Obsah (5)

§ 152§ 45§ 108§ 109§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-433 Otsuse kuupäev 18. veebruar 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi AK kaebus Viru Vangla 23.01.2019.a käskkirja

) § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Pärast kaebaja vabanemist ei mõjuta distsiplinaarkaristuse määramine või kehtivus mingil moel kaebaja õigusi. Vaidlustatud käskkirja tühistamise nõue ei ole enam lubatav.

§ 152

lg 1 p 4 ja lg 2 reguleerivad olukorda, kus kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Reeglina tuleb selles olukorras menetlus lõpetada. Kohus siiski jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Neid sätteid kohaldatakse kohtupraktikas ka olukorras, kus vaidlustatud haldusakt ammendub menetluse kestel (näiteks tähtaja lõppemise tõttu) ja tühistamiskaebus muutub ainetuks. Sellise olukorraga on tegemist ka praeguses vaidluses. Kaebaja taotles menetluse jätkamist vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes ning viitas oma kavatsusele esitada tulevikus vastustaja vastu kahju hüvitamise nõue. Kohtupraktikas esineb erinevaid seisukohti, kas niinimetatud jätkutuvastamiskaebusele kohalduvad üldised tuvastamiskaebuse lubatavuse eeldused (

§ 45

lg 2), sh kas kaebaja õiguste kaitse vajaduse saab tuletada kavatsusest esitada kahju hüvitamise nõue. Seda on peetud lubatavaks (Tartu Ringkonnakohtu 14.11.2019.a määrus kohtuasjas 3-18-2249, p 9) ja mitte (Tallinna Halduskohtu 19.12.2019.a määrus kohtuasjas 3-19-1586, p 12). Praegune asi on kaebaja vabanemise ajaks jõudnud sedavõrd hilisesse menetlusstaadiumi, et kohus peab õigeks menetlust mitte lõpetada ja asi sisuliselt lõpule viia. Kohus lubab kaebajal minna tühistamiskaebuselt üle vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Poolte senises ehk vaidlustatud käskkirja tühistamise nõude menetluses 3 esitatud seisukohad ja tõendid sisaldasid endas vaidlust käskkirja õiguspärasuse üle. Võimalus, et menetlus jätkub tuvastamiskaebusena, oli vastustajale teada alates 07.01.2020.a kohtumäärusest. Seega ei ole vaja küsida pooltelt täiendavaid seisukohti.

1. Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus VangS § 67 p 1 rikkumise ehk vanglaametniku korralduse täitmata jätmise eest. Poolte avalduste põhjal jääb küll pisut ebaselgeks, kas kaebaja üldse keeldus suud avamast või ei avanud suud piisavalt. Kohtu hinnangul ei ole sellel asjaolul määravat tähendust.
2. Justiitsministri määruse „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 reguleerib vanglas ravimite jagamise korraldust järgmiselt: - lg 1: vanglateenistuse ametnikud jagavad kinnipeetavatele ravimeid, järgides vangla tervishoiutöötaja poolt ettenähtud kogust ja aega; - lg 2: psühhotroopsete ja narkootiliste ravimite jagamise juures peab viibima tervishoiutöötaja; - lg 3: vanglateenistuse ametnik on kinnises vanglas kohustatud kontrollima, et kinnipeetav manustab ravimi. Viru Vangla kodukorra punkt 20.7 näeb ette, et ravimeid annavad kinnipeetavaile vangla ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetav manustab ravimi koheselt vanglaametniku juuresolekul ja joob vett peale, seejärel avab kinnipeetav suu ravimi manustamise kontrollimiseks ja vajaduse korral liigutab keelt. Kaebajale antud korraldus lähtus seega õigusaktist tulenevast nõudest, mille täitmise korda on täpsustatud vangla kodukorras. Tegemist oli seadusliku korraldusega.
3. Kaebaja tugineb eelkõige sellele, et tal ei ole tervislikel põhjustel võimalik avada oma suud vastustaja soovitud määral. Kaebaja esitas oma tervisliku seisundi kohta järgmised tõendid (tl 35-39, 70): 1) tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni koosoleku protokoll nr 65, 05.06.
4. Komisjon arutas kaebaja etteheiteid, et vanglas ei ravita piisavalt tema II tüüpi diabeeti, liigeste haigusi, talle ei ole tehtud uuringuid ega määratud eriarstide konsultatsioone; 2) 21.03.2012 ja 30.01.2017.a otsused, millega kaebajal tuvastati töövõime kaotus 70 %. Viimase otsuse järgi põeb kaebaja Reiteri tõbe, tal avalduvad hulgiliigeste kahjustus, liikumispiiratus, krooniline pankrease ja maksa kahjustus koos maksa suurenemisega, kõrgvererõhutõbi; 3) perearsti 14.01.2016 saatekiri reumatoloogile; 4) perearsti 10.08.2016.a tõend kaebaja diagnooside ja talle määratud ravi kohta; 5) hambaarst Natalja Rudakova 23.01.2020.a tõend, mille järgi kaebajal esineb mõõdukas suuavamistakistus, mis tähendab, et alalõualiigese liikuvuse amplituud on normaalsest kitsam. Suu avaneb normist umbes 25 - 30 % vähem. Dokumendid 1-4 ei anna mingit teavet selle kohta, et kaebajal võib suu avamine olla raskendatud. Dokumendiga 5 on tõendatud, et selline tervisehäire kaebajal tõepoolest esines.
5. See, et kaebajal põhimõtteliselt esineb terviseseisundist põhjustatud suu avamise takistus, ei tähenda aga veel seda, et just see probleem takistas kaebajal suu avamist vaidlusaluse juhtumi 4 ajal. Kohtuasja asjaoludest tuleneb, et kaebaja võtab ravimeid igapäevaselt. Samas on kaebaja lisaks praegusele kohtuasjale välja toonud ainult ühe juhtumi, kus ravimite võtmise kontrollimisest tekkis probleem. Seega tavaliselt on ravimite võtmise kontrollimine kaebaja puhul võimalik. Ka kaebaja märkis kaebuses, et mõnikord tema haigused ägenevad ja siis ei saa ta täita valvuri korraldusi. Kaebaja esmases, 03.01.2018.a avalduses vastuseks distsiplinaarmenetluse algatamise teatele (tl 50) ütleb kaebaja, et tal ei ole kohustust näidata oma suud valvurile, vaid ainult meditsiinitöötajale. Muid põhjendusi kaebaja välja toonud ei ole, sh ei ole kaebaja viidanud terviseseisundist põhjustatud takistusele suu avamisel. Alles 10.01.2019.a seletuses (tl 47) ütleb kaebaja, et ta ei avanud piisavalt suud halva enesetunde ja tervisliku seisundi tõttu. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest (tl 72) nähtub, et kaebaja suhtles 09.11.2019 ja 06.12.2019 meditsiinitöötajaga teemal, et ta ei pea õigeks nõuet avada suu valvekaamera all, kuna see on tema jaoks intiimne toiming ja ta peab seda inimõiguste rikkumiseks. Kannetest ei nähtu, et kaebajal oleks tervisest tingitud takistusi ravimi võtmise kontrollimiseks. Kirjeldatud vestlused toimusid küll ligikaudu aasta pärast vaidlusalust juhtumit, kuid kui vastustajale oleks teada olnud mingid erisused kaebajale ravimi andmisel, siis tõenäoliselt oleks see tervisekaardi kannetest välja tulnud. Kaebaja esitas vangla vastuse talle (tl 40), sellest nähtub, et pooltel oli ka 13.09.2019 vaidlus ravimite võtmise kontrollimise teemal. Ka sellest dokumendist ei nähtu, et kaebaja oleks avaldanud vastustajale oma tervisehäire. Kaebaja teeb etteheiteid valvuri käitumisele, kuid ei väida, et tal ei olnud füüsiliselt võimalik valvuri korraldusi täita. Kohtu hinnangul näitab eeltoodu, et kaebaja vastuseis ravimite võtmise kontrollimisele ei tulenenud tervisehäirest, vaid sellest, et kaebaja ei pea seda õigeks.
6. Kaebaja väited selle kohta, et ravimite võtmise kontrollimine vanglas on iseenesest õigusvastane, ei ole praeguses vaidluses kohased. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et korralduse täitmata jätmine kinnipeetava poolt saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu lahendid 3-3-2-1-15, 3-3-1-103-06). Kaebaja arvamus sellest, kas talle antud korraldus oli õiguspärane või mitte, ei õigusta vanglaametniku korralduse täitmata jätmist. Kui kaebaja leidis, et ravimite võtmise korraldus vanglas oli õigusvastane, siis oleks kaebajal tulnud see vaidlustada. Kuna kaebaja ei ole enam kinnipeetav, siis ei selgita kohus vaidlustamise korda täpsemalt.
7. Kaebaja väitel ei olnud talle määratud karistus proportsionaalne ning vastustaja ei oleks tohtinud põhjendada seda üldpreventiivsete kaalutlustega (karistuspraktika, mõju teistele kinnipeetavatele). Kohus kaebajaga ei nõustu. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmist loetakse haldus- ja kohtupraktikas raskeks rikkumiseks ning kaebaja rikkus nõuet, mis on kehtestatud isikute tervise kaitseks. Karistuse üldpreventiivne mõju ja tähendus on üldiselt tunnustatud põhimõte. Vastustaja ei ole tuginenud ainult üldpreventiivsetele kaalutlustele. Kaebaja välja toodud piirangud, mis tulenesid talle distsiplinaarkaristuse määramisest (sh see, et kaebaja kartseris viibimise ajal ei toimunud pikaajalisi kokkusaamisi) on kartserikaristuse paratamatu tagajärg. Tegemist ei ole mitmekordse karistamisega. Õigusaktidest ei tulene keeldu 5 pöörata distsiplinaarkaristus täitmisele olukorras, kus sellele on esitatud vaie. Vastupidi, kohtupraktikas leitakse, et karistuse eri- ja üldpreventiivne mõju on suurem, kui see pööratakse täitmisele kohe.
8. Kohtuasja dokumendid ei kinnita kaebaja väidet, et distsiplinaarmenetlus ei olnud talle arusaadav. Vastupidi, juba esimeses distsiplinaarmenetluses esitatud avalduses (tl 50) esitas kaebaja sisulisi vastuväiteid süüdistusele, et ta ei näidanud valvurile oma suud. Selleks, et kaebaja saaks teostada oma õigusi distsiplinaar-, vaide- ja kohtumenetluses, ei ole vaja haldusakti talle sõna-sõnalt tõlkida. Kaebaja esitatud vaie ja kaebus näitavad, et talle esitatud süüdistus ja vastustaja põhjendused olid kaebajale arusaadavad.
9. Kokkuvõttes ei anna kaebaja väited alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
10. Kaebaja esitas oma avaldustes andmeid ka muude tema ja vastustaja vaheliste vaidluste ja lahkhelide kohta, sh kirjeldas oma 27.01.2020.a avalduses 01.01.2020 toimunud juhtumit ja palus võtta selle vaidluse asja juurde. Kohus selgitab, et praeguse kohtuasja raames lahendab kohus vaidlust 29.12.2018 toimunud juhtumi ja sellest lähtuva 23.01.2019 antud käskkirja üle. Kui kaebaja soovib esitada vastustajale nõudeid seoses muude juhtumitega, siis seda tuleb teha uue kaebusena. Praeguses menetlusstaadiumis ei ole otstarbekas lisada käesolevale kohtuasjale uusi nõudeid. Kaebaja peab arvestama ka tingimusega, et kohtule nõuete esitamise õigus on tal ainult pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. See nõue kehtib ka pärast kaebaja vabanemist. Kohus jätab käesoleva asja raames tähelepanuta kaebaja väited ja tõendid, mis ei ole seotud menetlusse võetud nõudega. Menetluskulud. Selgitused 17.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab

§ 109lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.

18. Kaebaja esitas kohtule andmed oma tervisliku seisundi kohta ning märkis, et esitab need konfidentsiaalsuse hoidmise tingimusega Riigi Teatajas (tl 42 pöördel). Kohus tõlgendab seda kaebaja taotlusena mitte avaldada otsuse avaldamisel tema nime või muid andmeid, mis võimaldavad teda identifitseerida. Kohus rahuldab

§ 175

lg 3 alusel kaebaja taotluse ning asendab otsuse avaldaisel kaebaja nime initsiaalidega. Otsus ei sisalda muid andmeid, mis võimaldaksid kaebaja isiku tuvastada. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 6