 krooni (38 346,99 eurot) tegemine maja ehitamiseks hageja kinnistule, kuid kostja ei ole põhistanud asjaolusid, millest nähtub kulutuse tegemise täpne aeg. Samuti ei ole kostja välja toonud, millal ta sai või pidi teada saama hageja alusetust rikastumisest. Kohus asus seisukohale, et TsÜS § 151 lg 2 järgi ei oma tähtsust asjaolu, millise aja seisuga tehakse kindlaks alusetu rikastumise ulatus. TsÜS § 151 lg 2 järgi tuleb aegumistähtaja kulgu hakata arvestama alusetust rikastumisest, mis kostja avaldatu kohaselt leidis aset
  2. a, sest kulutus tehti
  3. a. Pooled ei täpsustanud aega, millal
  4. a alusetu rikastumine toimus. Kohus asus seetõttu seisukohale, et poolte avaldatust lähtudes aegus kostja alusetust rikastumisest tulenev nõue hiljemalt 31.12.
  5. Kohus märkis, et kui lugeda kostja nõue

§ 1023lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõudeks, oleks nõue aegunud Ts

ÜS § 149 järgi kümne aasta jooksul, st hiljemalt 31.12.

  1. Kuna hageja kolis kinnistult ära veebruaris 2016 ja tema hinnangul puudus kostjal õigus kinnisasja kasutada pärast veebruari 2016, sai kostja õigus keelduda hageja nõudest anda kinnisasja valdus hagejale üle tekkida kõige varem sellel ajal. Selleks ajaks oli aegunud kostja alusetu rikastumise nõue, mis sai tuleneda kulutuse 600 000 krooni tegemisest, mistõttu ei saa kostja keelduda asja valduse hagejale väljaandmisest.
  2. Seoses kostja väitega, et ta võttis Swedbank AS-st hoone püstitamiseks laenu 47 964 eurot, märkis maakohus, et esitatud laenulepinguga on selle sõlmimine ja laenulimiidi kasutamise sihtotstarve tõendatud, kuid lepingust ei nähtu, milliseid kulutusi laenusumma arvel tehti. Kostja ei esitanud tõendeid, millest nähtub laenusumma arvel kulutuste tegemine hageja kinnisasjale. Kohus märkis, et kostja ei ole soovinud põhjendada oma vastuväidet sellega, et tal on hageja vastu solidaarvõlgniku tagasinõue tulenevalt laenulepingu täitmisest. Kostja ei ole oma nõuet põhjendanud laenulepingu täitmisega kostja poolt. Seetõttu ei ole kohtul võimalik kostja väljatoodud asjaoludele

§ 69

lg 2 kohaldada ja maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et ta on teinud laenusumma 47 964 eurot arvel hageja kinnisasjale kulutusi.

  1. Kostja tõi välja, et ta tasus oma arveldusarvelt ehitustööde eest kokku 33 312,39 eurot ja tegi kodutehnika ja olmeelektroonika soetamiseks kulutusi 2790,08 eurot. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud kulutuste, v.a RR-le, II-le ja AA-le tasutud raha osas, tegemist hageja kinnisasjale, kuna pangakonto väljavõtetest ei nähtu, et kulutused on tehtud hageja kinnisasjaga seonduvalt. Kohus ei saanud arvestada ka kohtuistungil antud selgitustega, kuna menetlusosalise seletus saab olla tõendiks üksnes siis, kui see on antud vande all.
  2. Kohus asus seisukohale, et RR kinnitusest nähtuvalt oli usutav, et RR, II ja AA töötasid palkmaja ehitusel aastatel 2005-
  3. Kohtu hinnangul oli seetõttu usutav ka kostja väide, et RR-le, II-le ja A-Ale tehtud rahaülekanded kujutasid endast tööde ja ehitusmaterjali eest tasumist. Kohus luges seetõttu tõendatuks, et kostja poolt RR-le, IIle ja AA-le tasutud raha kujutab endast kulutusi hageja kinnisasjale. Kostja tegi rahaülekanded RR-le ja II-le
  4. a ja jaanuaris
  5. Seega aegus võimalik alusetu rikastumise nõue, mis põhines RR-le ja II-le raha tasumisel, enne TsÜS § 151 lg 2 järgi enne veebruari
  6. Kohus märkis, et kui lugeda kostja nõue

§ 1023lg-s 1 4

(11)nimetatud kulutuste hüvitamise nõudeks, oleks nõue aegunud TsÜS § 149 järgi kümne aasta jooksul, st enne veebruari
  2. Kostja tegi AA-le rahaülekanded 24.02.2006 5000 krooni selgitusega „ülekanne“ ja 13.03.2006 2000 krooni selgitusega „ÜLEKANNE“. Seega aegus kostja võimalik raha tasumise nõue, mille aluseks oli AA-le raha tasumine 5000 krooni osas 24.02.2016 ja 2000 krooni osas 13.03.
  3. Kuivõrd nõue aegus pärast hageja kinnisasjalt ärakolimist, on nõue aegunud pärast seda, kui kostjal tekkis õigus keelduda kinnisasja hagejale tagastamisest.
  4. Kostja tõendas, et tegi hageja kinnisasjale kulutusi 7000 krooni. Kostja koormis oli tõendada alusetu rikastumise ulatus ja sissenõutavus. Kohus asus seisukohale, et alusetu rikastumine

§ 1042lg 1 järgi saab seisneda hageja kokkuhoitud kuludes või saadavas tulus.

See tähendab, et alusetu rikastumise ulatus ei pruugi olla võrdne asjale tehtud kulutusega.

§ 1042

alusel kulutuste hüvitamise nõude ülemiseks piiriks on tehtud kulutused, mistõttu on kostja nõue piiratud 7000 krooniga. 18. Kostja ei täitnud kohustust põhistada kulutuse tegemise õigusliku aluse puudumist. Vastupidi, kostja avaldas, et hageja kinnisasjale ehitamine toimus hageja nõusolekul. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Kohtu hinnangul välistab hageja väidetava nõusoleku olemasolu

§ 1042kohaldamise ja kulutuste hüvitamise nõudmise.

Seetõttu ei ole kostja nõue hageja vastu

§ 1042lg 1 järgi võimalik.

19. Kohtu hinnangul on poolte avaldatud asjaoludel hageja kinnisasjale ehitamine toimunud käsundita asjaajamise korras (

§ 1018lg 1).

Pooled ei tugine lepingu olemasolule. Kostja avaldas, et elamu ehitamine toimus hageja nõusolekul. Hageja tahe kinnisasjale elamu ehitamiseks nähtub muuhulgas Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingust, milles laenusumma kasutamise sihtotstarbeks oli märgitud just nimelt kinnisasjale ehitamine. Käsundita asjaajamist ei välista ka see, et kostja tahe oli ilmselgelt suunatud ka enda huvides tegutsemisele. Seetõttu leidis kohus, et kostjal on õigus nõuda hagejalt hageja kinnisasjale ehitamisega seotud kulutuste 7000 krooni hüvitamist

§ 1023lg 1 järgi.

20. Maakohus leidis, et kostja tõendas oma õigust nõuda hagejalt 7000 krooni (447,38 eurot) tasumist ja seda, et nimetatud nõue aegus pärast seda, kui kostjal tekkis õigus keelduda kinnisasja valduse hagejale väljaandmisest

§ 110lg 1 järgi.

Kohtu hinnangul esinesid

§ 110

lg 1 sätestatud eeldused, millele tuginedes saab kostja keelduda kinnisasja valduse väljaandmisest hagejale. 21. Kohus rahuldas hagiavalduse ja mõistis kinnisasja kostja valdusest hageja valdusse. Tulenevalt

§ 110

lg-st 5 määras kohus, et kostja on kohustatud otsust täitma üksnes juhul, kui hageja on talle tasunud 447,38 eurot. Apellatsioonkaebus 22. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni p 3 osas, s.o summa suuruse osas, mida maakohus kohustas hagejat tasuma kostjale, ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega kohustatakse kostjat otsust täitma üksnes juhul, kui hageja on kostjale tasunud 106 996,60 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 5

(11)
  1. Maakohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning tegi esitatud tõendite osas valed ja ebaloogilised järeldused.
  2. Kostja ei ole nõus, et tema vastunõue aegus 31.12.
  3. Kostja viitab Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-179-
  4. Aegumist saaks kostja vastunõude osas kulutuste hüvitamiseks kohaldada üksnes juhul, kui kostja oleks pärast nõude aegumist hageja vastu ja enne hageja poolt hagi esitamist kaotanud kinnistu valduse. Sellist olukorda tekkinud ei ole. Kostja on hageja kinnistut vallanud alates hoone püstitamisest ja valdab kinnistut jätkuvalt. Kostja nõudeõigus hageja vastu ei ole

§ 110lg 4 alusel lõppenud.

Kostjal on õigus hagejale kinnistu üle anda juhul, kui hageja on kostjale tema kulud hüvitanud.

  1. Maakohus leidis, et kostja on kohustatud otsust täitma üksnes juhul, kui hageja hüvitab kostjale viimase poolt ehitaja AA-le makstud 447,38 eurot. Kostja ei nõustu, et ülejäänud kulutuste osas on kostja nõue tõendamata, kuivõrd ei nähtu kulutuste seost hageja kinnistuga. Kostja tõendas, et tema palgatud töömehed kinnistul töötasid. Muid projekte, kuhu oleks soetatud ehitusmaterjale, kummalgi vaidluse poolel kõnealusel perioodil ei olnud. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks ise teinud oma kinnistule kulutusi, küll on aga tõendatud, et kostja ehitustegevust läbi viis ja juhtis. Seega ei saa lugeda esitatud tõendeid arvestades eluliselt usutavaks ega loogiliseks kohtu järeldust, et kostja pangakonto väljavõtetest ei nähtu, et kajastatud kulutused on tehtud hageja kinnisasjaga seonduvalt. Kohus ei ole välja toonud oma arvutuskäiku ning kohtu hinnangul tõendamata kulutuste nimekirja ja kulutuste summat. Otsuses jääb vastuseta küsimus, kuhu või millisele muule objektile kostja need kulutused tegi. Pooled ei ole menetluses kohtule avaldanud mitte ühtegi muud võimalikku alternatiivi, millele ehitusmaterjalide raha võis veel kuluda olukorras, kus hageja kinnistule püstitati kostja poolt elamut.
  2. Kostja võttis AS-st Swedbank hoone püstitamiseks laenu 47 964 eurot (750 473,52 krooni), millest on kostja poolt
  3. a novembrikuu seisuga tasutud 32 547,37 eurot (koos intressiga) ning tasumata on 29 925,42 eurot. Ehitustöödeks kulutas kostja oma vahenditest 33 312,39 eurot, millest kohus luges tõendatuks 15 307,72 eurot. Liites kokku kohtu hinnangul tõendatud kulud 53 654,71 eurot kostja kuludega laenu tasumiseks 32 547,37 eurot, kohtu hinnangul tõendamata kuludest ehitusele summas 18 004,44 eurot ning kulud olme- ja koduelektroonikale 2790,08 eurot, on summa kokku 106 996,60 eurot.
  4. Kostja nõustub maakohtuga, et laenusumma (sh tasumata laen 29 925,42 eurot) jagamise saavad pooled edaspidi lahendada võimaliku solidaarvõlgniku tagasinõudega seonduvalt. Kuna kostja on poole summast tasunud, jääb hetkeseisuga maksmata laen edaspidi hageja kanda.
  5. Kostja ei vaidlusta otseselt kohtu järeldust, et pooltevahelise õigussuhte puhul võib tegemist olla ka käsundita asjaajamise olukorraga. Samas ei saa endiselt välistada alusetut rikastumist. Pooltevahelises õigussuhtes esinevad kõikide nimetatud normide tunnused. Vastustaja seisukoht
  6. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 6

(11)Ringkonnakohtu seisukoht
  1. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada ja tsiviilasi saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.
  2. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o osas, milles maakohus tuvastas hageja võla kostja ees, mille tasumisel on kostja kohustatud andma hagejale üle kinnisasja valduse. Ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et kostja on kohustatud hagejale kinnisasja valduse üle andma.
  3. Pooltel ei olnud vaidlust sellest, et kostja valduses on hagejale kuuluv kinnistu, kuid pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal on õigus keelduda kinnistu väljaandmisest hagejale. Kostja leidis, et õigus keelduda tuleneb sellest, et kostja oli kokkuleppel hagejaga ehitanud oma vahenditest kinnistule 2005.–
  4. aastal elamu ja sellest tulenevalt on tal hageja vastu rahaline nõue, mille täitmist saab ta hagejalt nõuda. 33.

§ 110

lg 1 sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Riigikohus on selgitanud, et

§ 110

lg 1 järgi võib võlgnik keelduda kinnistu valduse üleandmise kohustusest ja keelduda valdust vabastamast, kuid

§ 110

lg 1 ei anna siiski omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes

§ 110

lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu (Riigikohtu 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-13, p 26). Maakohus on eeltoodust õigesti lähtunud ja pooled selles osas maakohtu otsust vaidlustanud ei ole, kuid vaidlus on ennekõike kostja rahalise nõude suuruse ja aegumise osas. 34.

§ 110

lg 1 järgi esitatud vastuväite lahendamisel pidi kohus tuvastama asjaolud, millest järeldub, et kostjal on hageja vastu rahaline nõue ja määratlema millisel õiguslikul alusel on võimalik kostja nõue rahuldada.

  1. Kostja tõi esile, et elas koos hagejaga ühise perena, neil on kaks last ja kokkuleppel hagejaga ehitati ajal kui pooled koos elasid hageja kinnisasjale elamu. Kostja väidete kohaselt ehitati elamu tema vahenditest ja AS-st Swedbank võetud laenu abil, mille on samuti kostja tagasi maksnud. Kostja selgitas, et kooselu hagejaga ühise perena kestis kuni
  2. a, mil hageja lahkus poolte ühisest elukohast. Hageja ei vaielnud vastu sellele, et pooled elasid ühise perena kuni
  3. aastani, kuid hageja väitis, et kostja ei ole tõendanud kulutuste tegemist ja samuti on kostja nõue kulutuste hüvitamiseks aegunud.
  4. Kostja leidis, et tal on hageja vastu

§ 1042lg 1 järgi kulutuste hüvitamise nõue (tl 26).

Maakohus selgitas pooltele 24.09.2018 eelistungil, et sisuliselt oli poole vahel seltsing, mis lõppes 2016. aastal. Kohus selgitas pooltele nii

§ 1042kohaldamise 7

(11)eeldusi kui ka seda, et teatud juhtudel on võimalik seltsingu likvideerimise sätteid kohaldada vara jagamisele vabaabielulise kooselu lõppemisel. Hageja vaidles pooltevahelisele seltsingule vastu. Kostja esindaja möönis, et nõuet on võimalik esitada erinevatel õiguslikel alustel ja kuna nõue on esitatud alusetu rikastumisena, siis kostja hetkel seltsingule ei tugine (tl 95-96).
  1. Vaidlustatud otsuses leidis maakohus, et poolte poolt esile toodud asjaolude kohaselt oli hageja kinnistule ehitamine kostja poolt toimunud käsundite asjaajamisena, kuna pooled ei tuginenud lepingu olemasolule.
  2. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte seisukohtadega õigusküsimustes (vt Riigikohtu 20.06.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-280, p 21). Nõude kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga. Kuigi kostja tugines

§ 110

lg 1 kohaldamise aluseks oleva nõude esitamisel alusetu rikastumist reguleerivatele normidele ja kohus leidis, et kostja nõue on osaliselt rahuldatav alusetut rikastumise normide järgi, ei ole kohus kontrollinud kostja nõude rahuldamise eeldusi seltsingu lõpetamist reguleerivate sätete järgi. 39. Järgnevalt ringkonnakohus kontrollib, kas poolte vahel oli käsundita asjaajamise õigussuhe.

§ 1018

lg 1 sätestab, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019– 1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks, asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele ja asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline ning lg 2 järgi käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Kostja nõue hageja vastu hageja kinnisasjale elamu ehitamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks saaks tuleneda

§ 1023

lg-st 1, mille järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest) ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks, lähtudes kulutuste tegemise ajast (Riigikohtu 15.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 12; 15.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 19). Nõudeid

§ 1018

lg 1 ja § 1023 lg 1 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (

§ 1018

lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist (

§ 1023

lg 3) (Riigikohtu 15.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 17; 08.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 14; 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 12). Sellisel juhul võib olla nõue vaid

§ 1042

alusel.

§ 1024

lg 4 sätestab, et kui käsundita asjaajaja ei saanud asjaajamisele asumisel aru ega pidanudki aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus vastavalt käesoleva seaduse § 1018 lg-le 1, peab 8

(11)soodustatu andma seoses asjaajamisega saadu asjaajajale välja alusetu rikastumise sätete järgi.

§ 1024

lg 4 alusel on hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi

§ 1018

lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks

§ 1018

lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest).

§ 1024

lg 4 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada sellega, kas kulutuste tegija (teise isiku eest kohustuse täitnud isik) järgis

§ 1020

lg-tes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustust (Riigikohtu 29.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-13, p 12)

  1. Ringkonnakohus leiab, et pooled ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostjal oleks olnud tahe tegutseda hageja kasuks. Kostja on järjekindlalt väitnud, et ta ehitas hageja kinnistule poolte ühisel kokkuleppel oma isiklikest vahenditest maja, kus elati koos lastega ühise perena kuni
  2. aastani. Kostja ei ole esile toonud, et tal oleks olnud tahe tegutseda hageja kasuks. Hageja ei ole kostja väidetele vastu vaielnud. Eeltoodu tõttu ei ole kostjal võimalik oma nõuet

§ 1018lg 1 järgi maksma panna.

Samuti ei saa kostja esiletoodud asjaoludest järeldada, et arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks

§ 1018lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest.

Pigem on esitatud asjaoludest järeldatav, et pooled tegutsesid kokkuleppel. Eluliselt pole usutav, et kostjal oleks olnud võimalik asuda hageja kinnistule ehitama maja, ilma et hageja oleks sellega nõus olnud, kusjuures pooled elasid majas 10 aastat. 41. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas kostja nõue on rahuldatav

§ 1042

lg 1 järgi, mille kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata.

§ 1042

lg 1 järgi kulutuste hüvitamise nõude esitamisel on oluline tuvastada õigusliku aluse puudumine kulutuste tegemiseks. Eelnevast tulenevalt kuuluvad hüvitamisele ainult need kulutused, mille tegemiseks ei olnud kulutusi teinud isikul õigustust ega kohustust. Kostja on selgitanud, et hagejaga kokkuleppel ehitati tema raha eest hageja kinnistule elamu poolte ja nende laste koduks. Hageja kostja väidetele vastu ei vaielnud. Seega ei ole alust järeldada, et kostjal puudus õigustus kulutuste tegemiseks. Pigem saab järeldada, et poolte vahel olid olemas kokkulepped elamu ehitamise osas. 42. Ringkonnakohtu arvates on pooltevaheline suhe seltsing.

§ 580

lg 1 järgi seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. 43. Riigikohus on selgitanud, et seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused; 9

(11)• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud poolte kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada. Seltsingu likvideerimise sätetest saab kohaldada eelkõige

§ 600

lg 1 teist lauset, mille järgi kohaldatakse eelduslikult kaasomandi jaotamise sätteid (eelkõige asjaõigusseaduse § 77 asja jagamise viiside kohta). Samuti saab kohaldada

§ 602

, mis näeb seltsingu likvideerimisel ette esmalt seltsingu kohustuste täitmise seltsinguvarast (s.t nt ühiselt vara soetamiseks võetud laenu tagastamine). Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb

§ 603

lg 1 järgi tagastada seltsinglaste panused (Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 1921).

  1. Maakohus ei ole seltsingu sätete kohaldamist pooltega arutanud. Kuna kohus ei ole seltsingu sätete kohaldamise võimatust nõuetekohaselt põhjendanud ega analüüsinud hageja nõuet kõigil võimalikel õiguslikel alustel, ei ole maakohus täitnud eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgituskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse kohta (s.t esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi). Seega on maakohus jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata. Ebapiisav on see, kui maakohus istungil küll viitab sellele, et poolte vahel võib olla seltsing. Kohus ei ole seotud kostja positsiooniga, mille kohaselt ta ei soovi hetkel esitada nõuet seltsingu sätete järgi. Kohtul on kohustus selgitada õiguse kohaldamist ja mh ka seda, et kohus võib vaidluse lahendamisel lähtuda seltsingu lõpetamist reguleerivatest sätetest ja tegema hagejale ettepaneku asjaolude esiletoomiseks. Seega tuleb maakohtu otsus edasikaevatud osas tühistada ja saata tsiviilasi tühistatud osas uueks arutamiseks maakohtule.
  2. Käesolevas asjas on edasi kaevatud maakohtu otsus ainult osas, milles maakohus tuvastas hageja võla kostja ees, mille tasumisel on kostja kohustatud hageja kinnisasja valduse vabastama (

§ 110järgne võlgniku vastuväide kohustuse täitmisele).

Kuigi maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus otsustas, et kostja on kohustatud hageja kinnisasja valduse vabastama, kui hageja tasub kostjale 447,38 eurot, tuleb käesoleva otsuse resolutsioonis märkida, et nimetatud otsustust ei saa täita enne, kui maakohus on hageja kohustuse kostja ees 447,38 eurot ületavas osas kindlaks määranud ka kohtuotsuse täitmine toimub maakohtu poolt määratud korras. 46. Kolleegium selgitab, et

§ 110järgse vastuväite esitamisel otsustuste tegemine kohtuotsuses on menetluslikult Ts

MS § 445 lg 1 esimese lause mõttes kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramine. Kostja on vastava taotluse esitanud 16.10.2018 menetlusdokumendis, mis andis maakohtule aluse otsuse täitmise korra määramiseks TsMS § 445 lg 1 järgi. Eeltoodu tõttu on maakohtu otsus vastuoluline osas, milles maakohus määras kohtuotsuse täitmise korra (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3), kuid järgnevalt jättis resolutsiooni p-s 5 kostja taotluse kohtuotsuse täitmise korra määramiseks rahuldamata. Samas, kuna maakohtu otsust eeltoodud osas ei vaidlustatud, siis ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas ei tühista. 10

(11)
  1. 10.02.2020 esitas kostja ringkonnakohtule taotluse käesoleva menetluse peatamiseks kuni maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-19-1379 tehtud lahendi jõustumiseni. TsMS § 356 lg 1 järgi, kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. Tsiviilasjas nr 2-19-1379 on kostja esitanud hageja vastu hagi võla 136 922,25 eurot ja viivise 13 077,75 eurot saamiseks. Maakohus on 14.02.2020 määrusega võtnud hagi menetlusse. Taotluse kohaselt on maakohtule esitatud hagi esemeks pooltevahelise seltsingu lõppemisest tulenev panuste tagastamise nõue. Kolleegiumi arvates ei ole alust kostja taotlusel käesolevat menetlust peatada, kuna käesoleva vaidluse lahendamine ei sõltu tsiviilasjas nr 2-19-1379 tehtavast lahendist.
  2. Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolev tsiviilasi ja tsiviilasi nr 2-19-1379 on kostja nõude asjaolude osas kattuvad, siis on otstarbekas maakohtul tsiviilasjad liita, kuna nõuded on seotud, need oleks võinud esitada ühes menetluses ja nende ühine läbivaatamine lihtsustab menetlust (TsMS § 374).
  3. Menetluskulud kuuluvad jaotamisele ja kindlaksmääramisele asja uuel lahendamisel maakohtus. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.