Kostja kasutas hageja lahusvaraks oleva korterit abikaasade ühistes huvides
Kui abikaasad oleks rentinud võõra elamispinna turuhinnaga, tulnuks selle eest kommunaalkuludele lisaks ka elamispinna rendimakseid. Kuigi Px x. x-x, Tallinn, korteriomandi kasutamise eest perioodil 30.07.201122.02.2013 selle omanikud (hageja vanemad), hagejalt ja kostjalt üüritasu ei küsinud (lepiti kokku vaid kommunaalmaksetes) võib korteriomandi kasutamist käsitleda kostja hüvena hageja lahusvara arvelt. Saadud hüve hinnanguline maksumus perioodil 30.07.201122.02.2013 on kokku 10 400 eurot (arvestuslikult ca 555 eurot kuus). Summaarne hageja kulude maht on 14 094,44 eurot (2461 + 451,44 + 782 + 10 200) ning kostjale esitatav nõue on 7047,22 eurot (14 094,44 / 2). Perioodil 30.07.2011-22.02.2013 olid hageja Px x x-x korteri kasutamise eest tasutud kulud 2461 eurot. Perioodil 30.07.2011-22.02.2013 olid hageja Px x x-x korteri sideühenduse kulud 451,44 eurot. Perioodil 30.07.2011-22.02.2013 oli hageja Px x x-x korteri sisustuskulud 06.11.2012 summas 782 eurot. -Hüvitis korteriomandi X x-1, X küla, X vald kasutamise eest summas 26 149,59 eurot. 23.02.2013-04.12.2017 kasutas kostja hagejale kuuluvat lahusvara (kinnistu number x, X x-1, X küla, X vald) oma elukohana. Nimetatud hüvitise nõuet saab käsitleda kostja hüvena hageja lahusvara arvelt
Kuna hageja on ainuisikuliselt kandnud kõik elamispinnaga seotud kulud, on hagejal õigus esitada kostjale hüvitisenõue hageja lahusvara kasutamise eest alusetult rikastumise sätete alusel. Pangalaenu põhiosamaksed ja intressimaksed. Pangalaenu põhiosamaksete ja intressimaksete kogusumma on lähedane summale, mis oleks olnud võimalik vara väljarentimisel xnida peale tulumaksu maha arvutamist ning mida käsitletakse, kui hageja kaotatud xnimise võimalust seoses lahusvara kasutamisega ühisvara huvides. Perioodil 23.02.2013-04.12.2017 moodustasid hageja poolt X x-1 korteriomandi pangalaenu põhiosamaksed ja intressimaksed kokku 34 808,63 eurot (põhiosamaksed 31459.03 eurot ning intressimaksed 3349,60 eurot). Perioodil 23.02.2013-04.12.2017 olid hageja X x-1 korteriomandi kütexi kulud kokku 5541,22 eurot, elektrienergia kulud kokku 2359,13 eurot, vee tarbimise kulud 2042,04 eurot, sideühenduse kulud 1907,86 eurot, koduvalve kulud 728,28 eurot, varakindlustuse kulud 857,51 eurot ja hooldus- ja sisutuskulud kulud 4054,50 eurot. Kokku 52 299,17 eurot (34 808,63 + 5541,22 + 2359,13+ 2042,04 + 1907,86 + 728,28 + 857,51 + 4054,50) ning kostjale esitatav nõue on 26 149,59 eurot (52 299,17 / 2). 3 2-19-15678 -Hüvitis hageja poolt abielu ajal täielikult tasutud õppemaksu eest summas 5735,65 eurot. Hageja tasus kostja õppemaksu oma pangakontolt otse (ei tasunud õppelaenuna) õppeasutuse (Tallinna Tervishoiu Kõrgkool) arvele. Hageja on seisukohal, et tema poolt tasutud kostja õppemaks on sihtotstarbeline kohustus ning ei ole kantud perekonna huvides, vaid läbi hariduse on kostja suurendanud oma isiklikku väärtust tööjõuturul. -Hageja palub mõista kostjalt välja kostja isiklike väljaminekute tarvis hageja poolt teostatud ülekanded summas 18 697,99 eurot. Kostja selgitas, et nimetatud ülekanded on tehtud nii tema lahusvara (
lg 2 p 3 mõttes) kui ka ühisvara (eelkõige palgatulu) arvelt hageja isiklikes huvides (reisid, iluprotseduurid, hageja kasutuses olnud sõiduauto Mercedes Benz kütusekulu jne). Kostja ei panustanud oma isiklike sissetulekute ega ka hageja poolt saadud rahaliste ülekannete arvelt mitte mingisuguseid rahalisi vahendeid ei majapidamiskulude katteks ega oma tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks. 03.01.2020 menetlusdokumendi kohaselt, hageja ei ole esitanud hagiavaldust tulenevalt
. Hageja on esitanud nõude tulenevalt
lg 2 ehk nõuded, mis otseselt on seotud hageja lahusvaraga (vanemate korteri kasutamine, lahusvaraks olevate ettevõtete dividendid, hageja lahusvaraks oleva korteri kasutamine, jne). Hageja esitab omapoolse kokkuvõtva seisukoha tabeli näol. Nimetatud tõendusmaterjalist nähtub, milline on olnud hageja sissetulek (panus) vaidlusalusel perioodil hageja ja kostja ühisesse majapidamisse ning millised on olnud perekonna kulud. Tabeli andmeid võrreldes nähtub, et hageja poolt ühisvaraks olnud sissetulekud (eelkõige palgatulu) ei ole katnud kõiki hageja ja kostja väljaminekuid vaadeldaval perioodil. Väljaminekute katteks on lisaks palgatulule, laekunud hageja pangakontole erinevaid summasid nii hageja vanematelt, vanavanematelt, lahusvaraks olevatest ettevõtetest ning ka ettevõtlusest saadud dividendidest, mis omakorda on tulenevalt
Poolte ühisvara (palgatulu) arvelt ei oleks olnud võimalik perekonnal omale taolist elamisstandardit lubada. Seega on pidanud hageja kasutama perekonna ülalpidamiseks ka suurel hulgal oma lahusvaraks olevaid rahalisi vahendeid. 15.01.2020 menetlusdokumendis hageja jääb oma nõude juurde ja palub kohtul mitte arvestada kostja poolt palutud nõude aegumist. Kui kohus siiski leiab, et käesoleva hagiavaldusega esitatud nõue on osaliselt aegunud, siis palub hageja arvestada nõude tekkimise algusajaks 30.07.2015, millisest ajast on kujunenud nõude kogusummaks 20 443,43 eurot. Kui kohus leiab, et aegumist saab kohaldada alates 17.11.20x, palub hageja mõista kostjalt välja nõude, summas 10 310 eurot. Hageja leiab, et hagiavalduses taotletud nõuet saab lugeda aegunuks kõige varasemalt ajast, mil kostja on andnud kohtusse nõude võimaliku ühisvara jagamiseks ehk alates 31.07.2018. Kui kohus leiab, et käesolevas nõudes saab tugineda aegumisele, siis palub hageja kohtul kohaldada aegumise sätteid tagasiulatuvalt alates 31.07.2018 ehk ajast, mil hageja sai teada oma võimaliku nõude aluseks saabunud asjaoludest 31.07.2018 (kostja poolt hagiavalduse esitamine). Kujunenud tagasiulatuv nõue on summas 20 443,43 eurot:
, vaid
§-de 37 ja 27 lg 3 ja VÕS
) ja selles toodud varaühisuse kohta sätestatut. Sel põhjusel ei kohaldu poolte vahel abielu ajal tekkinud kohustuste/õiguste osas alusetu rikastumise sätted, mistõttu on hageja hagi rahuldamine juba ainuüksi sel põhjusel välistatud, sest hagi on esitatud just nimelt alusetu rikastumise nõudes. Kuna pooled olid perioodil, mille eest hageja kulutuste hüvitamist nõuab (30.07.2011-04.12.2017) abielus, siis tuleb poolte vahelistele varalistele suhetele kohaldada
-i sätteid. Hageja nõuab kostjalt selliste kulutuste hüvitamist, mis hageja on kandnud poolte abielu jooksul, milliste kulutuste hüvitamise nõue on aga
kohaselt välistatud ja seega ei oma asja lahendamisel tähtsust, et hageja on poolte abielu jooksul kandnud suuremaid rahalisi kulutusi. Hageja väide, et tema on poolte abielu jooksul kandnud kõik ühise majapidamise kulutused, on esiteks ekslik ja teiseks on see väide asjakohatu. Kostja on osalenud perekonna kulude kandmises oma võimaluste piires (toidu ostmine jm), samas õppis kostja poolte abielu kestel kõrgkoolis, mistõttu ei olnud kostjal võimalik sel ajal tööle minna, samas panustas kostja sel perioodil perekonna hüvanguks eelkõige sellega, et 5 2-19-15678 hoidis korras poolte ühise elukoha ja teostas muid vajalikke igapäevaseid toiminguid (sh koristamine, söögi valmistamine jm). Ka hageja poolt kostja pangakontole ülekantud summad kasutati kostja poolt perekonna huvides, sh toidu jm vajalike esemete ostmiseks. -Hüvitise nõue hageja vanemate korteriomandi aadressil Px x x-x, Tallinn osas on tervikuna alusetu, nõue on aegunud, arvestades asjaolu, et hageja nõuab väidetavate kulutuste hüvitamist perioodi 30.07.2011-22.02.2013 eest. Kuna ajal, mille eest hageja väidetavate kulutuste hüvitamist nõuab (30.07.2011-22.02.2013) olid pooled abielus, siis tuleb poolte vahelistele suhetele kohaldada
sätteid. Tegemist on kulutustega, mis on juba kantud, st tegemist on kohustustega, mida enam ei eksisxri.
ja 38 kohaselt saab aga peale abielu lõppemist jagada vaid olemasolevat kohustust. Hageja vanemate korteri kasutamist poolte poolt ei saa isegi mitte teoreetiliselt pidada kostja hüveks hageja lahusvara arvelt, sest tegemist ei ole hageja lahusvaraga (korter kuulub kolmandatele isikutele). Hageja on selgitanud, et hageja vanemad oma korteri kasutamise eest mitte mingit tasu ei soovinud, mistõttu ei saa ka hageja (kes ei ole korteri omanik) kostjalt korteri kasutamise eest mitte mingit tasu nõuda. Tõendamata on ka väidetava hüve väärtus. Poolte vahel ei ole sõlmitud kokkuleppeid, et kostja peaks poolte abielu kestel selles korteris elamise eest hagejale midagi tasuma või hüvitama mingeid kulusid. Pooled elasid abikaasadena selles korteris hageja enda soovil. Seega on hageja nõue mh vastuolus hea usu põhimõttega ja lubamatu. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks selle korteri osas kommunaalkulusid kandnud, sest vastavad arved on esitatud kolmanda isiku nimele. Hageja nõuab kostjalt ka väidetavate sisustuskulude hüvitamist summas 782 eurot.
kohaselt on abielu kestel soetatud vallavara näol tegemist poolte ühisvaraga, seega ei saa hageja nõuda mitte sisustuse ostukulude hüvitamist, vaid peaks hoopis kostjale hüvitama
Hageja nõuab kostjalt selliste kulutuste hüvitamist, mis hageja on kandnud poolte abielu jooksul, milliste kulutuste hüvitamise nõue on aga
-Hüvitise nõue korteriomandi X x-1, X küla, X vald kasutamise eest summas 26 149,59 eurot on tervikuna alusetu, nõue on aegunud, arvestades asjaolu, et hageja nõuab väidetavate kulutuste hüvitamist perioodi 23.02.2013-04.12.2017 eest. Kuna ajal, mille eest hageja väidetavate kulutuste hüvitamist nõuab (23.02.2013-04.12.2017) olid pooled abielus, siis tuleb poolte vahelistele suhetele kohaldada
sätteid. Tegemist on kulutustega, mis on juba kantud, st tegemist on kohustustega, mida enam ei eksisxri.
ja 38 kohaselt saab aga peale abielu lõppemist jagada vaid olemasolevat kohustust. -Hagi p 2.2.1 toodud pangalaenu maksed on hageja tasunud hageja ja AS SEB Pank vahel sõlmitud laenulepingu nr x (milline laenuleping sõlmiti enne poolte abiellumist) katteks, millise laenulepingu alusel saadud laenu eest soetas hageja endale kinnisvara (so korteriomandi X x-1, X küla, X vald) enne poolte abielu sõlmimist, seega on nii selle laenukohustuse kui korteri näol
Sellest laenulepingust tulenevaid kohustusi (so laenu- ja intressi maksed) täideti ajal, mil pooled olid abielus ning seda tehti hageja sissetulekute arvelt. Hageja poolt abielu kestel saadud sissetuleku näol on
Seega on hoopis hageja kohustatud selliste ühisvara arvelt (so hageja sissetulek abielu ajal) oma lahusvara huvides tehtud kulutused hüvitama ning vastav hüvitis tuleb
Ainuüksi sel põhjusel on välistatud hageja nõue selliste laenumaksete hüvitamiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Poolte vahel ei ole sõlmitud kokkuleppeid, et kostja peaks poolte abielu kestel selles korteris elamise eest hagejale midagi tasuma või hüvitama mingeid kulusid. Pooled elasid abikaasadena selles korteris hageja enda soovil. Seega on hageja nõue mh vastuolus hea usu põhimõttega ja lubamatu. Hageja nõuab kostjalt ka väidetavate sisustuskulude hüvitamist summas 4054,50 eurot.
kohaselt on abielu kestel soetatud vallavara näol tegemist poolte ühisvaraga, seega ei saa hageja nõuda 6 2-19-15678 mitte sisustuse ostukulude hüvitamist, vaid peaks hoopis kostjale hüvitama
Hageja nõuab kostjalt selliste kulutuste hüvitamist, mis hageja on kandnud poolte abielu jooksul, milliste kulutuste hüvitamise nõue on aga
-Hüvitise nõue õppemaksu summas 5735,65 eurot osas on tervikuna alusetu, nõue summas 5735,65 eurot osas perioodi eest 15.12.2011-10.12.2013 on aegunud. Kuna ajal, mille eest hageja väidetavate kulutuste hüvitamist nõuab olid pooled abielus, siis tuleb poolte vahelistele suhetele kohaldada
sätteid. Tegemist on kulutustega, mis on juba kantud, st tegemist on kohustustega, mida enam ei eksisxri.
ja 38 kohaselt saab aga peale abielu lõppemist jagada vaid olemasolevat kohustust. Tegemist ei ole mitte õppelaenuga, vaid hageja poolt tasutud (abielu kestel) õppeasutuse tasuga ning hageja ei nõua mitte õppemaksu ühisvarana jagamist, vaid abielu ajal juba tasutud (st kohustust enam ei eksisxri) õppemaksu hüvitamist alusetu rikastumise sätete alusel. Poolte vahel ei ole sõlmitud kokkuleppeid, et kostja peaks tasutud õppemaksu hagejale hüvitama. Hageja ei ole selgitanud, millisel alusel ta leiab, et kostja on alusetult rikastunud olukorras, kus hageja on ise vabatahtlikult tasunud õppemakse õppeasutuse kontole. Seega on hageja nõue mh vastuolus hea usu põhimõttega ja lubamatu. -Hüvitise nõue hageja poolt teostatud ülekannete osas summas 18 697,99 eurot perioodi eest 03.08.2011-13.08.2017 on tervikuna alusetu, nõue on suuremas osas aegunud. Poolte vahel ei ole sõlmitud kokkuleppeid, et kostja peaks tema pangakontole hageja poolt kantud summad hagejale hüvitama. Hageja ei ole selgitanud, millisel alusel ta leiab, et kostja on alusetult rikastunud olukorras, kus hageja on vastavad ülekanded ise vabatahtlikult teostanud eesmärgiga, et kostja saaks selle arvelt kanda erinevaid kulusid. Ülekandeid teostades ei leppinud pooled kokku, et nende rahaliste vahendite arvelt võiks kanda vaid mingeid konkreetseid kulusid. Samas ongi need rahalised vahendid kostja poolt kantud perekonna (kuhu kuulus ka kostja) igapäevaste kulude (toit, kütus jm) katteks. Seega on hageja nõue mh vastuolus hea usu põhimõttega ja lubamatu. Kuna ajal, mil hageja ülekanded tegi (03.08.2011-13.08.2017) olid pooled abielus, siis tuleb poolte vahelistele suhetele kohaldada
sätteid. Hageja ei ole selgitanud, millisel alusel saab hageja selliste abielu kestel tehtud ülekannete osas esitada nõude alusetu rikastumise sätete alusel teise abikaasa vastu.
kohaselt kui üks abikaasa xb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. 15.01.2020 menetlusdokumendis kostja jääb kõikide hagi vastuses esitatud seisukohtade juurde. Hageja 03.01.2020 vastusele lisatud hageja enda poolt koostatud tabel ei ole asjas tõendiks. Samas ei ole hageja ka selgitanud, millist asjas tähtsust omavat asjaolu ta selle tabeliga tõendada soovib ning millist tähtsust omavad hageja hagi silmas pidades hageja sissetulekud ja nende suurus. Väide, nagu oleks hageja perekonna ülalpidamisse paigutanud oma lahusvaraks olevaid vahendeid, on tõendamata ning asjakohatu, sest hageja on oma nõude esitanud alusetu rikastumise sätete alusel, nõudes kostjalt väidetavalt alusetult saadu tagastamist. Sellise hageja nõude osas ei oma mitte mingisugust tähtsust, milline on olnud hageja sissetulek ja millist see koosneb. Kostjale jääb arusaamatuks hageja väide, et käesoleva hagiavalduse esitamise eesmärk on olnud endiste abikaasade kõikide varasuhete õiglane jagamine peale abielusuhte lõppemist, olukorras, kus hagi on hagist nähtuvalt esitatud alusetu rikastumise sätete alusel. 21.01.2020 menetlusdokumendi kohaselt, kostja on seisukohal, et hageja on 15.01.2020 menetlusdokumendi resolutsiooni p-s 2 ja 3 palunud lugeda oma nõude algusajaks nii 30.07.2015 kui 17.11.20x, märkides oma vähendatud nõude summaks vastavalt 20 443,43 eurot ja 10 310 eurot. Hageja eelviidatud taotlused on käsitletavad hagist osalise loobumisena, millele kostja vastu ei vaidle ning kostja palub kohtul võtta hageja osaline loobumine hagi 7 2-19-15678 nõudest vastu ja lõpetada loobutud osas asja menetlus. Samas peab hageja TsMS § 5 lg 1 kohaselt enne hagist osalise loobumise vastuvõtmist kohtule selgesõnaliselt teada andma, kas hageja nõudeks jääb 20 443,43 eurot või 10 310 eurot. Kostja ei nõustu mitte ühegi hageja 15.01.2020 menetlusdokumendis esitatud väitega. Arusaamatuks jääb hageja väide, et käesolev hagiavaldus võimaliku ühisvara jagamiseks on esitatud õiglaselt. Hagist nähtuvalt ei ole käesolevas asjas esitatud mitte ühisvara jagamise hagi, vaid kostjalt väidetava alusetult saadu tagastamise nõue. Hageja on viidanud VÕS §-le 1042 lg 1 (kulutuste hüvitamise nõue teise isiku esemele), samas ei ole hageja hagist nähtuvalt käesolevas asjas esemele tehtud kulutuste hüvitamise nõuet esitanud (hageja on esitanud väidetavast alusetust rikastumisest tuleneva nõude), mistõttu on vastav viide asjakohatu. Hageja ei ole ka selgitanud ja hagist ei nähtu, milline on see kostja ese, millele hageja on väidetavalt kulutusi teinud. Hageja hagi on tervikuna alusetu kostja 13.12.2019 vastuses esile toodud põhjustel. Kogu hageja nõue on mh vastuolus hea usu põhimõttega ja seega lubamatu, kuna hageja ei ole vastavaid kulutusi/ülekandeid tehes kostjat teavitanud, et ta kavatseb need tulevikus kostjalt väidetava alusetu rikastumise tõttu tagasi nõuda, samuti ei ole hageja kostjat mitte ühelgi ajahetkel teavitanud, et ta kavatseb nõuda alusetu rikastumise sätete alusel kostjalt hüvitist seoses poolte elamisega hageja ja hageja vanemate korteris. Pooled elasid abikaasadena hageja ja hageja vanemate korteris hageja enda soovil. Kuna hageja on vastuolus oma varasema käitumisega asunud kostjalt esimest korda alles käesolevas kohtuasjas (kuigi kulutused on suuremas osas kantud 6-8 aastat tagasi) nõudma hüvitist väidetava alusetu rikastumise tõttu, siis tuleb kogu hageja nõue lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja seega lubamatuks. Hageja on oma 15.01.2020 menetlusdokumendi lisadena esitanud mahukalt erinevaid hageja poolt koostatud tabeleid ja pangakontode väljavõtteid. Hageja ei ole põhjendanud, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta neid tõendeid esitada soovib, seega TsMS § 236 lg 3 kohaselt ei ole alust selliseid tõendeid vastu võtta. Hageja tõendid ei ole asjakohased, sest hageja ei ole esitanud ühisvara jagamise nõuet, vaid nõuab hagiga väidetavalt alusetult saadu tagastamist, millise nõude osas ei oma poolte sissetulekud/väljaminekud ja nende allikad mitte mingit tähtsust. Hageja enda poolt koostatud tabelid ei ole asjas tõendiks. Kohtuistung Hageja lepinguline esindaja vastas kohtule, et hageja ei ole ühestki nõudest loobunud, on teinud kolm erinevat ettepanekut. Kui kohus kohaldab aegumist, siis hageja jääb 15.01.2020 menetlusdokumendi punkti 2 juurde. Punkti 3 ei peaks kohaldama. Hageja ei loobu hetkel ühestki nõudest, vaid hagejal on menetluses esitatud alternatiivsed variandid. Pooled kasutasid perioodil 30.07.2011-22.02.2013 Px maanxl asuvat korterit koos, aga see nõue sisaldab pooli kommunaalkulusid. Px maanx korter on vanemate korter, mis on lahusvara. Ilmselgelt hageja ei mõelnud abielu ajal sellele, et tal tuleb midagi jagada. Teine pool ei teinud midagi ja tööl ei käinud ja on nüüd esitanud 70 000 euro nõude, samas ta kasutas liisingus olnud autot ise. Pooltel ei olnud kirjalikku kokkulepet selle kohta, et hageja maksab kostja õppemaksu. Osa abielu ajast kostja ei õppinud ja osa ajast ei töötanud. Abielu lõpus kostja läks tööle ja sai palka. Hagejal on palju lahusvara. Hageja jääb oma nõude juurde, palub hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kui menetluskulud jäävadki poolte kanda, siis on hageja ka sellega nõus. Hageja vastas kohtule, et ta jääb tervikuna oma haginõude juurde. Pooled kolisid hageja poolt enne abielu ostetud paarismaja boksi aadressil X x x-1, see on hageja isiklik omand, kus ta elab ka praegu. Sealt nõuab hageja samuti poolt kommunaalkuludest. Hageja maksis Rahandusminisxriumile kostja koolikulusid, ta õppis x. Isikliku väljamineku tarvis tehtud ülekanded perioodil 03.08.2011-13.08.2017 on see raha, mille hageja kandis kostjale 8 2-19-15678 elamiseks. Sel perioodil oli kostja osa ajast üliõpilane. Hageja pidas teatud määral oma naist ülal. Hageja ei kandnud seda summat (18 000 eurot) korraga. Hageja andis need rahad kostja isiklike kulude tarbeks ja ei oska öelda, kas see oli kinkimine. Hageja andis need rahad kostjale perekonna huvide realiseerimiseks. Hageja ei tea kuhu see läks ja mida selle raha eest tehti. Hageja ostis koju enamuse asjadest ning maksis reiside eest. Toodud väljavõtetelt on näha, kus ta poes käis. Kui raha kulutati ilu või toidu peale, siis hagejal ei ole pretensioone. Kui raha läks mujale kui pere huvides, siis hageja soovib selle eest kompensatsiooni saada. Kostja lepinguline esindaja vastas kohtule, et kostja jääb oma menetluse jooksul esitatud kirjalike seisukohtade juurde. 18 000 euro kohta hageja ütles, et ta kandis selle kostjale elamiseks. Kui see raha oleks antud laenuna, siis oleks pooled teinud mingi kokkuleppe. Hageja ütles selgelt, et see raha anti elamiseks. Hiljem ei saa hageja öelda, et ta mõtles ümber. Kostja tegeles perekonnaküsimustega ja kuludega. Kostja hinnangul on käesolev nõue alusetu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Perekonnaseaduse (
) § 34 lg 2 kohaselt, kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.
p 3 kohaselt, varaühisuse varasuhe lõpeb kui abielu lahutatakse.
p 3 kohaselt, abielu lõpeb perekonnaseisuasutuses abielu lahutamise korral abielulahutuse kande jõustumisel. Rahvastikuregistrist nähtuvalt on poolte abielu sõlmitud 30.07.2011 ja abielu on lahutatud Tallinna notari Heleriin Kulla poolt 04.12.
lg 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes. Riigikohus on kohtuasjas nr 2-15-9288 selgitanud, et kuna ühisvara jagamisest tulenev asi on TsMS § 103 lg 1 p 4 järgi abieluasi, siis tuleb arvestada TsMS § 230 lg-ga 3. Tegemist on olulise kõrvalekaldega võistlevuse põhimõttest, mis mh õigustab kohut laskma menetluses tugineda ka üldreeglite järgi hilinenult esitatud asjaoludele ja tõenditele. Kohus leiab, et hageja 03.01.2020 esitatud tõendid on võimalik tulenevalt TsMS § 331 lg 1 vastu võtta, kuna 9 2-19-15678 käesolev tsiviilasi on seotud poolte abieluasjaga ja tõendite menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist. Hageja nõue välja mõista hüvitis korteriomandi asukohaga Px x x-x, Tallinn kasutamise eest summas 7047,22 eurot perioodi eest 30.07.2011-22.02.2013 Hagiavalduse kohaselt kuulus korteriomand asukohaga Px x x-x, Tallinn (kinnistusregistriosa nr
lg 2 kohaselt, abikaasa lahusvara moodustavad: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed; 2) esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise xl; 3) esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 64¹ kohaselt saab isik kinnisasja omanikuks kande tegemine kinnistusraamatusse. Seega ei olnud korter (kinnistusregistriosa nr
lg 1 kohaselt, tehingust, mille abikaasa xb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra.
kohaselt, perekonna eluasemena käsitatakse eluruumi, kus perekonnaliikmed tavapäraselt elavad. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled elasid abielu ajal ajavahemikul 30.07.2011-22.02.2013 korteris asukohaga Px x x-x, Tallinn ja et pooltel oli kohustus tasuda kommunaalkulusid. Seega oli pooltel solidaarkohustus tasuda perekonna eluaseme kommunaalkulusid ja kohtule esitatud arvetest nähtuvalt ei ületanud kommunaalkulud abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Menetluses esitatud teabest nähtuvalt oli pooltel abielu ajal varasuhteks varaühisus. Lähtudes Riigikohtu seisukohast, muutub raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega poolte ühisvaraks (07.06.2006 otsus asjas nr 3-2-1-46-06, 22.06.2017 otsus asjas nr 2-x-15671). Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja töötas ja sai töötasu. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et perekonna eluasemekulud tasuti hageja lahusvara arvelt, so ainult hagejale, mitte hageja perekonnale tervikuna sugulaste poolt antud raha või äriühingu dividendimaksete arvelt. Hageja arvelduskontolt nähtuvalt oli hagejal lähtudes töötasu suurusest võimalik tasuda kommunaalkulusid töötasu arvelt, samuti on alati võimalik teha raha kulutamisel valikuid. Kohtu hinnangul on põhjendatud eeldada, et perekonna eluaseme kommunaalkulude eest tasumine on perekonna raha kasutamise kavandamisel eelistatud teistele kuludele ja seega on eluliselt usutav, et perekonna eluaseme kommunaalkulud tasuti hageja töötasu arvelt, seega ühisvarast.
kohaselt, kui üks abikaasa xb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. VÕS § 1041 kohaselt, isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Kohtu hinnangul on perekonna eluaseme kommunaalkulude tasumine abielu ajal vastavalt
§ x lg 2 perekonna huvides tehtud kulutus, mitte teise isiku kohustuse täitmine. Hageja on esitatud AS X arvetega ja pangakonto väljavõttega tõendanud, et hageja on ajavahemikul 30.07.2011-22.02.2013 tasunud korteri asukohaga Px x x-x, Tallinn seotud sideühenduse kulusid kokku 451,44 eurot. Arvetest nähtuvalt sisaldab sideühenduse xnus interneti-, digi TV- ja telefonixnust. Hageja nõuab kostjalt tasutud sideühenduse kuludest poole hüvitamist.
lg 1 kohaselt, tehingust, mille abikaasa xb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled elasid abielu ajal ajavahemikul 30.07.2011-22.02.2013 korteris asukohaga Px x x-x, Tallinn. Kohus on tuvastanud, et korter asukohaga Px x x-x Tallinnas oli perekonna eluase, seega on tavapärane, et perekonna kasutuses on ka nimetatud aadressiga seotud interneti-, digi TV- ja telefonixnus. Seega oli pooltel solidaarkohustus tasuda perekonna interneti-, digi TV- ja telefonixnuse kulusid ja kohtule esitatud arvetest nähtuvalt ei ületanud nimetatud kulud mõistlikku määra. Menetluses esitatud teabest nähtuvalt oli pooltel abielu ajal varasuhteks varaühisus. Lähtudes Riigikohtu seisukohast, muutub raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega poolte ühisvaraks (07.06.2006 otsus asjas nr 3-2-1-46-06, 22.06.2017 otsus asjas nr 2-x-15671). Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja töötas ja sai töötasu. Kohtu 11 2-19-15678 hinnangul ei ole hageja tõendanud, et perekonna interneti-, digi TV- ja telefonixnuse kulud tasuti hageja lahusvara arvelt, so ainult hagejale, mitte hageja perekonnale tervikuna sugulaste poolt antud raha või äriühingu dividendimaksete arvelt. Hageja arvelduskontolt nähtuvalt oli hagejal lähtudes töötasu suurusest võimalik tasuda interneti-, digi TV- ja telefonixnuse kulusid töötasu arvelt, samuti on alati võimalik teha raha kulutamisel valikuid. Kohtu hinnangul on põhjendatud eeldada, et interneti-, digi TV- ja telefonixnus on tänapäeval elukorralduse loomulik osa ja nimetatud kulud on perekonna raha kasutamise kavandamisel igakuiste kulude hulgas ja seega on eluliselt usutav, et perekonna interneti-, digi TV- ja telefonixnuse kulud tasuti hageja töötasu arvelt, seega ühisvarast.
kohaselt, kui üks abikaasa xb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. VÕS § 1041 kohaselt, isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Kohtu hinnangul on perekonna interneti-, digi TV- ja telefonixnuse eest tasumine abielu ajal vastavalt
§ x lg 2 perekonna huvides tehtud kulutus, mitte teise isiku kohustuse täitmine. Hageja on esitatud X OÜ 06.11.2012 arvega nr E329 summas 782 eurot ja pangakonto väljavõttega tõendanud, et hageja on ostnud voodi. Hagiavalduse kohaselt osteti voodi korterisse asukohaga Px x x-x, Tallinn. Hageja nõuab kostjalt voodi eest tasutud arvest poole hüvitamist.
lg 1 kohaselt, tehingust, mille abikaasa xb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled elasid abielu ajal ajavahemikul 30.07.2011-22.02.2013 korteris asukohaga Px x x-x, Tallinn. Kohus on tuvastanud, et korter asukohaga Px x x-x Tallinnas oli perekonna eluase, seega on tavapärane, et perekonna kodus on mööbel, sh ka voodi ja et mööblit aeg-ajalt uuendatakse. Seega oli pooltel solidaarkohustus tasuda perekonna kodu sisustuskulud ja kohtule esitatud arvest nähtuvalt ei ületanud nimetatud kulu voodile mõistlikku määra. Menetluses esitatud teabest nähtuvalt oli pooltel abielu ajal varasuhteks varaühisus.
kohaselt, varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Lähtudes Riigikohtu seisukohast, muutub raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega poolte ühisvaraks (07.06.2006 otsus asjas nr 3-2-1-46-06, 22.06.2017 otsus asjas nr 2-x-15671). Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja töötas ja sai töötasu. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et nimetatud voodi kulud tasuti hageja lahusvara arvelt, so ainult hagejale, mitte hageja perekonnale tervikuna sugulaste poolt antud raha või äriühingu dividendimaksete arvelt. Hageja arvelduskontolt nähtuvalt oli hagejal lähtudes töötasu suurusest võimalik kavandada mööbli ostmise kulude kandmist töötasu arvelt, samuti on alati võimalik teha raha kulutamisel valikuid. Kohtu hinnangul on põhjendatud eeldada, et esmavajaliku mööbli omamine ja sellele kulutuste tegemine on elukorralduse loomulik osa ja on eluliselt usutav, et perekonnale voodi ostmise kulud tasuti hageja töötasu arvelt, seega ühisvarast ja nimetatud voodi omandati poolte ühisvarasse.
kohaselt, kui üks abikaasa xb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. VÕS § 1041 kohaselt, isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. 12 2-19-15678 Kohtu hinnangul on perekonnale ostetud voodi eest tasumine abielu ajal vastavalt
§ x lg 2 perekonna huvides tehtud kulutus, mitte teise isiku kohustuse täitmine. Lähtudes eeltoodust jätab kohus rahuldamata hageja nõude välja mõista hüvitis korteriomandi asukohaga Px x x-x, Tallinn kasutamise eest ajavahemikul 30.07.2011-22.02.2013 kokku summas 7047,22 eurot. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja poolte abielu ajal kõik ühise majapidamise kulud, kostja ei töötanud ja ei panustanud perekonna ühisesse majapidamisse. Hageja ütlusest kohtuistungil nähtub, et kostja siiski töötas abielu ajal osa ajast. Pooled olid abielus 30.07.2011-04.12.2017, seega oli pooltel kooselu ajal välja kujunenud või kokku lepitud elukorraldus, sh perekonna kulude kandmise osas ning hageja oli nõustunud kandma ühise majapidamise korraldamiseks vajalikud kulud. Menetluses ei ole esitatud väidet ega tõendatud, et hageja on varem soovinud kostjalt poolte abielu ajal tehtud kulutuste hüvitamist või et hagejal oli pärast abielu lõppemist ja enne käesoleva hagi esitamist üldse kavas kostja vastu nõuet esitada. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-99-11 märkinud, et eelkõige võib nõude esitamine olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui hageja varasemast käitumisest nähtus, et ta ei kavatse kostja vastu nõuet kunagi esitada. Kohtu hinnangul ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus abielu ajal kokku lepitud ja toiminud elukorraldus hinnatakse pärast abielu lõppemist ümber ja asutakse teiselt abikaasalt nõudma vabatahtlikult rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Hageja on seisukohal, et kostja on hageja arvel alusetult rikastunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt, alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohus leiab, et hageja pidi oma nõudest teada saama vastavate kulutuste tegemise ajal ja seega on hageja nõue aegunud. Hageja nõue välja mõista hüvitis korteriomandi X x-1, X küla, X vald kasutamise eest ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 summas 26 149,59 eurot Hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista hüvitise hagejale lahusvarana kuuluva korteriomandi X x-1, X küla, X vald (kinnistusregistriosa nr x) kasutamise eest ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 kokku summas 26 149,59 eurot. Hageja on tasunud ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 nimetatud kinnistu omandamiseks võetud pangalaenu 34 808,63 eurot (põhiosamaksed 31 459,03 eurot ja intressimaksed 3349,60 eurot), küttexi kulud 5541,22 eurot, elektrikulud 2359,13 eurot, veekulud 2042,04 eurot, sideühenduse kulud 1907,86 eurot, koduvalve xnuse eest 728,28 eurot, varakindlustuse 857,51 eurot, hooldus- ja sisustuskulud 4054,50 eurot (mööbel ja kardinad 4004,50 eurot; xikatla hooldus 50 eurot). Kokku on hageja kulud 52 299,17 eurot, millest hageja soovib poole, so 26 149,59 euro hüvitamist. Hageja on seisukohal, et kostja on saanud hagejalt hageja lahusvara arvelt hüve
Hageja palub alternatiivselt välja mõista hüvitise hageja lahusvaraks oleva korteriomandi aadressil X x x-1, X küla X vald kasutamise eest summas 11 706,44 eurot perioodi eest 02.08.2015-04.12.2017 või alternatiivselt hüvitise hageja lahusvaraks oleva korteriomandi aadressil X x x-1, X küla X vald kasutamise eest summas 7823,11 eurot perioodil 01.05.20x04.12.2017. Kostja on hageja nõudele vastu vaielnud ja on seisukohal, et kulutuste tegemise ajal olid pooled abielus, mistõttu tuleb poolte vahelistele suhetele kohaldada
sätteid; et kulutused on juba kantud, st tegemist on kohustustega, mida enam ei eksisxri ja et
ja 38 kohaselt saab peale abielu lõppemist jagada vaid olemasolevat kohustust; samuti on nõue aegunud. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-x4-14 selgitanud, et
lg 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes.
lg 2 13 2-19-15678 kohaselt, kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Eeltoodust tuleneb, et kui üks abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta
Selle sätte järgi saab üks abikaasa nõuda oma lahusvarasse kulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte aga nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist. Hageja pangalaenu põhiosamaksed ja intressi maksed. Hageja on seisukohal, et hagejal oleks kinnistu (registriosa nr
lg 2 p 2 tulenevalt hageja lahusvarasse kuuluv rahaline kohustus.
lg 3 tulenevalt vastutab oma lahusvarasse kuuluvate rahaliste kohustuste kumbki abikaasa oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Kohus leiab, et hageja nõue on põhistamata ja tõendamata. Menetluses esitatud asjaoludest nähtuvalt olid pooled ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 abielus ja elasid ühise perena poolte kokkuleppel hagejale kuuluval kinnistul. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 mingilgi viisil takistanud hagejal hageja lahusvara kasutamast hageja poolt soovitud viisil, sh kinnistut välja rentida. Samuti on laenumaksete tasumisega hageja täitnud enda rahalist kohustust, mitte kostja rahalist kohustust.
lg 2 esimese lause kohaselt, abikaasad osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt.
kohaselt, kui üks abikaasa xb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Kohtu hinnangul ei too asjaolu, et pooled elasid kokkuleppel ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 hageja lahusvarasse kuuluval kinnistul, kostjale kohustust hüvitada hagejale hageja poolt tasutud laenumakseid. Hageja on esitatud X X OÜ arvetega ja pangakonto väljavõttega tõendanud, et ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 on X X OÜ-le tasutud kinnistu X x-1, X küla, X vald küttexikulusid kokku 5541,22 eurot. Hageja nõuab kostjalt tasutud küttexikuludest poole hüvitamist. Hageja on esitatud x AS arvetega, x x AS arvetega ja pangakonto väljavõttega tõendanud, et ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 on tasutud kinnistu X x-1, X küla, X vald elektrikulusid kokku 2359,13 eurot. Hageja nõuab kostjalt tasutud elektrikuludest poole hüvitamist. Hageja on esitatud X AS arvetega ja pangakonto väljavõttega tõendanud, et ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 on X AS-le tasutud kinnistu X x-1, X küla, X vald veekulusid kokku 2042,04 eurot. Hageja nõuab kostjalt tasutud veekuludest poole hüvitamist. Hageja on esitatud AS X arvetega ja pangakonto väljavõttega tõendanud, et ajavahemikul 23.02.201304.12.2017 on AS-le X tasutud kinnistu X x-1, X küla, X vald sideühenduse kulusid kokku 1907,86 eurot. Hageja nõuab kostjalt tasutud sideühenduse kuludest poole hüvitamist. Hageja on esitatud AS-ga x Eesti sõlmitud lepinguga ja pangakonto väljavõttega tõendanud, et ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 on tasutud kinnistu X x-1, X küla, X vald koduvalvexnuse kulusid kokku 728,28 eurot. Hageja nõuab kostjalt tasutud koduvalvexnuse kuludest poole hüvitamist. Hageja on esitanud arvestusliku varakindlustuse kulu ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 kinnistu X x-1, X küla, X vald kohta, milleks on 857,51 eurot. Hageja 14 2-19-15678 nõuab kostjalt tasutud varakindlustuse kuludest poole hüvitamist. Hageja esitatud x OÜ arvega, x OÜ arvega, x OÜ arvega ja x OÜ arvega on tõendatud, et ajavahemikul 23.02.201304.12.2017 on tasutud kinnistu X x-1, X küla, X vald hooldus- ja sisustuskulusid (mööbel, kardinad, xikatla hooldus) kokku 4054,50 eurot. Hageja nõuab kostjalt nimetatud kuludest poole hüvitamist. Hageja ei ole väitnud, et ta on teinud oma lahusvara arvel kulutusi kostja lahusvara kasuks. Käesolevas menetluses ei lahenda kohus ühisvara jagamise nõuet.
lg 1 kohaselt, tehingust, mille abikaasa xb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra.
kohaselt, perekonna eluasemena käsitatakse eluruumi, kus perekonnaliikmed tavapäraselt elavad. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled elasid abielu ajal ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 kinnistul X x-1, X küla, X vald ja et pooltel oli kohustus tasuda eluasemekulusid. Samuti on igati põhjendatud koduvalve xnuse kasutamine ja varakindlustus ning kodu sisustamine ja hooldus. Seega oli pooltel solidaarkohustus tasuda perekonna eluasemekulusid ja kohtule esitatud arvetest nähtuvalt ei ületanud eluasemekulud abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Kohtu hinnangul on põhjendatud eeldada, et mööbli ja kardinate omamine ja vastavate kululuste tegemine on elukorralduse loomulik osa.
kohaselt, varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Kohus on seisukohal, et abielu ajal poolte poolt ostetud koduse majapidamise esemed ja sisustus kuuluvad
lg 6 kohaselt ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Menetluses esitatud teabest nähtuvalt oli pooltel abielu ajal varasuhteks varaühisus ja kostjal ei olnud lahusvara, millele hagejal oli võimalik teha oma lahusvara arvel kulutusi. Lähtudes Riigikohtu seisukohast, muutub raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega poolte ühisvaraks (07.06.2006 otsus asjas nr 3-2-1-46-06, 22.06.2017 otsus asjas nr 2-x-15671). Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja töötas ja sai töötasu. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et perekonna eluasemekulud tasuti hageja lahusvara arvelt, so ainult hagejale, mitte hageja perekonnale tervikuna sugulaste poolt antud raha või äriühingu dividendimaksete arvelt. Hageja arvelduskontolt nähtuvalt oli hagejal lähtudes töötasu suurusest võimalik tasuda eluasemekulusid töötasu arvelt, samuti on alati võimalik teha raha kulutamisel valikuid. Kohtu hinnangul on põhjendatud eeldada, et perekonna eluasemekulude ja eluasemega seotud muude kulude tasumine on perekonna raha kasutamise kavandamisel eelistatud teistele kuludele ja seega on eluliselt usutav, et perekonna eluasemekulud tasuti hageja töötasu arvelt, seega ühisvarast. Arvestades, et kinnistu X x-1, X küla, X vald on hageja lahusvara, on põhjendatud kinnistule osade kulude tegemine ka hageja poolt väidetud lahusvarast.
kohaselt, kui üks abikaasa xb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. VÕS § 1041 kohaselt, isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Kohtu hinnangul on perekonna eluasemekulude ja eluasemega seotud muude kulude tasumine abielu ajal vastavalt
§ x lg 2 perekonna huvides tehtud kulutus, mitte teise isiku kohustuse täitmine. Poolte vahel ei ole sõlmitud kokkuleppeid, et kostja peaks poolte abielu kestel hageja kinnistul elamise eest hagejale midagi tasuma või hüvitama mingeid kulusid. 15 2-19-15678 Lähtudes eeltoodust jätab kohus rahuldamata hageja nõude välja mõista hüvitis kinnistu X x1, X küla, X vald kasutamise eest ajavahemikul 23.02.2013-04.12.2017 kokku summas 26 149,59 eurot. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja poolte abielu ajal kõik ühise majapidamise kulud, kostja ei töötanud ja ei panustanud perekonna ühisesse majapidamisse. Hageja ütlusest kohtuistungil nähtub, et kostja siiski töötas abielu ajal osa ajast. Pooled olid abielus 30.07.2011-04.12.2017, seega oli pooltel kooselu ajal välja kujunenud või kokku lepitud elukorraldus, sh perekonna kulude kandmise osas ning hageja oli nõustunud kandma ühise majapidamise korraldamiseks vajalikud kulud. Menetluses ei ole esitatud väidet ega tõendatud, et hageja on varem soovinud kostjalt poolte abielu ajal tehtud kulutuste hüvitamist või et hagejal oli pärast abielu lõppemist ja enne käesoleva hagi esitamist üldse kavas kostja vastu nõuet esitada. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-99-11 märkinud, et eelkõige võib nõude esitamine olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui hageja varasemast käitumisest nähtus, et ta ei kavatse kostja vastu nõuet kunagi esitada. Kohtu hinnangul ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus abielu ajal kokku lepitud ja toiminud elukorraldus hinnatakse pärast abielu lõppemist ümber ja asutakse teiselt abikaasalt nõudma vabatahtlikult rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Hageja on seisukohal, et kostja on hageja arvel alusetult rikastunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt, alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohus leiab, et hageja pidi oma nõudest teada saama vastavate kulutuste tegemise ajal ja seega on hageja nõue ka osaliselt aegunud. Kuna kohus ei rahulda hageja nõuet tervikuna, siis jätab kohus rahuldamata ka hageja alternatiivsed nõuded. Hageja nõue välja mõista kostjalt hüvitis hageja poolt tasutud õppemaksu eest summas 5735,65 eurot Hageja on pangakonto väljavõtetega tõendanud, et hageja on ajavahemikul 01.10.201110.12.2013 tasunud arvete alusel kostja õppemaksu x kokku summas 5735,65 eurot. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ja leiab, et nõue on aegunud. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-18-06 selgitanud, et õppelaen on sihtotstarbeline laen, mis antakse hariduse omandamiseks, ning laenu eest omandatud haridus ei ole hüve, mis kuuluks ühisvara hulka. Seega ei ole õppelaenu korral eeldatavasti tegemist perekonna huvides võetud varalise kohustusega
Perekonnaseaduse § 20 lg 2 peamine eesmärk on kaitsta selle abikaasa varalisi õigusi, keda ei saa seostada teise abikaasa võetud kohustustega. Kui teine abikaasa ei ole õppelaenu saamisel laenu kaastaotleja, ei ole selline seostamine õppelaenu olemust arvestades üldjuhul õige. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja õppis ajavahemikul 01.10.2011-10.12.2013 Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis; et kostjal oli kohustus tasuda õppemaksu ja et hageja tasus kostja õppemaksu summas 5735,65 eurot, so täitis kostja kohustuse. Kohtu hinnangul ei ole abielu ajal ühe abikaasa poolt võetud õppemaksu tasumise kohustus sarnaselt õppelaenuga perekonna huvides võetud varaline kohustus
Seega on hageja täitnud kostja kohustuse ja kui hageja tasus kostja õppemaksu oma lahusvara arvelt, siis võib väita, et kostja on hagejalt saanud 5735,65 eurot. Kui hageja tasus kostja õppemaksu ühisvara arvelt, saab lugeda, et kostja on hagejalt saanud 2867,83 eurot. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1041 kohaselt, isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, 16 2-19-15678 nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Õppemaksu tasumise kohustus oli olemas, hageja täitis kostja kohustuse ja poolte vahel ei olnud kokkulepet, et kostja tagastab hagejale õppemaksu. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-122-x (p 11) märkinud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud ja et selle sätte alusel ei saa hagi rahuldada, kui hageja tegi rahaülekande selleks, et täita VÕS § 78 lg 1 järgi teise isiku kohustust. Menetluses ei ole esitatud väidet, et õppemaksu tasumise kohustust ei olnud, ei tekkinud või et kohustus langes hiljem ära. Kohtu hinnangul ei ole tegemist kostja poolt alusetu rikastumisega ja hagejal ei ole õigust nõuda kulutuste hüvitamist. Pooled olid abielus 30.07.2011-04.12.2017, seega oli pooltel kooselu ajal välja kujunenud või kokku lepitud elukorraldus ning hageja oli nõustunud kandma kostja õppemaksu kulud. Menetluses ei ole esitatud väidet ega tõendatud, et hageja on varem soovinud kostjalt õppemaksukulude hüvitamist või et hagejal oli pärast abielu lõppemist ja enne käesoleva hagi esitamist üldse kavas kostja vastu nõuet esitada. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-99-11 märkinud, et eelkõige võib nõude esitamine olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui hageja varasemast käitumisest nähtus, et ta ei kavatse kostja vastu nõuet kunagi esitada. Kohtu hinnangul ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus abielu ajal kokku lepitud ja toiminud elukorraldus hinnatakse pärast abielu lõppemist ümber ja asutakse teiselt abikaasalt nõudma vabatahtlikult rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Lähtudes eeltoodust jätab kohus hageja nõude rahuldamata. Hageja on seisukohal, et kostja on hageja arvel alusetult rikastunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt, alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohus leiab, et hageja pidi oma nõudest teada saama vastavate kulutuste tegemise ajal ja seega on hageja nõue ka aegunud. Hageja nõue välja mõista kostjalt hageja poolt kostjale tema isiklike väljaminekute tarvis antud raha summas 18 697,99 eurot Hageja on pangakonto väljavõtetega tõendanud, et hageja on kostja pangakontole ajavahemikul 03.08.2011-13.08.2017 teinud ülekandeid kokku summas 18 697,99 eurot, sh 03.08.-20.09.2011.a 2300 eurot; 05.02.2012.a 640 eurot; 18.-23.12.2013.a 130 eurot; 05.01.30.12.2014.a 4226 eurot; 10.01.-14.12.2015 8965 eurot; 07.01.-15.12.20x.a 1480 eurot; 05.01.-13.08.2017.a 956,99 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja oma palgatulust ja hagejale lahusvarana kingitud rahast teinud kostjale nimetatud ülekanded kostja isiklikeks vajadusteks ja kostja ei ole kasutanud nimetatud raha perekonna huvides. Kohtuistungil on hageja kinnitanud, et isikliku väljamineku tarvis tehtud ülekanded perioodil 03.08.201113.08.2017 on see raha, mille hageja kandis kostjale elamiseks; et sel perioodil oli kostja osa ajast üliõpilane, et hageja pidas teatud määral oma abikaasat ülal. Samuti kinnitas hageja, et hageja ei kandnud seda summat korraga ja et ta andis need rahad kostja isiklike kulude tarbeks ja perekonna huvide realiseerimiseks. Samuti kinnitas hageja, et kui raha kulutati ilu või toidu peale, siis hagejal ei ole pretensioone. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ja on seisukohal, et nõue on alusetu, on suuremas osas aegunud ja ka vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtuistungil kinnitas kostja lepinguline esindaja, et kui see raha oleks antud kostjale laenuna, siis oleks pooled teinud mingi kokkuleppe ja et hageja ütles selgelt, et see raha anti elamiseks. Kohtu hinnangul on poolte ütlustega tõendatud, et hageja kandis ajavahemikul 03.08.2011-13.08.2017 kostja arvelduskontole raha kokku summas 18 697,99 eurot kostja isiklike kulude tarbeks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled olid raha ülekandmise ajal teadlikud sellest, et kostjal on õigus nimetatud raha kulutada oma isiklike 17 2-19-15678 kulude tarbeks. Samuti ei ole vaidlust selles, et pooled ei sõlminud kokkulepet raha tagastamise kohta ja et hageja ei ole kostjale varem raha tagastamise nõuet esitanud. Hageja on kohtule esitanud arvelduskonto väljavõtted, millest nähtub, et poolte abielu ajal on hageja arvelduskontole laekunud x AS dividendid, üürikorterite tulu, maksed hageja vanematelt ja vanavanematelt, x OÜ maksed, kokku 142 365 eurot. Samuti nähtub hageja poolt pangakontode alusel koostatud kokkuvõttest, et abielu ajal sai hageja töötasu 182 046 eurot ja muud tulu 125 219 eurot. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kostja tegi hagejale abielu ajal ülekandeid kokku summas 18 697,99 eurot just selle raha arvel, mis oli hageja omandis enne abiellumist või raha või õiguse arvel, mille hageja omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel. Hageja sissetulekutest nähtuvalt oli hagejal võimalik perekonna ülalpidamisse panustada ka oma töötasu ja muu sissetuleku arvel. Hageja ei ole väitnud, et ta on kostjale nimetatud ülekanded kokku summas 18 697,99 eurot teinud eesmärgiga täita mingit olemasolevat või tulevast kohustust, mida polnud olemas, mis ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda kulutuste hüvitamist ka VÕS § 1041 järgi. Kohtu hinnangul ei ole tegemist kostja poolt alusetu rikastumisega. Pooled olid abielus 30.07.2011-04.12.2017, seega oli pooltel kooselu ajal välja kujunenud või kokku lepitud elukorraldus ning hageja oli nõustunud kandma kostja arvelduskontole raha kostja isiklike väljaminekute tarbeks. Menetluses ei ole esitatud väidet ega tõendatud, et hageja on varem soovinud kostjalt abielu ajal kostja pangakontole kantud raha tagastamist või et hagejal oli pärast abielu lõppemist ja enne käesoleva hagi esitamist üldse kavas kostja vastu nõuet esitada. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-99-11 märkinud, et eelkõige võib nõude esitamine olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui hageja varasemast käitumisest nähtus, et ta ei kavatse kostja vastu nõuet kunagi esitada. Kohtu hinnangul ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus abielu ajal kokku lepitud ja toiminud elukorraldus hinnatakse pärast abielu lõppemist ümber ja asutakse teiselt abikaasalt nõudma vabatahtlikult rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Lähtudes eeltoodust jätab kohus hageja nõude rahuldamata. Hageja on seisukohal, et kostja on hageja arvel alusetult rikastunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt, alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohus leiab, et hageja pidi oma nõudest teada saama vastavate kulutuste tegemise ajal ja seega on hageja nõue ka osaliselt aegunud. Kuna kohus ei rahulda hageja nõuet tervikuna, siis jätab kohus rahuldamata ka hageja alternatiivsed nõuded. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt, käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. VÕS § 1023 lg 3 kohaselt, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Kohtu hinnangul ei ole hageja poolt hagis esile toodud kulutuste puhul tegemist käsundita asjaajamisega, kuna asjaoludest nähtuvalt tegi hageja hagis nimetatud kulutused peresisesel kokkuleppel. Samas ei oleks käsundita asjaajamise korral hagejal õigust nõuda kulutuste hüvitamist, kuna poolte abielu ajal ei olnud hagis märgitud maksete tegemisel hagejal kavatsust nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Hageja on hagiavalduses märkinud, et soov esitada kostja vastu rahalisi nõudeid tekkis hagejal pärast seda, kui kostja esitas kohtusse ühisvara jagamise hagi.
lg 1 kohaselt on ühisvara võimalik jagada ka kohtus, seega ei ole seaduses sätestatud korras kohtule hagi esitamises midagi taunitavat. 18 2-19-15678 Kohus leiab, et poolte seisukohadest tuleneb, et pooltel oli abielu ajal peresisene kokkulepe hagivalduses märgitud elukorralduse ja kulutuste kandmise osas. VÕS § 4 lg 1 kohaselt, mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. VÕS § 4 lg 2 p 2 kohaselt, mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt, üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. Arvestades asjaolu, et pooled olid ajal, millal hageja hagiavalduses tehtud kulutused tegi, abielus, on hageja kohtu hinnangul täitnud kõlbelise kohustuse, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Seega ei saa hageja kostjalt hageja poolt abielu ajal tehtud kulutusi tagasi nõuda. Lähtudes eeltoodust jätab kohus hagi rahuldamata. Kohus selgitab, et TsMS § 430 lg 1 kohaselt, pooled võivad menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud TsMS § x2 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Riigikohus on 26.06.2014 määrusega kohtuasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 4 ja Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137. Seega hindab kohus tulenevalt TsMS § 175 lg 1 kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud 1200 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud kostjale õigusabi 10 tundi tunnihinnaga 120 eurot (koos käibemaksuga), kokku summas 1200 eurot. Kohtu hinnangul on kostja taotlus põhjendatud. Kohus peab õigusabitoiminguid menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikuks. Tsiviilasja toimiku andmetel on menetluskulude nimekirjas nimetatud menetlusdokumendid esitatud ja vastav õigusabi kostja lepingulise esindaja poolt osutatud ning need toimingud on olnud hageja esindamiseks kohtumenetluses põhjendatud ja vajalikud. Kohtuvaidluse asjaolusid (hagihind, esitatud menetlusdokumentide sisu ja maht, asja lahendamine kohtuistungil) tervikuna arvestades peab kohus kostja lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabi ja menetluskulusid taotletud suuruses põhjendatud ja vajalikuks. Kohus määrab juhindudes TsMS § 138, § 144, § 173 - § 177 kostja menetluskulud kindlaks summas 1200 eurot koos käibemaksuga. TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on viivise väljamõistmist taotlenud. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ 19 2-19-15678 Raivo Einula 20
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.