Obsah (9)

§ 158§ 115§ 127§ 116§ 113§ 108§ 128§ 159§ 161

Tsiviilasi nr 2-17-13419 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-17-13419 Aeg ja koht 02.03.2020, Tallinn, kohtukantselei kaudu Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Maarja-L

§ 158lg 1 mõttes, vaid eraldiseisva kahjunõudega (vt 06.06.2019.

a istung al 01:13:10; 11.10.2019. a istung 02:02:17). Kahju hüvitamise nõue võiks rahuldamisele kuuluda

§ 115lg 1 alusel.

Selle eeldused on järgmised: 1) poolte vahel on kehtiv leping; 2) lepingust tulenes kostjale kohustus; 3) kostja on kohustust rikkunud; 4) hagejale on tekkinud kahju; 5) kostjapoolse kohustuse rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos; 7) kostja vastutab kohustuse rikkumise eest; 8) kahju oli ettenähtav; 9) kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127lg 2).

Kuivõrd tegemist on täitmise asemel esitatud Tsiviilasi nr 2-17-13419 kahju nõudega (nn suure kahju nõudega), on kahju nõude täiendav eeldus (

§ 115

lg-d 2 ja 3), et hageja on andnud kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja või hagejal on mõjuv põhjus täiendava tähtaja mitte andmiseks, mh

§ 116lg 2 p 1-4 nimetatud juhtudel.

Teise nõudega (summas 20 700 eurot) soovib hageja pooltevahelises lepingus kokkulepitud leppetrahvi tasumist. Kostjaga sõlmitud p 3.5 järgi on hagejal õigus saada kahjutasu vahetähtaegade ja lõpptähtaja ületamise eest. Kostja peab hagejale maksma viivist 0,5% lepingu summast iga viivitatud päeva eest. Pooltega arutades ning sätet tõlgendades, on kohtu hinnangul tegemist leppetrahviga, mitte viivisega. Viivis on eelkõige summa, mida saab nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral (

§ 113lg 1).

Töö tegemine tähtajaks on aga mitterahaline kohustus. Leppetrahvi tasumise nõue võiks kuuluda rahuldamisele pooltevahelise lepingu p 3.5 alusel koosmõjus

§ 158

lg-ga 1 ja

§ 108lg-ga 1.

Selle eeldused on järgmised: 1) poolte vahel on kehtiv leping; 2) lepingust tulenes kostjale kohustus; 3) kostja on kohustust rikkunud; 4) lepingus kokku lepitud leppetrahvi maksmise kohustuse eeldus on täidetud; 5) kostja vastutab rikkumise eest.

1. Mõlema nõude kolm esimest eeldust kattuvad ja on ka täidetud. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja poolt kohtu ette nõuete alusena toodud asjaoludele, et poolte vahel on kehtiv leping, et lepingus olid kokku lepitud tähtajad ning tähtaegadeks tööd valmis ei saadud. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks (TsMS § 231 lg 2 esimene lause). Seega kohus ei hinda tõendeid, mis on esitatud asjaolude tõendamiseks, mis on omaks võetud. Ülejäänud eeldusi kontrollib kohus nõuete osas eraldi allpool.
2. Esimese nõude neljas ja viies eeldus on kahju tekkimine hagejale ja selle põhjuslik seos kostja poolt töö tähtaegselt mittetegemise vahel. Hageja on selle põhjendamiseks toonud kohtu ette järgmised asjaolud: X Ehitus OÜ nõudis esialgu hagejalt 50 000 euro hüvitamist, kuid kompromissina leppisid hagejaga 02.09.2016 kokku, et osade seni teostamata tööde osas jätkab hageja töid oma jõududega (samata selle eest tasu) ja muude tööde osas kompenseerib hageja rahaga (24 799,70 eurot ilma käibemaksuta ja 29 759,64 käibemaksuga) ja X Ehitus OÜ leiab ise sobivad töölised. Kostja vaidles sellele vastu, leides et see on põhistamata ja tõendamata. Kohus selgitas hagejale korduvalt, et kahju hüvitise nõude rahuldamiseks tuleb hagejal tuua kohtu ette konkreetsed asjaolud ja tõendid, mille alusel saab kohus järeldada kahju tekkimise ulatuse põhjendatust ja kahju tekkimist kostjapoolsete kohustuste rikkumiste tõttu (06.06.
3. a protokoll 01:56:03 – 02:09:59 ja täiendavalt 14.06.
4. a protokoll al 00:32:32).

§ 127

lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (

§ 127lg 1).

Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (

§ 128lg 3).

Üksnes asjaolu, et hageja pidi X Ehitus OÜ-ga sõlmitud kokkuleppe alusel tasuma 24 799,70 eurot (ilma käibemaksuta), ei ole piisav, et kohus saaks leida, et nimetatud summa ulatuses oli kahju hüvitamine põhjendatud (mõistlikud kulud) ja et see on põhjendatud kostjalt välja mõista. Kohus selgitas, et hagejal tuleks lahti selgitada 24 799,70 eurose suuruse kahju hüvitamine X Ehitus OÜ-le. Kuivõrd vastaspool on nimetatud suuruses kahju tekkimisele vastu vaielnud põhjendusega, et pole arusaadav, miks on selline kahju tekkinud kostja tegevusest tulenevalt, Tsiviilasi nr 2-17-13419 tuleks hagejal detailselt ja konkreetselt välja tuua, miks hüvitati selles suuruses kahju. Hageja tugines üldsõnaliselt, et X Ehitus OÜ pidi võtma uued töötajad objektile, u 10-12, kellele tuli maksta palka ja nad võeti kolmest erinevast firmast. Kohus selgitas, et selles osas tuleks esitada konkreetsed asjaolud, mitu töötajat täpselt, mis mahuga ja mis kuludega. Hageja sellest hoolimata ei esitanud täiendavaid asjaolusid ega tõendeid. Hageja selgitas kohtu poolt antud tähtaja jooksul üksnes hageja poolt võetud töötajate kulusid ja asjaolusid (05.07.

1. a menetlusdokument), kuid ei toonud kohtu ette asjaolusid seoses X Ehitus OÜ kahjuga, mida hageja hüvitas. Kolmandale isikule väidetavalt tekkinud kahju hüvitamisest tekkinud kahju põhjendatust, sh põhjuslikku seost kostjapoolsete rikkumistega ei saa kohus eeldada üksnes seetõttu, et lepiti kokku kahju hüvitamises. Asjaolu, et hagejale võis X Ehitus OÜ kahjunõude täitmata jätmisel tekkida täiendavaid negatiivseid tagajärgi (05.07.
2. a menetlusdokumendi p 2.2), ei ole ka alus leida, et kahju ulatuse ja põhjusliku seose asjaolud on kohtu ette toodud ja tõendatud. Kohtule esitatud lisast 2, sh sellega koos esitatud tabelist ei saa kohus ise asjaolusid tuvastada ega välja lugeda, vaid need oleks pidanud lahti seletama ja konkreetsete faktidena kohtu ette tooma hageja. Hageja küll märkis, et saab tõendada kahju tunnistajate ütlustega, kuid konkreetseid taotlusi ega asjaolusid seoses sellega hageja kohtu ette ei toonud. Seega kohus ei saa leida, et hageja esimene nõue, s.o kahju hüvitamise nõue peaks kuuluma rahuldamisele.
3. Sellest tulenevalt ei oma tähendust ka asjaolud ja tõendid, mis seonduvad kahju ettenähtavusega, kohustuse eesmärgiga, kostja vastutusega, täiendava tähtaja andmisega ja teiste kostja vastuväidetega seoses hagejapoolse tegevusega (takistused õigeaegselt töö tegemiseks) ning lepingu lõpetamisega.
4. Teise nõude osas on kostja esitanud mh vastuväite, et leppetrahvi nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Nimetatud vastuväite õiguslik alus on

§ 159

lg 2, mille kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab (

§ 159lg 2).

Selle vastuväite põhjendatuse korral jääks hageja nõue rahuldamata, mistõttu kontrollib kohus seda esmaselt, sest selle vastuväite põhjendatuse korral ei ole muu asja lahendamiseks oluline. Käesoleval juhul ei vaidle pooled, et 02.09.

1. a lahkus kostja objektilt ning mõlemal poolel oli selge, et kostja lepingut edasi ei täida. Seega avastas hageja kohustuse rikkumise 02.09.
2. Samas on Riigikohus märkinud, et trahvi nõudmiseks on õigustatud isikul mõistlik teha enne nõude tegelikku esitamist kindlaks nõude suurus (RKTKo 3-2-1-142-11, p 17). Leppetrahvikokkuleppe kohaselt oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi vahetähtaegade ja lõpptähtaja ületamise eest 0,5% lepingu summast iga viivitatud päeva eest. Poolte vahel puudus ka vaidlus, et juhul kui leppetrahvi võiks nõuda, võis seda perioodi eest kuni 02.11.2016, s.o kuupäevani, millal tegelikult tööd valmis said (14.06.
3. a protokoll 01:26:48 – 01:32:32). See tähendab, et hiljemalt 02.11.2016 pidi hagejale olema selge, mis on leppetrahvi kogusumma. Järgmisena on oluline välja selgitada, millal hageja teatas kostjale, et ta nõuab leppetrahvi. Hageja on tuginenud sellele, et ta on korduvalt kostjalt leppetrahvi nõudnud, mh suuliselt. Kostja vaidles sellele vastu ning kohus selgitas hagejale, et ta peab kohtu ette tooma konkreetsed asjaolud ja tõendama, millal hageja kostjalt leppetrahvi nõudis (29.04.
4. a selgituskiri; 14.06.
5. a protokoll 01:15:51 – 01:26:48). Ainus konkreetne asjaolu, mille üle vaidlus poolte vahel puudub, on et hageja teatas leppetrahvi nõudmisest 04.07.
6. a juuli kirjas (I kd, tl 7).
7. a juuli kirja koostamise kuupäevaks oli kostja objektilt lahkumisest möödunud 10 kuud ning leppetrahvi perioodi lõppemisest (tööde valmimisest) 8 kuud. Tsiviilasi nr 2-17-13419 Hageja on ka märkinud, et 20.10.
8. a teavitati kostjat, et leppetrahv tuleb, kuid tõendi tõlkest ei nähtu, et viidatakse sellele, et soovitakse hageja ja kostja vahelise lepingu alusel leppetrahvi nõudmisest teavitada, vaid pigem nähtub, et selles kirjas soovitakse X Ehitus OÜ poolt esitatud nõude (hageja poolt nii kohtuväliselt kui kohtusse esitatud menetlusdokumentides viidatud kui trahv) kui kahju tasumist (I kd, tl 95). Sellele viitab ka kirja sõnastus – „Summade erinevus väljastati trahvi kujul“ ehk räägitakse hagejale väljastatud nõudest. Seda kinnitab ka hageja poolt istungil sedastatu, et 20.10.
9. a kirjas oli viidatud ja lisatud lisana hagiavalduse lisa 2 (06.06.
10. a istungi protokoll al 01:12:39), mis käsitles üksnes X Ehitus OÜ nõuet. Täiendavalt kinnitab seda ka 09.01.
11. a kirja sisu (I kd, tl 7), milles on selgitatud, et 20.10.2016 teavitas hageja kostjat X Ehitus OÜ trahvist, mida kostja pole hüvitanud ning millele on kostja enda vastuses ja ka 14.06.
12. a istungil (al 01:21:47) tuginenud. Seega ei saa kohus leida, et 20.10.
13. a kirjaga teavitati kostjat leppetrahvi nõudmisest hageja ja kostja vahelise lepingu alusel. Käesoleval juhul on oluline eristada leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõudmisest teatamist, sest olenemata leppetrahvi kokkuleppest võib võlausaldaja alati nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõudest teatamine ja kahju hüvitise nõudmine aga ei asenda leppetrahvi nõudest teatamist. Raha nõudmiseks leppetrahvina tuleb seda selgelt selliselt ka väljendada. Vastupidisel juhul ei saa leida, et kostjal pidi tekkima arusaam, et leppetrahvi rakendatakse. Käesoleval juhul on hageja ka ise selgelt eristanud kahju hüvitamise nõuet (X Ehitus OÜ-le tasutud hüvitis) leppetrahvi nõudest (tööde hilinemise päevamäära alusel), esitades mõlemad eraldi kohtusse. Seega ei käsitlenud ka hageja ise X Ehitus OÜ-le tasutud raha maksmisest tekkinud kahju nõuet leppetrahvi nõudena kostja vastu. Ka istungil on hageja selgitanud, et tegemist on suure kahju nõudega (14.06.
14. a istungi protokoll al 00:21:40). Hageja on ka selgitanud, et leppetrahvi nõue on põhjendatud, sest lisaks X Ehitus OÜ nõude tasumisele tekkisid hagejal täiendavad kulud (07.05.
15. a menetlusdokumendi p 2.3). Samuti ei kattu X Ehitus OÜ nõude tõttu esitatud nõudesumma leppetrahvi nõudesummaga. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (

§ 158

lg 1), mida saab nõuda tegelikust kahjust sõltumata (

§ 161lg 1).

Sellena on hageja käsitlenud nõuet summas 20 700 eurot. Nimetatud summa nõudmine on tõendatud alates

1. a juulist. Varasemalt ka suuliselt leppetrahvi nõudmise osas on hageja küll üldsõnaliselt märkinud, et saab seda tõendada tunnistajate ütlustega, kuid sellekohaseid konkreetseid taotlusi esitanud pole. Kohus selgitas ja andis korduvalt tähtaegu, et esitada tunnistajate ülekuulamiseks taotlusi või muid tõendite kogumise taotlusi, kus oleks konkreetselt välja toodud asjakohased asjaolud, mida tõendada soovitakse, kuid selle osas hageja konkreetset taotlust ei esitanud ega asjaolusid kohtu ette ei toonud. Hageja ka kinnitas korduvalt, et lahendamata taotlusi pole (sh viimasena 24.01.
2. a istungi alguses) ning ka kohtusse kutsutud tunnistajatelt ei soovinud hageja küsida leppetrahvi nõudmise kohta. Seega pole tõendatud leppetrahvi esitamine enne
3. a juulit. Seega lähtub kohus mõistliku aja hindamisel nõude esitamise kuupäevast
4. a juulis. Riigikohus on 20.03.
5. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08 leidnud, et mõistlik aeg

§ 159

lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist. Kohus leiab, et 8 kuud ei ole mõistlik aeg, arvestades et pärast rikkumisest teadasaamist ja leppetrahvi perioodi lõppemist (s.o 09.01.

1. a kirjaga, I kd tl 38) teavitas hageja kostjat nõuetest kostja vastu kirjalikult, kus oli märgitud üksnes kahju hüvitamise nõue, mis hagejal tekkis X Ehitus OÜ poolt esitatud kahjunõude tasumise tõttu. Sama nõude on hageja esitanud ka kohtusse kahju hüvitamise nõudena. Nimetatud kirjaga koos oleks hagejal olnud võimalik teavitada kostjat ka leppetrahvi nõudest (mis on esitatud kohtusse Tsiviilasi nr 2-17-13419 teise nõudena), sest hageja oli selleks hetkeks teadlik rikkumisest ning samuti oli selgunud rikkumise ulatus (leppetrahvi suurus). Sellest tulenevalt võis hagejal tekkida pärast 09.01.
2. a kirja saamist õigustatud ootus, et hageja nõuab üksnes kahju hüvitamist seoses X Ehitus OÜ-le tasutud kahju hüvitisega ning mitte leppetrahvi. Seega kuivõrd hageja otsustas kahju hüvitamise nõude esitamise kostja vastu kuupäevaks 09.01.2017, oli mõistlik aeg kohtu hinnangul sama kuupäevani. Isegi kui sedastada, et leppetrahvi nõudmise võis hageja enda mõttes panna sõltuvusse seoses kahju hüvitise tasumisega kostja poolt, ei saanud mõistlik aeg olla kauem kui 09.01.
3. a kirjas kostjale antud täitmise tähtpäevast (30.01.2017) paari kuu möödumist. Pärast nõudekirja saatmist ja sellele eitava vastuse saamist kostjalt, viivitas hageja aga täiendavalt veel leppetrahvi nõude esitamisega 6 kuud, mida ei saa eelmärgitud asjaoludel pidada mõistlikuks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest ta ei teatanud mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele, et ta leppetrahvi nõuab.
4. Sellest tulenevalt ei oma tähendust ka asjaolud ja tõendid, mis seonduvad teiste kostja vastuväidetega seoses hagejapoolse tegevusega (takistused õigeaegselt töö tegemiseks), kostja vastutusega ning lepingu lõpetamisega ning ka leppetrahvi vähendamisega. Menetluskulude kindlaksmääramine
5. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kõik menetluskulud hageja kanda.
6. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks kostja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal.
7. Kuivõrd kostja on 24.01.
8. a istungil selgitanud, et kostjal hüvitatavaid menetluskulusid pole, ei mõista kohus hagejalt kostja kasuks menetluskulusid välja. Kohus ei määra kindlaks ka hageja menetluskulude suurust, need jäävad samuti hagejal enda kanda.
9. TsMS § 178 lg 1 näeb ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 alusel edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Seega saab menetluskulude kindlaksmääramisele kaevata ainult kostja. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4, menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. (allkirjastatud digitaalselt) Maarja-Liis Lall Kohtunik