Obsah (6)

§ 63§ 180§ 185§ 337§ 175§ 182

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-6046 (15274000275) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, li

§-s 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. Vaidlustatud otsus vastab Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-85-00 väljendatud seisukohale, mille kohaselt peab kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Ka on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole nii maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi kui kaitsja apellatsiooni väidete pinnalt võimalik leida veenvaid argumente M. Valgu KarS § 201 lg 1 järgi õigeksmõistmiseks. Kohtukolleegiumil hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu ja kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava esitatud süüdistuses süüdi tunnistab, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus neid tõendeid teisiti hinnata.

1. Tõendite lubatavust ja nende usaldusväärsust on maakohus süüdistuses esitatud episoodide kaupa piisava põhjalikkusega käsitlenud ning tuvastanud faktilised asjaolud arusaadavalt ja jälgitavalt. Erinevalt apellandist leiab kohtukolleegium, et kohtu seisukohad on selles osas veenvad, põhjalikud ja vastuoludeta. Apellatsioonis kordab apellant taaskord esimese astme kohtuistungil enda poolt süüdistuse kohta esitatud väiteid, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga, on kohus kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses põhjalikult analüüsinud ja kummutanud (RT III 2004, 27, 293).
2. Maakohus on analüüsinud kõiki kaitsja ja süüdistatava poolt esitatud kaitseversioone, m.h ka apellatsioonis korratud seisukohta, et süüdistatava poolt JJ-le 17.03.2016 müüdud ühe lamba lihakeha ja 8.04.2016 müüdud kolm lammast ei kuulunud AS-le X ja jõudnud kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult järeldusele, et kaitsja seisukoht M. Valgul kannatanule kuuluvate lammaste üle tegeliku võimu puudumisest ei tulene asjas uuritud tõenditest. Vaidlus puudub selles, et süüdistuses märgitud ajal töötas M. Valk AS-is X loomakasvatusjuhina, kelle töölepingust nr 4/14 ja ametijuhendist tulenevad tööülesanded hõlmasid karja prognooside korraldamist, loomade registriandmete haldamist, farmiarvestuse tarkvara andmete korrektset sisestamist, raporteerimiskohustust juhtkonnale ja raamatupidamisele, loomade ravi, söötmiste, poegimiste, karjatamise korraldamist, samuti tõu- ja lihaloomade ja villa müügi korraldamist. Töölepingu p. 2.
3. kohaselt kohustus M. Valk täitma Tööandja ülesandeid hoolega ning ausalt ja hoiduma tööülesannete täitmisel, samuti töövälisel ajal, tegevusest või tegevusetusest, mis võib ohustada Tööandja head nime, ühiskondlikke sidemeid, kliendisuhteid või majanduslikke huve või tekitada Tööandjale, teistele töötajatele või kolmandatele isikutele varalist või mittevaralist kahju. Ametijuhendi p-st 3.
4. tulenevalt oli M. Valgu töökohustuseks m.h ka loomade ostu ja müügi korraldamine, mida vara käsutamise õiguseta ja otsese valduse omamiseta polnuks süüdistataval aga võimalik täita. Erinevalt apellandist, leidis maakohus seetõttu õigesti, et süüdistataval oli X AS-ile kuuluvate lammaste suhtes otsene valdus ehk tegelik võim kannatanule kuuluva elusvara, s.o lammaste üle.
5. Apellant, vaidlustades M. Valgul kannatanule kuuluvate lammaste üle otsese valduse puudumise, on apellatsioonis ka ise tuginenud just töölepingus ja ametijuhendis poolte vahel kokkulepitule, jättes aga tähelepanuta, et valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-40-12 p-s
6. märkinud, et valduse üldmõiste tuleneb AÕS §st 32, mis sätestab, et valdus on tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. detsembri
8. a otsus ajas nr 3-11-46-08, p 20 ja
9. aprilli
10. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 12). Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. veebruari
12. a otsust asjas nr 3-1-1-93-07 - RT III 2008, 8, 53). Juriidiline isik (X AS - kohtu täpsustus) õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi. Süüdistuse kohaselt omastas M. Valk 17.03.2016 Q laudast X AS-i ühe lamba, mille lihakeha müüs 60 euro eest JJ-le ning 08.04.2016 X AS-i kolm lammast, millised ZZ vedas Saare maakonnas Saaremaa vallas Lilbi külas Suure Tõllu Puhkeküla parklasse ja andis 300 euro eest üle JJ-le. Lambarümba ja kolme lamba müügist saadud raha 360 eurot jättis süüdistatav endale. Maakohtus tuvastatud asjaoludest (tunnistajate JJ, AA, MM, HH ja ZZ ütlused) nähtub, et M. Valgul oli X AS-i lammaste üle nii tema ametiseisundist tulenev tegelik võim, mis lasi tal otsustada lammaste müügi üle, kui ka valitsemissoov. Selline asjaolu andis maakohtule õigusliku aluse käsitada M. Valku, erinevalt apellandi arusaamast, KarS § 201 mõttes kannatanu vara otsese valdajana, kellel oli süüdistuses märgitud ajal tegelik võim kannatanule kuuluva vara üle. Kaitsja etteheide M. Valgul varalise vastutuse lepingu puudumisest, millega saaks tõendada kannatanule kuuluvate lammaste üleandmist süüdistatavale, ei ole asjakohane, sest süüdistatava vastutuse küsimus kannatanule tekitatud varalise kahju põhjustamise eest on reguleeritud süüdistatavaga sõlmitud töölepingu ja ametijuhendiga, mida apellant kahtluse alla seadnud ei ole.
13. Vastuseks apellatsioonis esitatud etteheidetele kannatanu kuriteoavalduse fabritseeringust, selle tõendamatusest ja tunnistaja JJ auto pardakaamera salvestise tõendina kasutamise lubamatusest märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohast tulenevalt on tõendi usaldusväärsus küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Antud asjas on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub arusaadavalt ja selgelt, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kannatanu esindaja ütlustest nähtuvalt tellis AS X seoses loomade massilise kadumisega temaga seotud ühingute suhtes ja M. Valgu lojaalsuse kontrollimiseks OÜ-lt G siseauditi, millega anti OÜ-le G õigus kontrollostude tegemiseks (kd I, tl 9-10). Süüdistuses märgitud ajal 17.03.2016 ja 8.04.2016 teostatud kontrollostud on dokumenteeritud sisekontrolli aktis (kd I, tl 12-17) ja fikseeritud audio ja videomaterjalina (kd I, tl 20-21, 22-24). Tunnistaja JJ ütlustest kohtuistungil nähtub, et lambarümba üleandmisel-vastuvõtmisel M. Valk müügidokumenti ei vormistanud, samuti ei vormistatud müügidokumenti lammaste üleandmisel. Süüdistatava poolt lambarümba üleandmine ja vastusooritusena raha saamine on talletatud kohtuistungil vaadeldud JJ auto pardakaamera salvestisele mälupulgal, sh failid: movi0004 090216 tutvumine Mailaga 1 kord 6kokyla lautade juures.mp4; 20160317-yx-rymp-Maila- Valgu-kaest-153327.mp3 ja img_5819 I ost.mp4 ja 0804163-lambaost-saaremaal-arvi-myyb.mp3 (kd I, tl 25) ning kolme lamba saamine ZZ-lt ja ZZ-le lammaste eest 300 euro üleandmine on talletatud kohtuistungil vaadeldud salvestisel nimega ,,080416-3-iambaost-saaremaal-arvi-myvb" (kd I, tl 25, kd III, tl 43). Tunnistaja ZZ ütluste kohaselt viis ta X laudast M. Valgu palvel müügiks kolm lammast AS X kaubikuga Suure-Tõllu platsile, andis lambad seal ostjale üle ja sai lammaste eest raha 300 eurot. Tunnistajate JJ ja ZZ ütlusi ei ole apellant ebausaldusväärseteks pidanud. Süüdistatava poolt sisekontrolli aktis kirjeldatud 17.03.2016 lambarümba müügi ja 8.04.2016 kolme eluslamba müügi iganädalastes raportites kajastamata jätmine on lisaks tunnistaja MM kohtuistungil antud ütlustele tõendatud üheselt kannatanu pearaamatu väljavõttega (X AS pearaamat 3204) ja väljatrükiga lammaste liikumise aruannetega 2016 11-ndast ja 14-ndast nädalast, millest nähtub, et süüdistuses esitatud kontrollostu kuupäevadel on M. Valk näidanud vaid lammaste hukkumisi, mitte aga müüke. Tunnistaja HH ütlustega, millest nähtuvalt oli raamatupidamislikult ühe täiskasvanud lamba hind 100 eurot, on ümber lükatud apellandi väide, et kannatanul lambaid hinnaga 100 eurot arvel ei olnud ja puuduvad tõendid M. Valgu poolt kannatanule kahju tekitamise kohta. Vastupidiselt apellandi seisukohale ja tulenevalt tunnistajate JJ ja ZZ riimuvatest ütlustest lamba rümba ja kolme lamba müügi eest M. Valgu poolt 360 euro saamise kohta leidis maakohus õigesti, et X AS-le kuulunud lamba rümba ja kolme eluslamba müümisel ja müügist saadud raha endale jätmisel manifesteeris M.Valk vaieldamatult soovi käituda kannatanule kuulunud esemete omanikuna, pöörates need enda kasuks, pannes sellega KarS § 15 mõttes temale süüks arvatava kuriteo toime tahtlikult. Asjas ei leidu ühtegi tõendit, mis apellandi vastupidiseid väiteid kummutaksid. Apellandi seisukohaga selles, et kontrollostude korraldamine ja läbiviimine tööandja poolt oli ebaseaduslik ja eraviisiline tegevus, mis viidi läbi pettuse abil, kohtukolleegium nõustuda ei saa. Asjas puuduvad tõendid, mis annaksid alust rääkida kannatanu poolt M. Valgu suhtes toime pandud varjatud jälgimisest tema kohta andmete kogumise eesmärgil KarS § 137 mõttes. Kannatanu ja OÜ G vahel sõlmitud teenuse osutamise lepingut tuleb vaadelda AS X sisekontrolli meetmena, mida ei sõlmitud mitte jälitustegevuse läbiviimiseks, vaid M. Valgu tööalases tegevuses esineda võivate rikkumiste tuvastamiseks ehk töötaja lojaalsuse kontrolliks. Kontrollostud, mille üheks pooleks oli sisekontrolli läbiviija JJ ise, fikseeriti video ja audiosalvestustega, M. Valgu suhtes ei tehtud midagi varjatult ja M. Valk oli teadlik, kellega ta suhtles ja mida JJ-ga rääkis. JJ poolt kontrollostu tegemine oli seega õiguspärane tegevus, mis tulenes õiguspäraselt sõlmitud teenuse osutamise lepingust. Maakohus on otsuses juba ammendavalt vastanud apellandi seisukohale JJ auto pardakaamera salvestiste tõenditena lubatavuse kohta. Kohtukolleegium nõustub sellega täielikult. 17.03.2016 salvestiselt on JJ ka ise nähtav ja enda vestluse, tegevuse või telefonikõne lindistamine/salvestamine ei ole jälitustoiminguna käsitletav, sest seda ei saa teha salaja ja varjatult. Maakohus on otsuses viidanud ka asjakohastele Riigikohtu lahenditele, millised käsitlevad eraelulise vestluse salvestist tõendi seisukohalt muu teabesalvestisena

§ 63lg 1 tähenduses.

Maakohus uuris teabesalvestisi vahetult ja leidis põhjendatult, et salvestiste näol on tegemist lubatud tõenditega, millele saab tugineda kohtuotsuse tegemisel.

1. Maakohus on otsuses süüdistatava ja tunnistaja OO kohtuistungil antud ütlusi hinnanud ja arusaadavalt põhjendanud, miks kohus neid usaldusväärseteks ei pea ja miks tuleb need ütlused tõendikogumist välja jätta. Vastupidiselt apellandile leiab kohtukolleegium, et maakohtu poolt eelnimetatud tõenditele antud hinnang tugineb kohtus uuritud tõenditele kogumis ja kohtukollegiumil puudub alus nende osas maakohtust erinevale seisukohale asuda. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-131-13 p-s
2. osundanud, et kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajal antud ütluste erinevuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on M. Valk kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlustes oma süüd tunnistanud ja andnud ütlusi, et müüs JJ-le AS X lambaid, kuid kohtuistungil ta oma süüd ei tunnistanud ja palus ennast õigeks mõista (kd III, tl 85-88). Kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt ei kuulunud süüdistuses nimetatud lambarümp ja kolm lammast mitte kannatanule, vaid OO-le, kelle loomad toodi temale X lauda juurde müügi kiiremaks korraldamiseks. Süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamiseks on M. Valgu kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused süüdistatava kohtuistungil ülekuulamise käigus osaliselt avaldatud. Kaitseversiooni JJ-le müüdud lambarümba ja kolme lamba omandiõiguse kuulumisest hoopis OO-le esitas kaitsja alles kohtuistungil maakohtus tema poolt taotletud tunnistaja ülekuulamisel. Tunnistaja OO kinnitas kohtuistungil süüdistatava ütlusi selles, et tema andis M. Valgule edasimüümiseks 17.03.2016 lambarümba ja 08.04.2016 kolm eluslammast, millised tõi X farmi, kuna muidu oleks ta ise pidanud linnas käima kolm korda ja ta pidi just lammastele numbreid kõrva panema hakkama, aga kuna M. Valk helistas ja tahtis neid jäärasid, siis jäid numbrid kõrva panemata. Tunnistaja OO ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja DD ütlustest nähtub, et OO-l lammaste M. Valgule üleandmist tõendavat karjaraamatut, mida pidas tema ja millest OO rääkis, oli tegelikult hävitatud. Et tunnistaja OO ütlustest nähtuvalt on karjapidaja tema, kord jälle tema elukaaslane või temaga seotud äriühing ning tulenevalt asjaolust, et laut, kus OO väidetavalt lambaid pidas, on PRIA-s jätkuvalt arvel DD laudana, jättis kohus põhjendatult tunnistaja OO ütlused tõendi tähenduses kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja. Ka kohtukolleegium osundab sarnaselt maakohtu poolt tuvastatule, et lammaste kuulumist AS-le X ei ole süüdistatav ega kaitsja enne põhistungit vaidlustanud. Apellant ei ole kaitseaktis (kd II, tl 42-44) sõnagagi käsitlenud M. Valgule esitatud süüdistuse kvalifikatsiooni koosseisu seisukohalt olulist faktilist asjaolu, s.o kuriteo objektiks oleva lambarümba ja kolme lamba kuulumist OO-le või DD-le. Kaitseakti kirjeldavas osas märgitust ei tõusetu ühtegi kahtlust, mis võiks kinnitada arvamust, et M. Valgule süüdistusaktis esitatud AS-le X kuuluvate lammaste omanikuks on hoopis füüsiline isik OO. Kohtukolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendatult süüdistatava ja tunnistaja OO ütlused seetõttu põhjendatult tõenditena arvestamata. Asjaolu, et apellant, püüdes anda kohtuistungil uuritud tõenditele erinevalt kohtu poolt tuvastatud asjaoludest erinevaid tõlgendusi, ei muuda süüdimõistvat kohtuotsust ebaseaduslikuks.
3. Tulenevalt töökorraldusest pidi M. Valk lammaste müügid eelnevalt omaniku ja/või juhatuse liikmega kooskõlastama. Tunnistaja HH ütlustest nähtuvalt oli süüdistatav sellest teadlik, kuna eelnevate kontrollostude tegemisel andis M. Valk müügist saadud raha tööandjale edasi. Maakohtus hinnatud tõenditega on tõendamist leidnud, et M. Valk süüdistusaktis nimetatud lammaste müüki JJle aga tööandjaga ei kooskõlastanud ja jättis lammaste müügist saadud raha endale. Apellant leiab küll õigesti, et M. Valgul oli töölepingu ja ametijuhendi järgi õigus tööandja lambaid müüa, kuid jätab samas tähelepanuta, et selline õigus kohaldus üksnes juhtudele, kui lammaste müük oli M. Valgul eelnevalt tööandjaga kooskõlastatud. Käesolevas asjas müüs M. Valk JJ-le lambarümba ja kolm lammast kannatanu eest varjatult.
4. Arusaamatuks jääb apellandi etteheide kohtule kohtuotsuses põhjenduse puudumise kohta, millise omastamise koosseisu teoalternatiivi alusel on kohus M. Valgu süüdi tunnistanud. M. Valku süüdistati selles, et „seega Maila Valk, tema valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramisega pani toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo“ ja kohtuotsuses on maakohus kokkuvõtvalt, selgelt ja arusaadavalt märkinud, et tõendamist on leidnud, et „M. Valk on täitnud temale süüdistuses etteheidetava KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu“. Kohtuistungil hinnatud tõenditest tuleneb üheselt, et M. Valk, pöörates tema valduses olevad AS-le X kuuluvad lambad ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks, realiseeris enda käitumisega KarS § 201 lg-s 1 sätestatud teoalternatiivi. Et M. Valgu tegevuse tulemusena läksid müüdud lambad kannatanu valdusest välja ja kannatanu selle eest mingit hüvitist ei saanud, esineb süüdistatava teo ja kannatanu vara kaotuse vahel põhjuslik seos. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitatud õigusvastaselt kui kahju on tekitatud kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kohus tuvastas õigesti, et kannatanule kuulunud lammaste müügiga ja nende müügist saadud raha kannatanule üle andmata jätmisega tekitas M. Valk AS-le X varalise kahju 360 eurot. Apellandi käsitlus sellest, et kontrolloste tehti ja müügist saadu jäi sisekontrolli teostanud isikute valdusesse ei ole asjakohane ja esitatud üksnes vabanemiseks õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustusest.
5. Kohtukolleegiumi hinnangul ei võimalda kohtuistungil uuritud tõendite kogumi pinnalt, erinevalt apellandist, asuda seisukohale, et süüteo objektiks olevate lammaste identifitseermisnumbrite kindlaks tegemata jätmise tõttu ei ole nende kuulumine kannatanule tõendamist leidnud. M. Valgu töökohustuseks oli lammaste üle arvestuse pidamine ja iganädalaselt juhatuse liikmele aruande esitamine, seega oli tema otsustada, millised lambad ja millal ta need identifitseermisnumbriga märgistas või märgistamata jättis, sest kannatanu sai lammaste hulgast teada üksnes süüdistatava poolt esitatavate aruannete kaudu. Tunnistaja MM ütlustega on kindlaks tehtud, et tema sai lambarümba ja kolme eluslamba müügist teada alles politseis, neid müüke M. Valk iganädalastes raportites ei kajastanud. Tunnistaja HH ütlustest nähtuvalt sai süüdistatav toimetada müügi mahtude piires, mis olid aasta peale eelarves kokkulepitud ja ettevõtte nõukogu poolt kinnitatud, sularahaga arveldamiseks vajadust ei olnud ja üksikmüüke ei olnud vaja teha. Tunnistaja kinnitas sedagi, et märtsis ja aprillis 2016 ei pöördunud tema poole üksikute lammaste või lihakehade müügi ja hinna selgitamiseks ei süüdistatav ega MM. Tunnistaja JJ kinnitas kohtuistungil, et jutust M. Valguga võis aru saada, et tegemist on kannatanu farmi lammastega ja lambad toodi parklasse kannatanule kuuluva bussiga. Tunnistaja PP tõendab samuti, et M. Valgu poolt müüdud lambad raamatupidamises ei kajastunud. Seega oli M. Valgul võimalus jätta väidetavalt enda poolt rümbastatud lamba ja kolme eluslamba identifitseerimisnumbrid enda kätte ja jätta iganädalases raportis kajastamata. Tõendamaks M. Valgule süüdistuses märgitud lammaste kuulumist OO-le on kaitsja esitanud kohtule väljatrüki põllumajandusloomade registrist 01.01.2006 (kd II, tl 184-185). Nagu kohus otsuses õigesti leidis, ei nähtu nimetatud tõendist DD-l olnud lammaste arvelt mahakandmist 2016 aastal M. Valgule süüks arvatud lammaste müügi päevadel ja seega ei tõenda ka esitatud väljatrükk M. Valgule süüdistuses märgitud lammaste kuulumist OO-le. Tulenevalt eelkäsitletud tõendist peab kohtukolleegium vajalikuks osundada sellelegi, et DD lamba reg.nr-ga EE004263845 sünniajaks on märgitud 14.02.2015, seega vanem kui kuu kuuline lammas oleks pidanud 17.03.2016 olema kõrvamärgiga märgistatud ja registris surmasündmus (tapmine lihaks) kajastatud. Eelnimetatud väljatrükist selliseid kandeid aga ei nähtu. Seega apellandi seisukoht, et lambarümba omanikku tõendab ainult identifitseerimisnumber, asjas hinnatud tõenditest ei tulene. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. M. Valgu süü temale inkrimineeritud KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud.
6. Kaitsja ei ole M. Valgule mõistetud karistust eraldi vaidlustanud. Kohtukolleegium ei tuvastanud süüdistatava olukorda raskendavat materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega ka kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis oleks kaasa toonud M. Valgule ebaõige karistuse mõistmise. Seetõttu maakohtu lahend ei kuulu muutmisele ka karistuse mõistmise osas.
7. Apellatsioonis on kaitsja taotlenud maakohtu menetluses valitud kaitsja poolt M. Valgule õigusabi osutamisega seotud tasu hüvitamist summas 2154,80 eurot. Maakohus on menetluskulud süüdistatavalt välja mõistnud

§ 180lg 1 alusel ehk siis seoses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega.

Kohtukolleegium maakohtu süüdimõistvat otsust ei tühista ega mõista süüdistatavat õigeks, mistõttu maakohtu otsus menetluskulude süüdistatavalt väljamõistmise osas tühistamisele ei kuulu. 18. Kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude väljamõistmist Eesti Vabariigilt M. Valgu kasuks summas 1008 eurot. Kohtukolleegium leiab, et taotlus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonimenetluses reguleerib menetluskulude hüvitamist

§ 185

.

§ 185

lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Käesolevas asjas toimus apellatsioonimenetlus süüdistatava huvides esitatud kaitsja apellatsiooni alusel. Et kohtukolleegium teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu M. Valgu kanda. 19. Kannatanu lepinguline esindaja vandeadvokaat K. Põld on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 198 eurot, s.h käibemaks 33 eurot. Taotluse ja sellele lisatud arve nr 20014 kohaselt on kannatanule osutatud õigusteenused seotud käesoleva menetlusega.

§ 175

lg 1 p 1 järgi loetakse menetluskuluks valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

§ 182

lg 2 kohaselt kannab tsiviilhagi täieliku rahuldamise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud süüdimõistetu. Et kohtukolleegium jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja M. Valgu kaitsja apellatsiooni rahuldamata, tuleb AS X esindaja õigusabikulud apellatsioonimenetluses jätta

§ 185lg-st 2 tulenevalt M.

Valgu kanda. 20. Eeltoodu alusel ja arvestades, et ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, jätab kohtukolleegium

§ 337lg 1 p-st 1, § 344 ja § 345 lg-st 1 ja 2 juhindudes Pärnu Maakohtu 28.

oktoobri 2019 otsuse M. Valgu süüdistusasjas muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/