Obsah (26)

§ 185§ 301§ 274§ 338§ 339§ 286§ 293§ 7§ 288§ 69§ 15§ 34§ 28§ 257§ 24§ 216§ 291§ 341§ 66§ 2882§ 61§ 312§ 3051§ 340§ 337§ 181

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. aprill 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-2232 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Orvi Koi

§ 185

lg 1 ja lg 2 teise lause alusel välja mõista Eesti Vabariigilt Jaan Saati ( ik: 38602234220) kasuks 1200.00 ( üks tuhat kakssada) eurot apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. Artemij Staritšenkovi, Kajar Viitkinit ja Jaan Saati süüdistatakse narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil, s.o KarS § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt Artemij Staritšenkov korraldas grupis koos QQ, Jaan Saati, Kajar Viitkini ja Priit Vendeliniga 04.10.2017 suures koguses narkootilise aine kokaiini omandamist ja edasi toimetamist Leedu Vabariigist Eesti Vabariiki. 04.10.2017 ajavahemikus kell 01.13 kuni kell 04.04 Leedu Vabariigis Šiauliai linnas Draugystės tänaval andis Jaan Saat koos QQ-ga Priit Vendelinile edasi Maxima kirjetega koti, milles oli pakendatud 1847,6 grammi valget värvi pulbrilist ainet, mis sisaldas 89% kokaiinhüdrokloriidi, mis tähendab, et kokku oli puhta ainena pulbris 1468 grammi narkootilist ainet kokaiini. Artemij Staritšenkovi, Kajar Viitkini, Jaan Saati ja QQ-ga ühiselt kooskõlastatud teoplaani alusel pidi Priit Vendelin Maxima koti koos narkootilise aine kokaiiniga toimetama Leedu Vabariigist Eesti Vabariiki Kajar Viitkinile ja Artemij Staritšenkovile. Priit Vendelin toimetas Artemij Staritšenkovi korraldusel kokaiini Eesti Vabariiki, sisenedes 04.10.2017 kell 06.42 sõiduautoga Audi A3 (registreerimismärgiga XXXXXX) Ikla piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki. Pärnusse jõudes võttis Priit Vendelin enda kasutuses oleva sõiduauto Merzedes-Benz E 270 CDI (registreerimismärgiga CCCCCC) ja võttes kaasa Maxima koti kokaiiniga, kohtus lõuna paiku Raplamaal Märjamaa alevis Kasti tee 1 Maxima poe juures Artemij Staritšenkoviga. Kokkusaamisel keeldus Artemij Staritšenkov kotti narkootilise ainega enda kätte võtmast ning andis korralduse kott ainega Tallinnasse toimetada, öeldes 2 kokkusaamise aja ja koha. Ligikaudu kell 13.25 ajal Tallinnas E.Vilde tee 75/77 Maksima XX kaupluse läheduses võttis Priit Vendelin Artemij Staritšenkovi oma sõiduauto peale ning Artemij Staritšenkovi juhendamisel ja korraldusel sõideti ühiselt narkootilist ainet vallates ja edasi toimetades Tallinnas XXX maja juurde. Kell 14:34 ajal tuli Priit Vendelini sõiduauto Merzedes-Benz E 270 CDI [CCCCCC] juurde Kajar Viitkin, kes Artemij Staritšenkoviga eelnevalt kooskõlastatud ühise teoplaani alusel võttis Priit Vendelini kasutuses olevast sõiduautost Merzedes- Benz E 270 CDI [CCCCCC] Maxima kilekoti kokaiiniga ning sisenes sellega XXX majja. Pärast XXX majast väljumist peeti Kajar Viitkin kell 16.38 E.Vilde tee 76 ja 74 vahel politsei poolt kahtlustatavana kinni. Kinnipidamisel võeti Kajar Viitkinilt ära tema käes olnud Selveri kilekott, milles oli pakendatud erinevatesse kilepakenditesse valget värvi pulbrilist ainet 1847,6 grammi, mis sisaldas 89% kokaiinhüdrokloriidi, mis tähendab, et kokku oli puhta ainena pulbris 1468 grammi kokaiini. Narkootilise aine kokaiini hulgihind Eesti kuritegelikul turul
2. aastal oli 40-80 eurot grammi kohta ning jaemüügi hind 80-150 eurot grammi kohta. Seega käideldud kokaiini minimaalne turuväärtus oleks olnud hulgimüügil 58 720 eurot ning jaemüügis (tänavamüügis) 117 440 eurot. NPALS § 31 lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Kohtutoksikoloogia ekspert on märkinud, et ühe inimese keskmine ühekordne kokaiini kogus on 0,065 grammi, seega 1468 grammist narkootilisest ainest kokaiinist piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt 22 584 inimesele. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:
3. Maakohus mõistis

§ 301alusel Artemij Staritšenkovi õigeks süüdistuses Kar

S § 184 lg 21 järgi ajavahemikus jaanuar kuni aprill 2016. a. narkootilise aine kanep edasiandmise vahendamise episoodis.

§ 274

lg 1 alusel lõpetas kriminaalmenetluse Artemij Staritšenkovi süüdistuses 04.10.2017 sõiduautos VW Passat kanepi valdamise episoodis, kuna A. Staritšenkov tegevuses esinevad NPALS § 15-1 sätestatud väärteo tunnused. Saatis kohtuotsus nimetatud osas peale jõustumist väärteomenetluses kohtuvälise menetluse läbiviimiseks Politsei- ja Piirivalveametile. Eelnimetatud osas pole maakohtu otsust vaidlustatud. 2.1 Maakohus mõistis Artemij Staritšenkovi süüdi KarS § 184 lg 21 järgi (04.10.2017 toimepandud kuriteos) ja karistas vangistusega 9 (üheksa) aastat. KarS § 68 lg 1 järgi luges eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning karistuse kandmise aja alguseks luges 04. oktoober 2017. Artemij Staritšenkovi suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine jättis muutmata kuni jõustunud kohtuotsuse järgi vangistuse kandmisele asumiseni, seejärel tühistas. Mõistis Artemij Staritšenkovilt riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 1 350 (üks tuhat kolmsada viiskümmend) eurot 80 senti. 2.2. Maakohus mõistis

§ 301alusel Kajar Viitkini õigeks süüdistuses Kar

S § 184 lg 21 järgi ajavahemikus jaanuar kuni aprill

1. a. narkootilise aine kanep omandamise episoodis. Maakohus mõistis Kajar Viitkini süüdi KarS § 184 lg 21 järgi (04.10.2017 toimepandud kuriteos) ja karistas vangistusega 7 (seitse) aastat. 3 KarS § 68 lg 1 järgi luges eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning karistuse kandmise aja alguseks luges
2. oktoober
3. Kajar Viitkini suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine jättis muutmata kuni jõustunud kohtuotsuse järgi vangistuse kandmisele asumiseni, seejärel tühistas. Mõistis Kajar Viitkinilt riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 1 350 (üks tuhat kolmsada viiskümmend) eurot 80 senti. Hüvitas riigieelarve vahenditest Kajar Viitkinile valitud kaitsjale makstud tasu 2 700 (kaks tuhat seitsesada) eurot. 2.
4. Maakohus mõistis Jaan Saati süüdi KarS § 184 lg 21 järgi ja karistas vangistusega 6 (kuus) aastat 6 (kuus) kuud. KarS § 68 lg 1 järgi luges eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning karistuse kandmise aja alguseks luges
5. novembri
6. Jaan Saati suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine jättis muutmata kuni jõustunud kohtuotsuse järgi vangistuse kandmisele asumiseni, seejärel tühistas. Mõistis Jaan Saatilt riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 1 350 (üks tuhat kolmsada viiskümmend senti) 80 eurot. 2.4 Maakohus tegi otsustuse asitõendite suhtes kohaldatavate meetmete osas ja konfiskeerimise osas. 2.
7. Maakohus tagastas pärast kohtuotsuse jõustumist Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontol asuvad rahasummad Kajar Viitkinile 290 eurot; Artemij Staritšenkovile 400 eurot 58 senti; Jaan Saatile 50 eurot. APELLATSIOONID:
8. Lääne Ringkonnaprokuratuur vaidlustab Pärnu Maakohtu otsuse Artemij Staritšenkovile, Kajar Viitkinile ja Jaan Saatile mõistetud karistuse osas ning neilt kohtueelsel uurimisel ära võetud raha tagastamise osas s.o kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise kohaldamata jätmise osas. 3.
9. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel kogutud tõendite pinnalt ei nõustu prokuratuur kohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistuse suurusega. Süüdistatavatele mõistetud karistus ei vasta nende süü suurusele ja karistuse mõistmise eri- ja üldpreventiivsetele eesmärkidele. Kohtuotsusest ei ole üheselt arusaadav, millest lähtudes peab kohus süüdistatavate süüd teo toimepanemises nii väikeseks, mis tingis sedavõrd leebe karistuse mõistmise s.o sanktsiooni keskmisest oluliselt kergema karistuse ning seda eelkõige just Jaan Saati ja Kajar Viitkini karistust silmas pidades. Prokuratuuri hinnangul on otsuses karistust põhjendatud napilt ning arvesse ei ole võetud olulisi kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid. Prokurör, viidates Riigikohtu lahendites (3-1-1-77-11, 3-1-1-52-13, 3-1-1-58-13) antud juhistele karistuse mõistmise põhimõtete kohta, märgib, et käesolevas asjas ei ole maakohus süü suuruse hindamisel arvesse võtnud, et tegemist oli grupiviisilise kuriteoga. Kuna KarS § 184 lg 21 kuritegu on võimalik toime panna ka ühe isiku poolt, siis arusaadavalt tuleb ühe isiku poolt toimepandud kuritegu diferentseerida isikute grupi poolt toime pandud kuriteost. Seetõttu tuleb seda arvestada ka süü suuruse hindamisel ning selline kaalutlus peab olema toodud kohtuotsuses. Pärnu Maakohus seda ei ole teinud. 4 Süüdistatavad käitlesid väga puhast kokaiini (89 %-list kokaiinhüdrokloriidi), mille lahjendamisel s.o ballastainet lisades, oleks tänavamüügiks saanud müüdavat kogust mitmekordistada. Eeltoodu omakorda viitab süüdistatavate kõrgele positsioonile ja usalduslikele suhetele kuritegelikus maailmas ning märkimisväärsete rahaliste vahendite omamisele – tegemist ei ole juhuslike või tavaliste narkodiileritega, vaid oluliste narkomüügiahela lülidega, kellel on juurdepääs sedavõrd puhtale kokaiinile. Süü suuruse hindamisel omab tähtsust konkreetne teo toimepanemise viis. Sellele maakohus aga tähelepanu pööranud pole. Nagu kohtus ka tõendamist leidis on tegemist rahvusvahelise kuriteoga, mis kahtlemata on süü suurust mõjutav asjaolu. Prokuratuuri arvates tuleb süü tasemel vahet teha isikutel, kes käitlevad narkootilist ainet siseriiklikult, isikutest, kellel on nö rahvusvaheline mõõde – st nad toovad narkootilist ainet Eesti Vabariiki sisse. Kohus pole arvesse võtnud süüdistatavate teo ohtlikkust. Süüdistatavad tegelesid kokaiini nö hulgi käitlemisega ning nende tegevuse läbi oleks sattunud vabasse ringlusesse narkootilist ainet koguses, millest piisanuks tuhandete inimeste mürgitamiseks või nende narkootikumisõltuvusse viimiseks (enam kui 22 000 joovet). Seega ületas käideldud narkootilise aine kogus suurt kogust üle 2000 kordselt. Isegi kui süüdistatavad oleks süüdi mõistetud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, olnuks nende süü juba lähtuvalt käideldud narkootilise aine kogusest vähemalt keskmises määras, mis teise lõike puhul on üheksa aastat. Nimelt on narkootikumidega seotud kuriteo üks olulisemaid süü suuruse hindamise lähtepunkte käideldud narkootilise aine kogus. Prokuratuur ei nõustu kohtu järeldusega, et teoplaani õnnestumisel oleks varaline kasu vähesel määral ületanud suurt varalist kasu. Selline kohtu seisukoht on kummastav. Lähtuvalt Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse (EMCDDA) ja UNODC ja Politsei-ja Piirivalveameti andmetele oleks käideldud kokaiini minimaalne turuväärtus olnud hulgimüügil 58 720 eurot ning jaemüügis (tänavamüügis) 117 440 eurot. Seega ületanuks kokaiini hind suure varalise kasu summat minimaalselt ligi 19 000 euroga s.o pool suure varalise kasu summa võrra - antud summa vastab viiele olulise kahju summale KarS § 121 tähenduses. Vastupidiselt maakohtule on prokuratuur arvamusel, et varalise kasu summa oleks märkimisväärselt ületanud koosseisu piiriks olevat suure varalise kasu summat. Käesoleval juhul ei saa grupi liikmete teopanust hinnates teha suurt vahet nende teosüül. Isikutel olid küll erinevad rollid, aga kõigi osa grupiviisilises teos oli väga oluline. Prokuratuuri hinnangul ei ole kohus mõistnud Jaan Saati teopanuse olulisust. Nimelt just tänu Jaan Saatile sai kogu kokaiini ebaseadusliku käitlemise ahel Leedust alguse. Jaan Saat juhatas Priit Vendelini Leedus Šiauliais asukohta, kuhu kokaiin oli peidetud ning koos oma vennaga veenis Priit Vendelini Maxima kilekotti vastu võtma ja seda Eestisse Artemij Staritšenkovi kätte toimetama. Prokuratuur nõustub Pärnu Maakohtu poolt Artemij Staritšenkovi ja Kajar Viitkini teopanuse määratlemisega isikute grupis, küll aga ei nõustu kohtu hinnanguga nende süüle. Kajar Viitkini puhul ei esine karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Apellandil on alust kahelda Kajar Viitkini kahetsuse siiruses ja seda tulenevalt tema käitumisest kohtus. Kajar Viitkin peeti kinni kuriteo toimepanemiselt, st olukorras, kus tema käes olevas kotis oli ca 1,5 kg puhast kokaiini (kokku 2 kg pulbrilist ainet). Sellises olukorras on keeruline kuriteo toimepanemist eitada ning puhtsüdamliku kahetsuse avaldamine tundub loogilise ja mõistliku käitumisena. Kuigi igal süüdistataval on õigus valida omale sobilik kaitsetaktika, sh õigust ütlusi mitte anda, otsustas Kajar Viitkin kohtuistungil siiski ütlusi anda. Kuigi kohus katkestas Kajar Viitkini ristküsitluse ja tema ütlusi tõendite kogumisse ei võtnud, tuleb välja tuua, et Kajar Viitkin asus läbi ebaõigete ütluste süüstama Priit Vendelini ning õigustama Artemij Staritšenkovi. Riigikohus on välja toonud, et karistuse kergendamiseks ei piisa 5 paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (3-1-1-18-14 p 11). Võttes arvesse Kajar Viitkini käitumist ja hoiakuid kohtus, ei saa tema kahetsust pidada siiraks ja seetõttu ei saa see omada ka karitust kergendavat mõju. Maakohus on küll välja toonud isikute varasema karistatuse, aga ei ole prokuratuuri hinnangul seda õigesti karistuse mõistmisel arvesse võtnud. Kõik süüdistatavad on varem kriminaalkorras karistatud. Artemij Staritšenkov ja Kajar Viitkin on karistatud ühiselt toime pandud esimese astme kuriteo toimepanemises, mille eest on neile mõistetud neli aastat reaalset vangistust. Lisaks on Artemij Staritšenkov karistatud väikeses koguses narkootilise aine käitlemise eest, omades seega varasemat kokkupuudet narkootikumidega. Seega ei ole varasemad karistused eripreventiivset eesmärki täitnud. Riigikohus on seisukohal, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (3-1-1-58-13 p 8). Eeltoodust nähtub, et süüdistatavaid iseloomustab asjaolu, et nad ei ole aru saanud oma teo keelatusest ega ühiskonnaohtlikkuse tõelisest ulatusest (kui mitmete inimeste elu- ja tervist nad narkootiliste ainete müügiga ohustasid). Seda näitab nii nende poolt toime pandud kuritegu kui ka käitumine kohtus. Seega, kui Kajar Viitkinile ja Artemij Staritšenkovile ei ole mingit eripreventiivset mõju avaldanud varem mõistetud nelja aasta pikkune vangistus, siis kuidas see saab tingida uue raske esimese astme kuriteo eest karistuse mõistmise miinimummääras. Üldpreventsiooni eesmärk on avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab inimeste usku normide kehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Seadusandja on pidanud vajalikuks nimetatud rahvatervisevastase kuriteo kui ühe äärmuslikuma narkokuriteo toimepanijate suhtes olla range. Mõistetava karistuse karmus peab nimetatud kuritegude puhul omama ennetavat üldpreventiivset toimet ja andma kindla signaali võimalikele analoogsete, s.o suure kasu ajendil narkokuritegude kavandajatele ja toimepanijatele. Karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. Prokuratuuri hinnangul puuduvad täielikult Artemij Staritšenkovi, Kajar Viitkini ja Jaan Saati käitumist mingilgi määral õigustavad või nende süüd vähendavad asjaolud. Süüdistuskõnes taotles prokurör Artemij Staritšenkovile 12 aastat vangistust ning Kajar Viitkinile ja Jaan Saatile 11 aastat vangistust. Prokuratuur taotleb maakohtu otsuse apellatsiooni korras tühistamist mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistusraami alammääras paiknev karistus ei vasta nende poolt toime pandud kuriteo raskusele ega ka süüdimõistetute isikutele, mistõttu palub prokuratuur mõista Jaan Saatile, Kajar Viitkinile ja Artemij Staritšenkovile raskem karistus, s.o karistusseadustiku eriosa sättes sedastatud karistusraami keskmääras. 3.
10. Kohtueelsel uurimisel võeti kahtlustavana kinnipidamisel Kajar Viitkinilt ära 290 eurot, Artemij Staritšenkovilt 400 eurot ja 58 senti ning Jaan Saatilt võeti elukoha läbiotsimisel ära 50 eurot. Süüdistuskõnes taotles prokurör nimetatud raha konfiskeerimist KarS § 832 lg 1 alusel, kuna isikute elustiil ei vasta tegelikule tõendatud sissetulekule ning on alust arvata, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga. Maakohus on otsuses märkinud, et prokurör ei ole esitanud kohtule ühtki konkreetset faktilist asjaolu ja tõendeid selliste asjaolude kohta, mis annaks aluse eeldada, et isikud on neilt ära võetud raha saanud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise 6 vara arvel. Sellest tulenevalt leidis kohus, et ei esine KarS § 832 konfiskeerimise esmast alust ja prokuröri taotlus tuleb jätta rahuldamata. Prokuratuur eeltoodud maakohtu seisukohaga ei nõustu. Nimelt on maakohus otsuses sisuliselt ise tuvastanud konfiskeerimise aluseks olevad asjaolud, mistõttu on üllatav, et kohus asus laiendatud konfiskeerimise küsimuses erinevale seisukohale võrreldes otsuse põhistuses tuvastatuga. Prokurör avab KarS § 832 lg 1 sätestatu ja nõustub kohtuga, et vaidlust ei ole selles, et ära võetud raha kuulus süüdistatavatele. Esitades Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-10-16 sedastatu KrS § 832 lg 1 kohaldamise põhimõtete kohta märgib, et Pärnu Maakohus on otsuse lk 25 ja 26 põhjalikult analüüsinud kõigi süüdistatavate sissetulekuid ning jõudnud järeldusele, et Artemij Staritšenkovil, Kajar Viitkinil ja Jaan Saatil puudusid legaalsed sissetulekud ning kontrollitaval kujul pole kohtule esitatud tõendeid, mis tõendaksid deklareerimata, kuid reaalseid sissetulekuid. Samuti on kohus välja toonud, et kriminaaltulu teenimiseks panid süüdistatavad toime süüdistuses toodud narkokuriteo. Prokuratuur osundab, et KarS § 184 lg 5 p 2, § 832 lg 1 alusel vara laiendatud konfiskeerimisel toimib ümberpööratud tõendamiskoormis, st antud juhul pidanuks Artemij Staritšenkov, Kajar Viitkin ja Jaan Saat kohtus esitama tõendeid selle kohta, et nad teenisid legaalset tulu, mille arvelt pidada ülal nii ennast kui ka oma pere ning et neilt ära võetud raha pärineb õiguspärasest allikast. Seega on maakohus tuvastanud, et isikutel puudus seaduslik sissetulek. Kahtlemata on suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine suure varalise kasu saamise eesmärgil kuritegu, mille olemus lubab järeldada, et süüdistatavate vara on saadud kuriteo tulemusel. Kuigi süüdistatavatelt ära võetud rahasumma ei ole suur, tuleb prokuröri arvates siiski tõdeda, et kriminaalasjas puuduvad tõendeid, mis kinnitaksid selle legaalset päritolu. Kriminaaltulu konfiskeerimine lähtub põhimõttest, et kuritegu ei tohi ära tasuda ja seda sõltumata kuritegeliku vara suurusest. Prokuratuur taotleb tühistada maakohtu otsus raha tagastamise osas ning teha uus otsus, millega KarS § 184 lg 5 p 2, § 832 lg 1 alusel konfiskeerida Artemij Staritšenkovilt kahtlustatavana kinnipidamisel ära võetud 400 eurot ja 58 senti, Kajar Viitkinilt kahtlustatavana kinnipidamisel ära võetud 290 eurot, Jaan Saati elukoha läbiotsimisel ära võetud 50 eurot. 3.
11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§-dest 318 lg 1, 321, 337 lg 1 p 4, 338 p 4; 340 lg 4 p 4, 5 eriasjade prokurör taotleb: Tühistada Pärnu Maakohtu 12.detsembri 2018 otsus Artemij Staritšenkovi, Kajar Viitkini ja Jaan Saati karistuse osas ning neilt ära võetud rahasummade tagastamise osas. Teha uus otsus ning mõista Artemij Staritšenkovile, Kajar Viitkinile ja Jaan Saatile raskem karistus, mida taotles prokuratuur esimeses kohtuastmes s.o viidatud karistusseadustiku eriosa koosseisus ette nähtud karistusraami keskmääras. Konfiskeerida KarS § 184 lg 5 p 2 ja § 832 lg 1 alusel süüdistatavalt Artemij Staritšenkovilt kahtlustatavana kinnipidamisel ära võetud 400 eurot ja 58 senti, süüdistatavalt Kajar Viitkinilt kahtlustatavana kinnipidamisel ära võetud 290 eurot ja süüdistatavalt Jaan Saati elukoha läbiotsimisel temalt ära võetud 50 eurot. 4. Jaan Saati kaitsja ei nõustu maakohtu otsusega kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu(

§ 338p 1,2,3).

Kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet läbi puuduliku ja ühekülgse kohtuliku uurimise /jättes hulgaliselt tõendeid kõrvale/ (

§ 339lg 1 p 12).

Esineb ka muid kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, 7 mida kohus võib tunnistada oluliseks, sest nendega võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus (

§ 339lg 2).

4.

1. Jaan Saati süüdistus on rajatud väga suures ulatuses Priit Vendelini ütlustele. Priit Vendelini süüdistusasja materjalide eraldamisega käesolevast kriminaalasjast tehti sisuliselt võimatuks objektiivse kohtumenetluse läbiviimine, muuhulgas ka Jaan Saati suhtes. Viidates Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-18-08 p 13 märgitule leiab kaitsja, et polnud mingit eriolukorda, mis tinginuks Priit Vendelini osas kriminaalasja materjalide eraldamise. Nii nagu ei olnud ka sellist olukorda, mis oleks tinginud Priit Vendelini toomise kohtuistungile ümbritsetuna neljast politseinikust. See olukord ilmestab seda, millises õhustikus toimus Priit Vendelini ristküsitlus. Vaieldamatult ei olnud ta ütluste andmisel vaba. Kohtualustele ei olnud tagatud Priit Vendelini kui isikulise tõendiallika kättesaadavus kuni menetluse lõpuni. Korraldades
2. septembril 2018.a. Priit Vendelini kiirkorras ristküsitlemise, muudeti ilma kaitsjatega kooskõlastamata tõendite uurimise järjekorda (

§ 286lg 2).

Kaitsjad esitasid selle kohta kohtule oma protestid. Kohus ignoreeris kaitsjate seisukohti sellest, et antud juhul pole menetluse poolteks üksnes prokurör ja Priit Vendelini kaitsja, vaid ka teised kaitsjad. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei muuda olematuks kohtu poolt esitatud väide, et tõendite uurimise järjekorda muudeti eelmisel kohtupäeval ja, et see on protestide esitamise ajaks nn. otsustatud küsimus. Juba alates kohtu sellisest seisukohavõtust polnud kohtulik menetlus antud asjas enam õiglane ja ei näinud sellisena ka välja. Võimalik, et üksnes seda menetlusõiguse normi rikkumist ei saaks kokkuvõttes pidada oluliseks rikkumiseks

§ 339

lg 1 p 12 või lg 2 mõttes, kuid koostoimes teiste rikkumistega, see kahtlematult oluliseks rikkumiseks muutub. Kaitsja esitab Priit Vendelini poolt kohtuistungil antud ütluste sisu, märgib, et ta on andnud ebakindlaid ütlusi, mis pigem viitavad võimaliku koti üleandmise osas QQ-le, mitte aga Jaan Saatile. Kohus aga on asunud (kohtuotsus lk.10, alt kolmas ja teine rida) lubamatule oletuslikule seisukohale, et Priit Vendelini selline vahetegu isikukirjelduses võis olla tingitud sellest, et Šiauliais toimunu olevat olnud Priit Vendelinile üllatuslik. Kaitsja hinnangul on kohus ilma ühegi konkreetse õigusliku aluseta jätnud kõrvale Jaan Saati ja Artemij Staritšenkovi ütlustest olulise osa. Samas jättis kohus prokuröri taotlusel, tuginedes

§ 293ja § 288 lg 10 täielikult kõrvale Kajar Viitkini ütlused.

Selline olukord tekitab küsimuse sellest, milline osa ütlustest üldse alles jäi. Kui vastuseks on, et kohtule meelepärane osa, siis kerkib omakorda küsimus sellest, millest tuletada objektiivne kohtumenetlus. Kaitsja hinnangul ei osutunud võimalikuks Priit Vendelini ütlustest välja lugeda olulisi asjaolusid, millised kaitsja ka esitab. Kaitsja toob ära kohtu poolt kaudsete tõendite analüüsi ja leiab, et kohus ei ole hinnanud, et Saules Miestas kaamerasalvestused on tehtud öösel kella kaheteistkümne paiku, sellel nähtav halli värvi auto lahkus ja sellel olevad isikud ei ole äratuntavad. Priit Vendelini kirjeldatud kohtumine olevat aga süüdistuse järgi toimunud kella 01.00 ja 04.00 vahel ja sugugi mitte turvakaamerate juures. Seega jääb turvakaamera salvestuse aeg väljapoole süüdistuses kirjeldatud aega ega oma tähtsust. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll ei näita, et Jaan Saat oli 04.10.17 öösel kella 01.00 ja 04.00 vahel Šiauliai bussijaamas. Kaitsja esitab kohtuotsuse lk.19 järeldused ja leiab, et kellegi telefoninumbrite olemasolu telefonis, kuigi nendelt ei suheldud, isiku tundmine või isikule varem kuulunud auto kasutamine ei saa anda kohtule põhjust järelduseks, et Artemij Staritšenkov grupis koos QQ, Jaan Saati, 8 Kajar Viitkini ja Priit Vendeliniga korraldas narkootilise aine kokaiini omandamist ja toimetamise Leedust Eestisse. Tegemist on oletusliku üldistusega. Viidates Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-114-13 sedastatule märgib kaitsja, et käesoleva juhtumi puhul pole võimalik väita, et nn kaudsetest tõenditest oleks kohtu poolt kujundatud uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldaks teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Esitades kohtu põhjendustest Priit Vendelini poolt toimepandule antud juriidilisest hinnangust leiab kaitsja, et antud kohtukoosseisul peale materjalide eraldamist puudus igasugune alus hinnata käesoleva kohtuasja raames milline on Priit Vendelini suhtes sobiv kvalifikatsioon. Seda tehes väljus kohus nn allesjäänud süüdistusakti raamidest. 4.

1. Objektiivse koosseisu osas kaitsja märgib, et kohus pole tuvastanud ega asjas pole tõendamist leidnud asjaolu, et „Maxima“ kirjega kott, mille QQ väidetavalt koos Jaan Saatiga Priit Vendelinile edastas, oleks endas sisaldanud tollel momendil narkootilist ainet kokaiin. Viidates Priit Vendelini ütlustele, kaitsja leiab, et Leedus käik võis üldse olla varikäik ja tegelikkuses eksisteerib kontrollimata võimalus, et väidetavat kokaiini Leedus „Maxima“ kotis ei olnudki ja see paigutati sinna alles Eestis. Kokkuvõttes ei saa öelda, et tõendamist oleks leidnud asjaolu, et QQ koos Jaan Saatiga andsid Priit Vendelinile üle narkootilist ainet kokaiini sisaldava kilekoti, panustades sellega KarS § 184 lg 21sätestatud süüteo lõpuleviimisesse s.o. puudub kindlus, et üle antud kotis asus kokaiin, isegi kui eeldada, et QQ ja Jaan Saat Leedus Priit Vendeliniga üldse kohtusid ja et kott üle anti. 4.
2. Tuvastamist ei ole leidnud, et oleks eksisteerinud mingisugune ühine kuriteo toimepanemise teoplaan. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega Jaan Saati poolt kuriteo toimepanemises kaastäideviijana. Jaan Saatile etteheidetav kuriteokoosseis eeldab subjektiivsest küljest vähemalt kaudset tahtlust (KarS § 16 lg 4), suure varalise kasu saamise koha pealt aga koguni kavatsetust (KarS § 16 lg 2). Kaitsja hinnangul on otsuse põhjal järeldatav, et maakohtu seisukoht „teadma pidamisest“ on täiesti ainetu. Tõendada tuleks „teadmist“ ja „tahtmist“ kõigi süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste suhtes, sh „teadmist“ ja „tahtmist“ viia tegu toime kaastäideviimise vormis. Viidates Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-38-11 sedastatule leiab kaitsja, et suure varalise kasu saamise eesmärki kui subjektiivse koosseisu tunnust ei ole võimalik ühelt väidetavalt kaastäideviijalt üle kanda teisele väidetavale kaastäideviijale. Eesmärki ei saa omistada, see peab olema kõigil grupi liikmetel. 4.
3. Kohus on asunud süüdistaja rolli ja rikutud on in dubio pro reo põhimõtet, millest tulenevalt olemasoleva tõendusmaterjali põhjal tuleb Jaan Saat temale esitatud süüdistuses KarS § 184 lg 21 õigeks mõista. Kaitsja toob ära maakohtu poolt kaitseväidetele antud hinnangu menetlejate isikute osas ja märgib, et maakohtu seisukohaga ei saa nõustuda kuna õiglane menetlus eeldab, et menetlejad on asjatundlikud ja ka ausad. Antud juhul on politseinikud toime pannud kuritegusid ja samal ajal tegelenud kriminaalasjade menetlemisega. 4.
4. Kaitsja ei nõustu kohtu poolt Jaan Saati kohta esitatud töötamise registri väljavõttele tugineva järeldusega, et elatise hankimiseks oli vaja ka Jaan Saatil asuda teenima kuritegelikku tulu, mida oli lootus teenida suures koguses kokaiini müügist. Jaan Saat peeti kinni ehitusel, kus ta töötas ja kus talle maksti palka. Jaan Saat on seda korduvalt kinnitanud. Keegi ei ole seda seisukohta ümber lükanud. Jaan Saat on alles noor mees ja teda iseloomustavad andmed ongi napid. Ta ei ole pannud toime narkokuritegusid, tema ainus kriminaalkaristus(KarS § 203) pärineb 25.09.2014.a. ja määratud 9 katseaeg oli
5. oktoobriks 2017.a. lõppenud. Tal on kindel elukoht ja toetav pere (elab koos emaga) olemas. Ta töötas ehitusel. Erinevalt kohtust saab kaitsja järeldada, et Jaan Saat ei ole olukorras, mis tingiks narkokuritegude toimepanemist. 4.
6. Kaitsja ei nõustu järeldusega, et Jaan Saatilt tuleb välja mõista 1/5 ekspertiisitasust summas 100,80 eurot. Jaan Saatil puudub igasugune kokkupuude narkootikumidega, temalt ekspertiisitasu väljamõistmine ei ole põhjendatud. 4.
7. Kohtulikul uurimisel ringkonnakohtus palub apellant uurida kõiki apellatsioonis viidatud lubatud tõendeid. Jaan Saat soovib asja lahendamist suulises menetluses. 4.
8. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 7

lg 2; § 175 lg 1 p 1; § 318 lg 1,§ 319 lg 2; § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1,2,3; § 339 lg 1 p 8,12 ; § 340 lg 2 p 1; PS § 22 , EIK artikkel 6 lg 1 kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-18-2232, Jaan Saati süüdimõistmises KarS § 184 lg 21 järgi ja tema karistamises vangistusega 6 (kuus) aastat ja 6 kuud, menetluskulude väljamõistmises, täies ulatuses. Teha uus kohtuotsus, millega mõista Jaan Saat õigeks. Alternatiivselt,

§ 339

lg 1 punktis 12 või lõikes 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel, mida ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada, saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Jaan Saati menetluskulud jätta riigi kanda. 5. Kajar Viitkini kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega Kajar Viitkin mõisteti süüdi KarS § 184 lg 21 järgi ja teda karistati vangistusega 7 aastat, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (

§ 338p-d 2 ja 3).

5.

1. Kaitsja, esitades süüdistuse sisu ja viidates Põhiseaduse § 24 lg-le 1, KS §-le 4, 9, justiitsministri
2. oktoobri
3. a. määruse nr 46 § 2 lg-le 1 märgib, et kohtualluvuse määramisel ei saa lähtuda KarS §-st 11, ehk kuriteo toimepanemise mõiste materiaalõiguslikust määratlusest KarS § 11 mõttes. Kuigi narkootilise aine omandamisele suunatud teopanused ilmnesid süüdistusakti järgi materiaalõiguslikus mõttes ja ühtlasi KarS § 11 tähenduses nii Lätis kui ka Pärnus, realiseerus koosseisupärane tegu, ehk narkootilise aine kokaiini omandamine Tallinnas. Kui püüdagi väita, et kooseisupärane tegu realiseerus praegusel juhul Pärnus, siis langeks Kajar Viitkinile esitatud süüdistus ära, sest süüdistuse järgi omandas Kajar Viitkin narkootilise aine kokaiin Tallinnas, mitte Pärnus. Samuti langeksid sellisel juhul ära süüdistusaktiga kaassüüdistatavatele (sh Artemij Staritšenkovile) omistatud teopanused narkootilise aine Tallinnasse toimetamisel. Kaitsja rõhutab, et käesolevas kriminaalasjas ei räägi me erinevatest kuritegudest, vaid ühest ja ainsast kuriteost, mis süüdistusakti loogikat ja ülesehitust silmas pidades pandi toime Tallinnas, mitte Pärnus, mistõttu oli arutamiseks pädevaks kohtuks Harju Maakohus ja menetlust toimetavaks prokuratuuriks Põhja Ringkonnaprokuratuur. Kuna menetles Lääne Ringkonnaprokuratuur ja arutas asja Pärnu Maakohus on tegemist kriminaalmenetluse põhimõttelise veaga ja irdumisega eelnimetatud põhiseaduse ja KS sätete mõttest ja määruses kajastatust. Maakohtu poolt ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja lahendamisel on maakohus rikkunud põhiseaduse § 24 lg-t 1, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lg-t 1 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 24 lg-t
4. See omakorda on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes, mis tingib Pärnu 10 Maakohtu 12.

detsembri 2018. a otsuse tervikuna tühistamise ja kriminaalasja Harju Maakohtule arutamiseks saatmise. 5.2.

§ 288

lg 10 kohaldamine eeldab ajaliselt ja loogiliselt kahte erinevat käitumisakti: esiteks kohtu initsiatiivil ristküsitluse katkestamist ja kui kohus on sellist initsiatiivi näidanud, siis alles seejärel ehk teiseks tekib poolel õigus taotleda tunnistaja varasemate ütluste kõrvalejätmist. Praegusel juhul kohus Kajar Viitkini ristküsitlemist pärast seda, kui ta ei soovinud ühele prokuröri poolt talle esitatud küsimusele vastata, ei katkestanud, mistõttu prokurör ei oleks tohtinud ega saanud Kajar Viitkini poolt varasemalt antud ütluste kõrvalejätmist taotleda. Eelmärgitud põhjendustel ei olnud maakohtu poolt prokuröri taotluse alusel Kajar Viitkini poolt varasemalt kohtus antud ütluste tõendina kõrvalejätmine õiguspärane. Osutab, et kui kohtus küsitleti kaassüüdistatav Priit Vendelini, siis oli prokurör seisukohal, et süüdistatav võib keelduda ütluste andmisest. Kaitsja peab vajalikuks märkida, et tunnistaja ja süüdistatava menetluslikku seisundit ei saa samastada. Seejuures kaitsja teeb viite Põhiseaduse § 22 lg-e 3 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale. Ennekõike tuleb arvestada sellega, et põhiseaduse § 22 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Kõnealuse sätte mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Ehkki Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas järjekindlalt väljendatud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on EIÕK artikli 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud artikli 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kaitsja leiab, et kui süüdistatav keeldub kohtus näiteks prokuröri mõnele küsimusele vastamast, ei saa ega pea kohus kooskõlas

§-ga 288 lg 10 ristküsitlemist katkestama ega seejärel muuhulgas prokuröri taotluse alusel süüdistatava poolt varasemalt kohtus antud ütluseid kõrvale jätma. Vastupidine tõlgendus muudaks süüdistatava õiguse vaikida ja ennast mitte süüstada sisutühjaks ning võimaldaks seeläbi süüdistatavat kohtus

§ 288

lg-s 10 sätestatud negatiivsete õigusjärelmite varjus või hirmus osaliselt ütluste andmisele sundida. Kooskõlas

321 lg 2 p-ga 5 palub kaitsja ringkonnakohtul Kajar Viitkini ütlusi uurida. Kaitsja leiab, et eelkirjeldatud maakohtu rikkumist tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 1 p 12 mõttes, ehk olukorrana, mil kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kuna tegemist on absoluutne ehk n-ö kataloogisisese menetlusõiguse rikkumisega, mille tuvastamise korral ei saa kohtuliku arutamise tulemina kujunenud kohtulahendit ühelgi juhul pidada sisuliselt õigeks ega ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega kooskõlas olevaks (vt Riigikohtu otsust asjas 3-1-1-7314), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus Kajar Viitkini KarS § 184 lg 21 järgi

1. oktoobri
2. a episoodis süüdimõistmises ja karistamises vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi selles osas esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Selline menetluslik valik on põhjendatav kaitsja arvates edasikaebeõiguse realiseerimisega ja asjaoluga, et ringkonnakohtus on ristküsitlemist välditud ja ringkonnakohtul puudub pädevus täiendavate tõendite kogumiseks. 5.
3. Käesolevas asjas ei ole süüdistusfunktsiooni kandja tõendanud, et narkootilise aine käitlemine on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Kaitsja esitab maakohtu põhjendused ja teeb viite Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-38-11 esitatud seisukohale. Märgib, et kui asudagi seisukohale, et kuigi on tõendatud narkootilise aine käitlemine koguses, millisest piisanuks narkojoobe tekitamiseks vähemalt 22 584 inimesele, ei tõenda see iseenesest veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise 11 eesmärgil. Käesolevas asjas puuduvad tõendid, millest nähtuks, et süüdistatav Kajar Viitkin oleks otsinud potentsiaalseid ostjaid või vahendajaid narkootilise aine realiseerimiseks. Isegi kui asuda seisukohale, et arvestades narkootilise aine kogust, võis Kajar Viitkinil olla soov teenida rahalist tulu, on oluline tähele panna, et süüdistusaktis viidatud tõenditega ei ole tõendatud, et Kajar Viitkin soovis teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarS § 121p 2 määras. Süüdistatava Kajar Viitkini teoeelsest ega -järgsest käitumisest suure varalise kasu saamise eesmärki ei nähtu. Kui KarS § 184 kirjeldatud koosseisu muude objektiivsete tunnuste suhtes piisab toimepanijal kaudsest tahtlusest, siis varalise kasu saamise eesmärgi puhul on nõutav KarS § 16 lg-s 2 sätestatud kavatsetus. Kuivõrd tõendid, mis nimetatud asjaolusid kinnitaksid, puuduvad, tugineb nii süüdistusversioon kui ka kohus selles osas üksnes oletustele. Süüdimõistev kohtuotsus aga oletusele rajaneda ei saa. Kuna prokuratuur ei ole käsitletavas süüdistusaktis viidatud tõenditega tõendanud narkootilise aine käitlemist suure varalise kasu saamise eesmärgil, siis on Kajar Viitkini süüdistus KarS § 184 lg 21 järgi, täpsemalt suure varalise kasu saamise eesmärk, kui objektiivse koosseisu asjaolu tõendamata ning selle paragrahvi alusel maakohtu poolt tema süüdimõistmine ja karistamine põhjendamatu. Kaitsja lisab, et asjaolust, et narkootiline aine pakiti Kajar Viitkini poolt väiksematesse pakkidesse, ei saa automaatselt tuletada või järeldada suure varalise kasu saamise eesmärki KarS § 184 lg 21mõttes. Ainuüksi Kajar Viitkini maakohtu poolt ebaseaduslikult kõrvale jäetud ütlustest tuleneb, et ta ei taotlenud kasu KarS § 121 p-s 2 nimetatud määras. 5.
4. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

338 p-dest 2 ja 3, § 339 lg 1 p-st 12, § 339 lgst 2 ja § 340 lg 2 p-dest 2 ja 3 kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu

1. detsembri
2. a otsus tervikuna ja saata kriminaalasi Harju Maakohtule arutamiseks. Alternatiivselt tühistada Pärnu Maakohtu
3. detsembri
4. a otsus Kajar Viitkini KarS § 184 lg 21 järgi süüdimõistmises ja karistamises ning saata kriminaalasi selles osas esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt tühistada Pärnu Maakohtu
5. detsembri
6. a otsus Kajar Viitkini KarS § 184 lg 21 järgi süüdimõistmises ja karistamises ning tunnistada Kajar Viitkin KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi ja mõista talle sanktsiooni alammäära lähedane karistus.
7. Süüdistatava Artemij Staritšenkovi huvides esitatud kaitsja apellatsioon kattub täielikult Kajar Viitkini huvides esitatud apellatsiooniga kohtu alluvuse küsimuses ja taotluses saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. 6.
8. Samuti kattub apellatsioon Kajar Viitkini apellatsiooni argumentidega seonduvalt tema õigusega ütlusi mitte anda ning ütluste avaldamise ja tõendina arvestamise osas ja kohtu poolt ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumise osas. Kaitsja leiab, et maakohtu poolt Kajar Viitkini ütluste katkestamise ja nende kõrvalejätmise kaudu võeti Artemij Staritšenkovi kaitsjal õigus ja võimalus kaassüüdistatava (s.o Kajar Viitkini) küsitlemiseks. Artemij Staritšenkovi kaitsja, aga ka Artemij Staritšenkovi enda poolt kaassüüdistatava ehk Kajar Viitkini küsitlemise mittevõimaldamine kätkeb endas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 punktides 1 ja 3 „d“ sätestatu rikkumist, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikast hälbimist. Siseriikliku õiguse ja apellatsiooni eelmises punktis märgitu kontekstis on kõnealune rikkumine täiendavalt hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et ühe süüdistatava poolt teise süüdistatava ehk kaassüüdistatava küsitlemise mittevõimaldamine rikub ka kaitseõigust, mis on ausa ja õiglase 12 kohtupidamise vältimatu eeldus. Kaitseõiguse rikkumist intensiivistab – s.o muudab selle tugevatoimelisemaks – asjaolu, et muuhulgas Artemij Staritšenkovi ja Kajar Viitkini süüdistatakse kuriteo toimepanemises kaastäideviimise vormis, kus isikute omavahelise tegevuse täpne ja üksikasjalik väljaselgitamine on eriti oluline. 6.

1. Kaitsja poolt koosseisulise tunnuse, suure varalise kasu saamise eesmärgil kuriteo toimepanemise kohane argumentatsioon kattub Kajar Viitkini huvides ja eespool kajastatud apellatsiooni väidetega. Kaitsja leiab, et kuna prokuratuur ei ole käsitletavas süüdistusaktis tõendanud kuriteo toimepanemist suure varalise kasu eesmärgil, siis on Artemij Staritšenkovi süüdistus KarS § 184 lg 21 järgi tõendamata ning maakohtu poolt selle paragrahvi alusel tema süüdimõistmine ja karistamine põhjendamatu. 6.
2. Kaitsja avab

§ 286

lg 1 ja 2 sisu ja märgib, et

§ 286

lg-s 1 sätestatust erinev tõendite uurimise järjekord lepiti kokku prokuröri ja Priit Vendelini kaitsja vahel. Kõik teised kaitsjad vaidlesid sellele kategooriliselt ja kestvalt vastu. Hoolimata sellest kuulati süüdistatav Priit Vendelin

§ 286lg-s 1 sätestatust hälbivalt üle.

Kaitsja leiab, et

§ 286

lg-s 1 ettenähtust erinevas järjekorras tõendite uurimiseks peavad saavutama prokuröriga kokkuleppe kõik kaitsjad, mitte üks või mõni kaitsja. Nii on kohtumenetluses osalevatel kaitsjatel võrdsed õigused ning ühtegi kaitsjat ei saa prokuröriga muuhulgas

§ 286

lg-s 1 ettenähtust erinevas järjekorras tõendite uurimiseks kokkuleppimises eelistada. Kohtumenetlus peab olema aus ja õiglane, mitte näiteks ühe kaitsja lubamatu koostöö prokuröriga. Kuivõrd tagantjärele ei ole võimalik üheselt ja ammendavalt kindlaks teha, kuidas mõjutas

§ 286

lg-s 1 ettenähtust erinevas järjekorras tõendite uurimine isikuliste tõendiallikate poolt avaldatud faktiliste asjaolude kujunemist ja tuvastamist, siis tuleb maakohtu poolt süüdistatav Priit Vendelini

§ 286

lg-s 1 sätestatust hälbiva ülekuulamisega aset leidnud rikkumist käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

6.4. Tunnistaja CC kaugülekuulamine oli ebaõige. Kaitsja esitab

§ 69lg 1 sätestatu ja leiab, et antud juhul selle kohaldamiseks alused puudusid.

Asjaolu, et tunnistaja ei soovi kohtuistungil osaleda seoses stressirohkusega või paanikahoodega, ei anna alust tunnistaja kaugülekuulamiseks käsitatava protsessuaalse eelduse mõttes. Kaitsja, viidates tervise- ja tööministri

1. jaanuari
2. a määrusele nr 5 märgib, et stressirohkus või paanikahood ei ole sellised isiku terviseseisundit iseloomustavateks asjaoludeks, mis ei võimalda väljakutsutud isikul ilmuda kutses esitatud tähtajaks menetlustoimingule (praegusel juhul kohtuistungile). Vastasel korral oleks ka tunnistajal võimalus kergekäeliselt muuhulgas kohtuistungil tunnistajana osalemisest hoiduda. Kaitsja märgib, et kohtumenetluses kehtib kohtuliku arutamise vahetuse põhimõte ja leiab, et kohus peab tunnistaja kohtus kohaloleku kindlustamiseks tegema mõistlikke pingutusi ja vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi. Kaitsja viitab

§ 15lg-le 1 ja vastavasisulistele Riigikohtu lahenditele.

Kaitsja märgib täiendavalt sedagi, et tunnistaja või kannatanu kaugülekuulamine on üks erand vahetuse põhimõtte suhtes, kuid ka seda käesoleval juhul ei eksisteeri. Kaitsja leiab, et maakohus, kuulates tunnistaja CC üle kaugülekuulamise korras, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

6.5. Kaitsja viitab kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele seoses ametnike poolt süüdistatavate ja tunnistajate lubamatu mõjutamise ja kohtu poolt süüdistatava Priit Vendelini ütluste usaldusväärseks tunnistamisega ning PP ja YY ütluste tervikuna ebausaldusväärseks tunnistamise ja tõendikogumist tervikuna väljajätmisega. 13 Maakohtu tõdemus, et isikuks, kes andis ütlusi kogu kuriteosündmuse objektiivse külje kohta, on Priit Vendelin on ebaõige ainuüksi seetõttu, et kohtus antud ütlustes väitis Priit Vendelin, et ta ei tea tänapäevani, mis seal Maxima kotis tegelikult oli ja ta arvas, et kuskilt pole välja tulnud mis seal kotis tegelikult oli, kuigi asjaolu, et seal oli narkootiline aine kokaiin nähtub juba süüdistusaktist. Kaitsja hinnangul näitab see ilmekalt, et maakohus ei ole lahendanud seda kriminaalasja objektiivselt. Maakohtu otsuses ei ole ammendavalt ja põhistatult vastatud kõikidele kaitsja poolt maakohtus väljatoodu argumentidele, mis näitavad, et Priit Vendelini ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohus ei ole igakülgselt, täielikult ja objektiivselt käsitlenud ja hinnanud kaitseväiteid, mis puudutasid kohtueelses menetluses teatud ametnike poolt süüdistatavate ja tunnistajate lubamatut mõjutamist. Maakohus jättis tunnistaja PP ütlused tõendite kogumist välja, kuid pole seda põhjendanud. Sellega on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Sama rikkumine leidis maakohtu poolt aset ka tunnistaja YY ütluste tõendi kogumist välja jätmisel. Kaitsja esitab osa tunnistaja CC kohtus antud ütlustest ja leiab, et nende sisust nähtub, et ilmselgelt toimus uurija poolt seoses tunnistaja lapse hooldusõiguse ülevaatamise ähvardusega – ja seda ühtlasi teda selle kaudu survestamisega – tunnistaja lubamatu mõjutamine. Viidates süüdistatavate Artemij Staritšenkovi ja Kajar Viitkini ja tunnistajate DD ja AA poolt antud ütlustele leiab kaitsja, et ka nende suhtes toimus uurija poolt süüdistatava ähvardamise ja survestamise kaudu lubamatu mõjutamine. Eeltoodust tulenevalt ja koostoimes asjaoluga, et endine Lääne prefektuuri politseikapten HH on kohus süüdi mõistnud, tekivad mõistlikul inimesel kahtlused, et selles asjas läbi viidud kohtueelset menetlust tervikuna ei saa pidada ausaks ega õiglaseks. Edasi märgib kaitsja, et maakohus ei ole hinnanud süüdistatava Priit Vendelini ütlusi ja tema poolt kohtus esitatud versiooni tervikuna muuhulgas selle elulise usutavuse kriteeriumi alusel. Kõige drastilisemaks näiteks on kaitsja hinnangul Priit Vendelini need ütlused, mis seisnesid põhimõtteliselt selles, et ta oli Artemij Staritšenkovi korraldusel nõus sõitma mõne tuhande euro suuruse võla kustutamiseks pärast keskööd üksi autoga sadade kilomeetrite kaugusel asuvasse linna – täpsemalt Leetu –, et sealt siis kuskilt bensiinijaamast keegi ära tuua. Kaitsja hinnangul ei saa pidada sellist käitumist eluliselt usutavaks. Veel vähem saab eelnimetatud asjaolude taustal pidada eluliselt usutavaks – ja ühtlasi õiguslikult aktsepteerida – seda, et kohtu hinnangul tegutses Priit Vendelin Leetu minnes vahendliku täideviijana. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et maakohus rikkus seoses ametnike poolt süüdistatavate ja tunnistajate lubamatu mõjutamise hindamisega ja maakohtu poolt süüdistatava Priit Vendelini ütluste usaldusväärseks tunnistamisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Kaitsja leiab, et Priit Vendelini varasem karistatus samaliigilise kuriteo eest võib viidata sellele, et isik jätkab narkootikumide käitlemist ning ühtlasi püüab ennast vastutusest teiste (sh kaassüüdistatavate) vastutuse hinnaga s.t teisi rõõnates n-ö puhtaks pesta või oma vastutust oluliselt kahandada. Kooskõlas

321 lg 2 p-ga 5 palub kaitsja ringkonnakohtul CC, Artemij Staritšenkovi, Kajar Viitkini, YY, DD, AA ja Priit Vendelini ütlusi uurida. 6.

1. Maakohus on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud Artemij Staritšenkovi ja Priit Vendelini ütlustes vastuolude kõrvaldamata jätmisega. Maakohus leidis, et kohtumisel räägitu sisu osas on A. Staritšenkov ja P. Vendelin, kelle vahel vestlus toimus, andnud erinevaid ütlusi. Järelikult tuvastas maakohus Artemij Staritšenkovi ja Priit Vendelini poolt kohtumisel räägitud ütlustes vastuolud. Eelnimetatud vastuolu on 14 maakohus jätnud aga otsuses kõrvaldamata. Seejuures ei ole maakohus analüüsinud ega hinnanud vähimalgi määral Artemij Staritšenkovi neid ütlusi, milles ta selgitas, miks ta üldse
2. oktoobril
3. a Enge tanklas Priit Vendeliniga kokku sai. Eelosundatud vastuolude kõrvaldamisel tulnuks maakohtul arvestada seda, et Priit Vendelin on kohtus antud ütlustes väitnud, et tal on Artemij Staritšenkovi suhtes vastumeelsus ja Priit Vendelini poolt ütluste andmise asjaolusid ja tähendust tema jaoks. Vastuolude kõrvaldamata jätmisega rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

6.

1. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust koos materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega seoses subjektiivse koosseisu ja kaastäideviimiseks vajalike elementide nõuetekohase tuvastamata jätmisega. Korrates maakohtu põhjendusi, teeb kaitsja viited Riigikohtu lahenditele, kus on käsitatud kaastäideviimise asjaolusid ja selle põhjendamist kohtuotsuses. Leiab, et õige on maakohtu seisukoht, et kohtule esitatud tõenditega on leidnud tõendamist Artemij Staritšenkovi kohtumine (DD poolt vahendatuna) Priit Vendeliniga ASi Olerex Enge tanklas 03.10.
2. Nõustuda ei saa aga maakohtu selle väitega, et tõendamist on leidnud, et Priit Vendelin sõitis Artemij Staritšenkovi korraldusel ja juhiste alusel Leedu Vabariiki Šiauliai bussijaama, kus teda ootasid ees Jaan Saat ja QQ. Maakohtu otsuses puuduvad igasugused põhjendused, millest järelduks, milliste konkreetsete tõenditega luges maakohus tõsikindlalt tõendatuks, et Artemij Staritšenkov pidas vähemalt võimalikuks esiteks seda, et Maxima kirjetega kotis oli narkootiline aine (objektiivse koosseisu üks aspekt); teiseks seda, et selleks aineks oli kokaiin (objektiivse koosseisu teine aspekt) ja kolmandaks seda, et seda ainet oli pakendatuna 1847,6 grammi ehk suures koguses (objektiivse koosseisu kolmas aspekt). Maakohus on oma seisukoha Artemij Staritšenkovi süü tuvastatuse kohta rajanud oletustele, mitte seda kinnitavatele tõenditele. Maakohus ei ole Riigikohtu poolt antud juhiste ja nõuetega Artemij Staritšenkovile kaastäideviimise kvaliteedi omistamisel arvestanud. Kohtupraktika kohaselt seisneb

§ 339

lg 2 mõttes muu olulise menetlusõiguse rikkumine tõendite ühekülgses või puudulikus hindamises. Käesolevas kriminaalasja on täiesti tõendamata ka need lülid ja kausaalahelad, mis kinnitaksid näiteks Artjom Staritšenkovi ja Kajar Viitkini omavahelist suhtlemist väidetava kuriteo eelselt või selle ajal, sh et nad tegutsesid süüteokoosseisu realiseerimisel kooskõlastatult. Kohus ei või võtta üle süüdistaja rolli. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks. Kaitsja hinnangul ei ole võimalik ringkonnakohtul tõendite puudujäägi tõttu maakohtu vigu kõrvaldada. Samuti ei saa sellist tõenduslikku defitsiiti kompenseerida kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmisega. Kui ringkonnakohus leiab, et Pärnu Maakohtu 12. detsembri 2018. a otsus Artemij Staritšenkovi süüdimõistmises KarS § 184 lg 21 järgi tuleb tühistada ainuüksi suure varalise kasu saamise eesmärgi tõendamatuse tõttu, ei ole Artemij Staritšenkovi käitumises võimalik tõsikindlalt sedastada ka KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnuseid (eelkõige subjektiivset koosseisu, mis arvestab kaastäideviimise materiaalse määratluse lisanõuetega). 6.8. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

338 p-dest 2 ja 3, § 339 lg 1 p-st 12, § 339 lgst 2 ja § 340 lg 2 p-dest 2 ja 3 kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu

1. detsembri
2. a otsus tervikuna ja saata kriminaalasi Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale arutamiseks. 15 Juhul, kui ringkonnakohus ebaõige kohtualluvuse tõttu Pärnu Maakohtu
3. detsembri
4. a otsust tervikuna ei tühista ega kriminaalasja Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale arutamiseks ei saada, siis esimese alternatiivina: tühistada Pärnu Maakohtu
5. detsembri
6. a otsus Artemij Staritšenkovi KarS § 184 lg 21 järgi süüdimõistmises ja karistamises ning saata kriminaalasi selles osas esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Teise alternatiivina tühistada Pärnu Maakohtu
7. detsembri
8. a otsus Artemij Staritšenkovi KarS § 184 lg 21 järgi süüdimõistmises ja karistamises ning teha uus otsus, millega mõista Artemij Staritšenkov KarS § 184 lg 21 järgi süüdimõistmises ja karistamises õigeks.
9. Kajar Viitkin enda apellatsioonis märgib, et ta on ennast süüdi tunnistanud ega vaidlusta seda, kuid leiab, et maakohus on mõningaid asjaolusid valesti arvestanud või jätnud arvestamata. 7.
10. Süüdistatav leiab, et kuna ta töötas koos Artemij Staritšenkoviga X pole nende tihe telefoni teel suhtlemine seotud kuriteo toimepanemisega vaid tööga. Väide, et ta suhtles Artemij Staritšenkoviga ka kuriteo toimepanemise ajal ei ole tõsi. Kui ta sai Priit Vendelini käest koti kokaiiniga 04.10.2018 kel 14.36 ja läks XXX korterisse seda kotti pakkima ja kaaluma kuni 16.34 ta politsei poolt kinni peeti, polnud tal aega kellegagi suhelda. Jaan Saati ta varem ei tundnud, Priit Vendelini ta teadis, kuid arvab, et telefoni teel pole temaga suhelnud. 7.
11. Ei saa aru kust tuleneb kohtu veendumus, et Artemij Staritšenkov jagas talle käsklusi. Tegemist on oletusega. Tal ei lubatud kohtus sündmusi ja tema panust vabalt kirjeldada. 7.
12. Süüdistatav teeb viite Riigikohtu 2004 aasta lahendile ja KarSRS § 8 lg-le 2 ning leiab, et eelnimetatud alusel peab toimepanija tahtlus olema suunatud 47 000 euro saamisele, mis jääb vaid veidi alla süüdistuses näidatud tema poolt käideldud kokaiini turuväärtusele, milleks on 58 720 eurot. Pole eluliselt usutav, et tema oma panuse alusel oleks teeninud üle 47 000 euro. 7.
13. Tegi vea nõustudes narkootikume käitlema. 7 aastane karistus tundub liiast. Maailm on muutunud narkootiliste ainete käitlemise osas liberaalsemaks. Pikal vanglakaristusel on negatiivne mõju kogu ühiskonnale. Saab aru, et on seadust rikkunud ja sellel peab järgnema karistus. Tal sündis perre alles laps, kellest eemalolek on juba karistus. Palub ta süüdi mõista KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja mõista õiglane karistus.
14. Artemij Staritšenkov vaidlustab maakohtu otsust täies ulatuses. Esmalt märgib, et ta ei ole saanud esitada kohtule kõiki tõendeid. Oli dokumentide esitamise osas kaitsjaga erineval arvamusel. Leiab, et tal on

§ 34lg 1 p 7,8 alusel õigus täiendavaid tõendeid esitada.

Palub apellatsioonile lisatud tõendid vastu võtta. Esitab Priit Vendelini ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadvad põhjendused. Leiab, et kohus on ebaõigesti uskunud Priit Vendelini ja jätnud süüdistatava ütlused ebaõigesti arvestamata. Materjalid näitavad Priit Vendelini poolt vastuoluliste ütluste andmist ning tema ametliku sissetuleku puudumist ning karistatust. Maakohus on Priit Vendelini teopanust pehmendanud, mis tekitab kahtluse kohtu erapooletuses. Kinnitab, et DD-ga oli tal tihedam suhtlus seoses tunnistaja poolt spordiklubi sponsoreerimisega ja vastupidine kohtu seisukoht on esitatud tõendite ja tunnistaja ütluste alusel ebaõige. Tema abikaasa töötab asutuses, kus juhatuse liige on DD. 16 Kohus ei võimaldanud tal esitada tunnistajale küsimusi, millega oluliselt rikkus menetlusõigust

§ 339lg 1 p 12 ja lg 2 mõttes.

Kohus on omistanud talle tegusid, mida ta teinud ei ole. Puuduvad tõendid sellest, et Märjamaal Maxima pole juures jagas ta Priit Vendelinile mingeid käske. Leiab, et kohtu järeldus tema seotusest eksabikaasale kuuluva korteriga, kus Kajar Viitkin narkootikume pakkis, on meelevaldne nagu ka järeldus, et ta tunneb korterit üürinud EE. Nendega suhtles Kajar Viitkin. Otsus on selles osas põhjendamata. Kohus on rikkunud menetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes.

Ekslik on kohtu seisukoht tal legaalsete sissetulekute puudumisest ja kuritegelikul teel tulu teenimise vajadusest. Kohus ei võimaldanud tal vastavaid tõendeid esitada. YY ütluste täies ulatuses kõrvale jätmine on vastuolus Riigikohtu poolt antud juhistega. Kohus on loonud tema poolt antud ütlustele kunstlikult vastuolu. Kohus on omistanud talle ütlusi, mida tegelikult ta pole andnud. Viidates AA kõnele ja ütlustele märgib, et kohus on kõne sisu valesti esitanud ja isiku vahistamine ei tähenda, et ta on kuriteo toime pannud. Tõenditest ei nähtu kokaiini käitlemise korraldamist. Tema poolt kokaiini käitlemisel korralduste ja juhtnööride andmise kohta tõendid puuduvad, kohtu sellekohane järeldus on tõendamata. Kohus on rikkunud menetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes.

Kohus on põhjendamatult jätnud tõendikoguist välja PP ütlused, omistades talle ütlusi, mida ta ei andnud. PP andis kohtus edasi talle Priit Vendelini poolt räägitu. Leiab, et tema ütlused tuleb tõendina käsitada ja esitab need. Soovib juhtida tähelepanu uurimise ajal inimeste survestamisele. Kriminaalmenetluses toiminguid läbiviinud isikud on süüdi mõistetud kuritegude toimepanemistes. Süüdistatav annab ülevaate arestimajas viibimise ajal tema poolt meditsiinilise abi saamise taotlustest ja isikute mõjutamistest, mis tõendab menetlejate ebaõigeid võtteid menetluses. Süüdistatav leiab, et prokurör on olnud erapoolik ning esitab sellekohased näited. Kokkuvõtvalt süüdistatav märgib, et kohtuotsus on vastuolus tõega. Ei eita, et viis Priit Vendelini ja Kajar Viitkini kokku, kuid narkokuritegu pole toime pannud ega narkootikumide käitlemist organiseerinud. Palub teha õiglane otsus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Kõik apellandid jäid ringkonnakohtu istungil täies mahus esitatud apellatsioonide juurde ja palusid apellatsioonid rahuldada. Süüdistatavad toetasid kaitsjate poolt esitatud apellatsioone. Artemij Staritšenkov esitas oma seisukohad prokuröri apellatsioonis esitatud väidetele kirjalikult ning ringkonnakohus võttis need kriminaalasja materjalide juurde. Kaitsjad palusid prokuröri apellatsiooni jätta rahuldamata. Prokuröri arvamuse kohaselt süüdistatavate ja kaitsjate poolt esitatud apellatsioonide rahuldamiseks seaduslikud alused puuduvad. KOHTUKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, otsusega ja apellatsioonidega ning ära kuulanud menetlusosalised, asub alljärgnevale seisukohale.
3. Kajar Viitkini ja Artemij Staritšenkovi huvides esitatud apellatsioonides on leitud, et Pärnu Maakohtus asja arutamisega on rikutud kohtualluvust, mis on käsitatav

§ 339lg 2 mõttes 17 olulise menetlusõiguse rikkumisena.

Koosseisupärane tegu ehk narkootilise aine kokaiini omandamine realiseerus Tallinnas. On taotletud Pärnu Maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium osutab, et Põhiseaduse § 24 lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Seadusega määratud kohtualluvuse põhimõtte eesmärk on tagada asja lahendamine pädeva kohtu poolt. Kriminaalmenetluse seadustiku § 257 lg 1 kohaselt peab kohtunik süüdistusakti saamisel kontrollima kriminaalasja kohtualluvust. Maakohtu selline kohustus tuleneb

§ 28lg-st 1.

Veendunud kohtualluvuse õigsuses, annab kohus

§ 257lg 1 kohaselt süüdistatava oma määrusega kohtu alla.

Süüdistatava kohtu alla andmine võib toimuda kas

§-s 258 sätestatud alustel eelistungil või ilma istungita kohtuniku ainuisikulise määrusega. Vaidlustatud juhul on maakohus kohtulikku arutamist ette valmistades oma määrusega süüdistatavad kohtu alla andnud ( 1 kd. t.lk. 24-25), seega on Pärnu Maakohtu kohtunik kontrollinud kohtualluvust ja leidnud, et maakohus on pädev asja arutama. Maakohtule esitatud kaitseaktides on kaitsjad samuti tõstatanud kohtualluvuse küsimuse ja maakohtu eelistungil

1. mail 2018 ( 1 kd. t.lk. 96-99) on nimetatud küsimust arutatud ning maakohus on uuesti kohtualluvust kontrollinud ning on teinud otsustuse, et kriminaalasja arutamine allub Pärnu Maakohtule. Analoogse taotluse on kaitsjad uuesti kirjalikult esitanud ka
2. septembri 2018 kohtuistungil, kus kohus on kaitsjad ja prokuröri ära kuulanud ja jõudnud järeldusele, et eelistungil tehtud otsustuse muutmiseks alused puuduvad ( 2 kd. t.lk. 205-206). Enamikul juhtudel tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda

§ 24

lg-s 1 sätestatust, et kriminaalasja arutamine allub maakohtule, kelle tööpiirkorras on kuritegu toime pandud. Süüdistatavatele oli esitatud süüdistus selles, et nad grupis ebaseaduslikult käitlesid suures koguses narkootilist ainet suure varalise kasu eesmärgi. Narkootilise aine käitlemine Eesti Vabariigi territooriumil sai alguse Pärnu maakonnas asuvast Ikla piiripunktist, jätkus Pärnu linnas ja seejärel Harju maakonnas sh. Tallinnas. Seega grupis kokaiini käitlemine, oli toime pandud nii Pärnu Maakohtu kui ka Harju Maakohtu tööpiirkonnas, mistõttu on ekslik apellatsioonides esitatud väide nagu koosseis oleks realiseerunud vaid Harju Maakohtu tööpiirkonnas. Süüdistuse kohaselt on tegemist olukorraga, kus igal grupi liikmel on kokkuleppeliselt kindel individuaalne teopanus ühtsest tahtlusest ajendatud kuriteo edukaks täideviimiseks, mistõttu asjaolu, et Kajar Viitkin vastavalt kokkuleppele, käitles Leedust Eestisse toimetatud kokaiini alles Tallinnas, ei anna alust järelduseks, et Pärnu Maakohtus asja arutamisega on eiratud seaduses ettenähtud kohtualluvuse põhimõtteid. Kolleegium leiab, et kui on tegemist olukorraga, kus grupis toimepandud kuriteokoosseis on kaastäideviijate poolt täidetud kahe kohtu tööpiirkonnas, tuleb kriminaalasi saata

§ 24lg 3 alusel kohtueelse menetluse lõpuleviimise koha järgsele kohtule.

Vaidlustatud kriminaalasjas on kohtueelset menetlust juhtinud Lääne Ringkonnaprokuratuur. Seega on Pärnu Maakohtu poolt kriminaalasja arutamine toimunud kooskõlas

§ 24

lg 1 ja 3 ning ka PS § 24 lg 1 ning ka kaitsjate poolt viidatud Justiitsministri määruses nr 46 ettenähtuga. Seega kohtualluvuse põhimõtete ja seeläbi kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine pole tuvastatav ning nimetatud alusel kohtuotsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad ning kaitsjate sellesisuline taotlus jääb rahuldamata.

1. Apellatsioonides on leitud, et Priit Vendelini osas menetluse eraldamisega tehti sisuliselt võimatuks objektiivse kohtumenetluse läbiviimine. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust seoses tõendite uurimise järjekorraga. 18 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et
2. juuni 2018 aasta määrusega kohustas maakohus prokuröril esitada tema tõendite uurimise ajakava, mida siis prokurör ka tegi( 2 kd. t.lk. 12). Ajakavast nähtub, et prokurör taotleb ühe süüdistatava ja nimelt Priit Vendelini ülekuulamist, käsitades teda sisuliselt prokuröri tõendina. Antud juhul on kohus andnud Priit Vendelinile ja tema kaitsjale aega nimetatud taotluse osas seisukoha võtmiseks ning kaitsja on avaldanud kohtule, et süüdistataval ega kaitsjal pole vastuväiteid Priit Vendelini ülekuulamiseks prokuröri tõendina, enne tunnistajate ülekuulamist.

§ 286

lg 1 sätestab, et tõendite uurimine algab prokuröri esitatavate tõendite uurimisest ning jätkub kaitsja ja teiste kohtumenetluse poolte esitatavate tõendite uurimisega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võivad kohtumenetluse pooled omavahel kokku leppida tõendite uurimise erinevas järjekorras. Sellisel juhul määrab kohus tõendite uurimise järjekorra vastavalt kohtumenetluse poolte kokkuleppele kohtuistungi protokolli kantavas määruses. Vaildustatud kriminaalasjas kohtumenetluse pooled süüdistatava ülekuulamise aja kohta kokkulepet ei saavutanud. Seetõttu juhindus maakohus tõendite uurimise järjekorra kindlaksmääramisel

§ 286lg-st 1, käsitades süüdistatava Priit Vendelini ütlusi prokuröri tõendina.

Kolleegium osutab, et süüdistatava käsitamine prokuröri tõendina ning tema ülekuulamine enne tunnistajate ülekuulamist pole seadusega keelatud vaid on kohtupraktikas aktsepteeritud ( vt nr Riigikohtu lahend nr 3-1-1-95-16). Süüdistatav Priit Vendelin oli süüdistusaktis ka nimetatud prokuröri tõendina. Prokurör on taotlenud Priit Vendelini enda tõendina käsitamist põhjusel, et süüdistatava ja kaitsjaga käivad läbirääkimised kokkuleppe sõlmimiseks ja Priit Vendelini suhtes kokkuleppemenetluses asja lahendamiseks. Süüdistataval on

§ 34lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi õigus ütluste andmisest keelduda.

Vaidlustatud juhul on süüdistatav olnud nõus ütlusi andma ning

§ § 293 lg 3 kohaselt on esimesena teda küsitlenud kaitsja. Seejärel on olnud kõikidel kaitsjatel ja ka süüdistatavatel võimalus Priit Vendelini küsitleda ja istungi protokollist ( 4 kd. t.lk. 120-133) nähtub, et nii prokurör kui kaitsjad kui ka süüdistatavad on aktiivselt seda kasutanud ning Priit Vendelini ristküsitlenud. Samuti on nii Priit Vendelinil kui ka tema kaitsjal olnud võimalik pärast süüdistatava ülekuulamist aktiivselt küsitleda järgnevalt ülekuulatud prokuröri tõenditena käsitatavaid tunnistajaid. Seega pole tegemist teiste süüdistatavate kaitseõiguse rikkumisega või piiramisega. Kolleegiumi seisukohalt olukord, kus süüdistatava, kes on otsustanud anda nii ennast kui ka teisi süüstavaid ütlusi, antud ütluste sisu saab teistele süüdistatavatele ja kaitsjatele avalikuks ja teada enne prokuröri poolsete tunnistajate ja kaitsjate poolt esitatavate tõendite sh. nende kaitsealuste poolt antud ütluste uurimist, annab kaitsjatele ja teistele süüdistatavatele laiemad võimalused kaitsetaktikast tulenevalt nii tõendite esitamiseks kui ka kaitsealuste ülekuulamiseks ning ka võimalikult efektiivse kaitsetaktika väljatöötamiseks. Samuti on Priit Vendelini ülekuulamine süüdistatavana samas menetluses kaassüüdistatavatega, seega enne tema suhtes kriminaalasja eraldamist, igati korrektne ja kõikide süüdistatavate kaitseõigusi tagav otsustus. Samuti on eelnimetatud olukorras kokkuleppemenetluseks Priit Vendelini suhtes menetluse eraldamine kooskõlas

§ 216lg 2 p-ga 3, millele on viidanud ka oma määruses maakohus ( 4 kd.

t.lk. 103-105). Maakohtu istungi ajal ja käesoleval ajal kehtiv

§ 216redaktsioon, mis sellise eraldamise seadustas jõustus 01.

septembril 2011. Seega Jaan Saati kaitsja viited Riigikohtu lahenditele 2007 ja 2008 aastast pole asjakohased ega anna alust eraldamise seaduslikkust eitada. Kolleegium ei tuvastanud Priit Vendelini ülekuulamist seadusest hälbival viisil, mistõttu pole maakohus tõendite uurimisel

§ 339lg 2 mõttes kriminaalmenetlust oluliselt rikkunud.

19 Samuti pole maakohus tema suhtes kriminaalasja eraldamisel rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. 13. Artemij Staritšenkovi huvides esitatud apellatsioonis on leitud, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust tunnistaja CC kaugülekuulamisega. Kriminaalasja materjalidest, eelkõige kohtuistungi protokollidest nähtub, et prokurör on süüdistusaktis taotlenud tunnistaja CC ülekuulamist, kuid tunnistaja õigel ajal kohtuistungile ei ilmunud vaid esitas avalduse, kus märgib, et tema tervislik seisund ei luba tal kohtuistungil osaleda ja tunnistust anda. Lisatud on perearsti õiend sellest, et stressirohkes situatsioonis esinevad isikul paanikahood ( 3 kd. t.lk. 2,5). Menetluspooled on kokku leppinud, et ilmumata tunnistaja ülekuulamine võib toimuda hiljem, ajal, mil vahetult toimub kaitsjate poolt esitatud tõendite uurimine (kohtuistungi protokoll 4 kd. t.lk. 142-143). Järgneval kohtuistungil esitas prokurör taotluse tunnistaja CC ülekuulamiseks kaugülekuulamise teel. Prokurör märkis, et on korduvalt võtnud tunnistajaga ühendust ning tunnistaja on avaldanud, et kohtusaalis viibimine tekitab stressi, mis omakorda võib kaasa tuua paanikahood. Arsti poolt antud õiend sellist tervislikku seisundit kinnitab. Kohus prokuröri taotluse rahuldas ja leidis, et tunnistaja kohtusaalis ülekuulamine on raskendatud ning tunnistaja CC kuulati üle audiovisuaalse otseülekande teel ( kohtuistungi protokolli 4 kd. t.lk. 152 pöördel-155). Tunnistaja asus kohtulikul arutamisel ülekuulamise ajal väljaspool istungi saali ja tema ülekuulamine kanti samaaegselt pildis ja helis üle kohtuistungi saali, kus menetluspooled ja kohus viibisid. Kuigi kaugülekuulamine on üks erand vahetuse põhimõtte suhtes, siis antud juhul oli riive minimaalne kuna menetluspooled ja kohus nägid ja kuulsid tunnistajat ja neil oli võimalik teda ka ristküsitleda. Samuti oli võimalik jälgida tunnistaja kehakeelt, mistõttu on ainetu kaitsja väide selle võimatusest. Seega oli kõikide süüdistatavate kaitseõigus tagatud ja tunnistajat oli võimalik kohtuistungil ristküsitleda, mistõttu pole asjakohased kaitsja viited lahenditele, kus on eelkõige lahatud tunnistaja mitteilmumisel

§ 291kohaldamise seaduslikkust.

Kolleegium leiab, et tunnistaja CC ülekuulamisega audiovisuaalse otseülekande abil pole kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes oluliselt rikutud.

Siinkohal kolleegium osutab, et kaitsja on apellatsioonis süüdistatava õigeksmõistmise taotlust muuhulgas põhistanud ka tunnistaja CC poolt antud ütlustega. Samuti nähtub kohtuotsusest, et tema ütlustel ei olnud süü küsimuse lahendamisel olulist kaalu ning kaitsja ei ole ka ära näidanud kuidas tema ütlustega arvestamine tõi kaasa ebaseadusliku otsuse tegemise. 14. Apellatsioonides on leitud, et Kajar Viitkini poolt antud ütluste tõendina kõrvalejätmine ei olnud õiguspärane. Apellatsioonides on leitud, et kuna

§ 288

lg 10 näeb ette, et kohus katkestab ristküsitluse, mistõttu ei saanud prokurör sellist taotlust esitada. Kolleegiumi arvates on eeltoodud tõlgendus ekslik. Asjaolu, et menetlust juhtiva ja menetlusnormidele vastava asja arutamist tagava kohtu pädevuses on muuhulgas ka võtta vastu otsustus ristküsitlemise katkestamise kohta, ei tähenda, et menetluspool, kelle küsimustele on süüdistatav keeldunud vastamast, ei tohi sellist taotlust esitada. Eelnimetatud säte ei võta menetluspoolel ära ristküsitlemise käiku puudutavate taotluste esitamise õigust. Apellandi viited asjaolule, et ka Priit Vendelini ristküsitlemise katkestamise taotlust ei esitatud ja kohus ka ristküsitlemist ei katkestanud, ei anna alust tunnistada Kajar Viitkini ristküsitlemise katkestamist ebaseaduslikuks. Argument, et tunnistaja ja süüdistatava menetluslikku seisundit ei saa samastada antud küsimuses ei päde kuna

§ 293

lg 1 kehtestab, et süüdistatava ülekuulamisel juhindutakse 20 muuhulgas

§-st 288 tervikuna. Kolleegium leiab, et ka juhul, kui süüdistatav on olnud nõus ütlusi andma ning on kaitsjale olnud nõus vastama, kuid keeldub vastamast prokuröri küsimustele, on tegemist ütluste andmisest keeldumisena ning kohtule on vastavasisulise taotluse lahendamisel õigus teha otsustus süüdistatava varem antud ütluste avaldamise osas. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtult ei taotletud süüdistatava varem antud ütluste avaldamist tema poolt ütluste andmisest keeldumise põhjusel. Seega puudus kohtul õigus tõendina käsitada Kajar Viitkini poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Samuti pole prokurör viidates

§ 288

lg-le 10 andnud nõusolekut katkestatud ristküsitlusel saadud ütluste tõendina käsitamist, mistõttu puudus kohtul ka võimalus Kajar Viitkini poolt kohtuistungil antud ütlustele otsuses toetuda. Maakohus ei olegi eeltoodud sätteid järgivalt Kajar Viitkini poolt antud ütlusi tõendina käsitanud. Kolleegium jagab kaitsja seisukohta, et PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas järjekindlalt väljendatud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni artikli 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud artikli 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Selles osas kolleegium leiab, et

§ 288

lg 10 ei riiva süüdistatava õigust kohtuistungil küsimustele mitte vastata ja ennast mitte süüstada. Antud juhul pole prokurör taotlenud süüdistatava poolt antud eelnevate ütluste avaldamist, ega nõustunud ka ristküsitlemisel antud ütluste tõendina käsitamist, mistõttu on süüdistatava õigus ütlusi mitte anda ja ennast mitte süüstada täielikult tagatud. Asjaolu, et süüdistatav on soovinud realiseerida nii Põhiseaduses kui ka kriminaalmenetluses sätestatud õigust ütlusi mitte anda, pole mingilgi alusel kohtule etteheidetav. Kohus ei ole sellise õiguse realiseerimist vähimalgi viisil süüdistatavale ette heitnud ega sundinud teda ütlusi andma. Apellatsioonides on ühelt poolt esitatud põhjalikud argumendid süüdistatava õigusest ütlusi mitte anda ja enese mittesüüstamise privileegist, kuid teisalt on apellandid samas leidnud, et tegemist on ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumisega ja kaitseõiguse rikkumisega, Konvenstiooni artikli 6 p 1 ja 3 „ d“ sätestatu rikkumisega ning EIK ja Riigikohtu praktikast hälbimisega ning

§ 339lg 2 mõttes kriminaalmenetluse olulise rikkumisega.

Kolleegiumi seisukohalt selline vastuoluline argumentatsioon menetlusõiguse rikkumist tuvastada ei võimalda. Samuti pole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena apellatsioonis esitatu, et ühe süüdistatava poolt ütluste andmisest keeldumine, võtab teistelt kaitsjatelt võimaluse teda ristküsitleda. Samas peab kolleegium siiski vajalikuks osutada, et PS § 22 lg-st 3 ja Konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei ole absoluutne, vaid sellele õigusele tuginemise võimalus sõltub üksikjuhtumi asjaoludest. Nii on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium eitanud enese mittesüüstamise privileegi absoluutset kehtivust, leides, et juhtudel, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks ( vt. nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-85-07). Kolleegium leiab, et maakohus ei ole süüdistatava ristküsitlemise katkestamisel rikkunud

§ 339lg 1 p 12 ettenähtud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet.

Ekslik on ka apellatsioonis esitatud seisukoht nagu

§ 339

lg 1 p 12 rikkumise tuvastamine tooks absoluutsena kaasa

§ 341

lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamise ja asja saatmise maakohtule uueks arutamiseks. Nimelt kohaldub

§ 339

lg 1 p 12 rikkumise tuvastamisel

§ 341

lg 3, mille kohaselt saab kriminaalasja saata maakohtule uueks arutamiseks vaid juhul, kui ringkonnakohtus pole rikkumine kõrvaldatav. 21 15. Artemij Staritšenkovi ja tema huvides esitatud apellatsioonis on leitud, et maakohus on kriminaalmenetlust oluliselt rikkunud seoses tunnistajate PP ja YY ütluste tervikuna ebausaldusväärseteks tunnistamisega ja tõendikogumist väljajätmisega. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et PP ütlustega mittearvestamist pole maakohus üldse põhjendanud. Nimetatud maakohtu põhjendused asuvad otsuse lk 16, kus on kajastatud ka PP ütlused, millele viitab ka kaitsja apellatsioonis. Samuti on maakohus esitanud oma põhjenduse sellest, miks pole apellatsioonis viidatud tunnistaja ütlused usaldusväärsed. Seega pole maakohus põhistamiskohustust rikkunud. Kolleegium osutab, et

§ 66

lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid ning tunnistaja sellekohased ütlused on tõendina arvestatavad vaid juhul, kui need on usaldusväärsed. Kuna maakohus on tunnistanud PP ütlused ebausaldusväärseteks ning maakohtu põhjendusi pole apellant ümber lükanud, pole alust maakohtule ette heita ebausaldusväärse tõendiga mittearvestamist. Samuti kolleegium märgib, et kohtul ei ole alust käsitada iseseisva tõendina tunnistaja ütlusi selle kohta, millest ta on teadlikuks saanud teise isiku vahendusel olukorras, kus ei esine

§ 66lg-s 21 nimetatud asjaolu.

Priit Vendelin andis kohtistungil vahetult ütlusi tema ülekuulamise asjaolude kohta, eitades tema mõjutamist. Seetõttu PP ütlused sellest, mida ta kuulis Priit Vendelinilt sama teabe ja nimelt tema mõjutamise kohta ütluste andmisel, pole tõendiks ja neile pole alust tugineda. Maakohus on juba otsuses märkinud, et Priit Vendelini ülekuulamine, kus ta andis üksikasjalikke ütlusi kuriteo tehiolude kohta, toimus 08. oktoobril 2017. PP ütluste kohaselt kohtus ta Priit Vendeliniga alles 2017 aasta novembri lõpus või detsembri alguses( 4 kd. tlk. 151 pöördel). Seega pole apellatsioonis viidatud PP ütlused tõendiks ka

§ 66lg 21 p 2 alusel kuna tegemist pole vahetult enne rääkimist tajutud asjaoluga.

YY ütluste ( 4 kd. t.lk. 148 pöördel -150) osas on maakohus leidnud, et need ei ole antud tõendamiseseme asjaolude kohta, mistõttu pole tõendina käsitatavad. Kolleegium sellise järeldusega nõustub. Kokkuvõtlikult on tunnistaja andnud ütlusi sellest, et Priit Vendelin ei olnud sõnapidaja mees, oli paljudele, kaasa arvatud temale võlgu ja ära ei maksnud. On tarvitanud narkootikume ja käinud kasiinos. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tunnistaja ütlused ei puuduta tõendamiseseme asjaolusid ega ole tõendina arvestatavad. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole tunnistajate ütlustega arvestamata jätmisel menetlusnorme rikkunud ja sellist järeldust ei muuda ka kaitsja viited kohtupraktikale ütluste osaliselt tõendina arvestamise kohta.

1. Artemij Staritšenkov on apellatsioonis leidnud, et temal ei lubatud DD küsitleda, millega on kohus rikkunud menetlusõigust. Maakohus on tunnistaja ütlusi nende suhtlemise kohta ebaõigesti käsitanud. Samuti leiab, et AA ütlustest on kohus teinud eksliku järelduse nagu tunnistaja oleks andnud ütlusi tema poolt kuriteo toimepanemise kohta. DD ütlused on maakohus otsuses kajastanud ning koos teiste asjassepuutuvate isikuliste kui ka kirjalike tõenditega hinnanud otsuse lk-del 7-
2. Apellandi poolt vaidlustatud osas on kohtuistungi protokollist ( 4 kd. t.lk. 135 pöördel -136) nähtuvalt kaitsja küsimusele kui hästi te A. Staritšenkovi tunnete, igapäevane, juhututtav on DD vastanud harva, me ei ole lähedased. Kaitsja küsimusele kas te teadsite , kas ta töötas, kus ta töötas on tunnistaja vastanud ei. Kaitsja küsimusele aga elustiili oskate kirjeldada…. Vastas tunnistaja ei, tal oli mingi Paide poksiklubi millega tegeles. 22 Analoogsed ütlused on maakohus otsuses kajastanud ja nendele ka oma järeldustes tuginenud niivõrd kui need on asjassepuutuvad. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt tunnistaja antud ütluste ebaõiget sisustamist. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on maakohus süüdistatavale selgitanud, et prokuröri tunnistajale saab süüdistatav küsimusi esitada

§ 2882lg 2 alusel kohtu loal.

Kohus ongi sellise loa süüdistatavale andnud ning on lubanud tunnistajat küsitleda tõendamisesemesse puutuvate asjaolude kohta ning asjaoludest mida tunnistaja on vahetult kogenud ja mäletab. Asjaolu, et kohus pole andud süüdistatavale luba muude kas siis asjasse puutumatute või oletusi tingivate küsimuste esitamist, pole käsitatav ei menetlusõiguse ega õiglase ja ausa kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena. Siinkohal kolleegium osutab, et Artemij Staritšenkovi kaitsjal oli võimalik tunnistajat põhjalikult küsitleda. AA ütlusi on kohus põhjalikumalt kajastanud ja teiste tõenditega kõrvutanud otsuse lk-del 1011,

1. Tunnistaja ütlustele toetuvalt on kohus tuvastanud, et sõidukiks, millega QQ ja Jaan Saat Hispaaniast Leetu sõitsid, oli sõiduk, millega oli eelnevalt Hispaaniasse sõitnud AA. Samuti on tuvastanud, et Artemij Staritšenkoviga oli tunnistaja eelneval ajal Hispaanias kohtunud ja teiste süüdistatavate tundmist. Midagi enamat maakohus tunnistaja ütlustest ei järeldanud ega muus osas neile ka tuginenud, mistõttu on apellandi etteheited asjakohatud.
2. Esitatud apellatsioonides on vaidlustatud maakohtu poolt Priit Vendelini ütluste usaldusväärseteks tunnistamist ja tema ütlustega arvestamist. Artemij Staritšenkovi huvides esitatud apellatsioonis on kaitsja teinud kohtule etteheited sellest, et kohus pole ammendavalt ja põhistatult vastanud kõikidele kaitsja poolt esitatud argumentidele, mis näitavad Priit Vendelini ütluste ebausaldusväärsust. Seejuures leiab kaitsja, et kuigi süüdistusaktist ja prokuröri avakõnest sai Priit Vendelini teada, et tegemist oli kokaiiniga, siis on ta
3. septembri 2018 aastal andnud ütlusi, et ta ei teadnud tookord ega tea täpselt seniajani mis seal kotis oli. Selles osas kolleegium leiab, et süüdistatava poolt antud ütluste usaldusväärsust pole alust kahtluse alla seada põhjusel, et üks süüdistatava lause ei kattu süüdistusaktis märgituga või prokuröri kõnega. Samuti ei kummuta eeltoodud ütlus maakohtu järeldust sellest, et Priit Vendelin oli isikuks, kes andis ütlusi kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. Jaan Saati kaitsja on apellatsioonis märkinud, et Priit Vendelin on andnud Jaan Saati kirjelduse osas ütlusi, mis ei vasta Jaan Saatile. Apellant märgib, et kohtueelsel uurimisel on Priit Vendelin andnud ütlusi, et mees, kes tema kõrvale istus (Jaan Saat) oli temast natuke lühem aga tegelikult on vahe kaitsja arvates vähemalt 20 cm. Kolleegium ei näe kaitsja poolt viidatus sellist vastuolu, mis annaks aluse hinnata Priit Vendelini poolt kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseteks. Kaitsja oletus pikkuse vahe osas ei anna alust tuvastada, et Jaan Saat ei oleks Priit Vendelinist lühem, nii nagu ta on ütelnud. Kohtuistungil on Priit Vendelin kinnitanud, et varasemalt ta Jaan Saati ei tundnud, küll aga teadis ta QQ, Jaan Saati poolvenda. Kinnitas, et Šiauliai bussijaamas kohtus ta QQ-ga ja kohtusaalis viibiva Jaan Saatiga. Kolleegium ei nõustu Jaan Saati kaitsja etteheitega, et kohus on hinnanud otsuse lk 20 Jaan Saati ja Artemij Staritšenkovi ütlused ebausaldusväärseks vaid põhjusel, et need ei riimu Priit Vendelini ütlustega. Maakohus on otsuse 6 leheküljest alates kõikide süüdistatavate poolt antud ütlusi kõrvutanud omavahel ja ka kohtu poolt vahetult uuritud isikuliste kui ka kirjalike tõenditega. Alles otsuse 20 leheküljel on kohus tõendite analüüsi alusel jõudnud järeldusele, et Priit Vendelini ütlusi 23 saab lugeda usaldusväärseteks, Jaan Saati ja Artemij Staritšenkovi poolt antud ütlusi aga mitte. Seega on kohus süüdistatavate ütlusi hinnanud vastavalt

§ 61

sätestatule ning kohtu poolt on täidetud

§ 312p-s 1, 2 ettenähtud põhjendamiskohustus.

Jaan Saati kaitsja on apellatsioonis toonud välja rida asjaolusid, milliseid ei olnud võimalik Priit Vendelini ütlustest välja lugeda, leides, et tegemist on prokuratuuri tegemata tööga. Kohus on aga seda paiganud teistele tõenditele tuginedes. Kolleegiumi hinnangul on selline väide ainetu. Kohtuistungil oli kaitsjal võimalik Priit Vendelinile küsimusi esitada ning sellega välja selgitada kõik kaitsja jaoks vajalik. Siinjuures kolleegium ka märgib, et tegelikkuses on Priit Vendelin kaitsja poolt äratoodud esimesele küsimusele vastuse andnud ning on kinnitanud, et kohtus Šiauliai bussijaamas 04.10.2017 Jaan Saatiga. Asjaolu, et kaitsjal ei osutunud võimalikuks Priit Vendelini ütlustest välja lugeda seda millised teadmised kuriteo tehiolude kohta olid Jaan Saatil, pole aluseks hinnata Priit Vendelini ütlusi ebausaldusväärseteks. Täiesti ainetu on kaitsja etteheide sellest, et kohus andis hinnangu ja arvestas kohtule esitatud teiste tõenditega. Just kohtu poolt tõendite kogumis hindamata jätmisel eksib kohus tõendite hindamise põhimõtete vastu

§ 61

lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikub ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust

§ 3051lg 1 mõttes.

Kohtule ei saa ette heita kohtuotsuses tõendite kogumis hindamist ja analüüsi. Kaitsja on märkinud, et tõendina käsitatud asitõendi vaatlusprotokoll( 3 kd. t.lk. 10-15) kajastab andmeid sündmustest kella kaheteist paiku ega oma süüdistuses toodud hilisema kokkusaamise aja suhtes tähtsust. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Nimetatud tõend asetab Jaan Saati Leedu Vabariiki Šiauliai linna vahetult enne seda kui süüdistuse ja Priit Vendelini ütluste alusel ta Jaan Saati ja QQ-ga selles linnas kohtus. Samuti annab sideettevõtjalt saadud andmete protokoll teavet Jaan Saati kasutuses olnud abonendinumbri asukohast. Mingit muud tähtsust pole maakohus nimetatud tõenditele omistanud. Jaan Saati kaitsja viidatud sideettevõtjalt saadud andmete protokollile ja asitõendi vaatlusprotokollide andmete alusel tehtud kohtu järeldus süüdistatavate tihedast suhtlusest ning sellise teabe hindamine koos teiste tõenditega, pole vastuolus kohtu poolt seaduslikeks tunnistatud tõendite kogumis hindamise põhimõtetega ega ka kaitsja poolt esitatud Riigikohtu lahendites antud juhistega. Kaitsja väited maakohtu poolt Priit Vendelinile prokuröri poolt „kingituse“ tegemise kohta jäävad antud menetluses tagajärjetuks. Priit Vendelin ei ole vaidlustatud kriminaalasjas süüdi tunnistatud ning asjaolu, et maakohus on otsuses kuriteo kaastäideviimise põhjenduste juures puudutanud ka Priit Vendelini osalust ning teopanust ühiselt toimepandud kuriteos, ei anna alust järelduseks kohtuotsuse vastuolulisusest nagu on väitnud apellant. Artemij Staritšenkovi huvides esitatud apellatsioonis on leitud, et maakohus on kriminaalmenetlust oluliselt rikkunud seoses Artemij Staritšenkovi ja Priit Vendelini ütlustes vastuolude kõrvaldamata jätmisega. Kolleegium osutab, et kohtu ülesanne ei ole süüdistatavate ütlustes esinevat vastuolu kõrvaldada vaid kahe isiku poolt vastuoluliste ütluste andmisel peab kohus hindama, kas ja missugused tõendid kummagi isiku ütlusi täiendavalt kinnitavad, ning otsustama, kumma isiku ütlused on usaldusväärsed. Kohus ongi tõendite analüüsi järgselt jõudnud siseveendumusele Priit Vendelini poolt antud ütluste usaldusväärsusest. Kaitsja poolt viidatu, et Priit Vendelin on väitnud, et tunneb Artemij Staritšenkovi suhtes vastumeelsust, pole maakohtu poolt ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel tähelepanuta jäänud. Maakohus on viidanud Priit Vendelini ütlustele, et vastumeelsus ja temast eemale hoidmise püüd tuleneb teisele isikule võlgu olemisest. Priit Vendelin on ka kinnitanud, et Artemij Staritšenkovi suhtes viha ei tunne. Kolleegium leiab, et asjaolu, et süüdistatav tunneb 24 kaassüüdistatava suhtes vastumeelsust ei anna iseenesest alust tuvastada kaassüüdistatava rõõnamist. Maakohus on Priit Vendelini ütlusi teiste tõenditega kõrvutanud ning jõudnud järeldusele ütluste riimumisest teiste objektiivsete tõenditega. Kolleegium ka osutab, et kuriteo toimepanemise asjaolude kohta ütluste andmisega on Priit Vendelin ka ennast süüstanud, mistõttu on ainetud kaitsja väited nagu Priit Vendelin püüab teisi rõõnates enda vastutust vähendada. Asjaolu, et Priit Vendelin pani kuriteo toime katseajal ei anna iseenesest alust tuvastada Artemij Staritšenkovi rõõnamist. Apellatsioonides on leitud, et kriminaalmenetlust on oluliselt rikutud seoses kohtueelses menetluses ametnike poolt süüdistatavate ja tunnistajate lubamatu mõjutamisega. Selles osas kolleegium märgib, et apellandid, eriti kaitsjad ei ole esitanud juriidiliselt pädevat põhjendust, kuidas kohtueelsel uurimisel ütluste andmise asjaolud on endaga kaasa toonud kohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja ebaseadusliku lahendi tegemise. Apellatsioonis viidatud isikud on osalenud kohtuistungitel ja nendel oli võimalik seal ütlusi anda. Tunnistajad on kohtule kinnitanud, et annavad istungil ütlusi asjaolude kohta vastavalt teadmisele ja mäletamisele, neid pole keegi mõjutanud ega suunanud ütluste andmisel. Maakohus ei ole tõendina käsitanud isikute poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi vaid on andnud hinnangu nende poolt kohtuistungil antud ütlustele. Kaitsjad ei ole viidanud asjaoludele, mis näitaksid kohtuistungil ütluste andmisel isikute mõjutamist. Prokuratuuri poolt esitatud kirjalike tõendite seaduslikkuse ja vastuvõtmise osas on kaitsjatel olnud võimalik kohtuistungil oma seisukohti väljendada ja nende vastuvõtmisele ka vastu vaielda. Apellatsioonides ei ole esitatud viiteid maakohtu poolt usaldusväärseteks hinnatud ja arvestatud kirjalike tõendite ebaseaduslikkusele. Kolleegiumi hinnangul kogu argumentatsioon vaidlustatud menetlusega mitteseotud süütegudes politseiametnike süüdi mõistmisest ning Artemij Staritšenkovi arvamus vajaliku ravi osutamata jätmisest kohtueelsel uurimisel, ei anna alust teha muudatusi maakohtu poolt kohtuistungil vahetult uuritud tõenditele antud hinnangu osas. Kolleegium leiab, et maakohus on kohtuotsust läbivalt hinnanud Priit Vendelini ütlusi koos kõikide usaldusväärseteks tunnistatud isikuliste kui ka kirjalike tõenditega sündmuste toimumise ja etteheidetavate tegude järjestuses, ning on ka esitanud oma põhjendused sellest millises osas ja miks ta tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel arvestab Priit Vendelini ütlustega. Kolleegium märgib, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Selliselt on maakohus ka toiminud ning asjaolu et kaitsjad pole kohtu hinnanguga nõus, ei anna alust järelduseks, et kohus pole igakülgselt ja erapooletult tõendeid hinnanud. 18. Apellatsioonides on leitud, et süüdistatavate poolt grupis kuriteo täideviimise osas tõendid puuduvad. Jaan Saati kaitsja on viidates Priit Vendelini poolt antud ütlustele leidnud, et eksisteerib kontrollimatu võimalus, et kokaiini Leedus üle antud kotis ei olnud, see paigutati sinna alles Eestis. Kolleegiumi hinnangul ei saa Priit Vendelini ütlustest, millede kohaselt talle ei täpsustatud mis kotis on ning ta ei valvanud seda, kinnitust eelnimetatud kaitseversioonile. Puuduvad igasugused tõendid, mis annaks aluse kahtluseks, et ajal, mil Priit Vendelin kotti hoidis muudeti selle sisu. Samuti ei kinnita eeltoodud kaitseversiooni asjaolu, et Kajar Viitkini kinnipidamisel oli korteris ümber pakendatud kokaiin paigutatud Selveri logoga kilekotti. Maakohtu poolt analüüsitud sündmuskoha vaatlusprotokollide, jälitustoimingute protokollide ja Priit Vendelini ütluste alusel on tuvastatud Artemij Staritšenkovi ja Kajar Viitkini tegevus 25 enne Priit Vendeliniga kohtumist ja ka viimase kasutuses olevast autost Leedust toodud koti äravõtmine Kajar Viitkini poolt. Juba siis oli Kajar Viitkini käes ka Selveri logoga kilekott, kuid Priit Vendelini auto juurest lahkub ta juba kahe kilekotiga. Samuti on sündmuskoha vaatlusprotokolliga tuvastatud, et samal päeval, kuid hiljem kella 16.34 kui Kajar Viitkin väljub XXX majast, viskab ta prügikasti sealt hiljem leitud Maxima logoga kilekoti. Veidi hiljem peeti ta kinni ja käes olnud Selveri logoga kilekotist leiti narkootilise aine. Kolleegium märgib, et kaitseversioon ei haaku ühegi tõendiga, mistõttu pole alust rääkida ka Jaan Saati süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest

§ 7lg 3 mõttes.

Artemij Staritšenkovi huvides esitatud apellatsioonis on tehtud viited Riigikohtu lahenditele, kus on käsitatud suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist isikute grupi poolt, samuti on korratud maakohtu lahendis märgitut. Kolleegium leiab, et sellised viited mingilgi viisil ei kummuta ega sea kahtluse alla maakohtu põhjendusi ega järeldusi Artemij Staritšenkovi teopanusest grupi poolt kuriteo edukaks toimepanemiseks. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et maakohus pole kaastäideviimist põhjendanud ega viidanud tõenditele, milledele oma põhjendused rajas. Maakohus on otsuses piisava selgusega iga süüdistuses etteheidetavat tegu eraldi ära näidates analüüsinud ka teo toimepanemist kinnitavaid tõendeid nende kogumis, mis andis aluse tuvastada süüdistatavate poolt grupis kuriteo toimepanemist. Maakohus on tuginedes asjakohastele Riigikohtu lahenditele sisustanud kaastäideviimist lähtuvalt teovalitsemise teooriast. Kohus on otsuse lk-del 20-25 ära näidanud kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, mis olid aluseks veendumusele, et iga süüdistatav just enda teoga andis kaastäideviimise kvaliteediga olulise teopanuse kuriteo täideviimise õnnestumisele. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldustega ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata kuna apellatsioonide argumendid sisuliselt maakohtu poolt iga süüdistatava teo panuse ja kaastäideviimise kohaseid põhjendusi kummuta. Vastuolus maakohtu poolt tuvastatuga on apellatsioonide väide, et tõendamata on Kajar Viitkini ja Artemij Staritšenkovi suhtlemine kuriteo toimepanemise ajal. Maakohus on nii asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud Kajar Viitkini telefonist infotehnoloogiauuringutega saadud andmete ja sideettevõtjalt saadud andmete alusel tuvastanud nende suhtlemise nii enne kuriteo vahetut toimepanemist kui kuriteo toimepanemise ajal. Samuti on tuvastatud jälitustoimingute protokollidega kui ka tegelikult Artemij Staritšenkovi enda ütlustega nende kohtumine 04. oktoobril 2017 aastal ja toimingud enne Priit Vendeliniga kohtumist, kui ka vahetu kohtumine. Kolleegium ei tuvastanud süüdistust kinnitavate tõendite puudumisest tingitud tühimikku, mida oleks maakohus pelgalt oma siseveendumusega täitnud. Maakohtul ei tekkinud põhjendatud ja kõrvaldamatuid kahtlusi, millised peaks tõlgendama süüdistatava kasuks ning apellatsioonides esitatud väiteid

§ 7lg-s 3 tähenduses kõrvaldamata kahtlusteks ainest ei anna.

1. Apellatsioonides on vaidlustatud süüdistatavate poolt toimepandu kvalifitseerimist KarS § 184 lg 21 järgi ehk siis kuriteo toimepanemist suure varalise kasu saamise eesmärgil. Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatavate tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad grupis teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarS § 121 p-s 2 sätestatud määras ehk üle 40 000 euro. Maakohus on ekspertiisiakti nr 17E-AN1231 ( 2 kd. t.lk. 140-143) alusel tuvastanud, et Kajar Viitkinilt äravõetud aine kogumassiga 1 847,6 grammi sisaldas puhast kokaiini 1 468 grammi. 26 EKEI vastusele nr 16-6/1236-2 lisatud tabeli ( 2 kd. t.lk. 121-124) kohaselt on kokaiini keskmine kogus joobe tekitamiseks kümnele inimesele 650 mg( 0,65 g), millest järeldub, et äravõetud puhtast kokaiinist piisab narkootilise joobe tekitamiseks vähemalt 22 584 keskmisele inimesele. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest ( 2 kd. t.lk. 118-120) nähtub, et Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse( EMCDDA), UNODC ja Politsei-ja Piirivalveameti andmete kohaselt oli 2017 aastal kuritegelikul turul 1 grammi kokaiini keskmine jaemüügi hind 80-150 eurot ja keskmine hulgimüügi hind 40-80 eurot. Eeltoodud tõenditele tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele, et süüdistatavate poolt käideldud ja Kajar Viitkinilt ära võetud 1 468 g puhta kokaiini miinimum hulgihinnaks oleks olnud 58 720 eurot ja miinimum jaehinnaks 117 440 eurot. Eelnimetatud tõendite seaduslikkust ja neile tuginevat järeldust pole apellatsioonides vaidlustatud. Tõendamist on leidnud, et käideldud narkootilise aine, puhta kokaiini, müügitulu ületaks KarS § 121 p-s 2 ettenähtud suure ulatuse. Nii apellandid kui ka maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-38-11 sedastatule. Nimelt on lahendis märgitud, et käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks. Kaaludes süüdlase vastutust KarS § 184 lg 21 järgi, saab arvesse võtta ka narkootilise aine edasiandmist ettevalmistava käitumise eripära – muuhulgas näiteks narkootilise aine pakendamiseks või edasiandmiseks vajalike esemete soetamist, kuid ka vahetut narkootilise aine müügile suunatud tegevust. Kvalifitseerimaks süüdlase käitumist narkootilise aine suures koguses käitlemisena KarS § 184 lg 21 järgi tuleb konkreetse kriminaalasja pinnalt selgitada, millistel sisemistel ajenditel narkootilist ainet käideldi. Teo objektiivne avaldumine võib anda olulist teavet ka süüdlase tegevuse sihtide kohta. Kolleegium leiab, et lisaks narkootilise aine suurele kogusele ja selle koguse hulgimüügi korral minimaalselt ligi 59 000 euro, jaemüügi korral üle 100 000 euro saamisele, on maakohus tuvastanud, et grupis tegutsevate süüdistatavate sihiks ja tegevuse ajendiks oli suure varalise kasu saamise eesmärk. Kolleegium kordab, et tuvastatud käitlemine sai alguse Leedu Vabariigis, kuskohast planeeritult toimetati suures koguses narkootiline aine Eestisse kus Artemij Staritšenkovi juhendamisel ja koos temaga oli organiseeritud selle üle andmine Kajar Viitkinile ja ettevalmistatud selle väiksematesse kogustesse pakendamine, milleks koosseisulise eesmärgi puudumisel vajadust polnud. Samuti oli Kajar Viitkin eelnevalt juba hankinud endale narkootilise aine ümber pakendamiseks vajalikud vahendid, millised siis leiti nii tema poolt äravisatud Maxima kirjadega kotist kui ka Selveri logoga kilekotist. Kajar Viitkini kinnipidamisprotokollist ja asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt oli tänaval kinnipeetud Kajar Viitkinilt, pärast narkootilise aine välkematesse kogustesse pakendamist, leitud koos narkootilise ainega veel ka puhaste kummikinnaste pakk, kaalud, pruuni värvi teip, metallist lusikas, prügikottide rull ning digitaalne kaal, millel valge pulbri jäägid. Kolleegium leiab, et selline narkootilise aine kogus koos selle pakendamiseks ja müügiks vajalike esemete olemasoluga ja endaga kaasas kandmisega annab aluse järeldada, et teo tehiolud ja isikute teopanust arvestades Artemij Staritšenkovi ja Kajar Viitkini poolt suures koguses narkootilise aine käitlemise ainukeseks eesmärgiks oli just nimelt suure varalise kasu saamine. Maakohus on koosseisulise eesmärgi sidunud ka süüdistatavate varalist seisundit kajastavate tõendite alusel tuvastatuga selle kohta, et neil puudus 2016 ja 2017 kindel ja legaalne sissetulek. Kolleegium sellise käsitusega nõustub kuna pikema aja jooksul kindla sissetuleku puudumine 27 võib olla motiveerivaks faktotiks käidelda narkootilist ainet nimelt suure varalise kasu saamise eesmärgil. Kolleegium leiab, et Artemij Staritšenkovi ja Kajar Viitkini poolt toimepandu kvalifitseerimisel KarS § 184 lg 21 järgi pole maakohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning apellatsioonides esitatud väited selles osas maakohtu otsuse tühistamist kaasa ei too. Jaan Saati osas pole maakohus ( otsuse lk. 24) lugenud tõendatuks, et ta oli teadlik milline oli tema panuse järgselt grupi edasine ühine ja kooskõlastatud eesmärk narkootiline aine edasi anda ning kuidas seda plaaniti realiseerida suure varalise kasu eesmärgil. Edasi otsusest nähtuvalt on maakohus suure varalise kasu saamise eesmärgi omistanud Jaan Saatile läbi teiste kaastäideviijate teo ja sellega põhjustatud tagajärje, põhjusel, et need kuuluvad ühisesse teoplaani käidelda kokaiini suure varalise kasu saamise eesmärgil. Eelnimetatud maakohtu järeldust pole prokuratuur vaidlustanud. Kolleegium leiab, et suure varalise kasu saamise eesmärk pole käsitatav ei teo ega tagajärjena ning nõustub kaitsja seisukohaga, et eelnimetatud eesmärki kui süüteokoosseisu subjektiivset tunnust pole isikule võimalik omistada läbi teise grupi liikmel sellise eesmärgi olemasolu vaid tuleb vahetult omistada igale kaastäideviijale. Jaan Saatil sellise eesmärgi olemasolu pole maakohus esitatud põhjenduste kohaselt tõendatuks lugenud. Tunnistades Jaan Saati eeltoodud põhjendusega süüdi KarS § 184 lg 21 järgi kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, mille tõttu tuleb kohtuotsus osaliselt tühistada. Kuna Jaan Saat pani suures koguses narkootilise aine käitlemise toime isikute grupis, tuleb tema poolt toimepandu kvalifitseerida KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.
2. Artemij Staritšenkovi ja Jaan Saati kaitsjad ei ole mõistetud karistust eraldi vaidlustanud. Kajar Viitkini ja tema kaitsja apellatsioonis on seotud süüdistatavale uue, leebema karistuse mõistmine tema teo ümberkvalifitseerimisega KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Ringkonnakohus ei kvalifitseeri Kajar Viitkini poolt toimepandut maakohtust erinevalt, mistõttu sellel põhjusel pole alust talle mõistetud karistust muuta. Kaitsja viited Priit Vendelinile eraldi kokkuleppemenetluses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistamisel mõistetud karistus ei anna samuti alust maakohtu poolt põhistatud karistuse korrigeerimiseks kuna karistus mõistetakse igale süüdistatavale KarS § 56 alusel individualiseeritult. Jaan Saati osas on kolleegium eespool juba leidnud, et maakohtu seisukohta aluseks võttes tuleb Jaan Saati poolt toimepandu kvalifitseerida KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ehk siis ta tuleb süüdi tunnistada kergema kuriteo toimepanemises võrreldes maakohtuga. Samas kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistuse leevendamist eeltoodud asjaolu kaasa ei too. Ka

§ 340

lg 2 p 3 annab ringkonnakohtule võimaluse kergemas kuriteos süüdistatava süüdi tunnistamisel jätta karistus muutmata. Kolleegium leiab, et kuigi maakohus pole leidnud tõendeid Jaan Saatil suure kasu saamise eesmärgi olemasolust, on kolleegium veendunud, et tuvastatud suures koguses narkootilise aine käitlemine oli tema poolt toime pandud varalise kasu saamise eesmärgil. Juba maakohtu poolt on tuvastatud, et suures koguses kokaiini ebaseaduslik käitlemine sai alguse sellest, et Jaan Saat andis Leedu Vabariigis narkootilise aine üle Priit Vendelinile. Selline asjaolu annab aluse järelduseks, et kuriteol on rahvusvaheline mõõde ning tegemist on suure süü astmega ka seetõttu, et suures koguses kokaiini toodi Eestisse selle müümise eesmärgil. Jaan Saati karistust kergendavad asjaolud pole tuvastatavad. KarS § 184 lg 2 sanktsiooni keskmiseks määraks on 9 aastat vangistust. Seega jääb mõistetud 6 aasta ja 6 kuuline vangistus alammäära ja keskmise määra vahele ega ole oma ranguse mõttes hinnatav KarS § 56 põhimõtetest hälbiva tähtajana. 28

1. Prokuratuuri apellatsioonis taotletakse süüdistatavatele mõistetud karistuse osas. maakohtu otsuse tühistamist kõikidele Kolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis viidatud kohtupraktikas väljakujunenud arusaamaga, millist on Riigikohus oma lahendites sedastanud, et karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-77-11, 3-1-1-5213). Prokurör on apellatsioonis taotlenud Jaan Saati karistuse karmistamist ja 11 aastase vangistuse mõistmist. Seejuures on prokurör lähtunud tema poolt raskema kuriteo toimepanemisest ja KarS § 184 lg 21 sanktsiooni keskmisest määrast. Kolleegium leiab, et kuna ringkonnakohus mõistab Jaan Saati süüdi kergema kuriteo toimepanemises pole alust temale maakohtu poolt mõistetud karistuse karmistamiseks ja tema suhtes esitatud prokuröri apellatsioon jääb rahuldamata. Maakohus on Artemij Staritšenkovi karistanud 9 aastase vangistusega ja Kajar Viitkinit 7 aastase vangistusega. KarS § 184 lg 21 sanktsioon näeb ette kuue-kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. Seega on tähtajalise vangistuse mõistmisel lähtepunktiks 13 aastat vangistust. Prokurör on apellatsioonis taotlenud Artemij Staritšenkovi karistamist 12 aastase vangistusega ja Kajar Viitkinit 11 aastase vangistusega. Karistuse mõistmise osas on ringkonnakohus seotud prokuröri apellatsioonis esitatud taotlusega, mis määrab apellatsioonikohtu poolt mõistetava vangistuse maksimaalmäära. Kolleegium märgib, et prokuröri etteheide süüdistatavatele sanktsiooni alammääras karistuse mõistmise osas on asjakohatu. Nimelt on sanktsiooni alammääraks kuus aastat vangistust ja kuigi Jaan Saatile on maakohus mõistnud alammäära ligilähedase karistuse, siis pole ka tema puhul tegemist sanktsiooni alammääras mõistetud karistusega. Teistele süüdistatavatele mõistetud karistuste osas pole üldse võimalik rääkida alammääras mõistetud karistustest. Prokuröri seisukohalt on ekslik maakohtu järeldus, et teoplaani õnnestumisel oleks varaline kasu vaid vähesel määral ületanud suurt kasu. Prokurör märgib, et hulgimüügi korral ületanuks kokaiini hind suure varalise kasu minimaalselt ligi 19 000 euroga. Kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga. KarS § 121 p 2 kohaselt on suureks kasuks summaliselt 40 000 eurot, siis isegi kui võtta minimaalne hulgimüügi kasum on piirmäär ületatud olulises määras. Seega on maakohus karistuse mõistmisel lähtunud süü suuruse hindamisel ekslikust arusaamast võimaliku saadava kasu suuruse osas. Maakohus on süüdistatavatele karistuse mõistmisel arvestanud iga süüdistatava süü suuruse hindamisel tema teopanust ning on selle läbi mõistetud karistusi diferentseerinud, kuid kolleegium nõustub prokuröri apellatsiooni argumentatsiooniga, et maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et tegemist on riigiülese kuriteoga. Eestisse toodi sisse suures koguses ja 89%-lise puhtusega kokaiini ja seda kavatsetult müügi eesmärgil. Kolleegium nõustub prokuröriga, et selline tegevus viitab sidemetele kuritegeliku maailmaga ja võrreldes siseriikliku narkodiilerlusega on tegemist ohtlikuma kuriteoga ja suurema süüga. 29 Kolleegium nõustub prokuröri järeldusega, et maakohus ei ole teo ohtlikkust näitavat narkootilise aine suurt kogust arvestanud. Nimelt on maakohus otsuse lk 29 leidnud, et kuna aine suur kogus sisaldub juba kuriteokoosseisus, siis on seadusandja seda arvestanud karistusraami valikul. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on selline järeldus ekslik. Kolleegium tõdeb, et narkootilise aine suur kogus on küll KarS § 184 koosseisu objektiivseks tunnuseks, kuid süüdistatavate süü suuruse hindamisel peab kindlasti keskse tegurina arvesse võtma käideldud narkootilise aine kogust( vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-10-15). Selline arusaam tuleneb juba asjaolust, et NPALS § 31 lg 3 kohaselt on KarS § 184 koosseisu täitvaks suureks koguseks juba kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt 10-le keskmisele inimesele. Seega tuleb süü suuruse hindamisel igal juhul arvestada kriminaalasjas käideldud narkootilise aine kogust. Vaidlustatud juhul on puhta aine koguseks 1468 grammi, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks 22 584 inimesele, mis oluliselt, üle 2000 korra ületab koosseisu täitva suure koguse. Kolleegium leiab, et sellise olulise asjaolu arvestamata jätmine on kaasa toonud maakohtu poolt karistuse mõistmisel arvestatava süü suurusele ebaõige hinnangu andmise. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud, et Kajar Viitkin ja Artemij Staritšenkov on varem kriminaalkorras karistatud, kuid tegemist oli teiseliigiliste kuritegudega ja nad on oma karistused ära kandnud. Kuigi Artemij Staritšenkov on varem väärteokorras karistatud narkootikumidega seotud süüteo eest, siis pole süüdistatavad varem karistatud narkootikumidega seotud kuritegude eest ( otsuse lk. 28-29). Kolleegium sellise tõdemusega nõustub, kuid ei jaga maakohtu seisukohta, et karistuse eripreventiivne eesmärk ei tingi rangema karistuse mõistmist. Siinkohal kolleegium peab vajalikuks ka märkida, et kohus ei täpsusta millega võrreldes rangema karistuse mõistmist. Kolleegium jagab prokuröri seisukohta, et kehtiva kriminaalkaristuse ajal uue esimese astme kuriteo grupis toimepanemine annab signaali, et süüdistatavad ei ole eelnevast karistusest õigeid järeldusi teinud, neile ei ole eelnev karistus eripreventiivset mõju avaldanud ning nad pole muutnud oma suhtumist õiguskorda. Asjaolu, et varem pole isik narkootikumidega seotud kuritegu toime pannud eelnevat järeldust ei väära, kuid on võimalik arvestada karistusmäära valikul. Kohtukolleegium leiab, et eelnevalt ära näidatud eksimustel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja need on kaasa toonud süüteo raskusele ja isikutele mittevastava karistuse kohaldamise. Eksimused on hinnatavad materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, mis on kaasa toonud ebaseadusliku lahendi tegemise. Eeltoodu annab aluse maakohtu otsuse tühistamiseks Kajar Viitkinile ja Artemij Staritšenkovile mõistetud karistuste osas ja toob kaasa selles osas uue otsuse tegemise. Kolleegium ei saa nõustuda prokuröri väitega, et Kajar Viitkinile karistuse mõistmisel ei tule karistust kergendava asjaoluna arvestada tema puhtsüdamlikku kahetsust. Apellatsioonis märgitu, et süüdistatava poolt kahetsuse avaldamine oli loogiline ja mõistlik kuna ta oli kinni peetud koos narkootilise ainega, ei anna iseenesest alust hinnata tema poolt väljendatud kahetsust ebasiiraks. Prokurör on viidanud apellatsioonis ka asjaolule, et Kajar Viitkin hakkas kohtuistungil süüstama Priit Vendelini ja õigustama Artemij Staritšenkovi. Kolleegium leiab, et asjaolu, et ta ei soovi oma ütlustega süüstada kaassüüdistatavat, kes on oma süüd eitanud, pole aluseks tema enda poolt süü tunnistamisel toimepandu osas kahetsuse siiruse kahtluse alla seadmiseks. KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Maakohus on leidnud, et Kajar Viitkini puhul esineb 30 karistust kergendav asjaolu ja kolleegium leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud väited sellist maakohtu siseveendumust ümber ei lükka. Arvestades Artemij Staritšenkovi süü suurust, karistust kergendavate asjaolude puudumist, on seaduslik ja kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga tema karistamine prokuröri apellatsioonis taotletud karistusega, ehk siis alla sanktsiooni keskmist määra jääva 12 aastase vangistusega. Prokuröri poolt Kajar Viitkinile 11 aastase vangistuse taotlemisel ei ole prokurör arvestanud karistust kergendava asjaoluga, puhtsüdamliku kahetsusega. Kolleegium eelpooltoodud põhjendusega selles osas prokuröriga ei nõustunud ja leiab, et Kajar Viitkinile karistuse mõistmisel tuleb kergendava asjaoluga arvestada. Eeltoodu annab ringkonnakohtule aluse mõista Kajar Viitkinile prokuröri taotlusest erinev, leebem karistus. Kolleegium leiab, et kooskõlas KarS § 56 alustega tuleb Kajar Viitkinit karistada 10 aastase vangistusega.
2. Prokurör on vaidlustanud otsust süüdistatavatele sularaha tagastamise osas. Maakohtu otsusest ja prokuröri apellatsioonist nähtub, et kohtuvaidluste käigus on prokurör taotlenud süüdistatavatelt äravõetud sularaha ja nimelt siis Kajar Viitkinilt 290 eurot, Artemij Staritšenkovilt 400.58 eurot ja Jaan Saatilt 50 euro suhtes laiendatud konfiskeerimise kohaldamist KarS § 832 lg 1 alusel. KarS § 184 lg 5 p 2 näeb ette kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise ja puudub vaidlus sellest, et äravõetud sularaha kuulub süüdistatavale, kellelt see ära võeti. Seega on kaks laiendatud konfiskeerimise eeldust täidetud. Kolleegium osutab, et prokuröri poolt taotletud KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. Küll aga peavad olema kindlaks tehtud asjaolud, millistele tuginedes saab tulla järeldusele, et sularaha on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Prokurör on leidnud, et viidates süüdistatavate varalist seisundit kajastavatele tõenditele on maakohus juba tuvastanud, et süüdistatavatel reaalsed sissetulekud puudusid ning kriminaaltulu teenimiseks panid süüdistatavad toime inkrimineeritud kuriteo. Samuti esitab prokurör Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-10-16 sedastatu ja toonitab isiku legaalse sissetuleku, varandusliku elukorra ja elatustaseme erinevust kui põhjust miks prokuratuur ei pea vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Kolleegium, nõustudes Riigikohtu poolt sedastatuga leiab, et vaidlustatud juhul selline viide ja põhjendus ei ole asjakohane. Nimelt nähtub nii Kajar Viitkini varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokollist ( 3 kd. t.lk. 192-193) kui ka Artemij Staritšenkovi varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokollist ( 3 kd. t.lk. 194-195), et erinevused isikute legaalsete sissetulekute ja varandusliku olukorra vahel puuduvad. Seega nimetatud asjaolu ei anna veendumust kolleegiumile nagu ei andud ka maakohtule sellest, et neilt äravõetud sularaha pärineb eeldatavalt varasemast kuriteost. Kolleegium leiab, et ainuüksi asjaolu, et süüdistatavatel puudub legaalne sissetulek selliseks järelduseks alust ei anna. Jaan Saati kohta on prokuratuur esitanud tõendid isiku maksustatava tulu kohta ( 3 kd. t.lk. 205206), millest nähtuvalt oli tal 2015 aastal keskmine päevasissetuleku suurus negatiivne. Kohtule ei ole esitatud tõendeid Jaan Saati sissetulekute ja varandusliku olukorra erinevusest. Kolleegium samaselt maakohtuga leiab, et kriminaalasjas pole prokuratuuri poolt esitatud tõendeid, mis annaks aluse laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks, mistõttu ei aktualiseeru ka KarS § 832 lg 1 teises lauses ettenähtud ümberpööratud tõendamiskoormus. Kolleegium leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks äravõetud, kuid arestimata sularaha suhtes laiendatud konfiskeerimise kohaldamata jätmise osas. 31
3. Jaan Saati kaitsja on vaidlustanud kohtuotsuse ka süüdistatavalt menetluskuluna ekspertiisitasu summas 100,80 euro väljamõistmise osas. Leiab, et kulu väljamõistmine on põhjendamatu kuna Jaan Saatil puudub kokkupuude narkootikumidega. Kolleegium ei mõistnud Jaan Saati inkrimineeritud kuriteo toimepanemises õigeks. Seega on osa ekspertiisi teostamisega seonduva menetluskulu väljamõistmine kooskõlas KarS § 180 lgga 1 ja § 175 lg 1 p-ga 3 ning selles osas otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4; § 338 p 2, 4; § 340 lg 2 p 3, lg 4 p 4 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse Jaan Saati süüdi tunnistamises KarS § 184 p 21 järgi ja Artemij Staritšenkovile ning Kajar Viitkinile mõistetud karistuste osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Muus osas jätab kohtuotsuse muutmata. Prokuratuuri ja Jaan Saati kaitsja apellatsioonid rahuldab osaliselt. Kajar Viitkini, tema kaitsja ning Artemij Staritšenkovi ja tema kaitsja apellatsioonid jätab ringkonnakohus rahuldamata. 25. Jaan Saati valitud kaitsja taotles apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamist summas 1200.00 eurot koos käibemaksuga. Kaitsja on märkinud, et tunnitasuks on 120.00 eurot ja apellatsioonimenetluseks kulutatud ajaks on 10 tundi. Kaitsja on menetluskulu riigi kanda jätmise sisustanud õigeksmõistmisega ja viidanud alusena

§ 181lg 1.

Kolleegium ei mõistnud Jaan Saati õigeks, seega nimetatud põhjusel pole menetluskulu hüvitamiseks alust. Apellatsioonimenetluses reguleerib menetluskulude hüvitamist

§185

.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

§ 185

lg 2 teise lause kohaselt kannab menetluskulud riik ka juhul, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur. Kolleegium leiab, et antud juhul on tegemist mõlema alusega, mis tingib apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmise. Kolleegium märgib, et kaitsja poolt ära näidatud tunnihinda, 120 eurot, mis sisaldab kaitsja taotluse kohaselt ka käibemaksu, saab hinnata mõistlikuks. Kaitsja on taotluses märkinud, et kohtuotsuse analüüs, mis sisaldab ka konsultatsioone ja apellatsiooni koostamise eest on tasutud 600.00 eurot, mis tunnihinda arvestades teeb ajakuluks 5 tundi. Kolleegium leiab, et taotletud summat koos käibemaksuga saab hinnata mõistlikuks. Ära näidatud menetlustoimingud on olnud seotud õigusabi osutamisega apellatsioonimenetluses, seega hinnatavad vajalikena. Kaitsja on koostanud apellatsiooni, mis eeldab kohtuotsuse süvaanalüüsi. Järgnevalt on kaitsja taotlenud 600 euro hüvitamist põhjendades seda kaitsega ringkonnakohtus, mis sisaldab Riigikohtu lahenditega tutvumist. Kolleegium leiab, et kuigi kaitsja taotlus on jäänud umbmääraseks, on võimalik sellele hinnang anda. Kolleegium arvestab, et apellatsioonikohtu istung kestis 3 tundi. Seega jääb istungiks ettevalmistumise ajaks 2 tundi. Kolleegium leiab, et nimetatud ajakulu saab hinnata mõistlikuks. Kokkuvõtvalt kolleegium märgib, et Jaan Saati kaitsja poolt esitatud õigusabiga seotud kulude hüvitamise taotlus kuulub rahuldamisele ja Jaan Saatile tuleb hüvitada kaitsekulud summas koos käibemaksuga 1200.00 eurot. Teiste süüdistatavate kaitsjad ei ole apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamise taotlust esitanud. 32 (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 03.04.2020 otsusega RESOLUTSIOON 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 12. detsembri 2018. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2019. a otsus osas, millega Artemij Staritšenkov ning Kajar Viitkin tunnistati süüdi KarS § 184 lg 21 järgi. 2. Tunnistada Artemij Staritšenkov ja Kajar Viitkin süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. 3. Muus osas, sh Artemij Staritšenkovile ja Kajar Viitkinile mõistetud karistuste osas, jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 4. Artemij Staritšenkovi ja Kajar Viitkini kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt, Jaan Saadi kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata. 5. Jätta Jaan Saadi valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu süüdistatava kanda. 33