← Eesti

2-17-9402/90

Obsah (4)§ 1045§ 1043§ 1037§ 1018

Tsiviilasi nr 2-17-9402 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-9402 Otsuse tegemise aeg ja koht 03. märts 2020, Tallinn Kohtukoosseis

) § 1043). Maakohus ei ole kõiki asjaolusid usaldusväärselt ja piisava selgusega tuvastanud.

  1. Kohus on jätnud hindamata asjas olulist tähtsust omavad asjaolud, sh on kohus jätnud täielikult analüüsimata deliktiõigusliku kahjuhüvitisnõude eeldused ning jõudnud seetõttu ekslikule järeldusele, et kostja I ainuisikuliselt vastutab hagejatele tekitatud kahju eest. Seejuures ei ole otsuses selgitatud, millist õigusnormi kohaldades on kohus sellisele järeldusele jõudnud. Kohtu järeldused on nii faktiliselt kui õiguslikult motiveerimata. Sellega on kohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust.
  2. Kostja I ega tema õiguseellane NN ei ole hagejatele kahju põhjustanud tegu toime pannud. Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja II on võtnud QQ arvelduskontolt 12 000 eurot. Hagejatele kahju tekitanud tegevuseks on kostja II poolt pärast pärandi avanemist QQ arveldusarvelt sularaha väljavõtmine. Selle teo tagajärjel on pärandvara suurus 12 000 euro võrra vähenenud ning hagejatel ei ole võimalik neile pärandvarana kuuluvaid rahalisi vahendeid kasutada ega käsutada. Kostja II tegu on põhjuslikus seoses hagejatele tekitatud kahjuga, kuivõrd hagejatele tekkinud kahju on kostja II tegevuse otsene tagajärg.
  3. Kahju hüvitamise kontekstis ei puutu asjasse, kas kostja II pööras pärandvara iseenda või kellegi kolmanda kasuks ehk siis tähtsust ei oma see, kas ja kellele andis kostja II arvelduskontolt võetud raha. Kostja II poolt raha kolmandale isikule (antud juhul NN-le) üle andmisel võis tekkida võlaõiguslik suhe kostja II ja NN vahel, kui mitte hagejate ja 4

(10)Tsiviilasi nr 2-17-9402 NN vahel. Kuna NN ei ole hagejatele kahju tekitanud tegu (s.o QQ arveldusarvelt sularaha väljavõtmine) toime pannud, ei ole NN-l ega tema õigusjärglaseks oleval kostjal I tekkinud deliktilise kahju hüvitamise kohustust hagejate ees. Seaduses toodud erandeid, mille alusel saaks NN vastutada kolmanda isiku (kostja II) toime pandud delikti eest, ei esine. Hageja ei ole tõendanud ega selgitanud kahju tekitamise eest vastutava kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Hagiavalduse ja otsuse pinnalt jääb kostjale I selgusetuks, millise õigusvastase teo toimepanemist NN-le ette heidetakse. NN ei ole õigusvastast tegu toime pannud. NN poolt talle kostja II antud rahaliste vahendite kasutamine QQ matusekulude katmiseks ja QQ kohustuste täitmiseks, ei vasta ühegi seaduses sätestatud õigusvastase teo tunnustele (ega

§ 1045lg 1 p-des 1- 5 toodud kahjulikele tagajärgedele).

  1. Kuna kohus ei ole otsuses selgitanud, millisel õiguslikul alusel ta hagi rahuldas, siis märgib kostja I selguse huvides, et hagejatel puudub kostja I vastu nõue ka teistel võimalikel alternatiivsetel alustel. Teoreetiliselt võib hagejate nõue olla käsitletav ka alusetu rikastumise nõudena. Kostja II on see, kes on rikkunud hagejate kui QQ pärijate muud õigust – nõudeõigust krediidiasutuse vastu – ning on selle tulemusel hagejate arvelt rikastunud. NN ei ole käsutanud hagejatele kuuluvat nõuet krediidiasutuse vastu, mistõttu ei saa hagejatel olla kostja I vastu ka nõuet alusetu rikastumise sätete alusel. Pangakontol olev raha pole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses, siis ei saa hagejatel olla kostja I vastu nõuet ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 alusel (vindikatsioonihagi).
  2. Isegi kui kohus peaks leidma, et NN poolt QQ kontolt võetud raha kostja II käest vastu võtmine ja selle kasutamine on põhjustanud kogumis kostja II teoga hagejatele kahju (millega kostja I ei nõustu), ei saa kostja I vastutus olla ühelgi juhul ainuisikuline, vaid solidaarne kostjaga II. Solidaarse vastutuse kohaldamine on põhjendatud muuhulgas ka seetõttu, et kostja II on võtnud omaks, et NN andis QQ arvelduskontolt võetud rahast 1980 eurot kostjale II tagasi. Tagasi antud summa eest maksis kostja II enda ja QQ ühiseks elukohaks oleva Lootsi tn korteri üürilepingust tulenevaid kohustusi. Otsuses puuduvad selgitused, miks mõistetakse 1980 eurot välja kostjalt I (kui NN õigusjärglaselt), kuigi raha on välja võtnud kostja II ning kasutanud enda nimel olevast üürilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks.
  3. Maakohus on valesti tuvastanud kulutuste suuruse, mida on kantud QQ arveldusarvelt võetud rahade arvelt. Ekslik on maakohtu seisukoht, et QQ arvelduskontolt võetud 12 000 eurost ei ole alust tagasi nõuda üksnes 2663 eurot (matusekulu 1563 eurot ja lennupiletid 1100 eurot). Kostja I on menetluses selgitanud, et matusekulud olid kokku 3900 eurot. Hagejad võtsid õigeks OÜ Tallinna Matusebüroo arve 993 eurot, OÜ Kiviraiduri arve 120 eurot ning peielaua kulud 450 eurot, s.o kokku 1563 eurot. Kuigi kostja I on selgitanud, et lisaks eeltoodud kuludele kaasnesid QQ matusega muuhulgas ka urni matuse kulud: haua kaevamine 80 eurot; haua kaunistamine 95 eurot, annetus kirikule 300 eurot ja viiulimängija 50 eurot, ei ole kohus neid kulusid arvestanud. Kuna OÜ Tallinna Matusebüroo arve on esitatud üksnes krematooriumis toimunud ärasaatmise eest, siis on ilmne, et sellel arvel kajastatud kuludele lisandusid ka urni matuse (mulda sängitamisega) kaasnenud kulud. Kuna kostjad on esitanud kohtule tõendi hauaplaadi tellimise kohta, siis on ilmne, et urn on ka mulda sängitatud. Hagejad ei ole menetluses ka vastupidist väitnud. Üksnes asjaolu, et kostjal I ei olnud esitada urni matusega kaasnenud kulude kohta tõendeid (kuna arveldati sularahas), ei anna see alust jätta kulud täielikult arvestamata. Tõendite puudumisel oleks kohus pidanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 5

(10)Tsiviilasi nr 2-17-9402 järgi otsustama põhjendatud kulude suuruse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. Seda eriti olukorras, kus kohus möönab, et selliste kulude kandmine on eluliselt usutav. Kostja I arvates ei saa olla vaidlust, et kostja I poolt kalmistule tasutud kulude suurus (80 eurot + 95 eurot) on igati mõistlik, arvestades muuhulga seda, et matus toimus talvisel ajal (kui haua kaevamise ja hauaplatsi hooldamise teenus on maapinna külmumisest tingituna tavapärasest kallim). Samuti on kostja I arvates üldteada, et selleks, et haualt ärasaatmine toimuks kirikuõpetaja osalusel, tuleb kogudusele teha annetus. Kuigi annetuse suurust ei ole kirik ette määranud, siis ei tohiks olla vaidlust selles, et 300 euro suurune annetus on sellisel juhul mõistlik ja põhjendatud. Samuti ei ole võimalik väita, et viiulimängijale makstud 50 eurot oleks ebamõistlikult kallis või põhjendamatult priiskav kulutus lähedase isiku ärasaatmisel. Seega on maakohus jätnud põhjendamatult arvestama QQ urni matuse kulud kokku 525 eurot.
  1. Samuti ei nõustu kostja I maakohtu seisukohaga, et NN poolt QQ eest tasutud AÜ X liikmemaksu ja maamaksu ei ole antud juhul võimalik arvestada. Vaidlust ei ole selles, et QQ oli XXX asuva kinnistu omanik. Kostjad on menetluses tõendanud, et NN on tasunud poolte omavahelisel kokkuleppel kinnistuga seotud arveid. Kostja I ei nõustu maakohtuga, et arveid tasudes tekkis NN-l alusetu rikastumise nõue QQ vastu, mis on nüüdseks aegunud. Kohtu sellekohane järeldus on meelevaldne. Hagejatelt nõudele esitatud aegumise vastuväide on alusetu ning kohus oleks pidanud lahendi tegemisel arvestama, et NN-l oli QQ vastu nõudeõigus vähemalt 205 eurot.
  2. Eelnevalt esitatule tuginedes on kostja I seisukohal, et lisaks kohtu põhjendatuks peetud 2663 eurole, oli NN-l õigus jätta enda kätte rahalisi vahendeid veel vähemalt 730 eurot. Nimetatud summale lisandub kostjale II antud 1980 eurot, mille arvelt täitis kostja II enda ja QQ ühise eluasemega seotud kohustusi. Seega kostja I suhtes ei oleks ühelgi juhul võimalik rahuldada hagi suuremas summas kui 6627 eurot.
  3. Maakohtu määratud menetluskulude jaotus on vastuolus TsMS-s sätestatud põhimõtetega. Hageja I on esitanud kohtusse 2 eraldiseisvat nõuet ning menetluskulude jaotus tuleks kindlaks määrata eraldiseisvalt. Kuna hageja I esitatud sundosa nõue jäi täielikult rahuldamata, peavad selle nõudega kaasnenud kulud jääma TsMS § 162 lg 1 alusel täielikult hageja I kanda. Samas, kuna seadusega ei ole kooskõlas otsus osas, millega hagejate nõue kostja I suhtes rahuldati, siis vaidlustab kostja I menetluskulude jaotuse täies ulatuses. Kuna hagi tuleks jätta kahju hüvitamise nõude (12 000 eurot) osas täies ulatuses rahuldamata, siis tuleb hageja I ja hageja II menetluskulud (sh hageja I riigilõiv) jätta nende enda kanda ning kostja I menetluskulud hagejate kanda. Hagejate vastuapellatsioonkaebus
  4. Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse kostja II osas hagi rahuldamata jätmises ja teha uue otsuse esimese astme kohtule uuele arutamisele tagasi saatmata, millega hagi kostja II vastu rahuldada, mõistes solidaarselt hagejate kasuks solidaarselt kostjatelt 9337 eurot. Hagejad vaidlustavad ka menetluskulude jaotus ning paluvad jätta oma menetluskulu 29,43% ulatuses kostja I kanda ja 38,92% ulatuses kostja II kanda, jätta kostjate menetluskulu 20,57% ulatuses hageja I kanda ning 11,08% hageja II kanda ning välja mõista kostjatelt 39,87% hagi esitamisel hageja I tasumisele kuulunud riigilõivust riigituludesse. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei peaks saama ise otsust teha, siis saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule jättes seejuures apellatsiooniastme menetluskulud täies 6
(10)Tsiviilasi nr 2-17-9402 ulatuses vastustajate kanda või alternatiivselt vastuapellatsioonkaebuse läbivaatamise menetluskulud jätta täies ulatuses vastustajate kanda.
  1. Hagejad leiavad, et 9337 eurot tulnuks kohtuotsusega välja mõista kostjatelt solidaarselt. Kohtulahendis leiti ekslikult, et hagi kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata. Kohus jättis ekslikult tähelepanuta asjaolu, et peale raha kostja I õiguseellasele NN-le üleandmist andis viimane kostjale II 1980 eurot QQ elukohaks olnud korteri üürilepingu lõpetamiseks ja sellest tulenevate kulude kandmiseks. Vähemalt nimetatud summa (1980 eurot) ulatuses vastutab ka kostja II hagejate ees. Ilma kostja II õigusvastase teota ei oleks saanud hagejatele kahju tekkida, seega oli tegemist kogu väljamõistetud 9337 euro ulatuses solidaarvastutusega hagejate suhtes.
  2. Deliktivastutusest tulenevale alusele alternatiivselt saab hagi rahuldada nii asjaõiguslikul kui ka alusetu rikastumise sätetest tulenevatel alustel kostjate suhtes solidaarselt, kuna asja saab välja nõuda või selle tagastamist nõuda üksnes isikult, kelle valdusesse asi läks või kes selle ära tarvitas või sellest otseselt kasu sai. Seisukohad apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebusele
  3. Hagejad leiavad, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna vastuses käsitletud apellatsioonkaebuse seisukohad ja väited ei anna alust vaidlustatud osas esimese kohtuastme kohtuotsuse muutmiseks või tühistamiseks.
  4. Kostja I leiab vastuses vastuapellatsioonkaebusele, et juhul kui ringkonnakohus ei rahulda kostja I 04.03.2019 apellatsioonkaebust ning ei jäta hagi kostja I suhtes täies ulatuses rahuldamata, siis rahuldada osaliselt hagejate vastuapellatsioonkaebus ning teha vaidlustatud osas uus otsus, millega välja mõista kostjatelt solidaarselt mitte rohkem kui 6627 euro hagejate kasuks solidaarselt. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Kostja I vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja I suhtes ning mõistis kostjalt I hagejate kasuks välja 9337 eurot (otsuse resolutsiooni p 4) ning menetluskulude jaotuse osas, millega maakohus jättis kulud osaliselt kostja I kanda (otsuse resolutsiooni p 6-8). Hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse kostja II vastu esitatud nõude rahuldamata jätmise (otsuse resolutsiooni p 3) ja menetluskulude jaotuse osas. Pooled ei vaidlusta otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja I nõude kostja I vastu sundosa saamiseks (resolutsiooni p 2) ning hagejate nõude kostjate vastu 9337 eurot ületava kahjuhüvitise nõude osas. Maakohtu otsus on vaidlustamata osas jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
  6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ning saata tsiviilasi tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest, millisel õiguslikul alusel on maakohus hagejate rahalist nõuet kostjate vastu lahendanud. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, mille alusel on kohus hagi rahuldanud üksnes kostja I vastu ja on jätnud kostja II osas rahuldamata. Selliselt on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Samuti on maakohus jätnud õigussuhte kvalifitseerimata ning ei ole menetluses pooltele selgitanud, millisel õiguslikul alusel üldse asja lahendada saab. Maakohus pole sellest tulenevalt selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ega selgitanud pooltele nende tõendamiskoormust. Kvalifitseerimiskohustuse ja 7
(10)Tsiviilasi nr 2-17-9402 selgitamiskohustuse rikkumine on menetlusõiguse olulised rikkumised TsMS § 656 lg 2 teise lause mõttes. Asjaolude välja selgitamata jätmise ja õigussuhte kvalifitseerimata jätmise tõttu on asi algusest peale valesti lahendatud ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus, mille tõttu on tuleb asi maakohtule tagasi saata uueks arutamiseks.
  1. Maakohus leidis, et kostja II ei saa vastutada, kuna ta andis QQ pangakontolt välja võetud raha edasi NN-le, mistõttu saavad vastutada NN pärijad. Maakohus tegi sellekohase järelduse ringkonnakohtu hinnangul ennatlikult, jättes kontrollimata võimalikud kostjate vastutuse alused.
  2. Hagejad on menetluses tuginenud sellele, et neil on kostjate vastu nõue tulenevalt kahju õigusvastasest tekitamisest. Seejuures ei ole hagejad täpsustanud, mida nad silmas peavad ja maakohus ei ole hagejatelt selgitust küsinud, millisele konkreetsele

§ 1045lg 1 sätestatud õigusvastasuse alusele hagejad tuginevad.

Ringkonnakohus selgitab võimalikku vastutuse alust järgnevalt. Pärimisseaduse (PärS) § 3 lg 1 kohaselt avaneb pärand isiku surma korral. Vaidlust ei ole selles, et QQ pärand avanes 19.11.2016. PärS § 4 lg 1 kohaselt läheb pärandi avanemisel pärand üle pärijale. Pärand läks seega 19.11.2016 üle hagejatele kui esimese ringi pärijatele. Pärand on PärS § 2 järgi pärandaja vara. Pärandaja surma korral läheb pärandvara hulka kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast (vt Riigikohtu 05.11.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 16). Hagejatele on seega pärandaja (QQ) vara omandiõigus pärandi avanemisel üle läinud, sealhulgas nõudeõigus krediidiasutuse vastu pangakontol asuva summa ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul võis esile toodud asjaoludel kostja II raha QQ pangakontolt väljavõtmisega rikkuda hagejate omandiõigust ja hagejatel võib olla kostja II vastu nõue

§ 1043

ja

§ 1045lg 1 p 5 alusel.

  1. Maakohus leidis ühe põhjusena, miks kostja II ei saa hagejate ees vastutada, seda, et kostja II kätte ei jäänud pangakontolt välja võetud raha. Seejuures ei ole maakohus arvestanud poolte vahel vaidluse all mitteoleva asjaoluga, et QQ pangakontolt välja võetud rahast 1980 eurot andis NN tagasi kostja II kätte. Maakohus ei ole selle asjaoluga arvestanud, vaid on 1980 eurot muuhulgas mõistnud välja kostjalt I.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja I väide selle kohta, et kuna kostja II ainuisikuliselt võttis raha pangakontolt välja, saaks hagejate ees vastutada üksnes kostja II. Vaidluse all ei ole, et kostja II võttis QQ pangakontolt raha summas 12 000 eurot välja NN soovil.

§ 1045

lg 4 kohaselt loetakse kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Teole kihutaja teoks on teo täideviija psüühiline mõjutamine, et ta paneks toime õigusvastase teo. Teole kaasaaitamine võib seisneda nt teo toimepanemise vahendi andmises või nõu andmises, kuidas tegu teha või varjata (vt Riigikohtu 01.02.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-15-13216, p 19). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata ka seda, kas NN vastutanuks hagejate ees nimetatud sätte alusel. PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Seega olukorras, kus NN on surnud, saavad NN kohustuste eest vastutada tema pärijad, sealhulgas kostja I. 43. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hagejad on tõendanud, et kostjad põhjustasid kahju õigusvastaselt, vabanevad kostjad vastutusest juhul, kui nad tõendavad mõne õigusvastasust välistava 8

(10)Tsiviilasi nr 2-17-9402 asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-21127-08, p 15; 20.04.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). 44. Juhul kui kostjad ei vastuta hagejate ees solidaarselt

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 5 alusel, on ringkonnakohtu hinnangul võimalik kostja I vastutus ka eraldi. Hagejad on tuginenud sellele, et tegemist on pärandvaraga ja kostjatel ei olnud seaduslikku alust selle valdamiseks ja käsutamiseks. Hagejate poolt esile toodud asjaoludel võiks kohaldamisele kuuluda PärS § 146 lg 1, mille kohaselt on isik, kes valdab pärijana pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, kohustatud pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale pärandvara välja andma.

§ 1045

lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Viidatud sätte tähenduses peetakse silmas mis tahes õigusnormi, millest tuleneb kahju tekitanud isikule kohustus teha teatud tegu või hoiduda teatava teo tegemisest (vt Riigikohtu 06.06.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-16-14655, p 14.1). Vaidlust ei ole selles, et pärandavara hulka kuulus QQ pangakontol oleva rahasumma ulatuses nõudeõigus krediidiasutuse vastu. Raha väljavõtmisega pangakontolt pärimiseks õigustamatu isiku poolt on see isik kohustatud raha pärijatele PärS § 146 lg 1 alusel välja andma, välja arvatud PärS § 146 lg 3 sätestatud erandite ulatuses. Olukorras, kus 1980 euro suurusest summast ülejäänud rahasumma jäi NN kätte, tulnuks maakohtul hinnata, kas hagejatel tekkis nõudeõigus PärS § 146 lg 1,

§ 1043

ja

§ 1045lg 1 p 7 alusel NN vastu ja pärimise järgselt seega ka kostja I vastu.

45. Kuna teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul, siis peavad hagejad juhul, kui nad tahavad tõendada kostja teo õigusvastasust

§ 1045

lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, tõendama kostjat kohustava sätte olemasolu ning ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab (vt Riigikohtu 17.12.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 11). 46. Hagejate poolt esile toodud asjaoludel tuleb ringkonnakohtu arvates hinnata ka seda, kas kostjate vastu esitatud hagi on võimalik rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel.

§ 1037

lg 1 kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.

§ 1037

lg 1 kohaldamise eeldusteks on teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine.

§ 1037

lg 1 mõtte kohaselt peab rikkuja omastama vara kannatanu arvel, st saama vara, mida õiguse kohaselt oleks pidanud saama kannatanu (vt Riigikohtu 16.05.2007 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-4607, p 11). Alusetu rikastumise nõude puhul

§ 1037lg 1 alusel tuleb hagejatel tõendada, et kostjad on nende õigusi rikkunud.

47. Kostjad on esitanud hagejate nõudele vastuväite, et nad tegutsesid käsundita asjaajajatena. Maakohus pole sellele vastuväitele tähelepanu pööranud. Maakohus ei ole kostjate vastuväidet pooltega arutanud, asjaolusid välja selgitanud ega tõendamiskoormust pooltele selgitanud. PärS § 146 lg 3 kohaselt on pärandvara välja andnud isikul õigus üleantavast pärandvarast maha arvata pärandaja matuse kulud, mis on tema kantud, samuti seadusjärgsele pärijale ja testamendi ning pärimislepingu korralduste täitmiseks üleantu. Seega ülejäänud vara väljaandmisest ei saaks pärandvara valdaja PärS § 146 lg 3 alusel keelduda. Samas võib sellekohane õigustus tuleneda teistest alustest, näiteks käsundita asjaajamisest.

§ 1018

lg 1 p 2 kohaselt võib olla tegemist käsundita asjaajamisega juhul, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Ringkonnakohtu hinnangul saab

§ 1018tingimuste esinemisel kostjaid 9

(10)Tsiviilasi nr 2-17-9402 käsitleda käsundita asjaajajatena. Maakohus ei ole

§ 1018

sätestatud tingimuste esinemist kontrollinud ega pooltele selgitanud vajadust oma vastuväidet täpsustada ja konkreetselt esile tuua, kas ja kuidas vastas hagejate eeldatavale tahtele 1980 euro ulatuses korteriga seotud kulude tasumine, NN nõude tasaarvestamine 205 euro suuruses summas ja raha kasutamine ülejäänud ulatuses. Kui kostjad on käsundita asjaajamise eelduseid täpsustanud, tuleb neil seda ka tõendada.

  1. Samuti ei ole kostjad esile toonud, mida kogu väljavõetud rahasummaga tehti. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate poolt esile toodud vaidluse all oleva rahasumma (9337 eurot) osas selgus üksnes üüritud korteri kulude (1980 eurot) ja NN QQ vastu olnud nõude (205 eurot) ulatuses. Matusekulude osas on kostjad menetluses esitanud erinevaid seisukohti. Kostjate vastuse kohaselt oli neil täiendav matusekulu 3093 eurot (=3900+756-1563) ning kostja I poolt maakohtu istungil avaldatu kohaselt 2037 eurot (=3600-1563). Eelpoolnimetatud kuludest üle jäävas osas ei ole kostjad mingeid põhjendusi esitanud. Seega on kostjate poolt maakohtus esitatud vastuväidetest jäänud ebaselgeks, mida kostjad tegid 3252 kuni 5115 euroga. Olukorras, kus kostjad väidavad, et nad on kogu välja võetud summa ulatuses ajanud pärijate asja, tulnuks neil ka nimetatud summade osas selgitada, kuidas nad seda tegid. Maakohus ei pööranud kostjate ebaselgetele vastuväidetele tähelepanu ega palunud kostjatel asjaolusid selgemalt ja täpsemalt esile tuua.
  2. Maakohus rahuldas hagejate nõude 205 euro osas põhjusel, et NN nõudeõigus DD vastu on aegunud TsÜS § 151 lg 1 alusel. Maakohus leidis, et NN-l oli nõudeõigus DD vastu alusetu rikastumise alusel. Maakohus ei ole oma järeldust, miks maakohus leidis, et tegemist on alusetu rikastumisega, põhjendanud. Selliselt on maakohus samuti rikkunud otsuse põhjendamiskohustust. Lisaks ei ole maakohus pooltega nõude võimalikku osalist aegumist arutanud. Hagejad tuginesid nõude osalisele aegumisele oma 05.02.2018 menetlusdokumendis, seejärel pidas maakohus istungi ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid seisukohti, pööramata seejuures tähelepanu sellele, et hagejad ei ole 05.02.2018 ega hiljem selgitanud, mille alusel nad peavad NN nõudeid DD vastu aegunuks.
  3. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodud puudused kõrvaldada, sealhulgas selgitada välja asjaolud, kvalifitseerida sellest tulenevalt õigussuhted ja selgitada pooltele nende tõendamiskoormust. Uuel läbivaatamisel tuleb käsitleda ka matusekulude põhjendatust ja tõendatust uuesti. Maakohus on otsuses märkinud, et hauakaevamise, haua kaunistamise, kirikule tehtud annetuse ja viiulimängija kulu on tõendamata, kuna ei ole esitatud ühtegi arvet. Samas on maakohus oma otsuses eelnevale vastuoluliselt märkinud, et selliste kulude kandmine on eluliselt usutav.
  4. Menetluskulud määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel kindlaks maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler Kaija Kaijanen Ande Tänav 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.