← Eesti

1-15-6483/415

Obsah (13)§ 339§ 15§ 2§ 18§ 2862§ 385§ 383§ 327§ 233§ 14§ 301§ 318§ 390

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS 1-15-6483 8. aprill 2020 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Juhan Sarv Kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse vaidlustamine Tallinna Ri

) § 385 p 20 kohaselt vaidlustatav, ei saa selle peale esitatud määruskaebust sisuliselt läbi vaadata ega kaebuse põhjendatust hinnata. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus

  1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse vaidlustas D. Haritonovi ja L. Šipunova kaitsja vandeadvokaat M. Gaver, taotledes nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamist ning kriminaalasja arutamist algusest peale. Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised.
  2. Asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määruse p-s 12 väljendatud Riigikohtu seisukoha järgi saab määruskaebuse esitamist õigustada erandlike asjaoludega. Kohtulahendi tegemine ebaseaduslikus kohtukoosseisus on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg 1 p 1 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Kui maakohus jätkaks asja arutamist ebaseaduslikus kohtukoosseisus, peaks ringkonnakohus otsuse tühistama ja saatma kriminaalasja uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. Seetõttu veniks niigi pikalt kestnud kohtumenetlus veelgi. Asjades nr 3-1-1-41-08 ja nr 3-1-1-69-08 tühistas Riigikohus samuti ebaseadusliku kohtulahendi, kuigi menetluskord kohtulahendi vaidlustamist ette ei näinud. Menetlusökonoomia kaalutluste tõttu oleks mõistlik sama stsenaariumi kujunemist vältida juba eos. 10.

§ 339lg 1 p-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on ilmne.

Uue rahvakohtuniku kaasamise tõttu tuleb

§ 15

lg 1 kohaselt alustada kriminaalasja arutamisega otsast peale.

§ 339

lg 1 p-s 1 sätestatud rikkumise moodustab mh olukord, kus mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest pole asja arutamisest osa võtnud (vt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-1-1-122-05, p 7 ja nr 3-1-1-73-14, p 12). Riigikohtu lahendid on kriminaalmenetlusõiguse allikad

§ 2p 4 mõttes, kuid maakohus pole Riigikohtu praktikat arvestanud. 2

(7)1-15-6483
  1. Prokurör tugines kohtuasjades Škaro vs. Horvaatia, P. K. vs. Soome ja Graviano vs. Itaalia sisalduvatele seisukohtadele, kuid Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) pidas nendes asjades menetluse uuesti alustamata jätmist aktsepteeritavaks erandlike asjaolude tõttu. Prokurör ei selgitanud, missugused erandlikud asjaolud õigustavad praeguses kohtuasjas hälbimist nõudest, et tavapäraselt peab kohtukoosseisu muutumisega kaasnema tõendite uus uurimine.
  2. Kriminaalmenetluse seadustiku ja Riigikohtu praktika järgi on süüdistatava jaoks tagatud kaitse õiglasele menetlusele tugevam kui konventsiooni ja EIK praktikaga pakutav kaitse. Seega tuleb lähtuda riigisisesest õigusest. Määruskaebuse vastus
  3. Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maria Entsik leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega jäeti kaitsja määruskaebus läbi vaatamata, ja saata kriminaalasi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks sisuliseks läbivaatamiseks. Muus osas tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised.
  4. Määruskaebuse läbi vaatamata jätmist puudutavas küsimuses saab nõustuda kaitsja argumentidega, samuti viitega Riigikohtu määrusele asjas nr 3-1-1-22-
  5. Kriminaalasi tuleb saata ringkonnakohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Nõustuda ei saa kaitsja taotluse lõppeesmärgi, s.o maakohtu protokollilise määruse tühistamisega. Samuti pole õige seisukoht, et kohtulikku arutamist tuleb alustada algusest peale. Kui kõrgema astme kohus siiski leiab, et kriminaalasja arutamist tuleb taasalustada, pole allesjäänud aja jooksul võimalik jõustunud kohtulahendini jõuda. Kohtupraktika muutumise tõttu tuleb KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistusest loobuda, kuid kohtistungite edasilükkamisest tingitult pole prokurör saanud seda teha. KarS § 3891 lg-te 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuriteod aeguvad olenevalt toimepanijast ajavahemikul
  6. a veebruarist kuni juulini, mistõttu on hädavajalik vastata küsimusele, kas ning kuidas saab kriminaalmenetlust jätkata nii, et menetlus oleks õiguspärane ja toimepanijate süüküsimuses saaks jõuda kohtulahendini.
  7. Praeguse kriminaalasja kohtumenetlus algas
  8. aastal ja
  9. a lõpuni uuriti intensiivselt prokuratuuri tõendeid. Seejärel tegid süüdistatavad ühele rahvakohtunikule ettepaneku asuda tööle D. Haritonovi juhitud äriühingusse, mis osales süüdistuse kohaselt ka maksupettustes. Rahvakohtunik võttis pakkumise vastu, misjärel esitasid kaitsjad tema taandamiseks taotluse. Pärast taandamistaotluse rahuldamist on kohtulik arutelu toimunud kahel istungipäeval, ülejäänud 29 istungit tuli edasi lükata süüdistatavate ilmumata jäämise tõttu. Süüdistatavad ja kaitsjad venitavad kooskõlastatult ning pahatahtlikult menetlust.
  10. Maakohtu määrust saab pidada õiguspäraseks, kuivõrd see tugineb EIK lahendis Škaro vs. Horvaatia väljendatud seisukohtadele.

§ 15

lg 1 ja § 18 lg 1 eesmärk on tagada, et isiku süüküsimust otsustav kohtukoosseis oleks vahetult kõiki tõendeid uurinud. Prokuratuuri hinnangul kohtulikku uurimist otsast alustama ei pea.

§ 18

lg 1 nõudeid pole rikutud, mistõttu ei saa ebaseaduslikust kohtukoosseisust rääkida. Kriminaalmenetluse seadustiku järgi pole ka nõutav, et sama kohtukoosseis peab arutama kriminaalasja algusest lõpuni.

§ 18lg 4 kaudu ei saa samuti ebaseadusliku kohtukoosseisu mõistet sisustada.

Lisaks peab arvestama, et kohtupraktika järgi saab ristküsitlust teha vaid ühel korral. Seega peaks kriminaalasja uuel arutamisel tunnistajate ütlused

§ 2862

alusel avaldama ja tõendiliik, mille puhul on enim vaja vahetut kuulamist ning jälgimist, oleks uue kohtukoosseisu jaoks ikkagi kättesaadav vaid talletatud vormis. Lisaks on olemas helisalvestised, millele on mh jäädvustatud istungitel ette mängitud kõnesalvestised (jälitustoimingutest). 3

(7)1-15-6483
  1. Uus rahvakohtunik saab kinnitada, et ta on tutvunud kogu kriminaalasja materjali, sh istungite helisalvestistega. Teised menetlusosalised on tõendeid vahetult uurinud, mistõttu pole toimingute kordamine vajalik. Süüdistatavatele oli asja arutamisel tagatud kaitseõigus ning küsitlemisõigus, samuti said nad esitada vastuväiteid.
  2. Kui prokuratuur KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistusest loobub, jääb menetluse esemeks teise astme kuritegusid puudutav süüdistuse osa.

§ 18

lg 2 kohaselt arutab teise astme kuritegude kriminaalasju kohtunik ainuisikuliselt. Seega võib maakohus pärast süüdistusest loobumist jätkata kriminaalasja arutamist ainuisikuliselt, millega on tagatud tõendite vahetu uurimise nõue. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 19. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et maakohtu vaidlusalune protokolliline määrus pole määruskaebe korras vaidlustatav. Määrusega lahendati kaitsja taotlus ja võeti seisukoht küsimuses, kas rahvakohtuniku asendamise tõttu muutunud kohtukoosseis peab alustama kriminaalasja arutamist algusest peale. Tegemist on menetluse käiku korraldava lahendiga, mis pole

§ 385

p 20 kohaselt määruskaebe korras edasi kaevatav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a määrus nr 1-16-10503/150, p 34). Seetõttu leidis ringkonnakohus õigustatult, et kõnealusest normist tuleneva edasikaebepiirangu tõttu ei ole võimalik kaitsja kaebuse väidete põhjendatust sisuliselt hinnata. Määruskaebuses sisalduvat kriitikat saavad kaitsja ja süüdistatavad

§ 383lg 2 kohaselt vajadusel korrata kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis.

  1. Nii kaitsja kui ka prokurör leiavad asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud Riigikohtu määruse p-le 12 toetudes, et määruskaebuse esitamise lubatavust saab põhjendada erandlike asjaoludega, s.o kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Selline arvamus on ekslik. Kaitsja ja prokuröri viidatud lahendi punktis refereeris Riigikohus üksnes oma varasemat praktikat. Sama määruse punktides 15–18 asus aga kriminaalkolleegiumi kogu koosseis ühesele seisukohale, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainuke alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusevastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (Vt osutatud
  2. mai
  3. a määruse p 15.) Sama seisukohta väljendas Riigikohus juba
  4. märtsi
  5. a määruses asjas nr 3-1-1-23-16 (p-d 23 ja 24) ning on seda korranud ka hiljem (vt nt
  6. juuni
  7. a määrus nr 1-17-1205/147, p 22 ja
  8. märtsi
  9. a määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 29). Järelikult pole määruskaebuse lubatavuse aspektist asjasse puutuv see, kas kriminaalasja tehiolud on erandlikud või rikub maakohtu määrus oluliselt süüdistatavate põhiõigusi.
  10. Määruskaebemenetluses pole tõstatatud küsimust sellest, kas

§ 385p-s 20 sisalduv edasikaebepiirang võib olla põhiseadusega vastuolus.

Ka kolleegiumil ei tekkinud kriminaalasja tehiolude põhjal sellist kahtlust. Eeltoodud argumentidel jäävad määruskaebuses sisalduvad etteheited tagajärjetuks. Sama moodi puudub menetlusõigusest tulenev alus vastata prokuratuuri väidetele, milles kirjeldatakse üksikasjalikult menetluse senist käiku ja leitakse, et kuivõrd süüdistatavad ning kaitsjad on pahatahtlikult takistanud kriminaalasja arutamist, tuleks nimetatuga arvestada ka menetlusõiguse rikkumise hindamisel. Kolleegium möönab, et kui maakohus tuvastab menetlusosaliste poolt nende õiguste kuritarvitamise, võib see kriminaalasja 4

(7)1-15-6483 edasisel arutamisel olla oluline menetlusaja mõistlikkuse hindamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p 19; vt ka vahistamise jätkuva põhjendatusega seonduvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. novembri
  4. a määrus nr 1-16-9171/1206, p 14 ja
  5. veebruari
  6. a määrus nr 1-16-2411/677, p-d 34–38). II
  7. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks selgitab kriminaalkolleegium obiter dictum´i korras seadusliku kohtukoosseisu ja kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte kohta maakohtus järgmist. 23.

§ 339

lg 1 p 1 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtulahendi tegemise ebaseaduslikus kohtukoosseisus. Seadusandja on

§ 339

lg 1 p-des 1–11 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi hinnanud sedavõrd kaalukateks vigadeks, et nende tuvastamise korral ei saa kohtuliku arutamise tulemina kujunenud kohtulahendit ühelgi juhul pidada sisuliselt õigeks. Seetõttu puudub eelneval menetlusel kohtulahendit legitimeeriv toime, mis omakorda tingib kohtumenetluse osalise või täieliku kordamise samas kohtuastmes. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-73-14, p 11 ja
  3. mai
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-37-11, p 12.1.)
  5. Otsustamaks, missugusel juhul saab kõneleda kohtulahendi tegemisest ebaseaduslikus kohtukoosseisus, tuleb arvestada ühest küljest seda, millised nõuded seab menetlusseadustik kohtukoosseisu moodustamisele, teisalt aga hinnata kohtulahendi tegemist reguleerivaid sätteid.
  6. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt arutab maakohtus esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnev kohtukoosseis (§ 18 lg 1), teise astme kuritegude kriminaalasju ning kriminaalasju lihtmenetluses aga kohtunik ainuisikuliselt (§ 18 lg 2). Lisaks on

§ 18

lg 4 järgi võimalik kaasata kohtuistungile varukohtunik või varurahvakohtunik juhuks, mil kriminaalasja kohtulik arutamine on aeganõudev ja võib tekkida vajadus kohtunik või rahvakohtunik asendada. Ringkonnakohtus arutab kriminaalasja vähemalt kolmest ringkonnakohtunikust koosnev kohtukoosseis, kuhu võib kaasata ka sama kohturingkonna maakohtu kohtuniku (§ 19 lg-d 1 ja 2). Eelmenetlust võib maa- või ringkonnakohtu kohtunik toimetada ainuisikuliselt (§ 18 lg 5 ja § 19 lg 1 teine lause), v.a eelistungi korraldamisel

§ 327lg-s 2 nimetatud juhtudel.

Nende nõuete eiramisest piisab, et tuvastada

§ 339lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusõiguse rikkumine.

Tegemist pole aga ainukeste kriminaalmenetluse reeglitega, mille rikkumine tähendab seda, et kohtulahend on tehtud ebaseaduslikus kohtukoosseisus. 26. Riigikohus on leidnud, et kõik kohtuotsuse tegemisel osalevad kohtunikud peavad olema osalenud ka asja arutamisel, vastasel juhul on tegemist

§ 339lg 1 p-s 1 sätestatud rikkumisega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2.

detsembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-122-05, p 7). Teisisõnu on

§ 339

lg 1 p-s 1 sätestatud vea lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks mõeldud tagama ka

§-s 15 väljendatud kohtuliku arutamise vahetuse nõude täitmist ja seeläbi ka seadusliku ning põhjendatud kohtulahendi tegemist (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-73-14, p 12). 27.

§ 339

lg 1 p 1 rikkumisena on käsitatud sedagi, kui apellatsioonimenetluses teeb kohtuotsuse eelistungil osalenud kohtukoosseisust erinev kohtukoosseis ja eelmenetluses on tehtud otsustusi, mis mõjutavad kriminaalasja edasise arutamise käiku ning apellatsioonimenetluse tulemusena kujunenud kohtuotsuse sisu (vt viidatud otsus asjas 5

(7)1-15-6483 nr 3-1-1-73-14, p 15).
  1. novembri
  2. a määruses nr 1-16-9171/1206 selgitas Riigikohus, et olukorras, kus kriminaalasja arutav kohtukoosseis enne kohtuniku pensioneerumist lahendini ei jõua, antakse kriminaalasja menetlemine üle uuele kohtukoosseisule, kes peab alustama süüküsimuse lahendamist otsast peale (vt osutatud määruse p 13).
  3. Seega tuleb Riigikohtu praktikast ühemõtteliselt arusaam, et kohtukoosseisu seaduslikkuse kontrollimisel ei saa piirduda

§-des 18 ja 19 ette nähtud formaalsete kriteeriumite järgimisega, vaid nõutav on muu hulgas seegi, et kooskõlas kõnealuste sätetega moodustatud kohtukoosseis on arutanud kriminaalasja algusest lõpuni. Kui kohtukoosseis kriminaalasja arutamise kestel muutub, tuleb alustada asja arutamisega algusest peale. Erandi saab teha siis, kui on täidetud

§ 18lg-s 4 sätestatud eeldused.

Eeltoodud järeldust kinnitavad kolleegiumi hinnangul ka järgmised argumendid. 29.

§ 15

lg 1 kehtestab kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte, mis väljendub selles, et maakohtu lahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Eriti oluliseks võib kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist pidada isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainult ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus. Kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. Sellega haakub ka

§ 18

lg-s 4 sisalduv erand, mis võimaldab juhul, kui kriminaalasja kohtulik arutamine on aeganõudev, kaasata kohtumäärusega kohtuistungile varukohtuniku või varurahvakohtuniku, kes viibib kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. Kohtukoosseisust kohtuniku või rahvakohtuniku väljalangemise korral asendatakse ta varukohtuniku või varurahvakohtunikuga ning tõendite vahetu uurimise juures viibimise tõttu ei too sellisel juhul kohtukoosseisu liikme muutus kaasa vajadust alustada kohtulikku uurimist algusest peale. Ühtlasi järeldub

§ 18

lg 4 teisest lausest üheselt, et kohtukoosseisust kohtuniku või rahvakohtuniku väljalangemise korral on teda võimalik asendada üksnes varukohtuniku või varurahvakohtunikuga ehk vaid sellise kohtuniku või rahvakohtunikuga, kes on sama lõike esimese lause kohaselt viibinud kogu kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. 30. Riigikohus on tõdenud, et ka

§ 15

lg-s 1 sisalduv tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõte võimaldab erandeid (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 2019. a määrus nr 1-12-5921/425, p 11). Samas

§ 18

lg-s 4 ette nähtud kohtukoosseisu liikme asendamise korrast erandi tegemise võimalust seadus ette ei näe. Seetõttu ei ole võimalik kehtiva menetlusseaduse tõlgendamisel lähtuda EIK praktikast, milles on mõnel juhul tõepoolest aktsepteeritud menetluse uuesti alustamata jätmist erandlike asjaolude tõttu (vt nt eespool osutatud

  1. detsembri
  2. a otsus asjas Škaro vs. Horvaatia, p 44,
  3. juuli
  4. a otsus asjas P. K. vs. Soome ja
  5. veebruari
  6. a otsus asjas Graviano vs. Itaalia, p 51). Kolleegium möönab, et de lege ferenda võib seadusandja näha ette kriminaalasja arutava kohtukoosseisu muutmiseks sellise korra, mis võimaldaks piirata tõendite vahetu uurimise põhimõtet kooskõlas EIK praktikaga. Oluline on aga rõhutada, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) ega selle kohaldamispraktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. veebruari
  8. a määrus nr 1-16-2411/677, p 17; vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. märtsi
  10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-06, p 9.) 6

(7)1-15-6483 31. Kolleegium osutab ka sellele, et kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri sõnaselgelt olukorda, kuidas peaks üldkorras esimese ja teise astme kuritegusid puudutavat kriminaalasja arutav kohtukoosseis toimima siis, kui prokuratuur muudab süüdistust või loobub osaliselt süüdistusest nii, et muudatuse tulemusena jääb menetluse esemeks üksnes teise astme kuritegu. Teisisõnu, kas sellisel juhul tohib kriminaalasja arutamist jätkata kohtunik ainuisikuliselt või peab asja edasi arutama kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Lühi- ja kokkuleppemenetluse puhul on see üheselt reguleeritud:

§ 18

lg 2, § 2371 lg 1 ja § 250 lg 1 kohaselt saab kohtunik jätkata asja arutamist ainuisikuliselt. Sel moel toimimise lubatavust saab eelkõige põhjendada lihtmenetlustes tõendite uurimise, kohtuliku arutamise tingimuste ning kohtulahendi sisu kohta kehtestatud nõuetega (vt nt

§ 233lg 1, § 237 lg 4, § 238 ja §-d 247–249).

Üldmenetluses sarnaseid kohtukoosseisu muutmise aluseid ette nähtud ei ole. Kolleegium leiab siiski, et juhul, kui näiteks prokuröri süüdistusest osalise loobumise tõttu piirdub üldmenetluses arutatav kriminaalasi teise astme kuriteo või kuritegudega, on asja arutamist pädev jätkama maakohtunik ainuisikuliselt (

§ 18

lg 2).

§ 14

lg 2 ls 1 kohaselt vabastab süüdistusest loobumine kohtu menetluse jätkamise kohustusest ja kohus peab tegema menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse (

§ 301

). Kuigi kohtulik arutamine hõlmab kohtupraktikas juurdunud arusaama järgi ka kohtuotsuse tegemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-54-14, p 6.2), toetab sellist järeldust õigeksmõistmise lõplikkus ja prokuröril puuduv edasikaebeõigus (

§ 318lg 3 p 5).

32. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. jaanuari
  2. a määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.