← Eesti

1-18-2232/179

Obsah (6)§ 184§ 121§ 18§ 24§ 56§ 58

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 184

lg 21 ning Jaan Saadi (Saat) süüdistuses

§ 184lg 2 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 4.

aprilli

  1. a otsus Artemij Staritšenkovi kaitsja vandeadvokaat Priit Palmiste, Kajar Viitkini kaitsja vandeadvokaadi abi Marko Tammann ja Jaan Saadi kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, kassatsioonid Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Kaido Tuulemäe
  2. märts 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Pärnu Maakohtu
  4. detsembri
  5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. aprilli
  7. a otsus osas, millega Artemij Staritšenkov ning Kajar Viitkin tunnistati süüdi

§ 184lg 21 järgi.

2. Tunnistada Artemij Staritšenkov ja Kajar Viitkin süüdi

§ 184lg 2 p 1 järgi.

  1. Muus osas, sh Artemij Staritšenkovile ja Kajar Viitkinile mõistetud karistuste osas, jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  2. Artemij Staritšenkovi ja Kajar Viitkini kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt, Jaan Saadi kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.
  3. Jätta Jaan Saadi valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu süüdistatava kanda. 1-18-2232 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus ja kriminaalasjade eraldamine
  4. Artemij Staritšenkov, Kajar Viitkin ja Jaan Saat anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 184 lg 21 ning Priit Vendelin

§ 184lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

Neid süüdistati suures koguses kokaiini grupilises käitlemises. Süüdistuse kohaselt korraldasid nad

  1. oktoobril 2017 suures koguses kokaiini omandamise ja Leedu Vabariigist Eesti Vabariiki toimetamise. Täpsemalt sõitis P. Vendelin kõnealusel kuupäeval A. Staritšenkovi korraldusel Leetu, kus kohtus öösel Šiauliai linnas J. O. ja J. Saadiga, kelle käest sai ta koti 1847,6 grammi pulbrilise ainega, mis sisaldas 1468 grammi puhast kokaiini. P. Vendelin toimetas narkootilise aine autoga Eestisse, vahetas Pärnus autot ja kohtus sama päeva lõuna ajal A. Staritšenkoviga Raplamaal Märjamaa alevis. A. Staritšenkov keeldus narkootilise aine vastuvõtmisest ja käskis P. Vendelinil selle viia Tallinnasse. Süüdistatavad said samal päeval mõni aeg hiljem uuesti kokku Tallinnas ja sõitsid A. Staritšenkovi juhiste kohaselt ning narkootilist ainet ühiselt vallates Xxxxxx xxx XX asuva maja juurde. Seal kohtusid nad K. Viitkiniga. Viimane võttis P. Vendelini sõiduautost koti narkootilise ainega, viis selle majja ja pakendas ümber. Majast väljumisel peeti K. Viitkin koos narkootilise ainega kinni. Käideldud kokaiinist oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt 22 584 inimesele ja selle hulgihind oli
  2. aastal 58 720 eurot ning tänavamüügihind 117 440 eurot. A. Staritšenkov, K. Viitkin ja J. Saat käitlesid eeltoodust tulenevalt narkootilist ainet suure varalise kasu saamise eesmärgil.
  3. A. Staritšenkovit süüdistati veel selles, et ta vahendas
  4. a jaanuarist kuni aprillini 500 grammi kanepi edasiandmist H. M-ilt K. Viitkinile ning samuti valdas ta
  5. oktoobril 2017 0,87 grammi kanepit ja 0,45 grammi tubaka ning kanepi segu.
  6. K. Viitkinit süüdistati veel selles, et ta omandas H. H. M-ilt 500 grammi kanepit.
  7. Pärnu Maakohtu
  8. septembri
  9. a määrusega eraldati kõnealusest kriminaalasjast kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 216 lg 2 p 3 alusel eraldi menetlusse kriminaalasi P. Vendelini suhtes kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Maakohtu otsus
  10. Pärnu Maakohtu
  11. detsembri
  12. a otsusega mõisteti A. Staritšenkov ja K. Viitkin KrMS § 301 alusel süüdistuses

§ 184

lg 21 järgi õigeks osas, milles neile heideti ette 500 grammi kanepi käitlemist (vt käesoleva otsuse p-d 2 ja 3), ning lõpetati KrMS § 274 lg 1 alusel A. Staritšenkovi suhtes kriminaalmenetlus väikeses koguses narkootilise aine valdamise süüdistuses (vt käesoleva otsuse p 2). 6. Maakohus tunnistas A. Staritšenkovi, K. Viitkini ja J. Saadi

§ 184lg 21 järgi süüdi 4.

oktoobril 2017 toimepandud kuriteos, s.o suures koguses kokaiini grupilises käitlemises suure varalise kasu saamise eesmärgil. Süüdistatavaid karistati vastavalt 9, 7 ja 6 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega ja loeti iga süüdistatava puhul tema karistusaja alguseks kahtlustatavana kinnipidamise päev. Maakohus tuvastas järgmist. 7.

§ 184lg 21 järgi kvalifitseeritavat kuritegu tõendavad eeskätt P.

Vendelini ütlused, mis riimuvad teiste tõenditega. Tema ütluste põhjal sai menetleja koguda muid kuriteosündmust kinnitavaid tõendeid. P. Vendelini ei sunnitud ega mõjutatud valeütlusi andma. Süüdistatav selgitas usutavalt erineval ajal antud ütluste vahel tekkinud vastuolusid. J. Saat ja A. Staritšenkov 2

(15)1-18-2232 püüdsid enda ütlusi kohandada nii, et need sobituksid kirjalike tõenditega, lükkaksid ümber P. Vendelini ütlused ega seoks neid kuriteosündmusega. Seetõttu pole nende isikute ütlused usaldusväärsed ning need tuleb tõendikogumist välja jätta.
  1. A. Staritšenkov koordineeris grupi liikmete tegevust ja suhtlemist, hoidis kuriteokoosseisule vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all ning tagas ühise teoplaani realiseerimise. K. Viitkini teopanus seisnes kokaiini ümberpakkimises ning J. Saadi teopanuseta poleks P. Vendelin saanud kokaiini Eestisse toimetada. Grupi liikmete osateod moodustavad ühtse terviku.
  2. Käideldud puhtast kokaiinist oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt 22 584 inimesele. Sellise kokaiinikoguse hulgimüügihind oli
  3. aastal 58 720 eurot ja tänavamüügihind 117 440 eurot. Süüdistatavate tegevus oli suunatud suure varalise kasu saamisele. Mh osutab narkootilise aine edasise käitlemise kavatsusele kokaiini ümberpakkimine. Käideldud narkootilise aine hind näitab kokaiini müügist taotletud varalise kasu saamise ulatust ja ületab

§ 121p-s 2 sätestatud määra.

  1. Kuigi kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et J. Saat teadis, missugune oli grupi ühine ja kooskõlastatud eesmärk narkootilise aine edasiandmisel või realiseerimisel, pidi süüdistatav teadma, et kuriteo toimepanek sõltub nii tema kui ka grupi teiste liikmete teopanusest. Sellest lähtudes saab talle omistada teiste kaastäideviijate teo ja sellega põhjustatud tagajärje, milleks oli ühise teoplaani kohaselt kokaiini käitlemine suure varalise kasu saamise eesmärgil. Apellatsioonid
  2. Pärnu Maakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur (Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Kaido Tuulemäe), J. Saadi kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, K. Viitkini ja A. Staritšenkovi kaitsja vandeadvokaadi abi Marko Tammann ning süüdistatavad K. Viitkin ja A. Staritšenkov.
  3. Prokurör taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist, süüdistatavate karistuste raskendamist ja neilt ära võetud sularaha konfiskeerimist.
  4. J. Saadi kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist, oma kaitsealuse õigeksmõistmist ja menetluskulude jätmist riigi kanda. Alternatiivselt palus kaitsja saata kriminaalasja samale maakohtule uueks arutamiseks.
  5. K. Viitkini kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist alluvusjärgsele maakohtule. Alternatiivselt taotles ta maakohtu otsuse tühistamist K. Viitkini süüditunnistamises ja karistamises

§ 184

lg 21 järgi ning kriminaalasja saatmist samale maakohtule uueks arutamiseks või süüdistatava käitumise kvalifitseerimist

§ 184lg 2 p 1 järgi ja kergema karistuse mõistmist.

15. A. Staritšenkovi kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist alluvusjärgsele maakohtule. Alternatiivselt taotles ta maakohtu otsuse tühistamist A. Staritšenkovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 184

lg 21 järgi ning kriminaalasja saatmist samale maakohtule uueks arutamiseks või süüdistatava õigeksmõistmist. 16. K. Viitkin taotles maakohtu otsuse tühistamist, talle süüks arvatud kuriteo kvalifitseerimist

§ 184lg 2 p 1 järgi ja kergema karistuse mõistmist. 3

(15)1-18-2232 17. A. Staritšenkov vaidlustas enda süüditunnistamise ja karistamise

§ 184lg 21 järgi ning taotles õiglase otsuse tegemist.

Ringkonnakohtu otsus

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. aprilli
  3. a otsusega tühistati maakohtu otsus J. Saadi süüditunnistamises

§ 184lg 21 järgi ning K.

Viitkini ja A. Staritšenkovi karistamises. Ringkonnakohus tunnistas J. Saadi süüdi

§ 184lg 2 p 1 järgi ja karistas K.

Viitkinit 10 ning A. Staritšenkovit 12 aasta pikkuse vangistusega. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. J. Saadi kaitsja ja prokuröri apellatsioonid rahuldati osaliselt, ülejäänud apellatsioonid jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

  1. Kaitsjad ja süüdistatavad said P. Vendelini küsitleda, mistõttu süüdistatavate kaitseõigust ei rikutud ega piiratud. Samuti kuulati P. Vendelin kohtus üle enne kriminaalasjade eraldamist. Sellega oli süüdistatavate kaitseõigus tagatud. P. Vendelini ütluste uurimise ja kriminaalasjade eraldamisega maakohus kriminaalmenetlusõigust ei rikkunud.
  2. Kui süüdistatav nõustub ütluste andmisega ja vastab kaitsjale, kuid keeldub vastamast prokuröri küsimustele, on tegemist ütluste andmisest keeldumisega. Kirjeldatud olukorras saab kohus kohtumenetluse poole taotlusel avaldada süüdistatava varem antud ütlused. Seejuures oli tagatud K. Viitkini õigus ütlusi mitte anda ja ennast mitte süüstada. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena pole käsitatav see, et teised isikud ei saanud ristküsitluse katkestamise järel K. Viitkinit küsitleda.
  3. Maakohus hindas J. Saadi ja A. Staritšenkovi ütlusi kooskõlas KrMS § 61 nõuetega ning järgis KrMS § 312 p-des 1 ja 2 ette nähtud otsuse põhjendamise kohustust. P. Vendelini ütlusi hinnati samuti koostoimes kõikide usaldusväärseks tunnistatud isikuliste ja kirjalike tõenditega sündmuste toimumise ning etteheidetavate tegude järjestuses. Ühtlasi põhjendati, missuguses osas ja miks neid ütlusi arvestada saab. Kohtu hinnanguga mittenõustumine ei anna alust järelduseks, et kohus pole tõendeid hinnanud igakülgselt ja erapooletult. P. Vendelini ütlusi ei saa ebausaldusväärseks tunnistada ka põhjusel, et ta tunneb ühe kaassüüdistatava suhtes vastumeelsust või et ta pani kuriteo toime katseajal. P. Vendelin süüstas antud ütlustega mh ennast, mistõttu on ainetud kaitsja väited, et ta püüdis teisi süüdistatavaid rõõnates vähendada enda vastutust.
  4. Tõsiselt võetav pole ka kahtlus, nagu oleks tuvastamata isik võinud vahetada P. Vendelini valduses olnud koti sisu. Tõenditega ei haaku kaitseversioon, mille kohaselt leiti narkootiline aine teistsuguse logoga kilekotist. Asitõendi vaatluse protokolli ja sideettevõtjalt saadud andmete alusel tehti kindlaks K. Viitkini ja A. Staritšenkovi suhtlus nii kuriteole eelnenud kui ka kuriteo toimepanemise ajal. Jälitustoimingute protokollid ja A. Staritšenkovi ütlused kinnitavad süüdistatavate kohtumist ning toiminguid, mida nad tegid enne P. Vendeliniga kokkusaamist. Kõneleda ei saa süüdistust kinnitavate tõendite puudumisest tingitud tühimikust, mille maakohus on täitnud enda siseveendumusega. Tekkinud pole ka kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleks KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatavate kasuks.
  5. Maakohus analüüsis iga süüdistatava teopanust eraldi ja näitas, missugune tõendikogum kinnitab kuriteo toimepanemist isikute grupis. Kohtuotsusega tuvastatud faktilised asjaolud veenavad selles, et kõik süüdistatavad andsid enda teoga kaastäideviimise kvaliteediga olulise teopanuse. Apellantide argumendid neid põhjendusi ei kummuta. 4

(15)1-18-2232 24. Käideldud kokaiini hulgihind oli vähemalt 58 720 eurot ja tänavamüügihind vähemalt 117 440 eurot. Narkootilise aine hinna (vt p 1) tuvastamise aluseks olevate tõendite seaduslikkust ja nendest tehtud järeldusi pole vaidlustatud. Seega tuvastas maakohus õigesti, et käideldud narkootilise aine müümisest saadud tulu oleks ületanud

§ 121p-s 2 ettenähtud summa.

Süüdistatavate sihiks ja ajendiks oli suure varalise kasu saamine. Narkootilise aine käitlemine algas Leedust, seejärel toimetati aine planeeritult Eestisse ja pakendati ümber väiksemateks kogusteks. Kirjeldatud tegevus poleks olnud vajalik siis, kui süüdistatavatel oleks suure varalise kasu saamise eesmärk puudunud. 25. Seda, et A. Staritšenkov ja K. Viitkin soovisid saada just suurt varalist kasu, kinnitavad ka narkootilise aine kogus, pakendamiseks ning müümiseks vajalike esemete olemasolu ja kaasaskandmine, teo tehiolud ning iga isiku teopanus. Samuti sidus maakohus süüteokoosseisus sätestatud eesmärgi süüdistatavate varalist seisundit kajastavate tõenditega. Järelikult kvalifitseeriti A. Staritšenkovi ja K. Viitkini käitumine õigesti

§ 184lg-s 21 sätestatud kuriteona.

26. Maakohus ei lugenud tõendatuks, et J. Saat teadis teiste grupi liikmete eesmärki narkootilise aine edasiandmise kohta. Sellele vaatamata arvati talle suure varalise kasu saamise eesmärk süüks kaastäideviijate teo ja tagajärje kaudu. Kõnealune eesmärk pole aga käsitatav teo ega tagajärjena ning seda ei saa isikule omistada teise grupi liikme tegevuse kaudu. Kuivõrd J. Saadi puhul sellist eesmärki ei tuvastatud, kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust ja süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 184lg 2 p 1 järgi.

Nimetatud muudatus ei too siiski kaasa kergema karistuse mõistmist.

  1. Prokurör leidis põhjendatult, et maakohus eksis K. Viitkini ja A. Staritšenkovi süü suuruse hindamisel, s.o narkootilise aine müügist taotletud kasu tuvastamisel. Arvestatud pole seda, et Eestisse toodi suur kogus 89-protsendilise puhtusega kokaiini. See tegu pandi toime kavatsetult ja narkootilise aine müümise eesmärgil. Kuriteo tehiolud lubavad toimepanijaid seostada kuritegeliku maailmaga ning võrreldes riigisisese narkodiilerlusega on selline tegu ohtlikum ja suurema süüga. Karistusmäära valikul saab silmas pidada sedagi, et süüdistatavad pole eelnevast karistusest õigeid järeldusi teinud. Osutatud eksimused tõid kaasa süüteo raskusele ja süüdistatavate isikutele mittevastavate karistuste mõistmise. K. Viitkini karistust kergendava asjaoluna peab arvestama puhtsüdamlikku kahetsust, mistõttu tuleb teda karistada 10-aastase vangistusega. A. Staritšenkovi karistust kergendavaid asjaolusid ei ole ja tema süü suurust arvesse võttes tuleb teda karistada 12 aasta pikkuse vangistusega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioonid
  2. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid A. Staritšenkovi kaitsja vandeadvokaat Priit Palmiste, K. Viitkini kaitsja vandeadvokaadi abi M. Tammann ja J. Saadi kaitsja vandeadvokaat P. Järve. A. Staritšenkovi kaitsja kassatsioon
  3. A. Staritšenkovi kaitsja taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüditunnistamises ja karistamises

§ 184lg 21 järgi ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule. Kassaatori põhiväited on järgmised. 5

(15)1-18-2232
  1. K. Viitkini ristküsitluse katkestamise ja ütluste arvestamata jätmisega eirati enese mittesüüstamise privileegi ning ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Samuti rikuti A. Staritšenkovi kaitseõigust, sest süüdistatav ja tema kaitsja ei saanud K. Viitkinit küsitleda.
  2. Kohtuotsustest ei selgu, missuguste tõendite alusel tuvastati, et A. Staritšenkov pidas vähemalt kaudse tahtluse tasandil võimalikuks ja möönis, et P. Vendelinile antud kotis oli suur kogus narkootilist ainet. Põhjendamiskohustuse eiramine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  3. A. Staritšenkovi süüditunnistamisel kohaldati ebaõigesti materiaalõigust, sest välja ei selgitatud, kui suure kasu saamise eesmärgil süüdistatav narkootilist ainet käitles, missugust kasu ta sai või pidi saama ja kuidas ta kavatses narkootilist ainet edasi käidelda. Suure varalise kasu saamise eesmärk tuleb kindlaks teha iga kaastäideviija puhul eraldi, kuid pole tõendeid, et A. Staritšenkov oli seotud narkootikumide müügi, vahendamise või muul viisil edasise käitlemisega ning et selline tegevus oli suunatud tulu teenimisele. Narkootilise aine ümberpakendamine ja pakendamiseks vajalike esemete leidmine müümise või suure varalise kasu saamise kavatsust ei kinnita.
  4. Suure varalise kasu kindlakstegemiseks peab kasust maha arvama kulutused, mida süüdistataval tuli teha. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-10-15 leidnud, et üldjuhul ei omandata suures koguses narkootilist ainet tasuta. Kasu on müügitulu ja kulude vahe ning prokurör peab tõendama hinna kujunemist narkootilise aine valmistamisest või soetamisest kuni müügini.

§ 184

lg 21 kohaldamine ja võimaliku eluaegse vangistuse mõistmine ei saa rajaneda narkootilise aine oletuslikul müügihinnal.

  1. Ringkonnakohus ei vastanud kõigile A. Staritšenkovi apellatsiooni väidetele. Sellega rikuti süüdistatava edasikaebeõigust, kaitseõigust ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust. K. Viitkini kaitsja kassatsioon
  2. K. Viitkini kaitsja taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüditunnistamises ja karistamises

§ 184lg 21 järgi ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule.

Alternatiivselt taotleb kaitsja K. Viitkini teo kvalifitseerimist

§ 184lg 2 p 1 järgi ja tema karistuse kergendamist.

Kassaatori põhiväited on järgmised.

  1. K. Viitkini ristküsitluse katkestamise ja ütluste arvestamata jätmisega eirati enese mittesüüstamise põhimõtet ja rikuti süüdistatava kaitseõigust. Süüdistatav ei olnud kohustatud vastama teda süüstavatele küsimustele.
  2. K. Viitkini süüditunnistamisel kohaldati ebaõigesti materiaalõigust, sest ei tuvastatud, kui suure varalise kasu saamise eesmärgil ta narkootilist ainet käitles, missugust kasu ta sai või pidi saama ja kuidas ta kavatses narkootilist ainet käidelda. Narkootilise aine ümberpakendamine ja pakendamiseks vajalike esemete leidmine müümise kavatsust ei tõenda. K. Viitkin selgitas, et ta pidi tasu saama narkootilise aine ümberpakkimise eest, kuid need ütlused jäeti alusetult arvestamata. Pole tõendatud, et süüdistatav oli seotud narkootikumide müügi, vahendamise või muul viisil käitlemisega ning et see tegevus oli suunatud tulu teenimisele. Süüdistatav ei otsinud ka võimalikke ostjaid ega vahendajaid.
  3. Süüdistatavale mõisteti liiga range karistus. Karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid ei nõua, et ennast süüdi tunnistanud ja teo toimepanemist siiralt kahetsenud isik peaks viibima pikka aega 6

(15)1-18-2232 vanglas. Süüdistataval sündis kriminaalmenetluse ajal laps ning teda pole varem narkokuritegude eest karistatud. J. Saadi kaitsja kassatsioon
  1. J. Saadi kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maa- või ringkonnakohtule. Kassaatori põhiväited on järgmised.
  2. Ebausaldusväärsed on P. Vendelini ütlused, mille kohaselt andsid J. Saat ja J. O. talle süüdistuses märgitud ajal ning kohas üle koti. J. Saadi kasutuses olnud abonendinumber asus küll süüdistuses näidatud ajal Šiauliai linnas, kuid see ei tõenda süüdistatava süüd. Süüdimõistvas otsuses tugineti alusetult P. Vendelini ütlustele. Koti üleandmine teisele süüdistatavale ei tõenda, et selles oli narkootiline aine. Süüdistuse järgi anti P. Vendelinile üle Maxima kirjadega kott, kuid K. Viitkinilt ära võetud narkootiline aine oli Selveri kirjadega kotis. Seega pole narkootilist ainet sisaldanud kott süüdistatava valduses olnud. P. Vendelin jättis koti lukustamata ustega ja järelevalveta autosse ning K. Viitkin sisenes kotiga Xxxxxx xxx XX asuvasse majja. Seega võisid kotile ligi pääseda teised isikud, samuti võidi kokaiin panna kotti Pärnus või Tallinnas. Tegemist on kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks.
  3. Tõendeid ei ole selle kohta, et J. Saat teadis suure koguse narkootilise aine olemasolust ja soovis sellises koguses ainet käidelda. Kuivõrd P. Vendelin ei osanud öelda, kas talle andis koti J. Saat või J. O., võis süüdistatav olla juhuslik kõrvalseisja. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-4-15 tehtud lahendis leidnud, et isiku süüditunnistamine kaastäideviimises pelgalt seetõttu, et ta viibib või viibis samas ruumis või autos, kus hoiti ebaseaduslikult narkootilist ainet, ja oli aine olemasolust üksnes teadlik, oleks liiga ebamäärane ning selliselt võidakse karistada ka isikut, kellel tegelikult seos keelatud ainega puudub.
  4. Tõendatud ei ole ka grupi liikmete ühine teoplaan ja kuriteo toimepanemise kokkulepe. Maakohtu hinnangul pidi J. Saat teadma, et kuriteo toimepanemine sõltub nii temast kui ka teistest grupi liikmetest, kuid selline käsitlus viitab teo toimepanemisele hooletusest (

§ 18

lg 3).

§ 184subjektiivsete koosseisutunnuste täitmine nõuab vähemalt kaudset tahtlust.

Tõendeid J. Saadi või J. O. suhtlemise kohta A. Staritšenkoviga ning temaga teoplaani kooskõlastamise kohta ei ole.

  1. J. Saadi karistuse raskus ületab tema süü suurust. Ringkonnakohus leidis vastuoluliselt, et süüdistataval ei olnud küll suure varalise kasu saamise eesmärki, kuid ta soovis saada varalist kasu. Kuriteo kvalifitseerimine kergema koosseisu järgi tingib üldjuhul kergema karistuse mõistmise. J. Saati pole varem narkootikumide käitlemisega seotud süütegude eest karistatud, ta pole narkosõltlane ega käidelnud narkootikume süstemaatiliselt. Eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused ei õigusta talle pika vangistuse mõistmist. Kassatsioonivastus
  2. Prokuratuur leiab, et kassatsioonid tuleb jätta rahuldamata, märkides kokkuvõtlikult järgmist.
  3. J. Saadi kaitsja soovib, et Riigikohus asuks hindama tõendeid ja tuvastama uusi asjaolusid, kuid KrMS § 363 lg 5 kohaselt Riigikohus seda teha ei või. Kaitsja on olnud kogu menetluse vältel seisukohal, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu pole tõendatud, kuid kohtud on kõigile kaitsja väidetele vastanud. Kassatsioonis ignoreeritakse tõendikogumit ja selle analüüsi. Erinevalt kaitsja 7

(15)1-18-2232 seisukohast pole tegemist sõna-sõna-vastu-olukorraga, samuti pole kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. J. Saadi süüditunnistamise põhjendused on arusaadavad ja jälgitavad ning karistuse mõistmisel pole menetlusnorme rikutud. 46. K. Viitkini kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et süüdistatava ristküsitluse katkestamisega rikuti kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus on kaitsja etteheidetele ammendavalt vastanud. Nii maa- kui ka ringkonnakohus arvestasid asjas nr 3-1-1-38-11 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadega ja põhjendasid, miks K. Viitkin ning A. Staritšenkov käitlesid kokaiini suure varalise kasu saamise eesmärgil. Kassaatori väited on nimetatud küsimuses vastuolulised. On tuvastatud, et K. Viitkin tegeles narkootilise aine realiseerimist ette valmistava tegevusega ja tal oli kokaiini käideldes suure varalise kasu saamise eesmärk. Seega tuvastati tema käitumises õigesti

§ 184lg 21 tunnused.

47. Kohtud tuvastasid, et süüdistatavad tegutsesid grupis ja kogu tegevust koordineeris ning juhtis A. Staritšenkov. Kohtuotsustes põhjendati igakülgselt ja jälgitavalt, miks sellisele tulemusele jõuti. Kaitsja leiab, et suurest varalisest kasust tuleks maha arvata kulutused, mida süüdistatavad pidid vähemalt eelduslikult kasu saamiseks (s.o narkootilise aine omandamiseks) tegema. Kohus saab rajada otsuse tõenditele, mis talle esitati. Süüdistatavate kulutusi kinnitavaid tõendeid kohtule ei esitatud. Ei saa oletada, missuguseid kulutusi võidi kanda. Kindlasti ei saa nõustuda seisukohaga, et prokurör peab

§ 184

lg 21 kohaldamiseks tõendama kogu narkootilise aine hinna kujunemise, alates narkootilise aine valmistamisest või soetamisest kuni müügini. Selline käsitlus ei tulene seadusest ega Riigikohtu praktikast ning kõnealuste asjaolude tõendamine oleks peaaegu võimatu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 48. Riigikohtu kriminaalkolleegium võtab kõigepealt seisukoha kassaatorite nende väidete kohta, millega seatakse kahtluse alla suure koguse narkootilise aine grupilise käitlemise tõendatus, heidetakse kohtutele ette enese mittesüüstamise privileegi, süüdistatavate kaitseõiguse ning ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumist ning vaidlustatakse J. Saadile mõistetud karistuse raskust (I). Edasi tuleb vaagida kohtute hinnangut selle kohta, kas A. Staritšenkov ja K. Viitkin käitlesid narkootilist ainet suure varalise kasu saamise eesmärgil, ning selgitada, missugustest nõuetest tuleb kõnealuse süüteokoosseisu tunnuse tuvastamisel lähtuda (II). Seoses süüdistatavate teole antava karistusõigusliku hinnanguga vajab põhjendamist ka A. Staritšenkovile ja K. Viitkinile ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistuste seaduslikkus (III). Siis võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab J. Saadi kaitsja taotluse menetluskulude hüvitamiseks (IV). Viimasena juhib kolleegium obiter dictum’i korras tähelepanu küsitavustele, mis puudutavad

§ 184

lg-s 21 ette nähtud kvalifitseeriva tunnuse eesmärgipärasust, ja selgitab, missugune võiks olla seaduse sõnastuse võimalik alternatiiv (V). I 49. Nii A. Staritšenkovi kui ka J. Saadi kaitsja kritiseerivad muu hulgas tõendite hindamisel tehtud kohtute järeldusi, olles kokkuvõtlikult arvamusel, et tõendamata on mõlemale süüdistatavale ette heidetav suure koguse kokaiini ebaseaduslik grupiline käitlemine. Samuti leiavad A. Staritšenkovi ja K. Viitkini kaitsjad, et K. Viitkini ristküsitlemise katkestamise ning kohtulikul arutamisel antud ütluste arvestamata jätmisega eirati enese mittesüüstamise privileegi, rikuti süüdistatavate 8

(15)1-18-2232 kaitseõigust ning ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Lisaks vaidlustatakse J. Saadile mõistetud karistuse raskust.
  1. Kriminaalkolleegium eelmises punktis väljendatud kriitikat ei jaga ning nõustub prokuröri kassatsioonivastuses väljendatud arvamusega, et nii maa- kui ka ringkonnakohus on kõigi asjasse puutuvate tõendite lubatavust ja usaldusväärsust igakülgselt ning jälgitavalt analüüsinud. Kohtud põhjendasid veenvalt, miks nad lugesid suures koguses kokaiini grupilise käitlemise tõendatuks. Nendes küsimustes vaidlustavad A. Staritšenkovi ja J. Saadi kaitsjad esmajoones tõenditele antud hinnangut ning taotlevad sisuliselt faktiliste asjaolude teisiti tuvastamist, mida Riigikohus teha ei või (KrMS § 363 lg 5). K. Viitkini ristküsitluse katkestamist ning sellest tingitud järelmeid puudutavas osas korratakse aga varem esitatud argumente, millele ringkonnakohus on juba ammendavalt vastanud. Kuivõrd kassaatorite osutatud väidete põhjal kriminaalmenetlusõiguse rikkumist sedastada ei saa, jätab kriminaalkolleegium KrMS § 363 lg 4 p 1 kohaselt ringkonnakohtu seisukohad kordamata. Sama moodi pole põhjendatud nende kaalutluste ülekordamine, millele tugineti J. Saadi karistamisel. Kaitsjate eespool märgitud etteheited jäävad tagajärjetuks. II
  2. Kassatsioonimenetluse põhiküsimusena tuleb keskenduda A. Staritšenkovi ja K. Viitkini

§ 184lg 21 järgi süüditunnistamise seaduslikkusele.

Nimelt leiavad mõlema süüdistatava kaitsjad, et nii maa- kui ka ringkonnakohus kohaldasid süüdimõistvat otsust tehes vääralt materiaalõigust, kuivõrd jätsid tuvastamata, kas A. Saritšenkov ja K. Viitkin käitlesid narkootilist ainet varalise kasu saamise eesmärgil, ning kui see oli nii, siis kui suurt kasu nad silmas pidasid. 52.

§ 184

lg-s 21 on kriminaliseeritud narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine, kui see on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Riigikohus on selgitanud, et kõnealune eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikult sai ja kas tema soovitu ka realiseerus, vaid üksnes see, kui suurt varalist kasu ta taotles. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-38-11, p 30 ning 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 17.) Nii võib

§ 184

lg 21 alusel vastutada ka isik, kes soovis küll saada narkootilist ainet käideldes suurt varalist kasu, kuid kellel tegelikult seda ainet näiteks kinnipidamise tõttu müüa ei õnnestunudki, kes müügist midagi ei teeninud või sai loodetust oluliselt väiksemat tulu.

  1. Suure varalise kasu hindamise lähtualusena on senises kohtupraktikas tuginetud suure varalise kahju mõistele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. septembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-44-08, p 9.1). Kehtiva seaduse kohaselt saab suure varalise kasu määratleda

§ 121

p 2 kaudu, mille järgi on kahju või süüteo ulatus suur, kui see ületab 40 000 eurot. Eelnevaid seisukohti silmas pidades tuli A. Staritšenkovi ja K. Viitkini süüditunnistamise eeldusena vältimatult tuvastada, et süüdistatavad taotlesid narkootilist ainet käideldes varalist kasu 40 000 eurot ületavas summas. 54. Nagu eespool märgitud (vt p 50), pole alust kahtluse alla seada kohtute järeldust, mille kohaselt käitlesid süüdistatavad kaastäideviijatena suures koguses kokaiini ning panid kõnealuse teo toime narkootilise aine edasimüümise eesmärgil. Kassatsioonides ei vaidlustata ka järeldust, et 9

(15)1-18-2232 käideldud puhta narkootilise aine kogusest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt 22 584 inimesele. Samuti ei vaielda tõendite üle, millest nähtuvalt olnuks käideldud narkootilise aine hind hulgi müües 58 720 eurot, jaemüügi korral aga 117 440 eurot. Kohtute hinnangul oleksid süüdistatavad isegi juhul, kui nad müünuks kokaiini edasi minimaalse hulgihinnaga, teeninud kasu summas, mis ületab

§ 121p-s 2 ette nähtud määra.

Seepärast leitigi, et nad soovisid saada kuriteost suurt varalist kasu. Siinkohal ei saa pidada asjasse puutuvaks viiteid K. Viitkini ütlustele, mille kohaselt pidi ta saama kindlaks määratud tasu üksnes narkootilise aine ümberpakkimise eest, sest nii maa- kui ka ringkonnakohus jätsid need ütlused tõendikogumist kõrvale. Öeldule vaatamata kriminaalkolleegium A. Staritšenkovi ja K. Viitkini tegevusele antud materiaalõigusliku hinnanguga ei nõustu. 55. Kuivõrd suure varalise kasu saamise eesmärk kirjeldab süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena süüdlase sihti, on tegemist toimepanijat iseloomustava erilise isikutunnusega.

§ 24

lg 1 kohaselt on eriline isikutunnus karistusseadustiku eriosas või muus seaduses ettenähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärke või motiive. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Kaastäideviimise kontekstis tuleb

§ 24

lg-s 3 märgitut mõista nii, et

§ 184

lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu

§ 121

p-s 2 sätestatud summat ületavas määras.

§ 24

lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks

§ 184

lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna

§ 121p-s 2 ette nähtud määra.

Vastupidine käsitlus irduks arusaamast, mille kohaselt on eriline isikutunnus rangelt individualiseeritav. 56. Samasugusest arusaamast juhindus Riigikohus ka asjas nr 3-1-1-38-11 tehtud lahendis, märkides, et kuigi teo objektiivne avaldumine võib anda olulist teavet süüdlase tegevuse sihtide kohta, peab süüteo subjektiivsete tunnuste tuvastamise reeglite kohaselt ikkagi selgitama, mida toimepanijad oma tegevuse tulemusena taotlesid. Nii ei saa välistada, et isik tabatakse suure koguse narkootilise aine valmistamiselt või vedamiselt, kuid eelneva kokkuleppe alusel tasustati tema sellist tegevust vaid allapoole suure varalise kasu määra jäävas summas. (Vt osutatud otsuse p 31.2.) Öeldust järeldub kokkuvõtlikult, et

§ 24

lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. 57. Eespool refereeritud põhimõtetest lähtus ringkonnakohus põhjendatult J. Saadi karistusõigusliku vastutuse analüüsimisel, kui tõdes, et suure varalise kasu saamise eesmärki ei tohi isikule omistada teisel grupi liikmel vastava sisuga eesmärgi olemasolu kaudu. J. Saadi puhul kohtulikul arutamisel uuritud tõendite põhjal suure varalise kasu saamise eesmärki ei tuvastatud, mistõttu tema tegu kvalifitseeriti õigustatult

§ 184lg 2 p 1 järgi.

A. Staritšenkovi ja K. Viitkini karistusõiguslikku vastutust vaagides leidsid nii maa- kui ka ringkonnakohus seevastu ekslikult, nagu oleksid nemad siiski soovinud saada kuriteost kasu

§ 121p-s 2 märgitud summat ületavas määras.

58. Kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolude kohaselt ei ületaks narkokuriteost taotletud kasu kummagi kaastäideviija puhul seaduses sätestatud suure varalise kasu piirmäära. Kohtud, kes tõlgendasid KrMS § 7 lg-st 3 juhindudes tõendite uurimisel tekkinud võimalikud kahtlused põhjendatult süüdistatavate kasuks, võtsid aluseks minimaalse summa, mida käideldud kokaiini müümisel hulgihinnaga olnuks võimalik saada. Selleks summaks on 58 720 eurot, mille võrdsel jagamisel kujuneks kummagi kaastäideviija kasuks 29 360 eurot. Kokkulepet, mis kinnitaks saadu 10

(15)1-18-2232 teistsugust jagamist, ei tuvastatud. Seega jääb taotletud kasu alla

§ 121p-s 2 märgitud suure varalise kasu ulatust.

Järelikult pole võimalik kummagi süüdistatava puhul kõneleda erilise isikutunnuse olemasolust, s.t teo toimepanemisest

§ 184lg-s 21 sätestatud eesmärgil.

  1. A. Staritšenkovi kaitsja leiab, et suure varalise kasu arvutamiseks tuleb kuriteoga taotletud või saadud kasust maha arvata kulutused, mida süüdistatav pidi tegema, ning et narkootilise aine hinna kujunemist peab tõendama prokuratuur. Kolleegium jagab kaitsja arvamust osaliselt. Nende väidete puhul on vajalik osutada järgmisele.
  2. Seadusandja on

§ 184

lg-s 21 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise seadnud sõltuvusse kuriteoga taotletud kasu suurusest. Narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega taotletavat varalist kasu

§ 184

lg 21 tähenduses ei saa automaatselt samastada käideldud aine tegeliku või potentsiaalse müügihinna või turuväärtusega. 61. Esmalt kõneleb selle vastu grammatiline argument: seadus räägib suure varalise „kasu“ saamise eesmärgist, mitte aga suure varalise väärtusega narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest. Kasu all mõistetakse millestki või millegi kaudu saadavat majanduslikku tulu.

§ 184

lg-s 21 toodud kasu mõiste tõlgendamisel tuleb silmas pidada ka seda, millises tähenduses kasutatakse sama terminit teistes seadustes. Nii defineeritakse tulumaksuseaduses kasu ja kahju vara müügist otsesõnu kui müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahet (§ 37 lg 1 ls 1). Seega ei viita „kasu“ mitte üksnes käibele või laekumisele, vaid tulu ja kulu (positiivsele) erinevusele. 62. Pole alust arvata, et

§ 184

lg-s 21 andis seadusandja kasu mõistele oluliselt teistsuguse tähenduse, samastades narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisel silmas peetava kasu aine käitlemisest laekuva või laekuda võiva summaga, arvestamata samas selle tulu saamiseks tehtavaid vältimatuid kulutusi. Nii ei saa rääkida „suure“ varalise kasu saamise eesmärgist toimepanija puhul, kes käitleb narkootikume selleks, et rikastuda käitlemisteo tulemusel sellise summa võrra, mis on väiksem

§ 121p-s 2 ette nähtud määrast.

Seadusandja on seadnud

§ 184

lg 21 kohaldatavuse sõltuvusse toimepanija rikastumissoovi ulatusest, mitte käideldava narkootilise või psühhotroopse aine väärtusest. Järelikult eeldab kõnesoleva kvalifikatsiooni kohaldamine seda, et toimepanija eesmärk oleks suurendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise tulemusel oma vara koguväärtust vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi võrra (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p 39).
  3. Varavastaste kuritegude puhul on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et varalise kasu saamise kindlakstegemiseks peab võrdlema süüdistatava varalist olukorda enne ja pärast varakäsutust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 14). Ühtlasi on leitud, et kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb kahjusummast maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. novembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 17). Kooskõlas eelmistes punktides märgituga leiab kolleegium, et sama moodi tuleb ka varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda üldjuhul nn netopõhimõttest ja arvata tulust maha kulu, mida toimepanija kuriteokoosseisus nimetatud kasu saamiseks vältimatult kandma peab.

§ 184

lg 21 kontekstis tähendab see eeskätt seda, et toimepanija poolt silmas peetava varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest saadud või loodetavast tulust maha arvata kulu, mida isik tulu saamiseks kannab või millega ta tegu toime pannes arvestab. Üldjuhul ja esmajoones tähendab öeldu seda, et narkootilise või psühhotroopse aine (potentsiaalsest) müügihinnast tuleb maha arvata selle ostuhind, kui viimase kohta on usutavaid andmeid. Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi üldjuhul keelatud, 11

(15)1-18-2232 ei saa sellest teha järeldust, nagu oleksid need ained majanduslikult väärtusetud ja et neid saaks (ebaseaduslikult) hankida tasu maksmata, s.t omandamisega seotud kulutusi tegemata. Järelikult, kui keegi soetab näiteks 20 000 euro eest narkootilist ainet selleks, et see 50 000 euro eest edasi müüa, tegutseb ta eesmärgiga saada varalist kasu summas 30 000 (mitte 50 000) eurot, sest sellise teo toimepanemise tulemusena suureneks tema vara väärtus 30 000, aga mitte 50 000 euro võrra. 64. Selle vastu, et tõlgendada kasu

§ 184

lg 21 tähenduses laiendavalt ehk sisuliselt narkootilise aine käitlemisest saadava brutotuluna, räägib ka

§ 184lg 21 sanktsioon.

See näeb ette 6–20 aastase või eluaegse vangistuse. Sedavõrd range sanktsiooni korral tuleb vastutust loovaid või raskendavaid kuriteokoosseisu tunnuseid tõlgendada kitsalt (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2019. a otsus nr 1-16-6452/340, p 37). 65. Küll ei saa nõustuda kassaatori seisukohaga, mille järgi peab prokuratuur

§ 184

lg 21 järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega. Süüdistusfunktsiooni kandjana tuleb prokuratuuril esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid (KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4). Seega peab prokuratuur

§ 184

lg 21 järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija tegutsemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. Öeldu ei tähenda aga seda, nagu peaks prokuratuur seejuures tõendama toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega sellises olukorras, kus puuduvad vähimadki tõenduslikud pidepunktid selle kohta, missugusel viisil süüdistatav narkootilist või psühhotroopset ainet soetas ja kas ning missugust hinda ta selle eest maksis. Kõnealusel juhul on ainuvõimalik võrdsustada selle aine potentsiaalne müügihind kuriteost taotletud kasuga.

  1. Kohtupraktika kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Kui süüdistatav ja kaitsja leiavad, et prokuratuuri tõendid ei kajasta käideldud narkootilise või psühhotroopse aine hinda õigesti või tuleb nende hinnangul väidetavalt taotletud või saadud kasust maha arvata selle aine ostuhind, peavad nad enda väidete kinnituseks esitama oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab väidetavalt taotletud kasust maha arvama. Samasugune tõendamiskoormus lasub kaitsepoolel näiteks ka juhtudel, mil vaidlustatud on narkootilise aine suure koguse tuvastatus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-95-16, p 25.)
  4. Seega juhul, kui süüdistatav või tema kaitsja esitab versiooni, et narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega kaasnes või pidi tulevikus kaasnema teatud suurusega kulu, mis tuleb toimepanija loodetud kasust maha arvata, on tegemist aktiivse kaitseväitega. Kui süüdistatav ega kaitsja ei loo reaalset võimalust toimepanija väidetava kulu ja selle suuruse kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt ka nt Riigikohtu üldkogu
  5. veebruari
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03, p 29 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. novembri
  8. a otsus nr 4-16-6037/46, p 20).
  9. Prokurör tõdeb põhjendatult, et praeguses asjas ei esitanud kaitsja ega süüdistatav kohtule ühtegi tõendit selle kohta, millise summa süüdistatavad kokaiini hankimiseks kulutasid. Veelgi enam, kaitseversiooni kohaselt on A. Staritšenkov enda seotust narkootilise aine käitlemisega üldse eitanud. Järelikult on seda küsimust puudutavad kassaatori argumendid ainetud ja nendel pole vaja põhjalikumalt peatuda.
  10. Kolleegium leidis eespool (vt käesoleva otsuse p-d 57 ja 58), et A. Staritšenkovi ning K. Viitkini süüditunnistamisega

§ 184lg 21 järgi kohaldasid nii maa- kui ka ringkonnakohus ebaõigesti 12

(15)1-18-2232 materiaalõigust. Seetõttu tuleb kohtuotsused lähtudes KrMS § 362 p-st 1 osaliselt tühistada. Samas tuvastasid kohtud õigesti, et süüdistatavad käitlesid suures koguses narkootilist ainet kaastäideviijatena. Järelikult saab Riigikohus teha lisatõendeid kogumata ise uue otsuse, raskendamata kummagi süüdistatava olukorda, ja tunnistada mõlemad isikud süüdi

§ 184lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

III

  1. Tunnistades küll A. Staritšenkovi ja K. Viitkini süüdi sama kuriteokoosseisu kergemat karistust ettenägeva sätte järgi, ei pea kriminaalkolleegium siiski põhjendatuks kergendada süüdistatavatele ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistusi.
  2. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Viimati nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on süüdistatavate karistamisel neid põhimõtteid täiel määral arvestanud.
  3. Ringkonnakohus karistas A. Staritšenkovit 12-aastase ja K. Viitkinit 10-aastase vangistusega. Mõistetud karistused ületavad

§ 184lg 2 sanktsiooni keskmist määra.

Samas võttis apellatsioonikohus karistusmäära valikul põhjendatult arvesse kuriteo asjaolusid, mille põhjal saab hinnata toimepandud narkokuriteo keskmisest ohtlikumaks ja suurema süüga teoks. Eeskätt on siinkohal oluline käideldud narkootilise aine liik ja kogus, teo toimepanemise eesmärk ning kuriteo rahvusvaheline mõõde. Õigustatult võeti arvesse sedagi, et süüdistatavad pole neile mõistetud varasematest karistustest järeldusi teinud. K. Viitkinil tuvastati karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus ja tema teopanust silmas pidades mõisteti talle mõnevõrra kergem karistus. A. Staritšenkovi karistust kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud, kuid tema teopanusest lähtumine õigustab talle ka rangema karistuse mõistmist. Kassatsioonide argumendid neid järeldusi ei kummuta, mistõttu ei too süüdistatavate teo õiguslikus hinnangus tehtav muudatus kaasa karistuste kergendamist. IV 73. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 12. detsembri 2018. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2019. a otsuse osas, millega A. Staritšenkov ning K. Viitkin tunnistati süüdi

§ 184lg 21 järgi.

Uue otsusega tuleb A. Staritšenkov ja K. Viitkin süüdi tunnistada

§ 184lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

Muus osas, sh süüdistatavatele mõistetud karistuste osas, tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. A. Staritšenkovi ja K. Viitkini kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt, J. Saadi kaitsja kassatsioon jääb rahuldamata. 13

(15)1-18-2232
  1. J. Saadi kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks 600 euro (sh käibemaks) suuruses summas. Arvestades, et Riigikohus teeb J. Saati puudutavas osas KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda. V
  2. Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire juhib kolleegium tähelepanu sellele, et

§-ga 184 kaitstava õigushüve seisukohalt ei pruugi selle paragrahvi lõikes 21 sätestatud kvalifitseeriv tunnus – suure varalise kasu saamise eesmärk – olla kõige eesmärgipärasem. 76. Kõnealune süüteokoosseis paikneb rahvatervisevastaste süütegude peatükis. Sellega kaitstakse rahvatervist kahju eest, mida põhjustab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik levik inimeste tervisele. Seda silmas pidades oleneb narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise hukkamõistetavus ja karistamisväärsus eeskätt sellest, mil määral ja kui paljude inimeste tervist sellise käitumisega ohustatakse või kahjustatakse. See omakorda oleneb suuresti käideldud narkootilise aine kogusest ja liigist. Mida suurem on ebaseaduslikult käideldud narkootilise või psühhotroopse aine kogus, seda suurema hulga inimesteni võib see eelduslikult jõuda ja seda suuremat kahju see aine nende inimeste tervisele eelduslikult põhjustab.

§-ga 184 kaitstava õigushüve kahjustamise ulatust peegeldabki esmajoones käideldud mõjuaine kogus, s.o puhta narkootilise või psühhotroopse aine hulk. Just käideldud puhta narkoaine koguse järgi on võimalik hinnata, kui suurele hulgale inimestele oleks käideldud narkootilisest ainest narkojoobe tekitamiseks piisanud (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus nr 1-17-8179/92, p 12) ja kui ulatuslikult süüdlane sellise teoga rahvatervist ohustas. Niisamuti on narkootilise aine käitlemisega rahvatervisele tekitatav kahju või oht seda suurem, mida tugevatoimelisem on käideldud aine ja mida rohkem ta sõltuvust tekitab.
  3. Seevastu on narkootilise aine käitlemisest loodetava varalise kasu suurus vaid kaudne indikaator, mis võib osutada käideldud narkootilise aine kogusele ja ohtlikkusele. Ehkki varalise kasu saamine on praktikas tõesti kõige levinum suurte narkootilise või psühhotroopse aine koguste käitlemise põhjus, ei muuda see fakti, et soovitud varaline kasu ja selle suurus pole näitaja, mis iseloomustaks vahetult käitlemisteo ohtlikkust rahvatervisele.
  4. Seega olukorras, kus seadusandja soovib näha ette eraldi karistuse juhtudeks, mil narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemisega kahjustatakse või ohustatakse rahvatervist erakordselt suurel määral, võiks kaaluda

§ 184lg 21 muutmist.

Seda saaks teha näiteks nii, et kõnesolevas lõikes sätestatud raskema karistuse kohaldamine ei oleneks mitte sellest, kas ja kui suurt varalist kasu toimepanija narkootilist või psühhotroopset ainet käideldes soovis, vaid käideldud narkootilise või psühhotroopse aine (eriti suurest, ülisuurest vmt) kogusest. Kaitstavat õigushüve silmas pidades iseloomustaks käideldava aine kogus toimepanija teo raskust ja süü suurust täpsemini kui kehtivas seaduses sisalduv „suure varalise kasu saamise eesmärk“. 79. Väärib märkimist, et omakasu eesmärk on

§ 58

p 1 kohaselt koosseisuväline karistust raskendav asjaolu, mistõttu saaks käitlemisteo suunatust varalise kasu teenimisele karistuse mõistmisel arvesse võtta ka siis, kui jätta varalise kasu saamise eesmärk

§ 184lg 21 dispositsioonist välja. (allkirjastatud digitaalselt) 14

(15)1-18-2232 Eriarvamus: 1-18-2232/180 Eriarvamus 1-18-2232/181 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.