Tsiviilasi nr 2-17-112704 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 4. märts 2020. a, Talli
§ 18lg-te 1 ja 2 alusel.
Kostja 2 vastus apellatsioonkaebusele
- mail 2019 esitas kostja 2 ringkonnakohtule menetlusdokumendi, mida täpsustas
- mai 2019 vastusega. Kostja 2 palus tühistada Harju Maakohtu
- märtsi 2019 otsus hagi rahuldatud ulatuses. Vastusest apellatsioonkaebusele saab järeldada, et kostja 2 taotleb UU ülekuulamist. Kostja 2 hinnangul ei ole tõendatud, et laen oleks võetud perekonna huvides. 3
(6)Tsiviilasi nr 2-17-112704 Menetluse edasine käik
- septembri 2019 määruses luges ringkonnakohus
- mai 2019 menetlusdokumendis sisalduva taotluse tühistada Harju Maakohtu
- märtsi 2019 otsuse resolutsiooni p 2 UU apellatsioonkaebuseks, milles kostja 2 esindas UU TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel. Ringkonnakohus jättis
- septembri 2019 määrusega UU apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, sest apellant ei kõrvaldanud kohtu määratud tähtpäevaks apellatsioonkaebuses sisalduvaid puudusi. Määrus on
- oktoobril 2019 jõustunud (Kohtute Infosüsteemi dokument nr 78j).
- veebruari 2020 määrusega jättis ringkonnakohus kostja 2 taotluse UU ülekuulamiseks rahuldamata ning apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid asja juurde võtmata. Kohus määras menetleda asja kirjalikus menetluses TsMS § 647 lg 1 alusel, määras viimaste seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamise tähtajad ning teatas kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja. Ringkonnakohtu seisukoht
- Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ järgi rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta vaidlustatud osas maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
- Kolleegium selgitab, et kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Käesolevas asjas esitas hageja nõude raha saamiseks solidaarselt nii UU-lt (kostja 1) kui AA-lt (kostja 2). Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, sest maakohus jättis tema nõude kostja 2 vastu rahuldamata. Ka UU esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (hagi rahuldatud osas), kuid ringkonnakohus jättis
- septembri 2019 määrusega UU apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Määrus jõustus
- oktoobril 2019 (Kohtute Infosüsteemi dokument nr 78j). Seega on UU osas maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud (vt nt RKTKo 01.11.2017, 2-13-23176, p 14) ning ringkonnakohus kontrollib hageja apellatsioonkaebuse alusel, kas kostja 2 vastutab hagetava põhikohustuste ja viivisenõude täitmise eest.
- Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas maakohus kohaldas õigesti deklaratiivse võlatunnistuse õiguslikke tagajärgi, kui leidis, et selle aluseks oleva kohustuse eest vastutab ainult võlatunnistuse andnud abikaasa mitte abikaasad ühiselt.
- Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on
- juuni 2014 dokumendile antud kvalifikatsiooni nõuetekohaselt põhjendanud kui leidis, et vaidlusaluse võlatunnistuse andmise eesmärk oli VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Ringkonnakohus nõustub aga apellatsioonkaebuse väitega, et kvalifitseerides
- juuni 2014 dokumendi deklaratiivseks võlatunnistuseks, ei saanud maakohus järeldada, et sel puhul ei oma tähtsust võlatunnistusest tulenev aluskohustus, sest võlausaldaja nõude aluseks on tuvastatud asjaoludel laenuleping mitte aga võlatunnistus kui selline. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kolleegium maakohtuga, et antud juhul ei oma tähtsust, millise eesmärgiga UU (kostja 1) laenu võttis, sest hageja nõue on suunatud nii võlatunnistuse andnud kostja (UU) kui ka tema abikaasa vastu. 4
(6)Tsiviilasi nr 2-17-112704 16. Abikaasade vastutust kolmanda isiku ees reguleerib varaühisuse varasuhte korral peamiselt
§ 33
. Mõlemad abikaasad vastutavad kolmanda isiku ees enda lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses peamiselt solidaarkohustuste täitmise eest ning kohustuste eest, mis tulenevad lepingust, mille võib olla sõlminud üksnes üks abikaasadest, kuid mis on seotud ühisvara valitsemiseks või perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud kohustustega (vt
§ 33lg 1 p-d 1 ja 2).
Sealjuures täpsustab
§ 18
lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud tehingu mõistet (vt RKTKo 22.05.2019, 2-16-16114, p 29).
§ 18
lg 1 järgi tekib tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Kuna kostjad on vastu vaielnud, et laen kulutati abikaasade ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks, pidi hageja tulenevalt TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormise reeglist,
§ 33
lg 1 p 1 järgse kohustuse tekkimiseks kostjal 2 tõendama, et hageja ja kostja 1 vaheline laenukokkulepe vastab
§ 18lg-s 1 sätestatud tingimustele.
Kolleegium leiab, et abikaasade solidaarvastutuse tekkimiseks tuleb võlausaldajal näidata ja tõendada, millise konkreetse
§ 18
lg 1 tähenduses perekonna vajadusena käsitatava vajaduse rahuldamiseks üks abikaasa kohustuse võttis. Hageja on esile toonud, et UU (kostja 1) palus temalt raha perekonna toimetulekuks, kuid ei ole näidanud, millis(t)e perekonna vajadus(t)e rahuldamiseks tehtava kulutuste katmisega kostja 1 kohustus seotud on. Kolleegiumi hinnangul ei piisa teise abikaasa solidaarvastutuse tekkimiseks tuginemisest vaid ühe abikaasa väitele, et kohustus võeti perekonna toimetulekuks. Sellisel juhul jääks teise abikaasa huvid piisava kaitseta, kuivõrd varaühisuse varasuhte korral võib abikaasa teha enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühisvaraga tehinguid teise abikaasa nõusolekuta (
§ 29lg 1).
Käesolevas asjas andis tunnistaja CC (hageja poeg) ütlusi üksnes selle kohta, et kostja 1 selgituste kohaselt oli raha vaja perekonna hüvanguks (“…//Vist oli nii, et raha oli tarvis perekonna hüvanguks. Ütles, et perekonnateema ja ta ei taha sellest rääkida// …“ [tl 138, I kd]). Tunnistaja TT (hageja õe- või vennapoeg) andis ütlusi samuti üksnes selle kohta, mida kostja 1 selgitas, miks raha vaja on (“… //Ta ütles, et see on tema isiklik asi ja ta ütles, et mingi perekonnaasi, aga täpsemalt ta ei ütle// …“ [tl 139, I kd]). Seega saaks tunnistajate ütlustest hindamata nende usaldusväärsusest vaid järeldada, et kostja 1 väitel oli raha vaja perekonna huvides, mis ei ole kolleegiumi arvates eelnevalt toodud põhjendusel piisav. 17. Kolleegium leiab eeltoodud põhjendustel, et kuna hageja ei ole esile toonud ja tõendanud konkreetseid elulisi asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et kohustus oleks võetud abikaasade ühise majapidamise korraldamiseks, laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, ei ole vaidlusaluse laenulepingulise suhte puhul tegemist
§ 18
lg 1 kohase perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud tehinguga, mistõttu ei vastuta praegusel juhul kostja 2
§ 33lg 1 p 1 järgi kostja 1 kohustuse eest. 18. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta Ts
MS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi maakohus mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest. 5
(6)Tsiviilasi nr 2-17-112704 (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu 6
(6)