Obsah (5)

§ 6185§ 172§ 138§ 144§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus, Tartu kohtumaja Kohtunik Lea Aavastik Määruse tegemise aeg ja koht 15. november 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-19307 Tsiviilasi Marko Muts ja Märt Muts avaldus a

§ 6185

järgi juurdepääsu seadmise määrust muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. Lisaks märgib kohus, et õigustatud kinnisasja omanik peab tee kasutamisel lähtuma hea usu põhimõttest. Riigikohtu praktikast tuleneb, et koormatud kinnisasja omanikul on AÕS § 156 lg järgi õigus saada hüvitist juurdepääsutee korrashoiukulude ja omandiõiguse riive eest. Hüvitis omandiõiguse riive eest peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 18). Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema. Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 19). Tasu koormatud kinnisasja omanikule koosneb hüvitisest omandi väärtuse vähenemise eest ja teiseks hüvitisest juurdepääsu talumise ja korrashoiuga kaasnevate kulude eest. Avalduste kohaselt jäävad kõik tee korrashoiuga seotud kulutused avaldajate kanda. Riigikohus on leidnud, et põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Selliselt juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ja seda ka määruse resolutsioonis kajastada (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3663, pd 18 ja 22). Kohtule on esitatud põllumajandusliku maa tähtajaline rendileping, mille kohaselt on XXX kinnistu põllumaa antud rendile tasuga 80 eurot/ha aastas. Kohus on seisukohal, et R. Hundil on õigus saada saamata jääva renditulu arvelt hüvitust 312 m2 suuruse teealuse maatüki eest seega (80 eurot x 0,0312

1. ha)2.50 eurot aastas ja teealuse maa maamaksu arvelt hüvitust (312x0,0323) 10 eurosenti aastas. 8 Maa-ameti teatisest 25.09.2019 nähtub, et maatulundusmaa sihtotstarbega põllumaa rendi aastatasude osas, et renditasud (eurot hektari kohta) Tartu maakonnas Elva vallas aastatel 2014-2019 on 120 kuni 277 eurot (2019. aastal) aastas, kusjuures täiesti anomaalselt on 2017. aastal sõlmitud rendilepingute renditasu olnud 66 eurot ha kohta. XXX põllumaa on antud rendile 7.08.2017 sõlmitud rendilepinguga tähtajaga 7.08.2022. Kohtul on alust eeldada, et rendilepingu tähtaja lõppemisel uue rendilepingu sõlmimisel võib renditasu suurus muutuda. Seetõttu seob kohus koormatud kinnistu igakordsele omanikule makstava hüvitise suuruse XXX kinnistu põllumaa osa igakordse renditasu suurusega ja maamaksu suurusega. Kohus on nõudnud Maa-ametilt andmeid, missugune on juurdepääsu tagamise eesmärgil sõlmitud reaalservituutide seadmise lepingute alusel keskmine kasutustasu. Keskmine aastane juurdepääsu eesmärgil taotletud reaalservituutide kasutustasu maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjade puhul on nii Tartu maakonnas kui ka Elva vallas 1 m2 kohta 0,02 eurot (Maa-ameti teatis 25.09.2019). Sealjuures on tee rajamise ja selle korrashoiu kohustus valitseva kinnisasja omanikul. Kohus on seisukohal, et R. Hundil on õigus saada juurdepääsuks oleva tee alla jääva maa eest kasutustasu (312x0.02) 6.24 eurot aastas. Kohus nõustub puudutatud isiku vastuväitega selles osas, et avaldajate kasutuses olev tee takistab XXX kinnistu hoonete ja vaidlusaluse tee vahele jääva maatüki kasutamist. Juurdepääsutee on ehitatud kõrgeks, põllumajandusmasinatega ligipääs on problemaatiline, nähtuvalt paikvaatlusel tuvastatust. Lisaks ei ole põllumajandusettevõtted enam huvitatud eraldi seisvate pisikeste maatükkide harimisest, sest põllumajandusmasinad on tänapäeval soetatud ökonoomseks majandamiseks, st suurte maatükkide harimiseks. Puudutatud isiku poolt nimetatud suuruses maatükki, s.o 0,43 hektarit, ei ole põllumajandusettevõte soovinud rendile võtta. Kohus on seisukohal, et avaldajatel tuleb puudutatud isikule hüvitada kinnisasja kitsendusest tulenev võimalik majanduslik kahju ja selle suurus on määratav põllumajandusliku maa rendilepingu alusel. Avaldajatel tuleb puudutatud isikule hüvitada 0,43 ha suuruse maatüki põllumajanduslikust kasutusest välja jäämise eest (käesolevalt 80 eurot x 0,43
2. ha)34.40 eurot aastas ja see summa muutub XXX kinnistu igakordse omaniku poolt uue põllumajandusliku maa rendilepingu sõlmimisel muu rendihinna kokku leppimisel. Eeltoodu alusel tuleb kummagi valitseva kinnistu igakordselt omanikult välja mõista hüvitis koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks summas (2.60:2+34.40:2+6.24:2) 21.62 eurot, milline summa tuleb ühekordse maksega tasuda jooksva aasta 15. jaanuariks. Juurdepääsuõigus ei muuda puudutatud isikute jaoks kuidagi aastakümnete kestel väljakujunenud olukorda. Riigikohus on siiski leidnud, et talumiskohustusega tekitatud omandiriive tuleb rahaliselt hüvitada ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat teed. Riigikohus peab juurdepääsu eest tasu määramisel sobivaks koormatava kinnisasja igakordsele omanikule perioodilise hüvitise maksmist kinnisasja ainukasutusõiguse kaotuse eest. Kinnisasja omanik, kes jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes, peab saama selle eest hüvitist (vt Riigikohtu määrus nr 3-2-1-180-15, p 38). Kohus on seisukohal, et arvestades Elva vallas reaalservituutide seadmise lepingute alusel makstavat keskmist kasutustasu võrdlusena käesolevas asjas koormatud kinnisasja omaniku kasuks välja mõistetava hüvitisega, mis on seotud ka maatüki rentimise eest põllumajandusettevõtte poolt makstava rendiga, on kohtu poolt määratud piisav hüvitis talumiskohustusega tekitatud omandiriive eest. 9 Juurdepääsuõigus on kinnisomandi eraõiguslik kitsendus, mis seatakse tehingu või kohtuotsusega (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-33-04, p 21-22). Selleks, et kanda juurdepääs kinnistusraamatusse, on kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 ja lg 2 p 5 järgi nõutav kinnisasja omaniku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa juurdepääsutee kohta kanne tehakse. Tagamaks lahendi siduvus ja täidetavus kinnisasja igakordsete omanike suhtes, on vajalik juurdepääsu suhtes märkuse kandmine kinnistusraamatusse (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-180-15, p 46). Eeltoodu alusel tuleb kanda märkus XXX 1 kinnistu (registriosa nr XXX ) igakordse omaniku, tema pereliikmete, tema külaliste ning teiste igakordse omaniku nõusolekul kinnisasja kasutavate isikute tähtajatu juurdepääsuõiguse kohta liikumiseks jalgsi ja igat liiki mootorsõidukitega üle XXX kinnistu, registriosa numbriga XXX kinnistusraamatu III jakku ning kanda märkus XXX kinnistu (registriosa nr XXX ) igakordse omaniku, tema pereliikmete, tema külaliste ning teiste igakordse omaniku nõusolekul kinnisasja kasutavate isikute tähtajatu juurdepääsuõiguse kohta liikumiseks jalgsi ja igat liiki mootorsõidukitega XXX kinnistu, registriosa numbriga XXX kinnistusraamatu III jakku. Kohus kohustab puudutatud isikut Riina Hunti andma nõusolek kanda märkus juurdepääsuõiguse kohta avalikult kasutatavale teele kinnistusraamatusse. Käesolev määrus asendab Riina Hundi vastavaid tahteavaldusi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus leiab, et menetluse on põhjustanud Riina Hunt, kes ei olnud nõus vaidlust kohtuväliselt lahendama. Avaldajad on tõendanud kohtusse pöördumise möödapääsmatut vajadust Elva Vallavalitsuse teatisega Marko Mutsile ehitise kasutusloast keeldumise kohta teeservituudi puudumise tõttu. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud R. Hundi menetluskulude jätmine tema enda kanda. Avaldajad on esitanud menetluskulude nimekirjad, milles soovitakse kokku 2 640.74 euro (riigilõiv 50 eurot, päringute kulu 3.60 eurot ja esindajatasu 2 587.14 eurot koos käibemaksuga) väljamõistmist puudutatud isikult. Õigusteenuse osutamise hinnaks on 130 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Puudutatud isik vaidleb menetluskulude väljamõistmise taotlusele vastu, leides, et avaldaja peab hagita menetluses menetluskulud ise kandma ja teiseks on kulud põhjendamatult suured.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on kohtukuludeks mh riigilõiv.

§ 144p 1 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks mh menetlusosaliste esindajate kulud.

Riigilõivu 50 eurot tasumise kohustus tuleneb seadusest ning see on põhjendatud. Samuti on põhjendatud avaldaja kulutused päringute tegemisele summas 3.80 eurot. Avaldaja esindaja õigusteenuse osutamise lepingu kohaselt on õigusteenuse tunnihinnaks 130 eurot. Nimetatud tunnitasu ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja seda saab pidada põhjendatuks. Kohus on seisukohal, et avaldaja lepingulise esindaja ajakulu on ülepaisutatud. Kuigi juurdepääsutee vaidlus on õigusvaidlus, on paljude tõendite hankimine, täiendavate 10 menetlusosaliste kaasmaine jms kohtu kohustus. Kohus peab vajalikuks ja põhjendatuks ajakulu 3 tundi avalduse koostamiseks, 27.05.2019 kohtuistungil osalemise ajakulu 1,5 tundi, paikvaatlusel 26.08.2019 ja järgneval kohtuistungil osalemine 2,5 tundi, istungiteks valmistumine, nõupidamine kliendiga ja analüüs kokku 1 tund, kõik kokku 8 tundi, mille eest makstava tasu suurus on (8x130x1,2) 1 248 eurot. Teised menetlusosalised menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise nõuet ei ole esitanud. Avaldajad osalevad menetluses iseseisvalt, mistõttu nende nõue menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks on kummalgi 50 % kohtu poolt põhjendatud tunnistatud kulutustest. Eeltoodust tulenevalt tuleb puudutatud isikult Riina Hundilt Marko Muts kasuks välja mõista menetluskulude katteks riigilõiv 25 eurot, dokumentaalse tõendi saamise kulu 1.80 eurot ja esindajatasu 624 eurot, kokku 650.80 eurot. Sama suur summa tuleb R. Hundilt välja mõista menetluskulude katteks ka teise avaldaja, Märt Muts kasuks.

§ 177

lg 4 ja avaldaja taotluse alusel tuleb puudutatud isikul tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Aavastik Kohtunik 11