KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2019,Tartu Tsiviilasja number 2-18-1105

) § 18 lg 1 mõttes. Kostja pangakonto väljavõtetest tavapärast laenuülekannet lepingu sõlmimise järgselt ei nähtu. Laenulepingute p-st 3 tuleneb, et leping jõustub pärast laenusumma väljamaksmist sularahas. Tagasimakseid tehtud ei ole, kuigi maksegraafik on esitatud. Hageja on esitanud XXXXXXX OÜ raamatupidaja e-kirja, milles selgitatakse, et laenulepingud on sõlmitud tööga seotud majanduskuludeks. Kostja väited majanduskulu maksete osas on vastuolulised. Esmalt väitis kostja, et maksed olid kulu, mida sai võtta, et üldse elada sai. Raha kasutati elamiskuludeks ja maksude tasumiseks, s.o perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Ettevõttest saadud maksed olid ette nähtud selleks, et osta XXXXXXX OÜ-le jooksvalt asju. Tööandja ei andud talle laenu, vaid andis raha. XXXXXXX OÜ ei saa aastaaruandes näidata, et töötaja käes on ettevõtte raha, seetõttu vormistati laenuna. Kostja esindaja on märkinud, et sarnased maksed on ettevõtetes käsitletavad mh töötasuna. Kostja selgitas, et kõik majanduskuludeks laekunud summad ei ole arvestatud laenuna, sest nende kulutuste kohta on esitatud kuludokumendid. Suurem laen 14 000 eurot kajastub ka XXXXXXX OÜ 2017. a majandusaasta aruandes. Laenu vastu räägib ka asjaolu, et majanduskulu ülekandeid (kokku ca 15 000 eurot) tehti kostja kontole pidevalt. Ei ole eluliselt usutav, et ühtegi tagasimakset tegemata annab tööandja töötajale järjepidevalt (aastatel 2016–2018) laenu, suurendades töötaja kohustust tööandja ees. Kohus oli seisukohal, et juhul kui kostja kasutas tööandjalt saadud vahendeid nii tööülesannete täitmiseks kui ka oma vajadusteks, ei tulene sellest solidaarkohustust abikaasale. Maksed võivad olla käsitletavad töötasu osana. 540 eurot tootmisjuhi töötasuna ei ole usutav. Iseenesest on õige, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-st 2 tulenevalt võivad pooled mis tahes võlasuhte, mille sisuks on rahasumma üleandmine, kujundada ümber laenuks. Arvestades töötaja ja tööandja käitumist, võib väidetavatel laenutehingutel olla näilik iseloom. Kohus ei nõustunud, et hageja on laenukohustust ühisvara osana tunnistanud 20.11.2017 SMS-sõnumis. Sõnumivahetusest ei nähtu hageja selget nõustumist konkreetse kohustusega. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas televiisor Thomson (valge) väärtusega 200 eurot kuulub ühisvara hulka. 15.05.2019 kohtuistungil märkis hageja, et televiisor oli kooselu ajal majas olemas, kuid ei kuulu ühisvara hulka.

§ 27

lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Eeltoodu ei võta aga kostjalt kohustust oma väiteid tõendada. Foto tõendab, et valge televiisor Thomson oli poolte elukohas, kuid ei tõenda selle kuuluvust ühis- või lahusvara hulka. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millal televiisor soetati. Kuna 15.05.2019 kohtuistungil hageja loobus sõiduauto Audi A8 müügist saadud vahendite jagamisest, ei lugenud kohus neid vahendeid ühisvara hulka. Kahe nutikella (kumbki 6 väärtusega 200 eurot) ja mobiiltelefoni iPhone7 32 GB (roosa) (väärtusega 400 eurot) osas leppisid pooled kokku, et nutikellad jäävad hagejale ja telefon kostjale ning neid ei jagata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. M.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. juuni 2019 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt ning: Jätta J.A. järgmine ühisvara: sõiduauto Volkswagen Golf väärtusega 400 eurot; mobiiltelefon Apple iPhone 7 128 GB (punane) väärtusega 400 eurot; sülearvuti Macbook Air väärtusega 400 eurot; espressomasin väärtusega 225 eurot; televiisor Thomson (valge) väärtusega 200 eurot. Määrata J.A. poolt enamsaadud ühisvara arvel M.S. hüvitatavaks summaks 812,50 eurot (1625 ÷ 2) ja välja mõista J.A. M.S. kasuks 812,50 eurot. Jätta J.A. kanda järgmised varalised kohustused: Telia järelmaksuga müügilepingust nr XXXXXXX (2 mobiiltelefoni) tulenev rahaline kohustus 28.09.2018 seisuga 397,22 eurot; Telia järelmaksuga müügilepingust nr XXXXXXXX (televiisor LG) tulenev rahaline kohustus 28.09.2018 seisuga 693 eurot. Jätta M.S. järgmine ühisvara: sõiduauto Volvo väärtusega 4600 eurot; televiisor LG väärtusega 300 eurot; mobiiltelefon iPhone 7 32 GB (must) väärtusega 400 eurot. Määrata M.S. poolt enamsaadud ühisvara arvel J.A. hüvitatavaks summaks 2650 eurot (5300 ÷ 2) ja välja mõista M.S. J.A. kasuks 2650 eurot. Jätta M.S. kanda järgmised varalised kohustused: Bigbank AS 12.09.2016 järelmaksulepingust nr XXXXXXXXXXX (sõiduauto Volvo) tulenev rahaline kohustus 28.09.2018 seisuga 8410 eurot; laenukohustus A.U. ees 28.09.2018 seisuga 450 eurot; Telia järelmaksuga müügilepingust nr XXXXXXX (pesumasin-kuivati) tulenev rahaline kohustus 28.09.2018 seisuga 109,66 eurot; Viasat AS vaatajakaardi üüri- ja abonementlepingust tulenev rahaline kohustus 28.09.2018 seisuga 263,53 eurot; XXXXXXX OÜ 09.04.2017 ja 16.02.2018 laenulepingutest tulenev rahaline kohustus 28.09.2018 seisuga 15 250 eurot. Määrata M.S. kanda jäävate enamsaadud ühisvaral lasuvate varaliste kohustuste arvel M.S. J.A. poolt hüvitatavaks summaks 4616,60 eurot ja välja mõista J.A. M.S. kasuks 12 241,60 eurot (4616,60 + 7625). Müüa pesumasin-kuivati ja külmik avalikul enampakkumisel kohtutäituri abil alghinnaga vastavalt 300 eurot ja 50 eurot ning müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdselt. Tasaarvestada väljamõistetavad summad ja mõista J.A. välja M.S. kasuks 10 404,10 eurot (12 241,60 – 1837,50). Menetluskulud palub apellant jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuleb vastustaja ainuomandisse jätta televiisor Thomson väärtusega 200 eurot ja mõista vastustajalt välja hüvitis 100 eurot. Apellant on esitanud foto televiisorist Thomson, mis asus poolte elukohas.

§ 27

lg 6 järgi pidi vastustaja tõendama, et televiisor oli soetatud enne abielu, mida ta ei teinud, samuti ei ole vastustaja tõendanud, et televiisor ei ole tema valduses; 2) tuleb Telia järelmaksuga müügilepingutest nr XXXXXXX ja XXXXXXXX tulenevad kohustused 397,22 eurot ja 693 eurot jätta täies ulatuses vastustaja kanda. Vastustaja ei ole tõendanud, et ta täidab/täitis lepingutest tulenevad kohustused pärast abielu lahutamist. Apellandil on kahtlus, et lepingud täideti abielu ajal. Vastustaja pangakonto väljavõtetelt 7 nähtuvad ülekanded Teliale, kuid nendest ei ole võimalik välja lugeda, et seal on vaidlusaluste lepingute järgsed summad; 3) ei saa nõustuda apellandile jäetud esemete väärtustega ja ühisvara hulka mitte kuuluva lauaarvuti jätmisega apellandile. Kohus ei ole hinnanud tõendeid erapooletult ning on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõikeid 3 ja

1. Sõiduauto Volvo väärtuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda hindamisaktist, mille järgi on sõiduki väärtus 4600 eurot. AS Agdeck Auto tegeleb kasutatud autode müügiga, st on pädev turuhinda määrama. Sõiduki väärtust võib määrata müügikuulutuste abil olukorras, kus sõiduk ei ole poolte valduses, et seda saaks hinnata. Müügikuulutused on sõiduki omaniku pakkumised asja ostmiseks. Auto24.ee päringust ei nähtu ka, kas hinnad on koos käibemaksuga või ilma. Kohus asus ise sõiduki väärtust otsima, mitte ei hinnanud tõendeid. Televiisori LG väärtuse tuvastamisel võttis kohus arvesse soetamissumma 1215,80 eurot, mis järelmaksulepingu kohaselt sisaldas lepingutasu ja käibemaksu. Televiisor maksis 999,92 eurot ning soetati 2 aastat tagasi, reeglina hind „kukub“ poole võrra. Kohus pidanuks tegema ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või aktsepteerima apellandi nimetatud hinda 400 eurot. Apellant esitab müügikuulutuse, mille järgi sarnase televiisori väärtus on 300 eurot. Lauaarvuti on poolte poolt kingitud apellandi pojale. Kirjavahetuses apellandi pojaga nimetab vastustaja arvutit, „mis jõuludeks said“. Kohus liitis lauaarvuti järelmaksulepingu järgse soetamisväärtuse 914,90 eurot (sh lepingutasu ja käibemaks; kuigi vastustaja oli kohtuistungil nõus 700 euroga) apellandi nimetatud väärtusele (400 eurot) ja leidis keskmise. Seega asus kohus ise kujundama eseme väärtust, selle asemel, et hinnata tõendeid või juhtida poolte tähelepanu täiendavate tõendite esitamise vajadusele. Täna on lauaarvuti väärtus 350 eurot; 4) on kohustuse jääk Viasat AS ees 263,53 eurot. 29.04.2019 seisukohas on summa lahti kirjutatud ja lisatud tõendid. Vastustaja summale vastu ei vaielnud. Apellant esitab ka lepingu; 5) kuuluvad ühisvara hulka laenukohustused XXXXXXX OÜ ees kokku 15 250 eurot, mis tuleb jagada võrdselt. Kohus jagas tõendamiskoormuse ebaõigesti. Apellant on tõendanud ühise laenukohustuse tekkimise ja vastustaja pidi tõendama, et kohustust ei eksisteeri. Laenulepingud on sõlmitud abielu ajal. Makstud majanduskulu vormistati laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 mõttes. Vaidlust ei olnud selles, et laenusummad koosnesid apellandile makstud ja tagastamata majanduskuludest. Apellandi kontole laekunud majanduskulu kasutati ühiselt pere igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Eluliselt usutav ei ole vastustaja väide, et ta ei olnud teadlik, millistest vahenditest ta ülekandeid tegi. Tööandja ülekannete selgitustest oli näha, mis rahaga tegemist oli. 20.11.2017 kirjavahetusest nähtuvalt vastustaja teadis, et pere elas mh majanduskuludest, ja vastustaja tunnistab, et majanduskulu võlg on ühine. Kohus nimetatud tõendit kohtuistungil ei uurinud. Kohus on rajanud otsuse vastustaja paljasõnalistele väidetele. Otsus on vastuoluline. Kohus leiab, et laenulepingutest tulenev kohustus on apellandi oma, st tegemist on kehtivate lepingutega, teisalt lepingud on näilikud ja tühised ning lisaks võivad majanduskulu maksed olla käsitletavad töötasu osana. 09.04.2017 laen kajastub XXXXXXX OÜ
2. a aruandes.
3. a juulist detsembrini oli apellandi töötasu 535,28 eurot (neto) kuus, sest turbatootmises olid majanduslikud raskused ja oli suusõnaline kokkulepe osalisele töökoormusele. Alates
4. a aprillist oli töötasu oluliselt suurem – 1428 eurot neto, samas suurusjärgus ka
5. aastal, kuid majanduskulu kanti jätkuvalt igakuiselt üle; 6) on kohus ebaõigesti määranud müüdavate esemete alghinnad. Apellant pakkus pesumasinkuivati alghinnaks 300 eurot ja külmiku alghinnaks 50 eurot. Vastustaja vastu ei vaielnud. Alghinna määramine on otsuse täitmise korra kindlaksmääramine, mis toimub poole taotlusel; 7) tuleb vastustajalt mõista apellandi kasuks välja hüvitis 10 354,10 eurot (mitte 888,51 eurot): - kogu ühisvara 6925 eurot (1625 + 5300), kummagi poole osa 3462,50 eurot, vastustajale jääb esemeid 1625 euro väärtuses, apellandilt tuleb välja mõista 1837,50 eurot; 8 - kogu kohustuste maht ilma XXXXXXX OÜ laenuta 10 323,41 eurot (vastustaja 1090,22 eurot, apellant 9233,19 eurot), millest vastustaja osa on 5706,82 eurot (1090,22 + ½ osa apellandi kohustustest, s.o 4616,60 eurot), vastustajalt tuleb välja mõista 4616,60 eurot; - tasaarvestuse tulemusena tuleb vastustajalt välja mõista 2779,10 eurot (4616,60 – 1837,50); - lisandub XXXXXXX OÜ laenukohustus 15 250 eurot, mis tuleb jagada pooleks, st mõista vastustajalt välja 7625 eurot; 7) kuna maakohus on oluliselt rikkunud selgitamiskohustust, võtta asja juurde televiisori LG ja lauaarvuti Lenovo müügikuulutused, Viasat AS leping, väljavõte vastustaja vihikust „Arved 2016/2017“ ning väljavõtted XXXXXXX OÜ
6. a ja
7. a majandusaasta aruannetest.
8. J.A. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja apellatsioonimenetluse menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) nimetas televiisori Thomson ühisvara koosseisu apellant. Seega apellant pidi tõendama, et televiisor on soetatud abielu ajal ja kuulub ühisvara hulka. Apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millal televiisor soetati; 2) jagas kohus Telia ees olevate kohustuste jäägi (397,22 eurot ja 693 eurot) õigesti. Kuna vastustaja on asjakohased tõendid esitanud, oleks apellant pidanud tõendama vastupidist; 3) on Riigikohus selgitanud, et kui tellitakse ekspertiis asja väärtuse kindlaksmääramiseks, tugineb ka asjatundja sarnastele tehingutele või vähemalt tehingukuulutustele. Seega määras maakohus õigesti sõiduki väärtuse poolte esitatud väärtuste keskmisena. Samuti määras kohus õigesti televiisori LG väärtuseks poolte pakutud väärtuste keskmise, kuna vara turuväärtuse kohta tõendeid ei esitatud. Lauaarvuti on soetatud abielu kestel ja seda ei saa pidada kinkeks. Lisatud kuulutused tuleb jätta tähelepanuta, sest need oleks saanud esitada maakohtus; 4) on apellandi väide, et kohus on seonduvalt XXXXXXX OÜ ees oleva laenukohustusega rikkunud menetlusõigust, TsMS § 652 lg-st 6 tulenevalt asjakohatu, kuna apellant ei esitanud maakohtus õigeaegselt vastuväidet. Apellant ei ole tõendanud, et tegemist on poolte ühise kohustusega ning et vastustaja oli laenu võtmise heaks kiitnud või oma nõusoleku andnud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas esitas apellatsioonkaebuse kostja ning ta vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja omandisse arvamata televiisori Thomson (valge) väärtusega 200 eurot; jagas Telia järelmaksuga müügilepingutest nr XXXXXXX ja nr XXXXXXXX tulenevate rahaliste kohustuste jäägi hageja ja kostja vahel; määras kindlaks sõiduauto Volvo XC 90 väärtuse; määras kindlaks televiisori LG väärtuse; leidis, et lauaarvuti Lenovo kuulus poolte ühisvarasse (alternatiivselt vaidlustas lauaarvuti Lenovo väärtuse); määras kindlaks Viasat AS vaatajakaardi üüri- ja abonentlepingust tuleneva kohustuse jäägi suuruse; jättis arvestamata poolte laenukohustusega XXXXXXX OÜ ees; määras kindlaks pesumasin-kuivati LG ja külmiku Snaige alghinna suuruse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 888,51 eurot. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus määras sõiduauto Volvo XC 90 väärtuseks 5775 eurot, televiisori LG väärtuseks 807 eurot ja lauaarvuti Lenovo väärtuseks 657 eurot, pesumasin-kuivati LG alghinnaks 350 eurot ja külmiku Snaige 9 alghinnaks 75 eurot ning osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 888,51 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega määrab sõiduauto Volvo XC 90 väärtuseks 4600 eurot, televiisori LG väärtuseks 300 eurot ja lauaarvuti Lenovo väärtuseks 350 eurot, pesumasin-kuivati LG alghinnaks 300 eurot ja külmiku Snaige alghinnaks 50 eurot ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 1883,35 eurot. Lisaks muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2.4 osas, milles maakohus määras Viasat AS vaatajakaardi üüri- ja abonentlepingust tuleneva rahalise kohustuse jäägi suuruseks 111,57 eurot. Ringkonnakohus loeb nimetatud kohustuse jäägi õigeks suuruseks 112,26 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
11. Pooled vaidlesid maakohtus muu hulgas sõiduauto Volvo XC 90, televiisori LG ja lauaarvuti Lenovo väärtuse üle. 8.
12. Hageja esitatud auto24.ee sõiduki turuhinna päringu (II kd, tl 140) järgi on samalaadsete sõidukite (Volvo XC 90) keskmine hind 6950 eurot. Kostja esitatud Agdeck Auto hindamisakti (II kd, tl 133) järgi on vaidlusaluse sõiduki väärtuseks 4600 eurot. Maakohus lähtus sõiduauto väärtuse kindlakstegemisel eelmärgitud tõenditel märgitud väärtuste keskmisest summast, s.o 5775 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu selline seisukoht ei ole õige ning on vastuolus kohtupraktikaga. Riigikohus on mitmetes lahendites (näiteks otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10 p 13) asunud seisukohale, et hüvitise suurus omandi kaotamise korral tuleb määrata võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Sellest järelduvalt on põhjendatud kostja seisukoht, et kõige täpsemini kajastab vaidlusaluse sõiduauto väärtust Agdeck Auto hindamisakt, millest nähtuvalt on sõiduauto väärtus 4600 eurot. Nimetatud akt on koostatud sõiduautode müügi, teeninduse ja remondiga tegelev äriühing, kelle esindaja on vaidlusaluse sõiduki isiklikult üle vaadanud ning märkinud hindamisakti märkuste lahtrisse sõiduki puudused. Seega on Agdeck Auto hindamisakt vaieldamatult usaldusväärsem võrreldes auto24.ee päringuga, milles on kajastatud kahe sama tüüpi sõiduki müügihinnad. Ainuüksi see, et Agdeck Auto tegeleb peamiselt sõiduautode Honda müügi ja remondiga, ei ole aluseks kostja esitatud hindamisakti arvestamata jätmiseks. Kuna sõiduauto Volvo XC 90 jääb kostjale, on ta kohustatud hüvitama hagejale ½ selle väärtusest, s.o 2300 eurot. 8.
13. Hageja leidis maakohtus, et televiisori LG väärtus on 1215,80 eurot ning kostja seisukoha järgi oli televiisori LG väärtus 400 eurot. Samas ei esitanud kumbki pool tõendeid televiisori väärtuse kohta ühisvara jagamise aja seisuga. Maakohus lähtus televiisori LG väärtuse kindlakstegemisel poolte esitatud väärtuste keskmisest summast, s.o 807 eurot. Ringkonnakohus leiab, et selline maakohtu seisukoht ei ole õige ega kajasta täpselt televiisori väärtust ühisvara jagamise aja seisuga. Asja materjalidest nähtuvalt osteti televiisor
14. a (I kd, tl 9) ning hageja märgitud ostuhind sisaldas muu hulgas lepingutasu. Seega ei saanud televiisori väärtus olla ca kahe aasta möödudes võrdne selle väärtusega ostmise ajal. Maakohtu istungil 15.05.2019 (III kd, tl 33-41) ei jõudnud pooled kokkuleppele televiisori väärtuses. Samas ei ole maakohus selgitanud pooltele kohustust tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus nõustub seetõttu kostjaga, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust (TsMS § 652 lg 3) ning sellest tulenevalt on põhjendatud võtta asja materjalide juurde 10 müügikuulutus sarnase televiisori väärtuse kohta. Nimetatud müügikuulutuse järgi on kuus kuud kasutusel olnud televiisori LG 49 FullHD väärtuseks 300 eurot. Kuna hageja ei ole televiisori väärtust 300 eurot apellatsiooniastmes vaidlustanud ega esitanud tõendit, mis kummutaks kostja esitatud tõendis märgitud väärtuse, siis lähtub ringkonnakohus televiisori väärtusest 300 eurot. Kuna televiisor jääb kostjale, tuleb tal hüvitada hagejale ½ selle väärtusest, s.o 150 eurot. 8.
15. Hageja seisukohast nähtuvalt on lauaarvuti Lenovo väärtuseks 914,90 eurot (s.o ostuhind detsembris 2016 koos lepingutasuga). Kostja leidis, et lauaarvuti väärtuseks võib olla 400 eurot. Samas ei esitanud kumbki pool tõendeid lauaarvuti väärtuse kohta ühisvara jagamise aja seisuga. Maakohus lähtus lauaarvuti Lenovo väärtuse kindlakstegemisel poolte esitatud väärtuste keskmisest summast, s.o 657 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht ei ole õige ega kajasta täpselt lauaarvuti väärtust ühisvara jagamise aja seisuga. Asja materjalidest nähtuvalt (I kd, tl 17) osteti lauaarvuti
16. a detsembris ning selle ostuhind koos lepingutasuga oli hageja märgitud 914,90 eurot. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et lauaarvuti väärtus ei saanud olla ca kahe ja poole aasta möödudes võrdne selle ostuhinnaga. Maakohtu istungil 15.05.2019 (III kd, tl 33-41) ei jõudnud pooled kokkuleppele lauaarvuti väärtuses. Sellisel juhul oleks maakohus pidanud selgitama pooltele võimalust esitada tõendeid lauaarvuti väärtuse kohta jagamise aja seisuga. Kuna maakohus seda ei teinud, siis on põhjendatud kostja taotlus võtta TsMS § 652 lg 3 alusel asja materjalide juurde müügikuulutus sarnase lauaarvuti väärtuse kohta. Hageja ei ole müügikuulutuses märgitud lauaarvuti väärtusele 350 eurot apellatsiooniastmes vastuväiteid esitanud ega esitanud tõendit lauaarvuti teistsuguse väärtuse kohta. Seetõttu lähtub ringkonnakohus lauaarvuti väärtusest 350 eurot. Kuna lauaarvuti jääb kostjale, tuleb tal hüvitada hagejale ½ selle väärtusest, s.o 175 eurot. 8.
17. Maakohus on otsustanud müüa ühisvarasse kuuluvad pesumasin-kuivati LG ja külmiku Snaige avalikul enampakkumisel kohtutäituri kaudu alghinnaga vastavalt 350 eurot ja 75 eurot. Põhjendatud on siinkohal kostja apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused pesumasin-kuivati ja külmiku alghinna suuruse määramise osas. Kuivõrd hageja nõustus ringkonnakohtu istungil kostja seisukohaga, et pesumasin-kuivati tuleb müüa alghinnaga 300 eurot ja külmik alghinnaga 50 eurot, siis tuleb selles osas maakohtu otsus tühistada ning määrata, et pesumasin-kuivati tuleb müüa alghinnaga 300 eurot ja külmik alghinnaga 50 eurot. Käesoleva otsuse p-des 8.1-8.4 osas kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele.
18. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendsutele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 9.
19. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et tema ja XXXXXXX OÜ vahel 09.04.2017 ja 16.02.2018 (I kd, tl 74-77) sõlmitud laenulepingutest tuleneb solidaarkohustus, mille eest vastutab ka hageja. Asja materjalidest nähtuvalt kandis kostja tööandja Timbertson OÜ kostja arvele lisaks töötasule ka majanduskulusid. Kuna kostja ei kasutanud majanduskulusid sihipäraselt ega esitanud tööandjale kuludokumente, vormistas tööandja kostja võlgnevused VÕS § 396 lg 2 alusel 09.04.2017 ja 16.02.2018 laenulepingutena. 11 Kostja seisukoha järgi kasutas hageja vastavalt kokkuleppele tema kontosid perekonnale võetud kohustuste eest maksete tegemiseks ja pidi seega teadma, et osade maksete tegemiseks kasutati majanduskuludeks ettenähtud summasid. Kuna nimetatud asjaolule tugines vastuhagis kostja, siis oli tema kohustuseks TsMS § 230 lg 1 alusel tõendada, et hageja teadis laenulepingute sõlmimise aluseks olevatest asjaoludest (s.o tööandja poolt majanduskuludeks ettenähtud raha mittesihipärasest kasutamisest). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole nimetatud asjaolusid tõendanud ning seetõttu ei ole tegemist kohustusega, mille täitmise eest vastutab solidaarselt koos kostjaga ka hageja. Hageja on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et ta tegi küll kostja kontolt makseid kostja kontodelt, kuid ta ei teadnud, et kontodel on muu raha peale töötasu. Kostja viidatud 20.11.2017 SMS sõnum (I kd, tl 45) ei tõenda hageja teadmist kostja kontodel olnud majandamisrahadest. Apellatsioonkaebuse p-s 5 on kostja heitnud maakohtule ette, et maakohus ei ole hinnanud tema viidatud sõnumivahetust kogumis teiste tõenditega. Samas ei ole kostja viidanud, millised on need teised hindamata tõendid. Ringkonnakohus märgib, et kuna kostja ei ole esitanud muid tõendeid, siis maakohus ei saanudki 20.11.2017 sõnumivahetust teiste tõenditega kogumis hinnata. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja rikkust töösuhtest tulenevat kohustust kulutada majandamiskuludeks ettenähtud rahasummasid ainult tööandja huvides, siis vastutab ta ainuisiklikult sellise kohustuse rikkumise eest. Iseenesest sellel, et kostja tööandja vormistas kostja võlgnevuse VÕS § 396 lg 2 alusel kaheks laenulepinguks, ei ole tähendust hageja vastutusel kostja tööandja ees (vt kostja tööandja e-kiri, I kd tl 164). Maakohus on õigesti märkinud seda, et kostja selgitused seonduvalt majandamiskuludega on vastuolulised. Nii nähtub kostja selgitustest 15.10.2018 kohtuistunguil, et tööandja poolt ülekantud majandamiskulu võis kasutada ka elamiseks ning 15.11.2018 menetlusdokumendis, et majandamiskulu võib käsitleda ka töötasuna. Lisaks märgib ringkonnakohus, et poolte abielu sõlmiti XXXXXXXXX ning asja materjalidest nähtuvalt elati lahus alates
20. a septembrist. Seda asjaolu ei ole kostja vaidlustanud. Kostja esitatud konto väljavõtted (II kd, tl 77-81 ja tl 87-93) ei tõenda, et 09.04.2017 ja 16.02.2018 laenulepingutes märgitud summades oleks tööandja kostjale ajavahemikus XXXXXXXXX kuni
21. a septembrini väidetavaid majandamiskulusid üle kandnud. Nimetatud asjaolu kinnitab samuti, et kostja nõue ei ole selles osas usaldusväärne. Lisaks ei ole kostja suutnud usaldusväärselt selgitada ka seda, miks pärast 09.04.2017 laenulepingu sõlmimist jätkas tööandja talle väidetavalt majandamiskuludeks ettenähtud rahasummade ülekandmist. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud kostja väitele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei tuvastanud kostja ja XXXXXXX OÜ vahel sõlmitud laenulepingute tühisust. 9.
22. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et Telia järelmaksuga müügilepingutest nr XXXXXXX ja nr XXXXXXXX tulenevad rahalised kohustuste jäägid vastavalt 397,22 eurot ja 693 eurot tuleb jätta hageja kanda ning et pooles ulatuses vastutab nimetatud kohustuste eest kostja. Apellatsioonkaebuses on kostja korranud maakohtu menetluses väljendatud seisukohta, et tal on kahtlus, kas hageja täidab nimetatud kohustused. Samas ei ole kostja seadnud kahtluse alla seda, et tegemist on solidaarkohustustega. Järelmaksu müügilepingust nr XXXXXXXX tuleneva rahalise kohustuse jäägi osamaksete tasumise ajavahemik oli 20.10.2018-20.08.2019 ja järelmaksu müügilepingust nr XXXXXXX tuleneva rahalise kohustuse jäägi osamaksete tasumise ajavahemik oli 20.10.2018-20.03.2019 ning hageja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et ta on nimetatud kohustused täitnud. Praeguseks ajaks on mõlema lepingu osamaksete tasumise tähtajad möödunud ning kostja ei 12 ole väitnud, et Telia Eesti AS oleks nõudnud temalt nimetatud lepingute järgi kohustuste täitmist. Juhul, kui kostja peaks tulevikus mingi hüpoteetilise Telia Eesti AS nõude täitma, on tal selles osas hageja vastu nõudeõigus. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et võib-olla on hageja täitnud järelmaksuga müügilepingutest nr XXXXXXX ja nr XXXXXXXX tulenevad kohustused täies ulatuses juba enne abielusuhte lõppemist, on uus asjaolu TsMS § 633 lg 5 tähenduses ja seetõttu jätab ringkonnakohus selle TsMS § 652 lg 3 alusel tähelepanuta. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et eelnimetatud uus väide on vastuolus kostja seisukohaga 29.04.2019 menetlusdokumendis. 9.
23. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja esitatud vastuhagi kohaselt kuulus ühisvara hulka muu hulgas televiisor Thomson. Asja materjalidest nähtuvalt vaidles hageja vastuhagile selles osas vastu ja kinnitas, et televiisor Thomson oli ostetud enne abiellumist ning seda ei olnud ka alles varasuhte lõppemise ajal. Maakohus on õigesti leidnud, et ainuüksi kostja poolt esitatud foto (III kd, tl 32) ei tõenda vaidlusaluse televiisori kuulumist ühisvara hulka ega seda, et see oli olemas varasuhte lõppemise ajal.

§ 27lg 6 kohaselt eeldatakse varaeseme kuulumist ühisvara hulka.

Samas kuna kostja ei ole tõendanud televiisori Thomson ostmist abielu ajal ega selle olemasolu varasuhte lõppemise ajal, siis ei ole kostja tuginemine apellatsioonkaebuses

§ 27lg-le 6 asjakohane.

Seetõttu jättis maakohus televiisori Thomson õigesti ühisvara hulka arvamata. 9.

1. Maakohus jättis ühise kohustusena kostja kanda Viasat AS vaatajakaardi üüri- ja abonentlepingust tuleneva rahalise kohustuse jäägi 111,57 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja tõendanud kohustuste jääki suuremas ulatuses ning kostja vastupidine seisukoht apellatsioonkaebuses ei ole õige. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et kostja ebajärjekindlust kinnitab muu hulgas asjaolu, et vastuhagis (I kd, tl 68) on kostja nimetatud kohustuse jäägi suuruseks 345,74 eurot, 29.04.2019 seisukohas (II kd, tl 186) aga 263,53 eurot. Maakohus on kohustuste jäägi suuruse teinud kindlaks kostja pangakonto väljavõtte (II kd, tl 200-201) järgi. Nimetatud tõendi järgi on kostja teinud pärast varasuhte lõppu kolm makset summas 112,26 eurot (37,98+41,97+32,31), mitte 111,57 eurot. Selles osas tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2.4 muuta ning lugeda õigeks kohustuse jäägi summaks 112,26 eurot.
2. Ühisvara jagamise tulemusena jäi hageja omandisse vara kokku 1425 euro väärtuses (sõiduauto Volkswagen Golf väärtusega 400 eurot, mobiiltelefon Apple iPhone väärtusega 400 eurot, Macbook air väärtusega 400 eurot ja espressomasin Delonghi etam väärtusega 225 eurot). Kostja omandisse jäi ühisvara jagamise tulemusel vara 5650 euro väärtuses (sõiduauto Volvo väärtusega 4600 eurot, mobiiltelefon Apple iPhone väärtusega 400 eurot, televiisor LG väärtusega 300 eurot ja lauaarvuti Lenovo väärtusega 350 eurot). Seega jäi kostjale ühisvara rohkem 4225 euro väärtuses (5650-1425) ning kostja peab hüvitama hagejale sellest ½, s.o 2112,50 eurot. Ühisvara jagamise tulemusel jääb hageja kanda Telia järelmaksu müügilepingutest nr 116299 ja nr XXXXXXXX tulenevad kohustused kokku summas 1090,22 eurot (397,22+693). Kostja kanda jäävad kohustused kokku summas 9081,92 eurot (Bigbank AS-ga sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus summas 8410 eurot, Telia järelmaksu müügilepingust tulenev kohustus 109,66 eurot, Viasat AS-ga sõlmitud üüri- ja abonentlepingust tulenev kohustus 112,26 eurot ja võlgnevus A.U. ees 450 eurot). Kohustuste jagamise tulemusel jäi kostja kanda rohkem kohustusi 7991,7 eurot (9081,921090,22) ning seetõttu peab hageja hüvitama kostjale sellest ½, s.o 3995,85 eurot. 13 Eelneva tulemusel on hagejal kostja vastu rahaline nõue 2112,50 eurot ja kostjal hageja vastu 3995,85 eurot. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel tuleb poolte vastastikused nõuded tasaarvestada. Tasaarvestuse tulemusena lõppevad poolte kohustused kattuvas osas ning kohtuotsusega mõistetakse välja vaid summa, mida pool on kohustatud maksma pärast nõuete tasaarvestamist. Tasaarvestuse tulemusena tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 1883,35 eurot (3995,852112,50).
3. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 14 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja