← Eesti

2-18-18420/26

Obsah (7)§ 692§ 442§ 367§ 456§ 163§ 171§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-18420 Otsuse kuupäev Tartu, 3. aprill 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Peeter Jerofejev ja Kai Kull

) § 691 p 5 järgi tühistada

§ 692

lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega loeti 126 047 euro 82 sendi suurune nõue koosnevaks põhivõlast 116 324 eurot 27 senti ja viivisest 9723 eurot 55 senti ning mõisteti alates hagi esitamisest välja viivis arvutatuna 139 370 euro 82 sendi suuruselt nõudelt. Kolleegium muudab maakohtu otsust selliselt, et loeb kostjalt hageja kasuks välja mõistetuks põhinõudena 126 047 eurot 82 senti ning alates hagi esitamisest viivise protsendina sellest nõudest. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

  1. Kolleegium käsitleb esmalt küsimust, kas garantiileping on tühine heade kommete vastasuse tõttu ja kas hageja kuritarvitab garantiist tulenevaid õigusi. Seejärel käsitleb kolleegium rahuldatud nõude koosseisu ja edasiulatuva viivise väljamõistmise tingimusi ning teeb menetluslikud otsustused.
  2. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et garantiileping on kehtiv, kuna see ei ole heade kommete vastane ja seega tühine. Kolleegium nõustub kohtute selle seisukohaga. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et hageja kuritarvitab garantiist tulenevaid õigusi, märgib kolleegium järgmist. Hageja nõue kostja vastu põhineb pangagarantiil, mis on oma olemuselt mitteaktsessoorne. VÕS § 155 lg-te 2 ja 3 järgi ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees garantiiga tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest ning garantii andja võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Seega ei ole poolte sõlmitud garantiileping ja sellest tulenev nõue seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et üksnes garantiilepingule ei ole lubatud tugineda, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ja rikuks hea usu põhimõtet. Seejuures tuleb õiguste kuritarvitamise üle otsustamiseks hinnata, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult, saamaks endale varalist eelist, mis talle ei kuulu. Vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav ning tõendid, mis jätavad kahtluse või 5

(7)2-18-18420 nõuavad täiendavat hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad. Kolleegiumi seisukoha järgi ei saa olla hea usu põhimõttega kooskõlas garantiiga soodustatud isiku käitumine nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab garantiisumma maksmist, teades, et garantiiga tagatud kohustust ei ole tegelikult olemas (nr 3-2-1-49-12, p 11). Kolleegium jääb eeltoodu juurde. Ringkonnakohus on kooskõlas VÕS § 155 lg-tega 2 ja 3 ning Riigikohtu viidatud seisukohtadega hinnanud kostja väidet hageja õiguste kuritarvitamise kohta ning leidnud, et hageja ei ole oma õigusi kuritarvitanud. Kolleegiumil ei ole alust asuda ringkonnakohtust erinevale seisukohale.
  1. Hageja palus
  2. detsembril 2018 esitatud hagis mõista kostjalt välja 140 600 eurot 82 senti, sh põhivõlg 139 370 eurot 82 senti ja viivis garantiinõude esitamisest kuni hagi esitamiseni 1230 eurot, ning alates hagi esitamisest viivise 139 370 euro 82 sendi suuruselt nõudelt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 126 047 eurot 82 senti, sh põhivõlg 116 324 eurot 27 senti ja viivis 9723 eurot 55 senti. Alates hagi esitamisest mõistis maakohus viivise välja hagis esialgu esitatud, s.o 139 370 euro 82 sendi suuruselt nõudelt põhjendusega, et tegemist on garantiinõudega, mis on sõltumatu sellega tagatavast nõudest. Ringkonnakohus luges vaikides maakohtu väljamõistetud 126 047 eurot 82 senti põhinõudeks (ringkonnakohtu otsuse p 17), kuid ei muutnud maakohtu seisukohta, millega loeti rahuldatud nõue koosnevaks põhivõlast ja viivisest ning mõisteti alates hagi esitamisest viivis välja arvutatuna 139 370 euro 82 sendi suuruselt nõudelt. Kolleegium ei nõustu eeltoodud osas kohtutega.
  3. Maakohus ei ole põhjendanud, miks sisaldab otsusega rahuldatud 126 047 euro 82 sendi suurune nõue põhivõlga 116 324 eurot 27 senti ja viivist 9723 eurot 55 senti (

§ 442lg-d 5 ja 8).

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja nõue põhineb garantiil, mis tagas võlgniku põhi- ja kõrvalkohustuste täitmist, st muu hulgas ka viivisenõuet. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja nõudis kostjalt garantiisumma maksmist

  1. oktoobril 2018 saadetud e-kirjas ning kostja kinnitas hageja nõude olemasolu sellele e-kirjale
  2. oktoobril 2018 vastates. Lisaks tuvastas ringkonnakohus, et kostja sai garantiinõude kätte ka tähitud kirjaga
  3. oktoobril
  4. Kolleegium järeldab eeltoodust, et kostja ei saanud olla enne garantiinõude kättesaamist garantiisumma väljamaksmisega viivituses. Kolleegiumi hinnangul jätsid kohtud kostjalt 126 047 euro 82 sendi suuruse rahasumma väljamõistmisel selle nõude koosseisu märkides ekslikult tähelepanuta, et hagi eset ja asjaolusid (garantiinõue) arvestades ongi see hageja põhinõue kostja vastu. Kuna kohtud on asja lahendamiseks olulised asjaolud kindlaks teinud, on kolleegiumil võimalik kohtute rahuldatud nõude koosseisu osas otsust muuta, lugedes kostjalt hageja kasuks väljamõistetuks põhinõudena 126 047 eurot 82 senti.
  5. Kolleegium leiab, et kohtud eksisid viivise väljamõistmisel

§-s 367 sätestatu vastu.

§ 367

järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutnud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viidatud sätte teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest. Säte lähtub põhimõttest, et otsuse tegemise ajani jooksev viivis on otsuse tegemise ajaks muutunud sissenõutavaks ja alates otsuse tegemisest jooksma hakkav, s.o edasiulatuv viivis ei ole veel sissenõutav. Viidatud sätte järgi mõistab kohus edasiulatuva viivise välja protsendina põhinõudest. Põhinõudeks selle sätte mõttes on nõue, mille kohus 6

(7)2-18-18420 põhinõudena rahuldab, mitte nõue, mille rahuldamist hagis esialgu taotleti. Siinjuures ei ole oluline, kas nõue tuleneb garantiisuhtest või mõnest muust õigussuhtest. Eeltoodud põhimõte kohaldub

§ 367

järgi ka olukorras, kus kohus, rahuldades alates hagi esitamisest arvutatud viivise nõude, ei ole otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivist mõistnud välja kindla summana. Seega tuleb ka alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni makstava viivise aluseks võtta otsusega rahuldatud põhinõue. 15. Ringkonnakohus leidis, et maakohus mõistis ekslikult kostjalt põhinõudena välja vähem, kui hageja oli hagiavalduses nõudnud. Kuna hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust, millega rahuldati tema põhinõue hagiavalduses taotletuga võrreldes väiksemas ulatuses, võis ringkonnakohus küll juhtida tähelepanu maakohtu eksimusele õigusnormi kohaldamisel, kuid kuivõrd maakohtu otsus oli hageja põhinõude suuruse osas jõustunud, tuli ringkonnakohtul sellest lähtuda (

§ 456lg 4 teine lause ja § 651 lg 1).

Eeltooduga arvestades sai ringkonnakohus mõista ka viivise välja maakohtu otsusega rahuldatud põhinõudelt, s.o 126 047 eurolt 82 sendilt (p 14). Kolleegium märgib, et kohtute seisukoht alates hagi esitamisest makstava viivise väljamõistmise kohta protsendina hagiavalduses esitatud, mitte otsusega rahuldatud põhinõudest, võib tekitada ebaselgust otsuse täitmisel. Kuna kohtutäitur peab täitemenetluses lähtuma formaliseerituse põhimõttest, saab

§-s 367 sätestatud viivise arvutamise aluseks olla ainult otsusega rahuldatud põhinõue. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et alates hagi esitamisest nõutud viivise aluseks tuleb võtta rahuldatud põhinõue, s.o 126 047 eurot 82 senti. 16. Kuna ringkonnakohus leidis õigesti, et hagi rahuldatakse osaliselt, on ringkonnakohus põhjendatult muutnud menetluskulude jaotust ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja osa hageja menetluskulust (riigilõivust) (

§ 163lg 1, § 173 lg 3, § 174 lg 5).

Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, mistõttu jäävad tema kassatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 alusel tema enda kanda.

Hagejal ei tekkinud Riigikohtus menetluskulusid, mille suurust kindlaks määrata ja mida kostjalt välja mõista. 17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Saare, Peeter Jerofejev, Kai Kullerkupp 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.