← Eesti

2-17-17304/41

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 3. aprill 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-17304 Ts

§ 210

lg 2 sätestatud põhimõte ei saa kohalduda juhul, kui nõude loovutamise leping on jõustunud kohtulahendiga kehtetuks tunnistatud. MÄÄRUSKAEBUS

  1. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Maakohus jättis ekslikult hagi läbi vaatamata olukorras, kus tsiviilasjas 2-15-5725 tehtud otsus ei mõjutanud käesolevas asjas menetlusõiguslikku olukorda ega saanud seda teha TsMS § 210 lg-st 2 ja irrelevantsuspõhimõttest tulenevalt. Riigikohus on
  2. aprilli
  3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15 p-s 19 leidnud,

§ 457

lg-st 1 alusel ei mõjuta nõude loovutuse kehtetuks tunnistamine vastavas asjas menetlusosaliseks mitteolnud eriõigusjärglase õigust nõuda talle loovutatud nõude tunnustamist. Vaidlust ei ole, et hageja ei olnud tsiviilasjas 2-15-5725 menetlusosaline. Seega leidis maakohus valesti, et tsiviilasjas nr 2-15-5725 tehtud otsuse tõttu on hageja oma nõudeõiguse kostja III vastu kaotanud. Ka tsiviilasjas nr 2-15-5725 kassatsioonkaebust lahendades märkis Riigikohus, et asjas tehtav jõustunud kohtuotsus ei saa TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 järgi kehtida Osaühingu Logitek Grupp eriõigusjärglase suhtes, kui viimane oli omandanud nõude juba enne menetluse algust. Kuivõrd hageja omandas nõude kostja III vastu 7. novembril 2012 ja menetlus tsiviilasjas 2-15-5725 algas 15. aprillil 2015, ei ole tsiviilasjas tehtud otsus hagejale siduv. Maakohus leidis valesti ja irrelevantsuspõhimõttega vastuolus,

§ 210

lg 2 ei saa kohalduda juhul, kui nõude loovutamise leping on jõustunud kohtulahendiga kehtetuks tunnistatud. Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15 tehtud eriarvamusele tuginemine ei olnud põhjendatud. Riigikohtunike enamus leidis selles asjas,

§ 210

lg-s 2 sätestatud põhimõte kehtib ka juhul, kui menetluse vältel jõustub kohtulahend, millega nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja loetakse nõude kaotanuks põhjusel, et käsutustehing, millega arvatav võlausaldaja nõude esialgu omandas, on vahepeal tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. Irrelevantsuspõhimõtte alusel on võimalik jätta tähelepanuta, et nõue kuulub eelmisele võlausaldajale.

  1. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.
  2. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
  4. Määruskaebuses vaieldakse selle üle, kas hageja on kostja III pankrotimenetluses õigustatud isikuks nõude tunnustamist taotlema, s.o kas ta saab olla kostja III võlausaldaja. Vaidlust ei ole, et tsiviilasjas nr 2-15-5725 tunnistati tagasivõitmise korras kehtetuks käsutustehing, millega Osaühing Logitek Grupp nõude omandas. Nimetatud tsiviilasjas hageja menetlusosaliseks ei olnud. Nendele asjaoludele tuginedes leidis maakohus, et kuna hageja on materiaalõiguslikult oma nõude kaotanud ja TsMS § 210 lg 2 hageja suhtes ei kohaldu, tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul on TsMS § 210 lg 2 asjas kohalduv. TsMS § 210 lg 2 mõte on, et kui ese, mille üle vaieldakse, läheb menetluse vältel 3

(4)õigusjärgluse korras üle kolmandale isikule, siis on võimalik hagi rahuldada vaatamata sellele, et menetlusosaline on vahetunud. Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on leitud, et sama põhimõte kehtib ka juhul, kui vaidlusalune ja hagi esitamise ajal eeldatavasti hagejale kuuluv õigus loetakse menetluse vältel nõude ülemineku käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu algusest peale tegelikult kuuluvaks varasemale õigustatud isikule (vt eelpool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 12; Tsiviilkohtumenetluse seadustik I, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2017, lk 1128). Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue kuulub eelmisele võlausaldajale on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta. Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas põhjust kõrvale kalduda õiguskirjanduses ja Riigikohtu praktikas kajastatud TsMS § 210 lg 2 tõlgendusest, mis kohaldub ka olukorras, kus menetluse vältel jõustub kohtulahend, millega nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja loetakse nõude kaotanuks põhjusel, et käsutustehing, millega arvatav võlausaldaja nõude esialgu omandas, on vahepeal tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. Eeltoodust tuleneb, et nõude materiaalõiguslik tagasiminek esialgsele võlausaldajale ei mõjuta asja menetlust. 10. Ringkonnakohtu määrus ei ole asjas menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause tähenduses, mistõttu jaotatakse määruskaebuse menetlemise kulud hagi lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.