KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 11. veebruar 2020 Kohtuasja number 1-18-4540 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kohtuasi Süüdimõistetu Silver Kaasiku (isik

) § 415 lg 3 alusel edasi kahe kuu võrra, s.o kuni

1. märtsini
2. Taotluse kohaselt vajab S. Kaasik täiendavat aega oma elu ja majapidamise ümberkorraldamiseks, vältimaks pöördumatu kahju tekkimist eelkõige tema elukaaslasele A.J. ile. Viimasel on tõsised tervislikud probleemid, millest tulenevalt on tal tuvastatud täielikult puuduv töövõime. S. Kaasik on seni olnud A.J. i hädavajalikuks abiliseks tema igapäevasel toimetulekul ning ka A.J. i põhiliseks toitjaks.
3. Tartu Maakohus jättis
4. jaanuari
5. a määrusega kaitsja esitatud taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks rahuldamata ning kohustas S. Kaasikut ilmuma karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse
6. veebruaril 2020 kl 10.
8. Kohus leidis, et tuvastatud ei ole

§ 415

lg-s 3 sätestatud aluse esinemine: vangistuse kandmise viivitamatu alustamisega võivad erakordsete asjaolude tõttu kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema perekonnaliikmetele. Praegusel juhul ei ole tegemist vangistuse kandmise viivitamatu alustamisega, kuna S. Kaasiku suhtes tehti kohtulahend

1. septembril 2019 ja karistust tuli tal kandma asuda
2. jaanuaril
3. Seega pidi S. Kaasik juba alates septembrist 2019 arvestama võimalusega, et tal tuleb asuda vangistust reaalselt kandma. Seda vaatamata asjaolule, et S. Kaasik otsustas kohtumääruse vaidlustada. Sellest tulenevalt on S. Kaasikul olnud piisavalt aega, et teha vajalikud ettevalmistused karistuse kandmisele asumiseks (muudatused elukorralduses). Samuti ei nähtu kohtule esitatud taotlusest selliseid erakordseid asjaolusid, mille tõttu võivad kaasneda rasked tagajärjed S. Kaasikule või tema perekonnaliikmetele (ennekõike A.J. ile). Taotluses on viidatud A.J. i tervislikule seisundile, kuid selle kohta ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit. Samuti ei ole taotluses nimetatud, millised konkreetsed rasked tagajärjed A.J. ile kaasnevad, kui S. Kaasik asub karistust kandma. Kuna nüüdseks on S. Kaasikule vanglasse ilmumiseks antud tähtaeg möödunud, tuleb uueks ajaks määrata
4. veebruar 2020 kl 10.
6. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. Kaasiku kaitsja T. Pilv, kes taotleb kohtumääruse tühistamist ja palub lükata süüdimõistetu vangistuse täitmine kahe kuu võrra 2

§ 415lg 3 mõttega.

Nimetatud säte näeb ette võimaluse vangistuse täitmisele pööramine edasi lükata olukorraks, kus karistust täitmisele pöörav kohtulahend on jõustunud. S. Kaasikul ei olnud seega kohustust arvestada kohtumäärusega, millega tema karistus pöörati täitmisele. Määruse vaidlustamine kõrgema astme kohtutes on tema seaduslik õigus. S. Kaasikul oli kuni maakohtu määruse jõustumiseni õigus arvestada sellega, et see tühistatakse kõrgema astme kohtu poolt alama astme kohtu vea tõttu ning karistus jäetakse täitmisele pööramata. Nõustuda ei saa ka kohtu seisukohaga, nagu poleks taotluses piisavalt põhistatud, millised negatiivsed tagajärjed võivad vangistuse täitmisele asumisel S. Kaasikule või A.J. ile kaasneda. Taotluses on selgelt välja toodud, et A.J. il puudub täielikult töövõime, st nende leibkonna sissetuleku moodustab ülekaalukalt süüdimõistetu töötasu ning vähemal määral A.J. i töövõimetoetus. On ilmselge, et vangistuses olles kaob S. Kaasikul võimalus töötasu teenimiseks. A.J. peaks nii ennast kui ka majapidamist hakkama ülal pidama üksnes töövõimetoetusega, mis on selgelt ebapiisav. Ainuüksi see põhjus on juba küllaldane, et vangistuse täitmisele pööramine edasi lükata, s.o S. Kaasik peab oma elu ümber korraldama selliselt, et A.J. ja majapidamine rahapuuduse tõttu unarusse ei jääks. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et A.J. i tervislikule seisundi kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Taotluses on selgelt märgitud, et on väljastatud töövõimekaart nr 19047614 kehtivusega kuni

1. oktoober 2021, mille valiidsust on kohtul kahtluse korral võimalik Töötukassast kontrollida. Juhul, kui see ei ole S. Kaasiku tervisliku seisundi tõendamiseks piisav, oleks kohus pidanud jätma taotluse käiguta, määrama täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning täpsustama, miks esitatud tõend ei sobi ning milline tõend oleks kohtu jaoks aktsepteeritav.
2. Alternatiivselt palub kaitsja tühistada maakohtu määrus osaliselt, s.o vanglasse minemise tähtaja kindlaksmääramise osas. Maakohus ei saa seda aega paika panna, kuna ei ole teada, kas määrus nimetatud ajaks jõustub või mitte, s.o kas isik kasutab seadusest tulenevat õigust kohtumäärust vaidlustada. Isik saab aga vanglasse karistuse kandmisele asuda ainult jõustunud kohtulahendi alusel. S. Kaasik kasutas õigust vaidlustada maakohtu määrus, mille tõttu ei saa ta kohtumääruse resolutsioonis kajastatud kuupäevaks vanglasse karistust kandma ilmuda. S. Kaasikut saab kohustada karistust kandma asuma alles pärast seda, kui määruskaebemenetluse lõpplahend on jõustunud. Ringkonnakohtu seisukoht 15.

§ 415

lg 3 kohaselt võib täitmiskohtunik karistuse täitmisele pööramise oma määrusega edasi lükata kuni kahe kuu võrra, kui vangistuse kandmise viivitamatu alustamisega võivad erakordsete asjaolude tõttu kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema perekonnaliikmetele. 16. Kolleegiumi hinnangul saab süüdimõistetu vangistuse edasi lükkamine mõne tema perekonnaliikme majandusliku toetamise tõttu olla üksnes väga erandlik. Põhiseaduse § 10 kohaselt on Eesti sotsiaalriik. See tähendab muu hulgas seda, et riik tagab kõigile elanikele mitte üksnes ellujäämise, aga ka piisava elustandardi. See kehtib loomulikult ka inimeste suhtes, kelle lähedased on vanglas. Kurjategija perekonnaliikmega seoses võiks

§ 415

lg 3 tulla kõne alla eeskätt majandusega mitte seotud põhjustel: nt kui süüdimõistetu soovib olla oma raskelt haige lähedase sugulase juures tolle viimastel elupäevadel või kui süüdimõistetu abikaasat on tabanud mingi tõsine emotsionaalne löök (nt vanema või lapse surm), millest välja 3

§ 415

lg-s 3 nimetatud alusel vangistuse täitmise pööramise edasilükkamist, lasub faktiliste asjaolude tõendamiskoormis süüdimõistetul. See tähendab, et vajalikud tõendid peab kohtule esitama süüdimõistetu ise. Veel tuleb tähele panna, et üksnes töövõimekaardi põhjal ei saa ringkonnakohus otsustada S. Kaasiku ja tema elukaaslase majandusliku seisu ja A.J. i üksinda toime tulemise suutmatuse üle.

1. Mitte kuidagi ei saa jätta tähelepanuta seda, et kaebemenetluses väidetu kohaselt saab A.J. riigilt toetust. Tähtsust pole sellel, et see toetus näib S. Kaasiku silmis väike.
2. Olukord, kus vangistusega kaasnevad negatiivsed finantsmajanduslikud tagajärjed nii süüdimõistetule endale kui ka tema leibkonnale, on pigem tüüpiline kui erandlik juhtum. Kui pidada kaitsja taotluses ja määruskaebuses väga üldsõnaliselt osutatut

§ 415

lg 3 mõttes „erakordseks“, siis tuleks vangistuse täitmine edasi lükata väga paljudel (võib-olla isegi enamikul) juhtudel. Lugemaks põhjendatuks

§ 415

lg 3 alusel vangistuse täitmise edasi lükkamise süüdimõistetu ja tema perekonna majandusliku olukorra tõttu, peavad vangistusest tulenevad tagajärjed osutama oluliselt konkreetsemale ja tõsisemale negatiivsele arengustsenaariumile, kui see on välja toodud praeguses asjas.

1. Lisaks ei saa jätta tähelepanuta, et S. Kaasiku kahe kuu töötasu, mida ta vangistuse edasilükkamisel täiendavalt teeniks, ei suudaks A.J. i olukorda oluliselt leevendada. Selleks, et S. Kaasiku väidetav risk A.J. i oleks maandatud, peaks vangistuse täitmise edasi lükkama ilmselt oluliselt pikemaks tähtajaks. Sellist võimalust seadus ette ei näe. Kindlasti ei oleks aga seaduse mõttega kooskõlas see, kui süüdimõistetu hakkaks iga kahe kuu järel taotlema vangistuse täitmise uut edasilükkamist, viidates iga kord oma elukaaslastel tekkida võivatele raskustele.
2. Kaitsjaga pole võimalik nõustuda, justkui ei pidanud S. Kaasik kaebemenetluse tõttu arvestama sellega, et ta peab Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2019 määruse alusel tõepoolest vangi minema. Oli kõigiti alust arvata, et maakohtu määrus jõustub – nagu lõpuks juhtuski. Seega oli S. Kaasikul juba alates
4. oktoobrist 2019 põhjust end vanglasse minemiseks n-ö valmis seada. Eriti selgeks sai vanglasse minemise vajadus
5. a detsembri keskpaigas ehk ligi juba kaks kuud tagasi, mil Riigikohus S. Kaasiku kaitsja kaebuse menetlusse võtmata jättis.
6. Eeltoodud põhjustel nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et S. Kaasiku kaitsja osutatud asjaolud ei anna alust süüdimõistetu vangistuse täitmisele pööramist

§ 415lg 3 alusel edasi lükata. 4

§ 415

silmas pidades saab kõigepealt öelda, et vangistuse algusaja edasi lükkamine on väga erandlik. Lisaks tuleneb sellest sättest, et vangistuse algust saab edasi lükata vaid piiratud ajaks: kuni 6 kuuks (lg 1 p 1), kuni 12 kuuks (lg 1 p 2), kuni 3 aastaks (lg 2) ja kuni 2 kuuks (lg 3). Kui aga vangistuse algusaja lükkaks edasi ka kaebemenetlus, oleks võimalik

§-st 415 n-ö mööda hiilida – ja vähemalt teoreetiliselt võiks seda teha lõputult. Kestab ju kaebemenetluse täies mahus läbimine mitu kuud. Välistatud ei ole, et ühe taotluse rahuldamata jätmise korral esitab süüdimõistetu (mitu kuud pärast esimese taotluse esitamist) uue taotluse (viidates mõnele uuele tema väitel edasi lükkamist tingivale asjaolule). Sellegi taotluse menetlemine võib kõigi kolme kohtuastme läbimise korral kesta mitu kuud. Ning seejärel on võimalik esitada järjekordne taotlus jne. Sealjuures ei eelda vangistuse selline edasi lükkamine mingit mõjuvat põhjust: piisab edasilükkamistaotluse ja kaebuste esitamisest. 25. Ringkonnakohtu hinnangul on seadusandja sellise ebaloogilisuse ka välistanud. Seda on ta teinud

§ 414

lg 4 abil, mille kohaselt ei peata taotluse esitamine vangistuse täitmise edasilükkamiseks vangistuse täitmisele pööramist. Mida tähendab „vangistuse täitmisele pööramine“

§ 414

lg 4 tähenduses, ilmneb

§ 414esimestest lõigetest.

Kõigepealt kuulub vangistuse täitmisele pööramise hulka teatise saatmine süüdimõistetule

§ 414lg 1 alusel.

Lisaks sellele on aga vangistuse täitmisele pööramisel tulenevalt

§ 414

lg-st 3 oluline roll ka vanglal ja politseil: kui süüdimõistetu ei ilmu kohtu määratud ajaks vanglasse, võtab vangla ühendust politseiga, kes toob kurjategija vanglasse sundkorras. Seetõttu ei saa nõustuda õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga, et

§ 414

lg 4 (ainus) mõte on panna kohtule kohustus saata kurjategijale vangistuse algusaja teatis ka siis, kui too on taotlenud vangistuse algusaja edasi lükkamist (Pikamäe –

. Kommentaar. § 414/6). Nagu äsja märgitud, hõlmab täitmisele pööramine endas lähtuvalt

§ 414

lg-st 3 ka süüdimõistetu reaalset vanglasse viimist (mitte üksnes teatise saatmist). Lisaks ei arvesta viidatud seisukoht sellega, et vaevalt küll esitavad süüdimõistetud (kuigivõrd) pikendamistaotlusi enne seda, kui kohus on neile teatanud vanglasse minemise kuupäeva – taotlused esitatakse pärast selle kuupäeva teada saamist. Seega muutuks

§ 414

lg 4 kriminaalmenetluse seadustiku kommentaaris esitatud tõlgendust järgides (suuresti) sisutühjaks. 26. Tõsi, seaduse praeguses määruses esitataval tõlgendamisel võib tekkida küsimus, miks on maakohtu määrus edasilükkamistaotluse rahuldamata jätmise kohta üldse vaidlustatav. Selleks võib olla mitmeid selgitusi. Esiteks ei saa välistada, et seadusandja ei ole sellele (kuigivõrd) mõelnud – ja vaidlustamiskeeld puudub

§-st 385 just seetõttu. Samas aga pole välistatud, et edasi lükkamata jätmise õigusvastasuse tuvastamisel on mingi praktiline väljund: nt võib süüdimõistetul tekkida õigus esitada riigi vastu kahjuhüvitusnõue tulenevalt asjaolust, et ta viidi vägisi vanglasse, ehkki tal oleks pidanud võimaldatama veel mõnda aega vabaduses olla.

1. Eelöeldust tulenevalt ei olnud maakohtul tarvilik saata
2. jaanuaril 2020 (vt kohtute infosüsteemist) vanglale infot selle kohta, et S. Kaasiku kaitsja on esitanud S. Kaasiku vangistuse edasi lükkamise taotluse: selle taotluse esitamine ei tohtinuks takistada tavapärast asjade käiku ehk vanglasse tulemata jätnud kurjategija toimetamist vanglasse politsei poolt sundkorras. Ühtlasi tähendab eelmärgitu seda, et edasilükkamistaotluse esitamine ei võta vanglalt ära

§ 414

lg 3 järgset kohustust teatada süüdimõistetu ilmumata jäämisest politseid ega politseilt

§-st 139 tulenevat kohustust viia kurjategija sundkorras vanglasse. Samuti tuleneb ülal öeldust, et vangla peakski nüüd tegema viivitamata politseile S. Kaasiku 5

§ 414lg 4 ja jättis S.

Kaasikule eksliku mulje, justkui ei oleks süüdimõistetu pidanud vanglasse minema juba

1. jaanuaril
2. Kolleegiumi hinnangul on see rikkumine oluline

§ 339

lg 2 mõttes ja seega tuleb maakohtu määrus uue tähtaja andmise osas tühistada ehk kaebus selles osas rahuldada. 29. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 390lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 14.

jaanuari

1. a määruse osaliselt, st puutuvalt kohustust minna vanglasse hiljemalt
2. veebruaril
3. Ülejäänud osas jääb määrus muutmata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Erkki Hirsnik Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 6