Obsah (10)

§ 449§ 657§ 146§ 147§ 238§ 133§ 136§ 137§ 171§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2020, Tallinn Tsiviilasja number

§ 449

lg 3 alusel aegumise kohaldamise taotluse suhtes 14.02.2019 lõppotsuse, millega jättis aegumise tõttu hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda.

1. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled sõlmisid 06.03.2012 ettevõtte müügilepingu, mille punkti 5.5 kohaselt on nad kokku leppinud, et kostja kohustub 2 hagejale tasuma 50 % Harjumaal Rae vallas Peetri alevikus Läike tee 1 asuva kinnistu (registriosa 12592002) ja Tähnase tee 5 asuva kinnistu (registriosa nr 11591702) omanike poolt vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest makstavatest tasudest, millest on maha arvestatud liitumispunkti väljaehitamiseks tehtud otsesed kulud. Nimetatud kohustuse täitmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 0,1% iga tasumisega viivitatud päeva eest.
2. Hageja on kostja aegumise kohaldamise taotlusele vastu vaielnud ning leidnud, et käesoleval juhul kohaldub 10-aastane aegumistähtaeg, kuna kostja on kohustust tahtlikult rikkunud. Maakohus sellega ei nõustunud. Kostja on 31.12.2018 esitatud vastuses hagile märkinud, et hageja on 06.03.2012 sõlmitud lepingu punktist 5.5 tuleneva kohustuse täitmist nõudnud kostjale 08.01.2015 esitatud pöördumises, millele kostja vastas 01.02.
3. Kostja selgitas 01.02.2015 kirjas, et kostja on sõlminud liitumislepingu Läike tee 1 kinnistu osas, kuid ei tasu sellest tulenevalt hagejale ühtki eurot, kuna nimetatud liitumise eest on tasutud hageja kohustuseks olnud tööde eest tasumisega. Viidatud vastusest nähtub, et hageja oli vähemalt alates 08.01.2015 teadlik, et 06.03.2012 lepingu punktist 5.5 tulenev nõue kostja vastu oli sissenõutav. Seega pidi hageja nimetatud ajal teadlik olema, et Rae vallas Peetri alevikus Läike tee 1 asuva kinnistu omanik on kostjale vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest tasunud. Vastasel juhul ei oleks hageja 08.01.2015 pretensioonis saanud kostjalt kohustuse täitmist nõuda.
4. Hageja ei ole 17.01.2019 vastuses märkinud, et ta pole kostja 01.02.2015 vastust kätte saanud ega olnud kostja seisukohtadest varem teadlik. Poolte varasemale suhtlusele käesoleva nõude osas viitab ka kostja poolt kohtule esitatud e-kirjavahetus, milles kostja viitab ka
5. a suvel hageja tolleaegse esindajaga peetud kirjavahetusele. Seega tuleb lugeda, et hageja oli vähemalt alates 01.02.2015 teadlik kostja seisukohtadest ja asjaolust, et ta hageja nõuet ei tunnista. Kuna kostja ei tunnistanud hageja nõuet, sai hageja oma õiguse kaitsmiseks pöörduda kohtu poole. Maakohus tugines Riigikohtu 16.09.2009 kohtuotsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 ning leidis, et hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Seega ei kohaldu 10-aastane aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 4 järgi. Kuna hageja pole põhjendanud, et nõue oleks muutunud sissenõutavaks 30.09.2012, siis ei pidanud kohus põhjendatuks nõude aegumistähtaega nimetatud kuupäevast arvestada ning pidas aegumistähtaja alguseks kohtule esitatud dokumentidest tulenevalt hiljemalt 01.02.
6. Hageja oleks pidanud oma nõude kostja vastu kohtule esitama hiljemalt 01.02.2018, kuid hagi on kohtule esitatud 04.03.
7. Seega leidis maakohus, et hageja nõue on aegunud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
8. 13.03.2019 esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täielikult ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palutakse apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu 11.09.2018 ja Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2018 määrused, millega kohustati hagejat andma kostja menetluskulude katteks tagatist.
9. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja maakohtu määratud aegumistähtaja kulgemise algusega, kuna hageja nõue tuleneb notariaalselt tõestatud lepingust, milles ei ole määratud kohustuste täitmise tähtaega, vaid nõue tekib alates vastava soorituse tegemisest ja selle eest tasu saamisest alates. Hagejal on
10. a septembrist suusõnaline kinnitus Taivo Rüütelmaalt selle kohta, et kostja oli lisaks muudele summadele saanud Läike tee 1 eest ka liitumistasu. Maakohus on valesti leidnud, et hageja sai kostja 3 01.02.2015 tahteavalduse kätte samal päeval. Hageja sai tahteavaldusest teada alles kohtumenetluse ajal. Maakohus on ebaõigesti jätnud enne aegumise kohaldamist kogumata asja juurde tõendid, mille kogumist hageja taotles. Maakohus ei saanud enne hageja taotluse läbivaatamist jõuda järeldusele, et kostja ei ole pahatahtlikult varjanud hageja eest kostjale 17 000 euro laekumist. Vastus apellatsioonkaebusele
11. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb

§ 657

lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

1. Poolte vahel 06.03.2012 sõlmitud lepingu p 5.5 järgi kohustus kostja tasuma hagejale 50 % Rae vallas, Peetri alevikus Läike tee 1 ja Tähnase tee 5 asuva kinnistu omanike poolt veeja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest makstavatest tasudest, millest on maha arvestatud liitumispunkti väljaehitamiseks tehtud otsesed kulud. Kohustuse täitmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 0,1 % summast iga viivitatud päeva eest. Käesolevas hagis nõuab hageja raha maksmist Läike tee 1 kinnistut puudutavas osas.
2. Hageja tugineb asjaolule, et Läike tee 1 asuva kinnistu omanik on 2012 suvel tasunud kostjale vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest 17 000 eurot. Lisaks on hageja palunud välja nõuda kostja ja Läike tee 1 kinnistu omaniku arveldusarvete väljavõtted perioodist 06.01.2012 – 01.10.
3. Kolleegiumi hinnangul võib sellest järeldada, et hageja tugineb hagiavalduses asjaolule, et liitumistasu maksti kostjale hiljemalt 01.10.
4. 13.

§ 146lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Vastavalt Ts

ÜS § 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud.

§ 147lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ts

ÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi muutub nõue sissenõutavaks hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus ekslikult, et nõude aegumistähtaeg algas 01.02.

1. Riigikohus on 17.02.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10 (p 12) selgitanud, et tehingulise nõude aegumise algusaja määramisel ei ole üldjuhul, kui seaduses või välislepingus ei ole teisiti sätestatud, tähtsust sellel, kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või pidi teadma. Oluline tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on üksnes nõude tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 järgi selle sissenõutavaks muutumist.
2. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
3. 06.03.2012 sõlmitud lepingu p 5.5 järgi oli kostjal kohustus hagejale tasuda 50 % Läike tee 1 kinnistu omaniku poolt makstavast vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest makstavast tasust, millest on maha arvestatud liitumispunkti väljaehitamiseks tehtud 4 otsesed kulud. Hagiavalduses esitatust järelduvalt tugineb hageja asjaolule, et liitumistasu maksti kostjale hiljemalt 01.10.
4. Samuti nähtub hagiavaldusest, et kostja andis AS-ile Elveso vee-ettevõtte üle 01.10.2012 ja selleks ajaks oli Läike tee 1 kinnistu juba vee- ja kanalisatsioonitrassiga liitunud. Kolleegium leiab, et liitumistasust liitumispunkti väljaehitamiseks tehtud otseste kulude mahaarvestamiseks ja lepingu p 5.5 järgse summa hagejale ülekandmiseks mõistlik vajalik aeg (mõistlik vajalik aeg kohustuse täitmiseks) on üks kuu. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 02.11.
5. Arvestades, et hagi esitati kohtusse 05.03.2018, siis on hagi aegunud.
6. Kuigi kolleegium leiab, et aegumistähtaeg algas nõude sissenõutavaks muutumisest, oleks nõue aegunud ka juhul, kui arvestada nõude aegumistähtaega alates hetkest, mil kostja teatas hagejale, et ta viimase nõuet ei tunnista, kuna Läike tee 1 kinnistu liitumise eest on tasutud muul viisil. Kostja on 31.12.2018 vastuses hagile selgitanud, et kostja teatas hagejale 01.02.2015, et Läike tee 1 kinnistu liitumisest kostjale tasu ei laeku, kuna liitumise eest on tasutud hageja kohustuseks olnud tööde eest tasumisega Maksivara poolt. Samuti lisas kostja vastusele oma 01.02.2015 kirja hagejale (I kd tl 184). Hageja ei ole maakohtus väitnud, et ta ei ole kostja 01.02.2015 kirja saanud. Kuna hageja maakohtus ei vaidlustanud kostja kirja saamist 01.02.2015, siis ei saa hageja apellatsioonimenetluses esmakordselt esitada väidet, et ta sai kostja 01.02.2015 kirja alles käesolevas kohtumenetluses. Ringkonnakohus jätab selle väite

652 lg 4 alusel tähelepanuta. Arvestades

§ 146

lg-s 1 sätestatud kolme aastast aegumistähtaega, oleks hagi aegunud ka juhul, kui aegumistähtaega arvestataks alates 02.02.

1. Samuti on ekslik hageja väide, nagu oleks kostja 01.02.2015 kirjas hageja nõuet tunnistanud. Kostja 01.02.2015 kirjast tuleneb vastupidiselt, et ta ei tunnista hageja nõuet.
2. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kohaldamisele ei kuulu TsÜS § 146 lg 4, mille kohaselt on lõikes 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus on 16.09.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 p-s 11 selgitanud, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja on käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt.
3. Hageja on apellatsioonkaebuses leidnud, et kohaldamisele kuulub TsÜS § 157 lg 1, mille järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Kolleegium ei nõustu hagejaga. Pooled ei ole leppinud kokku, et 06.03.2012 sõlmitud notariaalselt tõestatud leping allub kohesele sundtäitmisele. Lisaks saab rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe olla täitedokument juhul, kui võlgnik on pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele (TMS § 2 lg 1 p 18).
4. Hageja on samuti viidanud, et tema nõue kostja vastu on 06.03.2012 lepingu p-st 7 tulenevalt hüpoteegiga tagatud. Kolleegium märgib, et see asjaolu ei oma antud vaidluses tähendust, kuna hageja ei ole hüpoteegi realiseerimisega seonduvat nõuet esitanud. Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu üksnes rahalise nõude.
5. Hageja on heitnud maakohtule ette, et kohus jättis välja nõudmata kostja ja Läike tee 1 kinnistu omaniku arvelduskontode väljavõtted perioodist 06.01.2012 – 01.10.
6. Ringkonnakohus märgib, et kuna hageja nõue on aegunud, siis ei oma käesoleva vaidluse 5 lahendamiseks tähendust, kas kostjale oli 01.10.2012 seisuga makstud Läike tee 1 kinnistu liitumise eest 17 000 eurot või mitte.
7. Kostja on 07.05.2019 vastusele apellatsioonkaebusele lisanud hageja 08.01.2015 e-kirja koos pretensiooniga kostjale, kostja 01.02.2015 e-kirja hagejale koos vastusega pretensioonile, AS Mõigu Ehtuskoondis teate hageja pankrotihaldurile, AS Mõigu Ehituskoondis 31.01.2012 kinnituskirja, Konkurentsiameti 06.08.2012 teabepäringu kostjale ning hageja 04.02.2015 e-kirja teel saadetud vastuse kostjale. Kostja soovib nende tõenditega tõendada, et hageja pöördus 08.01.2015 pretensiooniga kostja poole, ning et hageja sai kostja 01.02.2015 vastuse pretensioonile kätte. Hageja vaidles tõendite vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus keeldub nende tõendite vastuvõtmisest (

§ 238lg 1, § 652 lg 4).

Kolleegium märgib, et kostja 01.02.2015 vastus pretensioonile, AS Mõigu Ehtuskoondis teade hageja pankrotihaldurile, AS Mõigu Ehituskoondis 31.01.2012 kinnituskiri hageja pankrotihaldurile ja Konkurentsiameti 06.08.2012 teabepäring kostjale on tsiviilasja materjalides olemas (I kd tl 184-189), mistõttu nende teistkordseks esitamiseks puudub vajadus. Asjaolu üle, et hageja pöördus kostja poole 08.01.2015 pretensiooniga puudub vaidlus, lisaks oleks kostja saanud 08.01.2015 e-kirja koos pretensiooniga esitada ka maakohtu menetluses, mistõttu kohus keeldub nende vastuvõtmisest. Samuti jätab ringkonnakohus vastu võtmata kostja 01.02.2015 e-kirja hagejale ja hageja 04.02.2015 ekirja teel saadetud vastuse kostjale. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja väite, et ta sai kostja 01.02.2015 vastuse alles käesolevas kohtumenetluses, mistõttu ei ole kostjal vaja tõendada oma väidet, et hageja sai selle vastuse kätte 2015.a veebruaris. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis ei ole vaja neid tagastada.

1. Hageja on apellatsioonkaebuses palunud tühistada maakohtu 11.09.2018 määruse ja ringkonnakohtu 21.11.2018 määruse, millega kohustati hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatist. Kolleegium märgib, et hageja ei saa neid määruseid apellatsioonkaebuses vaidlustada. Harju Maakohtu 11.09.2018 määrusega kohustati hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatist 2400 eurot ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 21.11.2018 määrusega maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada ei saanud ning määrused on jõustunud.
2. Maakohus on märkinud kohtuotsuses tsiviilasja hinnaks 10 157,50 eurot. Sama summa on märkinud tsiviilasja hinnaks ka ringkonnakohus 08.04.2019 määruses, millega võeti apellatsioonkaebus menetlusse.

§ 133lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

Kuna hageja nõuab kostjalt põhivõla 8500 eurot ja leppetrahvi 8500 eurot väljamõistmist, siis on tsiviilasja õige hind 17 000 eurot.

§ 136

lg 4 kohaselt võib tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

§ 137

lg 11 sätestab, et kõrgema astme kohus võib asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Seega tuleb tsiviilasja hinda maakohtus ja ringkonnakohtus muuta ning määrata tsiviilasja hinnaks maakohtus ja ringkonnakohtus 17 000 eurot. Hageja on riigilõivu nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus tasunud tsiviilasja õige hinna järgi. Menetluskulude jaotus 24. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

6 25. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 7