Obsah (6)

§ 651§ 238§ 457§ 657§ 171§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 06. märts 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata varalise vastutuse kokkuleppest tuleneva kahju hüvitamise nõude summas 3607,73 eurot. Selles osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei kontrolli.

1. Kostja esitas 17.02.2020 ringkonnakohtule tõendina Harju Maakohtu 02.12.2019 otsuse tsiviilasjas nr 2-18-18980, mis jõustus 07.01.
2. Nimetatud otsuses mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja saamata jäänud töötasu 2018.a septembri eest 2500 eurot ja puhkusehüvitise 2386,36 eurot. Otsusest nähtuvalt vaidles hageja kostja nõudele vastu väitega, et tal on kostja vastu kahju hüvitise nõue summas 3607,73 eurot ja leppetrahvi nõue summas 3000 eurot, mis on tasaarvestatud kostja töötasu ja puhkusehüvitise nõudega. Maakohus ei pidanud hageja tasaarvestust põhjendatuks. Hageja vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et tõend puudutab käesolevat vaidlust ja võtab selle tsiviilasja materjalide juurde (

§ 238

lg 1).

§ 457

lg 2 sätestab, et kui kostja on esitanud menetluses haginõude vastu tasaarvestuse vastuväite, seob otsus menetlusosalisi ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust ei tunnustata. Harju Maakohtu 02.12.2019 otsusest tsiviilasjas nr 2-18-18980 nähtuvalt on maakohus pidanud hageja leppetrahvi nõude tasaarvestamist põhjendamatuks, kuna poolte vahel ei ole kokkulepet hageja nõude tasaarvestamiseks kostja töötasuga. Samuti märkis maakohus, et kostja on leppetrahvi nõudele esitanud vastuväite ja maakohus on 10.04.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-1112 tuvastanud, et leppetrahvi nõude esitamine ei ole põhjendatud. Maakohtu 10.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-19-1112 ei ole selles osas jõustunud ning seega ei ole hagejal käesoleval ajal vaidlustamata nõuet, mida on võimalik tasaarvestada kostja nõudega. Ringkonnakohus märgib, et õiguskirjanduses on selgitatud, et kohtulahendi õigusjõud laieneb tasaarvestuse vastuväitele ainult siis, kui kohus on selle sisuliselt lahendanud. Kohus ei tohi jätta lahtiseks küsimust, kas tasaarvestus on välistatud seetõttu, et kostjal puudub väidetav nõue, või seetõttu, et nõuete tasaarvestamine ei ole muul põhjusel kehtivalt toimunud (vt V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2017, lk 1209). Harju Maakohus on 02.12.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-18980 pidanud hageja leppetrahvi nõude tasaarvestamist kostja nõuetega alusetuks põhjendustel, et puudub poolte kokkuleppe tasaarvestuse kohta, kostja on leppetrahvi nõudele esitanud vastuväite ning leppetrahvi nõude üle toimub vaidlus tsiviilasjas nr 2-19-1112. Seega ei ole maakohus tsiviilasjas nr 2-18-18980 hageja leppetrahvi nõuet sisuliselt lahendanud, mistõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul Harju Maakohtu 02.12.2019 otsus tsiviilasjas nr 4 2-18-18980 hageja leppetrahvi nõude tasaarvestuse rahuldamata jätmise osas menetlusosalistele siduv käesolevas asjas. Eeltoodust tulenevalt saab hageja nõuda leppetrahvi väljamõistmist käesolevas tsiviilasjas. 15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

1. TLS § 77 lg 1 sätestab, et tööandja ja töötaja võivad kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppida leppetrahvi töölepingu töötajapoolsel süülisel rikkumisel tööle asumisest keeldumise või töölt lahkumise korral, kui seda tehakse töösuhte lõpetamise eesmärgil. Hageja tugineb oma nõudes töölepingu p-le 10.5, mis sätestab, et töötajapoolsel töölepingu süülisel rikkumisel tööle asumisest keeldumisel või töölt lahkumisel, kui seda tehakse töösuhete lõpetamise eesmärgil, on töötaja kohustatud maksma tööandjale leppetrahvi 3000 eurot. Kostja esitas hagejale 27.09.2018 kirjaliku avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil (tl 43-44). Hageja saatis kostjale 28.09.2018 sõnumi, et avaldus on vastu võetud ning viimane tööpäev on 28.09.2018 (tl 45-46). TLS § 85 lg 1 järgi võib töötaja tähtajatu töölepingu igal ajal korraliselt üles öelda. Vastavalt TLS § 95 lg-le 1 võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. TLS § 98 lg 1 kohaselt peab korralisest ülesütlemisest töötaja tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Ka töölepingu punktis 11.1 on lepitud kokku, et töölepingu lõpetamisel peab järgima TLS § 98 sätestatud etteteatamistähtaega. Kostja ei märkinud kirjalikus ülesütlemisavalduses töölepingu lõppemise päeva. Hageja avaldas 28.09.2018 sõnumis, et viimane tööpäev on 28.09.
2. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega muutsid pooled kokkuleppel TLS § 98 lõikes 1 ja töölepingu punktis 11.1 sätestatud etteteatamise tähtaega. Kuigi see ei toimunud TLS § 4 lg 2 ja TsÜS § 77 lg 3 järgi kirjalikult, ei too see kaasa töölepingu muutmise kokkuleppe tühisust, kuna see ei tulene töölepingu vorminõude eesmärgist (TLS § 4 lg 4, TsÜS § 83 lg 1). Ka Riigikohus on 07.12.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11 (p 19) selgitanud, et töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised. Eeltoodust tulenevalt muutsid pooled kokkuleppel töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaega ning kostja tööleping lõppes TLS 85 lg 1 alusel 28.09.
3. Seega on põhjendamatu hageja seisukoht, et kostja lahkus omavoliliselt töölt. Hageja leppetrahvi nõue on alusetu.
4. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et hageja 28.09.2018 sõnum puudutas üksnes töö lõpetamist karjääris, mitte töölepingu lõpetamist. Hageja on sõnumis avaldanud, et ta loeb kostja viimaseks tööpäevaks 28.09.
5. Sõnum on saadetud vastuseks töötaja töölepingu ülesütlemise avaldusele ning hageja vastusest tuleneb selgelt, et ta peab silmas töölepingu lõpetamist, mitte töö tegemise lõpetamist karjääris.
6. Ülaltoodust tulenevalt jättis maakohus põhjendatult leppetrahvi nõude rahuldamata. Menetluskulude jaotus
7. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

20. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

5 (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 6