← Eesti

2-19-106898/10

Obsah (7)§ 401§ 8§ 76§ 113§ 142§ 143§ 145

VIRU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik 2-19-106898 (digitoimik) 20. veebruar 2020, Narva Kohtuasi AS Citadele ban

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Hageja ja kostja 1 lepinguga lepiti kokku, et arvelduskrediidilimiit oli 4507 eurot (lepingu p-d 2, 3) ja krediidi limiidikasutamise kasutamise lõpptähtpäev

  1. oktoober 2018 (lepingu p 8), intressimäär kasutatud arvelduskrediidi limiidi eest 21% aastas (p 5). Tagatiseks on X X (kostja 2) isiklik käendus Arvelduskrediidi Limiidi ulatuses (p 9). Krediidisaaja (kostja 1) esindaja kinnitas (dtl 36), et ta on Lepingu (Põhitingimused ja Üldtingimused) läbi lugenud ja sellest aru saanud ning kinnitas, et Lepingus toodud tingimused vastavad täielikult Krediidisaaja tahtele (lepingu viimane lõik). Lepingu üldtingimuste (dtl 3739) punkti 2.
  2. kohaselt kohustub krediidisaaja (kostja 1) kasutatud arvelduskrediidi summa pangale (hagejale) täielikult välja maksma arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäeval, tagades arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäeval piisavate rahalise vahendite olemasolu arvelduskontol, lepingus ette nähtud ja tasumata varaliste kohustuste, sealhulgas kasutatud ja tagastamata arvelduskrediidi summa ja viiviste tasumiseks. Lepingu üldtingimuste punktist 5.
  3. tulenevalt on viivise määr 0,15% päevas (so 54% aastas).
  4. detsembri 2018 hageja e-kirja kostjale 1 (dtl 43) kohaselt teavitas hageja kostjat 1, et arvelduskrediit on 19.10.2018 seisuga lõppenud ent võlgnevus on endiselt üleval summas 4517,12 eurot ja kirja saatmise päeva seisuga kogunenud viivis 19,54 eurot. Hageja selgitas, et võlgnevuse ümbervormistamiseks laenuks tuleb esitada laenutaotlus ja kuumakse suuruseks tuleks orienteeruvalt 1300 eurot. E-kirja manusesse olid lisatud taotluse vormid. Pooled ei vaidle omavahel asjaolu üle, et kostja 1 vastavat taotlust ei esitanud. Kasutusele võetud arvelduskrediidi summat 4517,12 eurot ja 04.12.2018 seisuga tagastamata arvelduskrediidi summa 4517,12 eurot tõendab kostja 1 konto väljavõte (dtl 49). Hageja ja kostja 1 kirjavahetusest ilmneb (dtl 45-47), et 11.12.2018 on hageja edastanud kostjale 1 kaks e-kirja, milledes teavitas võla suuruse 11.12.2018 seisuga (põhiosa summas 4517,12 eurot ja viivis arvestusega 10.12.2018 summas 65,14 eurot) ja selgitas, et kuivõrd taotlust võlgnevuse ümbervormistamiseks laenuks ei ole esitatud, tuleb võlgnevus tasuda (võlgnetav summa kanda kostja 1 kontole). Hageja juhtis kostja 1 tähelepanu, et viivis suureneb igapäevaselt ning tasumata jätmisel algatatakse kohtumenetlus nii põhivõlgniku kui käendaja vastu. Samuti märkis hageja, et kontole kantud rahast debiteeritakse vastavalt lepingule summad järjekorras: põhisumma, intressid ja siis viivised. Debiteerida saab kontot vabade vahendite olemasolul. 19.12.2018 on hageja edastanud kostjale 1 e-kirja (dtl 47) võlgnevuse kohta ja hoiatanud, et algatab kohtumenetluse, kui võlgnevus 15 päeva jooksul tasutud ei ole. Kostja 1 konto väljavõttega (dtl 49) on tõendatud, et peale lepingu lõppemist kandis kostja 1 oma kontole kokku 4518,40 eurot, s.o 21.12.2018 - 2000 eurot ja 18.02.2019 - 2518,40 eurot. Tasutud summadest võib järeldada, et 4517,12 eurot on põhivõlg ja 1,24 eurot on ärikliendi arvelduskonto hooldustasu
  5. a jaanuari ja veebruari eest vastavalt hageja alates 01.03.2016 kehtinud hinnakirja (dtl 50-61) punktile 1.
  6. 5

(8)Tsiviilasi nr 2-19-106898

§ 8

lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§-st 100 tulenevalt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja 1 ei ole oma kohustust nõuetekohaselt täitnud, kuna viivitanud peale lepingu lõppemist

  1. oktoobril 2018 arvelduskrediidi kasutusele võetud summa tagastamisega. Asjakohatu on kostja 1 vastuväide, et 04.12.2018 kirjas leppisid pooled kokku, et jääk
  2. detsembri 2018 seisuga on 4517,12 eurot pluss 19,54 eurot viiviseid ning et hageja selles kirjas nõustus laenu täies mahus tagastamisega veebruaris.
  3. detsembri 2018 e-kirjast tuleneb, et hageja teavitas kostjat 1 arvelduskrediidi lõppemisest 19.10.2018 ning et võlgnevus on endiselt üleval summas 4517,12 eurot, samuti sellest, et kirja saatmise päeva seisuga kogunenud viivis on 19,54 eurot. Hageja selgitas kirjas kostjale 1, et võlgnevuse ümbervormistamiseks laenuks tuleb esitada laenutaotlus ja kuumakse suuruseks tuleks orienteeruvalt 1300 eurot. E-kirja manusesse olid lisatud taotluse vormid. Kostja 1 vastavat taotlust ei esitanud. Kohus leiab, et ei
  4. detsembri 2018 kirjast ega poolte edaspidisest kirjavahetusest (
  5. ja 19.12.2018 kirjad) ei saa järeldada, et
  6. detsembri 2018 kirjas nõustus hageja laenu täies mahus tagastamisega veebruaris

(2018)ning et loobunud viivise arvestamisest. Kohus on nõus hageja käsitlusega, et lepingu lõppedes ei muutu lepingusätted kehtetuks. Hageja ja kostja ei ole sõlminud kokkulepet võlasumma fikseerimiseks ja tasumiseks tähtajaga veebruar 2019, samuti ei ole võlgnevust refinantseeritud.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega on viivise arvestamine pärast lepingu lõppemist on põhjendatud. Lepingu üldtingimuste punktist 5.

  1. tulenevalt oli viivise määr 0,15% päevas ja perioodi 20.10.2018-17.02.2019 (nõude sissenõutavaks muutumine kuni arvelduskrediidi viimase osamakse tasumine) eest kujunes hageja arvestuste järgi viivisevõlgnevuse suuruseks kokku 355,27 eurot, kuid hageja palub välja mõista viivise summas 353,10 eurot. Kuigi kohus saab viivise suuruseks põhivõla järgi arvestades tunduvalt suuremat summat, ei või kohus TsMS §-st 439 tulenevalt otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kostja 1 ei ole väitnud, et nõue pole muutunud sissenõutavaks, muutus sissenõutavaks muul ajal kui hagis märgitud või on viivis väljaarvutatud valesti. Kohus peab seega hageja viivisenõuet põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi kostja 1 vastu rahuldamisele. Järgnevalt käsitleb kohus käenduslepinguga seonduvat. Hageja ja kostja 2 on
  2. oktoobril 2017 sõlminud hageja ja kostja 1 arvelduskrediidi lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks tarbijakäenduslepingu nr xxx PP KL (dtl 62-63). Käenduslepingu punkti 2.1 kohaselt kohustub käendaja (kostja 2), mistahes lepingu rikkumise korral põhivõlgniku (kostja 1) poolt, tingimusteta ja tagasivõtmatult, vastutama solidaarselt võlgnikuga (kostja 1) ja tasuma võlausaldajale (hageja) võlgnevuse summas või summades kokku kuni 4507 eurot. Käenduslepingu punkti 1.3 kohaselt võlgnevuseks (käendatavaks kohustuseks) käenduslepingu mõttes loetakse mistahes lepingu kohaselt, lepingu rikkumise või 6

(8)Tsiviilasi nr 2-19-106898 lepingu kehtetuse tõttu võlausaldajale (hagejale) või lepinguga seoses kolmandale isikule (nt notaritasud, riigilõivud, muud tehingukulud jms) tasumisele kuuluvaid summasi, sealhulgas põhisummasi, nii fikseeritud kui muutuvaid intresse, viiviseid, leppetrahve, kulude hüvitamist, riigilõive, muid tasusid jne. Võlgnevuse algne suurus on näidatud käenduslepingu p 1.1 ja selleks on 4507 eurot. Käenduslepingu punkti 2.4. kohaselt käenduslepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed tasub käendaja (kostja 2) võlausaldajale (hagejale) sellises valuutas, millises on põhivõlgniku (kostja 1 võlgnevus) võlausaldaja (hageja) ees, viivitamata ja ilma tasaarvestuse ja vastunõudeta, arvestamata maha või pidamata kinni mingeid summasid või makse. Kostja 2 ei ole käendusest tulenevat kohustust täitnud. Tulenevalt käenduslepingu nimetusest ja sisust tegu on tarbijakäenduslepinguga.

§ 142

lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 143

lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Kuna kostja 2 on füüsiline isik, siis on tegu tarbijakäendusega ning see ei olene sellest, kas kostja 2 oli kostja 1 juhatuse liige või mitte.

§ 143

kohaselt on füüsilise isiku poolt antud käenduse puhul tegemist tarbijakäendusega, mille erinõudeks

§ 143

lg 2 kohaselt on see, et tarbijakäenduslepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Vaidlus puudub selles, et käesoleval juhul on käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas 4507 eurot. Hageja nõue on 353,10 eurot, seega ei ületa 4507 eurot. Kostja 2 ei ole väitnud, et nõue pole muutunud sissenõutavaks, muutus sissenõutavaks muul ajal kui hagis märgitud või on viivis väljaarvutatud valesti. Kohus peab seega hageja viivisenõuet põhjendatuks.

§ 145

lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik (kostja 1) ja käendaja (kostja 2) antud juhul hageja kui võlausaldaja ees kohustuse rikkumise korral solidaarselt, sest käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 145lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi ka kostja 2 vastu rahuldamisele. Arvestades eeltoodut kuulub hagiavaldus rahuldamisele täies ulatuses. MENETLUSKULUD TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu kannavad menetluskulud kostjad. 7

(8)Tsiviilasi nr 2-19-106898 TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lg 2 järgi on kohtukuluks riigilõiv. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 100 eurot (maksekäsu avalduselt 45 eurot ja hagilt 55 eurot) ning 20 eurot on menetluskulud maksekäsu kiirmenetluses TsMS § 4842 alusel, mis tuleb hagi rahuldamise tõttu kostjalt välja mõista. Hageja palub kostjatelt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras. Ts

MS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks viivis tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.