← Eesti

2-18-11511/103

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 14. veebruar 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-11511 Tsiviilasi XX

) § 138 lg-le 1 ja pidas põhjendatuks jätta emale vanema tütre ainuhooldusõigus. Kuigi vanemad elasid vahepeal koos, siis

  1. aastal olukord muutus ja vanem tütar asus elama emaga isast eraldi. Isa ei ole (vähemalt pärast vanemate kooselu lõppemist) faktiliselt tegelenud vanema tütre kasvatamise, tema eest hoolitsemise ja temaga seonduvate oluliste küsimuste lahendamisega. 8.1.
  2. Vanema tütre ja isa vahel puudub side ja usalduslik suhe. Vanem tütar on korduvalt avaldanud, et ta isaga ei suhtle ega soovi suhelda. Tema sõnul usaldab ta oma mured emale. Isa pole temaga ühendust võtnud, samuti ei käi tütart trennis vaatamas. Isa kinnitas ärakuulamisel, et kohtus vanema tütrega viimati septembris 2018 ja nende suhtlus on piirdunud õnnitlussõnumisega sünnipäevadel. Isa ütlustest saab järeldada, et ta ei ole asstunud samme, et vanema tütrega kontakti saavutada, vaid on üksnes tuginenud sellele, et tütar on tugevalt mõjutatud emast, mistõttu ei anta isale võimalust lapse hooldusõigust teostada. 8.1.
  3. Maakohtul ei kujunenud veendumust, et vanema tütre suhe isaga on tingitud ema mõjutusest, vaid seda mõjutas pigem isa varasem käitumine. Vanem tütar andis
  4. augustil 2018 kriminaalmenetluses ütlusi selle kohta, et perena koos elades olid ta suhted isaga halvad, isa riidles tihti, sõimas, pani nurka seisma, vahepeal andis talle rihmaga peksa (viimati
  5. aastal, aga ka siis kui tütar oli 6–7-aastane), millest tütar tundis füüsilist valu. Isa eitas lapse kehalist väärkohtlemist ja lapse suhtes vägivalla kasutamist. Kriminaalmenetlus lõpetati
  6. mail 2019 määrusega tõendite puudumise tõttu. Samas nähtub Pirita Linnaosa Valitsuse
  7. augusti 2018 arvamusest, et isa tunnistas rihmaga vehkimist, et lapsi hirmutada, kui nende vahel läks kisa suureks, ja isa väitel tabas rihm vanema tütre jalga, mille kohta palus isa kohe lapselt vabandust. Isa tunnistas ka, et on laste peale häält tõstnud. Eeltoodu viitab sellele, et isa kasvatusmeetodid (laste peale hääle tõstmine, laste hirmutamine füüsilise karistamisega) ei ole olnud kohased. 8.1.
  8. Vanem ei saa eeldada, et tema ja lapse vahelise suhte loomiseks ja säilitamiseks peab pingutama vaid teine vanem. Isegi kui vanem tütar on usalduslikus suhtes emaga, ei välista see samasugust suhet isaga. Asjaolust, et isa on pidevas kontaktis ja heas suhtes vaid nooremate lastega ning nemad veedavad hea meelega isaga aega, saab kaudselt järeldada, et isa suhe 7

(13)vanema tütrega ja nooremate lastega on olnud erinev juba enne vanemate kooselu lõppemist (sh enne laste asumist ema juurde elama ja sattumist täielikult „ema mõjusfääri“) ning et isal on juba varasemalt olnud tihedam side ja usalduslik suhe vaid noorema tütre ja pojaga. 8.1.
  1. Lapse suhtes hooldusõiguse teostamise eelduseks on mh see, et vanem on lapsega usalduslikus suhtes ja suudab last puudutavaid otsuseid langetades lähtuda lapse parimatest huvidest, sh on kursis lapse elus toimuvaga, teab lapse vajadusi, rõõme, muresid ja soove ning arvestab neid. Vanem ei saa lapse huvides hooldusõigust teostada, kui tal puudub nii teise vanemaga kui ka lapsega igasugune kontakt ja side. Isa käitumisest ei nähtu vastutustunnet tekkinud olukorra pärast ja püüdlusi vanema tütrega suhet taastada. Isa manipuleerib lapsega, sest vanema tütre sõnul ei ole ta saanud tagasi oma asju Pirita kodust. Tasakaaluliikuri sai vanem tütar kätte alles pärast lapse ärakuulamist kohtu poolt, ehkki tütre sõnul on ta isalt seda varem palunud ja isa seda kaasa võtta ei lubanud. Isa käitumist arvestades ei saa vanema tütrega suhte puudumisele vastutust panna ainult emale ja temapoolsele lapse mõjutamisele. 8.
  2. Maakohus tugines

§ 137

lg-le 1 ja leidis, et noorema tütre ja poja suhtes tuleb vanemate ühine hooldusõigus lõpetada viibimiskoha ja hariduse küsimustes. Vanematel on erimeelsused ühise hooldusõiguse teostamise osas ja nad ei pea võimalikuks jätkata ühist hooldusõigust noorema tütre ja poja viibimiskoha ja hariduse osas. Ka laste esindaja ja kohaliku omavalitsuse esindaja toetasid vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist. Vanemate individuaalne nõustamine ei andnud positiivseid tulemusi. Vanematel sisuliselt puudub koostöö ja omavaheline suhtlus lapsi puudutavates olulistes küsimustes. Mõlemad vanemad on jäänud oma senistele seisukohtadele ja vanemate mõningane koostöö õnnestus üksnes osaliselt suhtlemise korraldamise osas (isa viib nooremat tütart ja poega trennidesse). 8.3. Maakohus tugines

§ 137

lg-le 3 ja leidis, et ainuhooldusõigus noorema tütre ja poja viibimiskoha (nii õigust lastega kolida Eesti Vabariigi piires kui ka õigust lastega reisida välismaale) osas tuleb anda emale. 8.3.

  1. Maakohus ei arvestanud isa ema ja tema abikaasa kirjalike seletustega, kuna nende lähedaste suhete tõttu isaga puudub kindlus, et nende seletused oleksid objektiivsed. Samuti ei pruugi nende nägemus peres toimuvast olla adekvaatne. 8.3.
  2. Emale ei saa ette heita, et erinevalt laste isast töötab ta argipäeviti kell 8–
  3. Tegemist on tavapärase töögraafikuga, mille alusel paljudes peredes töötavad mõlemad vanemad, ning see ei takista laste kasvatamist ja nende eest hoolitsemist. Lastel on regulaarselt trennid, nad suhtlevad oma sõpradega, sugulastega, vajavad omaette aega ja vanemaks saades iseseisvuvad veelgi, mis on osa nende arengust. Seega ei saa eeldada, et lapsed peavad saama (ja tahavad) vanemate tähelepanu alati kui lastel on päeva jooksul vaba aeg. 8.3.
  4. Lapsed elavad alates
  5. juulist 2018 emaga QQQs ja isa elab UUU-s. Mõlema vanema juures vastavad elutingimused laste vajadustele (mida kohalik omavalitsus on kontrollinud), kuid isa juures on lastele tagatud paremad elutingimused. Ema juures ei ole lastel eraldi tube ega magamiskohti, kuid ruumi on piisavalt, mida kinnitas ka kohaliku omavalitsuse esindaja. 8.3.
  6. Lapsed on augustis 2018 kahel kohtumisel kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale öelnud, et neile meeldib vanaema juures koos emaga elada ja nad soovivad, et nende elukoht oleks QQQs. Isaga tahavad lapsed samuti suhelda, kuid põhielukoht võiks olla ema juures. Noorem tütar ja poeg avaldasid, et tagasi isa juurde elama asuda ei soovi. Ärakuulamisel
  7. mail 2019 soovis poeg elada isaga, noorem tütar soovib isaga rohkem aega veeta. 8.3.
  8. Maakohus märkis, et tal puudub veendumus, et isa on piisaval määral tegelenud poja kasvatamise, sh lapse emotsionaalsete vajadustega ja et ta peab neid oluliseks. Tallinna OOO Lasteaia
  9. juuli 2018 iseloomustuse kohaselt on poeg viimasel aastal muutnud oma käitumist ja suhtlemist, käitunud agressiivselt teiste laste suhtes, üleolevalt ja ülbelt töötajate suhtes. Tal süvenes komme isaga ähvardada. Lasteaia väitel on lapse ema väga koostöövalmis ja poja 8

(13)käitumise pärast mures. Isa ei ole aga lasteaia väitel koostöövalmis, ei reageerinud poja käitumisprobleemidele, samuti ei edastanud emale teateid (teatripileti raha maksmine järgmiseks päevaks, õppekäigule minemine jne). Kohaliku omavalitsuse esindaja seisukohtadest nähtuvalt on QQQ kooli väitel pojal käitumisprobleeme ka koolis. 8.3.
  1. Maakohus ei pidanud õigeks isale laste viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse andmist, kuna sellega võib kaasneda laste elukorralduse oluline muudatus. Isa väitis
  2. veebruari 2019 vestluses lastekaitsespetsialistiga, et soovib laste tagasipöördumist Pirita koju ja kõik jätkuks endistviisi. Ka
  3. juuni 2019 ärakuulamisel selgitas isa, et Pirita korteris käib remont ja igale lapsele on seal eraldi tuba. Eeltoodust saab järeldada, et isa võib ainuhooldusõiguse viibimiskoha osas saamisel muuta uuesti laste elukohta, millega lastele kaasneb uus ulatuslik keskkonnavahetus ja vajadus kohaneda nii uue elukoha kui ka kooliga ning sellest tulenev uus psühholoogiline pinge. Kui vanemate vaheline koostöö puudumine valmistab lastele niigi pingeid, on laste huvides tagada nendele stabiilne elukorraldus ja vältida nende uut elukorralduse olulist muudatust, sh sellega kaasneda võivat koolivahetust. Kooli väitel on lapsed kooliga kohanenud, samuti on kool leidnud võimaluse pakkuda pojale täiendavat abi eesti keelega. Ainuhooldusõiguse üleandmisel viibimiskoha osas ei saa olla määrav üksnes poja soov elada isaga ja asjaolu, et isa juures oleks lastel paremad elutingimused, st isal on majanduslikult paremad võimalused tagada lastele selline elukoht, kus igal lapsel on eraldi tuba. 8.3.
  4. Oluline on isa käitumine laste asjade enda juures hoidmisel. Lapsed avaldasid lastekaitsespetsialistidele, et tunnevad oma mänguasjadest puudust ja tahaks asju kätte saada. Lapsed kirjutasid isale, milliseid asju nad soovivad kätte saada. Isa kinnitas augustis 2018 lastekaitsespetsialistidele, et keeldub laste mänguasju lastele andmast, nad saavad asjad kätte, kui tulevad koju. Isa sellises käitumises nähtub manipuleerimine laste tunnetega, suunates neid nendele vajalike asjade kättesaamiseks tegema otsustust isa kasuks. 8.3.
  5. Laste ja perekonna seisukohast on oluline õdede ja venna kooskasvamine, olenemata sellest, et lapsed omavahel tülitsevad ja praeguses vanuses pigem ei veeda aega koos, vaid sõpradega, omaette või vanemaga. Kuna vanema tütre elukoht jääb ema juurde, ei ole põhjendatud lapsi lahutada ega võimaldada nooremal tütrel ja pojal kolida elama isa juurde. 8.3.
  6. Eemal on suurem valmisolek lapsi kasvatada, ta on seni pühendunud laste eest hoolitsemisele ja puudub kahtlus, et ta on suuteline seda edaspidi tegema. Arvestades vanemate koostöö puudumist nii enne kohtumenetlust kui ka menetluse ajal, ei saa emale heita ette koos lastega pere senisest elukohast lahkumist ja laste elukorralduse muutmist. 8.
  7. Samuti leidis maakohus, et emal on

§ 137

lg-s 3 sätestatud eeldusi arvestades parem valmisolek otsustada laste haridust ja huviharidust puudutavaid küsimusi ning andis ainuhooldusõigus noorema tütre ja poja hariduse (sh huvihariduse) osas laste emale. 8.4.

  1. Hariduse osas ainuhooldusõiguse üleandmisel ei ole määrav, et ema väitel ei valda isa piisavalt eesti keelt, et saaks lapsi õppimises aidata. Laste ärakuulamistel rääkisid mõlemad tütred vabalt eesti keelt ja selgitasid, et saavad koduste koolitöödega ise hakkama. Pojaga toimusid vestlused tema soovil vene keeles, milles ta suutis end paremini väljendada. Ema selgitas ärakuulamisel, et
  2. klassis ei ole pojal olnud koduseid koolitöid, kuid edaspidi need tekivad. Isa osales ärakuulamisel vene-eesti tõlgi vahendusel, kuid tema väitel oskab ta eesti keelt piisavalt ning selle probleemi lahendamiseks on ka koduõpetaja palkamise võimalus. 8.4.
  3. Asjakohane ei ole isa väide, et ema ei tegele lastega, ei õpi nendega, sest on hommikust õhtuni tööl. Pojal pole koduseid koolitöid ja tütred tegelevad kodutöödega ise. Ema on korraldanud lastele õppimise neile sobivas koolis, millega lapsed on ka kohanenud. Maakohtule ei esitatud andmeid selle kohta, et isa oleks laste kooli küsimustega tegelenud pärast vanemate lahkukolimist. Ka lasteaia iseloomustusest nähtuvalt tegi lasteaiaga koostööd ema. 9

(13)8.4.
  1. Põhjendamatu on isa soov korraldada laste treeninguid, sh vahetada noorema tütre ja poja trenne. Noorema tütre võistlustulemuste halvenemist ei järeldu, et isal ei ole võimalust lapse trenne korraldada. Samuti on isa ise jätnud noorema tütre võistlustele viimata. Ema esitas tõendid, et ajal, kui noorem tütar ja poeg olid veetmas nädalavahetust isaga, keeldus isa tütart võistlustele viimast. Samuti ei lubanud isa nooremat tütart ratsutamise trenni ja sünnipäevadele, väites, et neil on teised plaanid. Lastekaitsespetsialisti sõnul ei kinnitanud tütre treener, et trenniajad oleks lapse arengule negatiivselt mõjunud. Ema on valmis laste soovil treeninguid vahetama. 8.
  2. Kuna kõik lapsed jäävad elama emaga, määras maakohus kindlaks isa ja laste suhtluskorra. Maakohus lähtus suhtluskorra kindlaksmääramisel ema taotletud korrast, arvestades isa, kohaliku omavalitsuse esindaja ja laste esindaja kirjalikke seisukohti ja ettepanekuid, ärakuulamisel avaldatut ja arutatut ning laste huve. Maakohus märkis, et võimalik ei ole tagada mõlemale vanemale võrdselt aega lastega suhtlemiseks, kuna vanematel puudub igasugune koostöö lastega seonduvates küsimustes. Samas saavutasid vanemad kokkuleppe lastega suhtlemise korraldamises koolivaheaegadel, pühade ja tähtpäevade ajal, samuti lastega regulaarselt telefoni teel suhtlemise osas. 8.
  3. Vaidlustatud määruse põhjendavas osas märkis maakohus, et laste esindamisega seotud kulud jäävad riigi kanda ning muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Resolutsioonis maakohus menetluskuludega seonduvaid otsustusi ei teinud. MÄÄRUSKAEBUS
  4. Isa esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada osas, milles ema sai ainuhooldusõiguse noorema tütre ja poja viibimiskoha ja hariduse (sh huvihariduse) osas ning määrati kindlaks isa ja laste suhtluskord. Isa palub selles osas saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule või alternatiivselt teha tühistatud osas uus lahend, millega jätta ema avaldus rahuldamata ja rahuldada isa avaldus. Menetluskulud palub isa panna ema kanda. Isa ei vaidlusta maakohtu määrust osas, milles jäeti rahuldamata tema avaldus vanema tütre suhtes ainuhooldusõiguse üleandmiseks viibimiskoha ja hariduse osas ning muus osas ühise hooldusõiguse taastamiseks, lõpetati vanemate ühine hooldusõiguse laste suhtes viibimiskoha ja hariduse osas ning esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamise muutmise osas. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - - - vaidlustatud määrus rajaneb ema paljasõnalistel ja emotsionaalsetel väidetel ning isa põhjendatud seisukohad ja tõendid jäeti arvestamata. Maakohus ei arvestanud isa ema ja tema abikaasa kirjalikke selgitusi laste tegeliku elukorralduse kohta; maakohus ei arvestanud asjaolu, et isal on parem võimekus laste eest hoolt kanda ja isa juures on lastele tagatud oluliselt paremad elamistingimused; maakohus jättis põhjendamatult arvestamata laste tahte vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel. Nii väljendas poeg ärakuulamisel selgelt, et soovib elada isaga. Samuti märkis noorem tütar, et soovib isaga rohkem aega veeta; maakohus jättis tähelepanuta laste esindaja seisukoha, et laste huvides on (v.a vanem tütar), et lapsed elaksid isa juures, st viibimiskoha määramise õigus jääks isale. Samuti leidis laste esindaja, et laste huvides on hariduse (sh hobihariduse) osas ainuhooldusõiguse andmine isale; maakohus ei arvestanud isa rolli laste hooldusõiguse teostamisel enne ema ja laste ärakolimist juulis 2018 ning asjaolu, et ema on peale vanemate lahkuminekut teinud omalt poolt kõik, et takistada isal lastega suhelda ning laste hooldusõigust teostada (st vahetas isa teadmata laste kooli jmt). Ema poolt hooldusõiguse kuritarvitamine ei saa olla aluseks soovitud küsimustes ainuhooldusõiguse saamiseks. Isale tuleb anda mh 10
(13)- ainuhooldusõigus laste hobihariduse küsimuses, et ta saaks viia lapsi treeningutele ning aidata lastel tegeleda sporditegevusega peale kooli. Isal on võimalik nii ajaliselt kui ka materiaalselt tegelda laste harimisega; kuivõrd laste huvides elamine isa juures, tuleb suhtluskord kindlaks määrata ema ja laste vahel. MENETLUSE EDASINE KÄIK
  1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis emale, laste esindajale ja kohalikule omavalitsusele tähtaja sellele vastamiseks. Ema ja kohaliku omavalitsuse esindaja vaidlesid kaebusele vastu, laste esindaja toetas kaebust. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
  2. septembril
  3. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohus jättis resolutsiooni märkimata menetluskulude jaotuse otsustuse, selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
  5. Vaidlustatud määrus on jõustunud osas, milles jäeti rahuldamata isa avaldus vanema tütre suhtes ainuhooldusõiguse viibimiskoha ja hariduse osas isale üleandmiseks ning muus osas ühise hooldusõiguse taastamiseks, samuti vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamises noorema tütre ja poja viibimiskoha ja hariduse osas. Vaidluse all on noorema tütre ja poja viibimiskoha ja hariduse (sh huvihariduse) osas ainuhooldusõiguse andmine emale ning sellest tulenevalt isa ja laste suhtluskorra kindlaksmääramine.
  6. Isa soovis määruskaebuse lahendamist istungil. TsMS § 667 lg 3 esimene lause sätestab, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea istungi korraldamist vajalikuks. Maakohus on menetlusosalised vajalikus ulatuses ära kuulanud ja ringkonnakohus saab kaebuse lahendada toimiku materjalide põhjal. 14.

§ 137

lg 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§ 123

järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt

  1. veebruari 2016 määrus nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).
  2. Ringkonnakohtu hinnangul maakohus diskretsioonipiire ei ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt ei rikkunud ning kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Seetõttu puudub alus vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust, miks tuleb 11

(13)lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda emale üle ainuhooldusõigus noorema tütre ja poja viibimiskoha ning hariduse (sh huvihariduse) osas. Maakohus lähtus lahendi tegemisel laste ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel piiridest, mis kohtul on seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega.
  1. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 16.
  2. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda selles, et isa hoolib lastest ning soovib osaleda nende elus. Siiski ei anna see alust järeldada, et ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise korral tuleb kõiki asjaolusid kaaludes anda noorema tütre ja poja ainuhooldusõigus viibimiskoha ja hariduse (sh huvihariduse) osas üle isale, mitte emale. Maakohus leidis põhjendatult, et laste parimates huvides on säilitada nende praeguseks väljakujunenud elukorraldus ning lähedased suhted ema ja vanema õega, kellega nad koos elavad. Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et noorema tütre ja poja viibimiskoha ja hariduse (sh huvihariduse) osas ainuhooldusõiguse üleandmine emale poleks laste huvides. Ringkonnakohus märgib, et

§ 123

lg 1 kohaselt tuleb vanemate õigusi ja kohustusi puudutavad vaidlused lahendada eelkõige just laste huvidest lähtuvalt. Maakohus on seda põhimõtet õigesti järginud. 16.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu isa etteheitega, et maakohus jättis alusetult arvestamata isa esitatud tõenditega. Maakohus põhjendas määruses, miks ta ei arvesta isa ema ja ema abikaasa kirjalike seletustega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et isa ema ega tema abikaasa ei tarvitse teada peres toimuvast, sest nad ei elanud perega igapäevaselt koos. Kuna nad on lähedased isaga, oskavad nad kirjeldada isa suhteid lastega, kuid see on ühekülgne, sest ei näita ema ja laste vahelisi suhteid. Seega leidis maakohus põhjendatult, et isa ema ja tema abikaasa seletused ei pruugi olla objektiivsed ja nendega ei saa arvestada. 16.
  2. Isa väitel oleks maakohus pidanud arvestama, et tal on emaga võrreldes paremad majanduslikud võimalused laste eest hoolitseda, tema elamistingimused on paremad ja tal on laste jaoks rohkem aega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nende argumentide pinnalt ei saa üht vanemat teisele eelistada. 16.3.
  3. Nähtuvalt esitatud asjaoludest käivad mõlemad vanemad igapäevaselt tööl, isal on lisaks äriühing, milles ta on ka juhatuse liige. Seega on mõlemad vanemad majanduslikult hästi toimetulevad. Isa ei lükanud ümber ema väiteid, et kooselu ajal maksis isa noorema tütre ujumistrenni eest, ema maksis poja trenni eest, lisaks muude trennide, eelkooli ning laste vabaaja sisustamise eest. Samuti käisid lapsed trennides edasi, kui ema lastega ära kolis. Nii ei ole alust väita, et isal on paremad majanduslikud võimalused laste eest hoolitseda, sest laste heaolu eest on hoolitsenud mõlemad vanemad.

§ 96

kohaselt on mõlemal vanema laste ülalpidamise kohustus, mida ei mõjuta muudatused hooldusõiguses. Seega ka peab lastest lahus elav vanem ikkagi andma oma panuse laste ülalpidamisse ja ühe vanema suuremad võimalused ei tähenda, et lapsed peaks igal juhul jääma elama tema juurde. 16.3.

  1. Isa hinnang, et temal on võimalik lastele pakkuda paremaid elamistingimusi, ei anna samuti alust arvata, et ema elamistingimused ei sobi laste kasvatamiseks. Nii kohaliku omavalitsuse esindaja kui ka laste esindaja leidsid, et mõlema vanema juures vastavad elamistingimused laste vajadustele. Seega sobivad mõlema vanema elamistingimused laste kasvatamiseks ja eluruumi suurus ei anna alust eelistada üht vanemat teisele. 16.3.
  2. Ainuüksi asjaolu, et isal on võimalik lapsi trenni viia ja sealt tagasi tuua, ei näita, et tal on laste jaoks rohkem aega. Kuivõrd mõlemad vanemad töötavad, saab eeldada, et nad 12

(13)panustavad laste jaoks võrdselt vaba aega. Asjaolu, et isa töötab kodukontoris ja tal on paindlikum töögraafik kui emal, ei tähenda iseenesest, et isa on emast rohkem pühendunud laste eest hoolitsemisele. Maakohus märkis õigesti, et ema töötamine argipäeviti kindlatel kellaaegadel ei takista laste kasvatamist ja nende eest hoolitsemist. Nähtuvalt kohtu ette toodud asjaoludest on ema pööranud tähelepanu poja õpingutele ja koostöös kooliga on pojale määratud individuaalne õppekava ja laps saab logopeedi tuge. Tütred saavad koolis iseseisvalt hakkama. Samuti on ema võimaldanud lastel erinevates trennides käia. Seega vanemate erineva töögraafiku alusel ei saa väita, et ühel vanemal on laste jaoks rohkem aega kui teisel ja nende panus laste kasvatamisse pole võrdne. 16.
  1. Eeltoodust tulenevalt on mõlemal vanemal majanduslik valmisolek lapsi kasvatada, nad on pühendunud laste eest hoolitsemisele ja nende elamistingimused sobivad laste kasvatamiseks. Sellisele järeldusele jõudis ka maakohus, lisaks arvestas kohus kohaliku omavalitsuse esindaja ja laste esindaja arvamusega, et mõlemad vanemad sobivad vaimselt lapsi kasvatama ning mõlemal on hingeline side noorema tütre ja pojaga. 16.
  2. Vaidlustatud määrusest on aga arusaadav, et ema avalduse rahuldamisel noorema tütre ja poja viibimiskoha määramise osas lähtus maakohus kohtupraktikas tunnustatud põhimõttest, et üldjuhul on ühe pere laste huvides elada koos. Kuivõrd kohtu ette toodud asjaolude pinnalt pole põhjust laste elukorraldust muuta, ei anna ainult poja soov elada isaga alust lapsi üksteisest eraldada. Vanem tütar välistas isa juures elamise ja noorem tütar ei avaldanud soovi isaga elada, vaid ainult tihedamalt suhelda. 16.
  3. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et viibimiskoha osas hooldusõigust omaval vanemal peaks olema ka ainuhooldusõigus laste hariduse (sh huvihariduse) osas. Seda seisukohta toetavad nii isa kui ka laste esindaja. Kohaliku omavalitsuse esindaja leidis, et laste senine elukorraldus peaks jätkuma.
  4. Eeltoodust tulenevalt ei anna isa väited alust vaidlustatud määruse tühistamiseks või muutmiseks emale ainuhooldusõiguse üleandmises noorema tütre ja poja suhtes viibimiskoha määramise ja hariduse (sh huvihariduse) küsimuses. Kuivõrd vaidlustatud määrus jääb muutmata emale osaliselt ainuhooldusõiguse üleandmises, ei ole alust määrust muuta või tühistada kindlaksmääratud suhtluskorra osas. Isa suhtluskorra punkte eraldi ei vaidlustanud.
  5. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Maakohus jättis menetluskulude jaotuse kohta otsustuse kajastamata määruse resolutsioonis, millega rikkus TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduvat TsMS § 442 lg
  6. Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada (vrd Riigikohtu
  7. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 20). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Laste esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega.
  8. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.