← Eesti

2-19-4208/54

Obsah (14)§ 371§ 168§ 162§ 657§ 654§ 232§ 652§ 176§ 218§ 164§ 171§ 174§ 175§ 177

Tsiviilasi nr 2-19-4208 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 6. märts 2020. a, Tallinn

§ 371lg 2 p 2 alusel nõude suurendamise avalduse menetlusse võtmisest seoses nõude suurendamisest loobumisega, samuti seoses sellega, et kohtupraktika 3

(8)Tsiviilasi nr 2-19-4208 kohaselt saab elatist nõuda alates põlvnemise tuvastamise hagi esitamisest, mitte aga varasema aja eest. Menetluskulud jättis kohus keeldutud osas hageja kanda

§ 168lg 1 alusel.

  1. Kohus pidas põhjendatuks tunnistada otsus viivitamatult täidetavaks kolme kuu elatise, s.o (3 x 270) 810 euro ulatuses. Taotluse suuremas ulatuses rahuldamine seaks kostja raskesse olukorda. Kohtu hinnangul ei kahjusta viivitamatult täidetavaks tunnistatud summa ülemääraselt kostja õigusi.
  2. Menetluskulud jättis kohus

§ 162

lg 1 alusel kostja kanda, määras menetluskulude suuruse kindlaks ning mõistis menetluskulude hüvitise kostjalt hageja kasuks välja. Kohus analüüsis hageja menetluskulusid ja leidis, et need on põhjendatud summas 567 eurot, mis koosnevad DNA ekspertiisi kulust 171 eurot ning lepingulise esindaja tasust 396 eurot (käibemaksuga), s.o õigusabikulu kokku 2 tunni ja 45 minuti eest töötunnitasuga 120 eurot (lisandub käibemaks). Kohus leidis, et hagejal oli õigus kasutada lepingulist esindajat ning esindaja töötunnihind 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ja põhjendatud. Kohus kohustas kostjat tasuma menetluskulude hüvitiselt seaduses sätestatud määras viivist. Apellatsioonkaebus

  1. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab väljamõistetud elatise suuruse, paludes seda vähendada pooles ulatuses, ning menetluskulude jaotuse ja suuruse. Kostja hinnangul on kohus ebaõigesti leidnud, et ei esine alused miinimummääras elatise vähendamiseks. Kostja leiab, et kohus ei ole arvestanud kostja kahe teise alaealise lapse ülalpidamiskohustusega ega kostja enda põhjendatud igakuiste vajadustega nagu toidukulu, eluasemekulu jne. Kostja esitas tõendid enda igakuiste vajaduste kohta. Samuti on maakohus ebaõigesti tuvastanud kostja sissetuleku suuruse. Kostja hinnangul saaks hageja igakuiseid vältimatuid kulutusi vähendada sellega, kui hageja seaduslik esindaja võimaldaks temal osa võtta hageja kasvatamisest, millest aga hageja seaduslik esindaja on siiani keeldunud. Kostja hinnangul on ebaõigesti jäetud menetluskulud vaid tema kanda, sest esindaja võtmisega on tekitatud põhjendamatult suuri kulutusi. Kostja on nõus kandma pool põlvnemise tuvastamise hagiga seotud ekspertiisikulust. Vastus apellatsioonkaebusele
  2. Hageja apellatsioonkaebusega ei nõustu, paludes jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada väljamõistetud elatise suuruse ega menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, mistõttu jääb kostja apellatsioonkaebus

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada kohtuotsuse õiguslikku põhjendust menetluskulude jaotuse osas põlvnemise hagi rahuldamisel. 14. Kuna maakohtu otsus on vaidlustatud ainult miinimummääras elatise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, siis on maakohtu otsus ülejäänud osas 4

(8)Tsiviilasi nr 2-19-4208 jõustunud ja ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. 15. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega miinimummääras elatise väljamõistmise ning menetluskulude kindlaksmääramise ja nende jaotusega

§ 162

lg 1 alusel elatisnõude osas ning ei pea vajalikuks nimetatud osas maakohtu põhjendusi korrata (

§ 654lg 6).

Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid miinimummääras elatise väljamõistmisel seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid

§ 232lg-te 1 ja 2 kohaselt.

Erinevalt kostja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Tõendite hindamine on maakohtu kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on rikkunud kaalumispiire. Praegusel juhul kolleegium seda ei tähelda.

  1. Kuigi apellant on kaebuses tuginenud nii miinimummääras elatise väljamõistmise kui ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.
  2. Maakohtu otsusest nähtub (p-d 15-18), et kohus on arvestanud kostja esitatud asjaolusid nii tema kahe teise lapse ülalpidamiskohustuse kui ka kostja sissetuleku, lisaks kostja igakuiste põhjendatud ja vajalike kulutuste kohta ning jõudnud tõendeid hinnates järeldusele, et esitatud asjaoludel ei ole põhjendatud miinimummääras elatise vähendamine PKS § 102 lg 2 järgi.
  3. Apellatsiooniastmes on kostja esitanud tõendid enda igakuiste põhjendatud ja vajalike kulutuste kohta, kuid ei ole nende alles apellatsiooniastmes esitamise põhjust kolleegiumi hinnangul veenvalt põhistanud. Lisaks ei teki küsimust maakohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise kohta, sest maakohus on
  4. augusti 2019 kohtuistungil (protokoll tl 65) selgitanud kostjale PKS § 102 lg 2 mõistes elatise alla miinimummäära vähendamise eeldusi ja andnud kostjale tähtaja sellekohaste asjaolude esiletoomiseks ja tõendite esitamiseks, mida kostja ei ole järginud. Seetõttu tuleb jätta apellatsioonkaebusega esitatud tõendid

§ 652lg 4 alusel asja juurde võtmata.

Kuna kõik tõendid on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis neid esitajale ei tagastata, vaid tõendid eemaldatakse toimikust. 19. Arvestades eelnevat ei anna apellatsiooniastmes esitatud väited kostja igakuiste põhjendatud ja vajalike kulutuste ning sissetuleku kohta alust asuda maakohtust vastupidisele seisukohale, justkui kostja sissetulek ja varaline seisund ei võimalda kostjal pidada hagejat ülal ilma tema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja sissetulekust pärast tema kolme alaealise lapse ülalpidamiskohustuse täitmisest allesjäävat summat 435.84 eurot saab pidada piisavaks kostja enda igakuiste vältimatute kulutuste katmiseks, sest juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kolleegium leiab, et 435.84 eurot saab pidada piisavaks, mis 5

(8)Tsiviilasi nr 2-19-4208 tagab kostja igakuised põhjendatud kulutused nii toidule kui eluasemele. Lisaks on kolleegiumi hinnangul maakohus õigesti tuvastanud kostja igakuise sissetuleku kostja tööandja esitatud tõendi järgi (tl 70) summas 1 050 eurot, millest kostja kontole kantakse pärast täitemenetlustes arestitud töötasu kinnipidamist 705.84 eurot. Kostja on ise kinnitanud, et tema töötasu on 1 050 eurot (16. augusti 2019 kohtuistungi protokoll [tl 64 pöördel]). Apellatsiooniastmes on kostja sisustanud enda varalise sissetuleku kohta esitatud väiteid uute asjaoludega, et tema sissetulek on varieeruv, kuid ei ole nende alles apellatsiooniastmes esitamist põhistanud, mistõttu tuleb jätta need

§ 652lg 4 alusel tähelepanuta.

Kolleegium selgitab, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15).

  1. Lisaks peab kolleegium vajalikuks selgitada, et vanema poolt ülalpidamiskohustuse täitmiseks saab pidada ka vahetut ülalpidamist proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib teise vanemaga, kuid asjaolu, et praegusel juhul väidetavalt lapse ema ei võimalda kostjal lapsega suhelda, ei anna alust väljamõistetava elatise vähendamiseks PKS § 102 lg 2 järgi. Antud asjaolu saaks olla põhjendatud lapse hooldusõiguse vaidluses. Kolleegium selgitab, et kostjal on õigus nõuda lapsega suhtluskorra kindlaksmääramist PKS § 143 alusel, mille realiseerumisel tuleks suhtluskorra ajal, mil laps viibib kostjaga, vahetu ülalpidamisega väljamõistetava elatise määramisel arvestada. Nimetatud asjaolude esinemisel on kostjal võimalik esitada kohtule hagi väljamõistetud elatise vähendamiseks.
  2. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta.
  3. Menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt nt RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 18; RKTKm 11.02.2015, nr 3-2-1-115-14, p 11). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Vaidlustatud otsusest nähtub, et hageja menetluskulude kandmise otsustamisel on maakohus arvestanud menetluskulude üldreegliga, mille kohaselt kannab menetluskulud kaotaja pool (

§ 162lg 1).

Lisaks on maakohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastavate kaalutlusotsustuste tegemisel järginud diskretsioonipiire. 23. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjaolu, et on olemas ka odavama töötunnihinnaga lepingulisi esindajaid, aluseks esindaja töötunnihinna suuruse mõistlikkuse hindamisel. Kolleegium selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel arvestatakse mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha ning lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud.

§ 176

lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Näiteks juhul, kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on

§ 218

lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, siis võib kolleegiumi hinnangul eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma

§ 176lg 6 esimest lauset kohaldamata (vt 6

(8)Tsiviilasi nr 2-19-4208 nt RKTKm 23.11.2011, 3-2-1-112-11, p 17; RKTKm 01.12.2012, 3-2-1-154-15, p 11). Arvestades seda, et kohtule esitatud menetlusdokumentidest ning istungite protokollidest nähtub hagejal vandeadvokaadist lepingulise esindaja olemasolu ja esitatud on detailne menetluskulude nimekiri, millest maakohus on ka lähtunud põhjendatud ja vajalike toimingute analüüsimisel, siis ei ole asjakohane apellatsioonkaebuse väide fiktiivsete arvete kohta. 24. Küll aga peab kolleegium vajalikuks täiendada kohtuotsuse õiguslikku põhjendust menetluskulude jaotuse kohta nii

§ 162

lg-ga 4 kui

§ 164lg-ga 1¹ kui erinormiga, mis kohaldub põlvnemise hagi rahuldamisel.

25.

§ 164

lg 1¹ esimese lause järgi kannab põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamise korral menetluskulud kostja. Sama sätte teise lause kohaselt võib kohus jätta põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamise korral kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine kostjalt oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

§ 162

lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

§ 164

lg 1¹ teise lause ja § 162 lg 4 kohaldamise eelduseks on seadusandja kehtestanud kõrgendatud standardi erandlike asjaolude olemasolu kohta (vt RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531, p 20). Ringkonnakohus leiab, et arvestada tuleb sellega, et praegusel juhul on hagejaks alaealine laps, kelle heaolu silmas pidades ei ole ainult kostja majanduslik seisund selliseks erandlikuks asjaoluks, mis õigustaks menetluskulude jaotuse määramise tavapärasest korrast kõrvale kaldumist. 26. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

27.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 4 tunni ja 15 minuti eest kokku summas 612 eurot (käibemaksuga). Hageja lepingulise esindaja töötunnihinnaks on 120 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja järgi koosnevad menetluskulud apellatsioonkaebuse ja selle lisadega tutvumisest 30 minutit, apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest 3 tundi ja 15 minutit, ringkonnakohtu 12. veebruari 2020 kirjaga tutvumisest 15 minutit ja kohtunõude täitmisest 15 minutit. Hageja palub menetluskulud välja mõista käibemaksuga. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on kantud seoses apellatsioonimenetlusega. Hageja palub lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni seaduses sätestatud määras viivist. Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja töötunnihind 120 eurot (käibemaksuta) on vaidluse sisu, mahtu ja keerukust ning kohtupraktikat ja praegusel ajahetkel tööturul õigusteenuse osutamise eest keskmise töötunnihinnana vandeadvokaadist lepingulise esindaja tasuna mõistlik. 7

(8)Tsiviilasi nr 2-19-4208 Ringkonnakohus, analüüsides ja hinnates hageja menetluskulude nimekirjas välja toodud menetlustoiminguid ja nendele kulunud aega, on seisukohal, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul saab pidada apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu põhjendatuks 2 tunni ulatuses, arvestades apellatsioonkaebuse vastuse sisu ja mahtu. Põhjendatud kuluks ei peeta menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamise kulu, mistõttu kohtunõude täitmise kulu 15 minutit ei ole põhjendatud ja vajalik kulu

§ 175lg 1 mõttes (vt nt RKTKm 06.05.2015, 3-2-1-4-15, p 13).

Ülejäänud toiminguid, s.o apellatsioonkaebuse ja selle lisadega tutvumiseks 30 minutit ning ringkonnakohtu 12. veebruari 2020 kirjaga tutvumiseks 15 minutit olid ringkonnakohtu hinnangul vajalikud toimingud, mis vastavad nimekirjas kajastatud ajakulule. Seega on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud 2 tunni ja 45 minuti (30 min + 2 h + 15 min) eest. Eelnevate põhjenduste alusel määrab ringkonnakohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 396 eurot (2,75 x 120 + km), mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata summas 216 eurot (612 – 396). Kolleegium rahuldab ka

§ 177

lg 4 alusel hageja taotluse välja mõista viivis menetluskuludelt ja märgib, et käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.