(10)Tsiviilasi nr 2-18-4914 2.2. Välja mõista XX-lt FF kasuks igakuine elatis 87%

(10)Tsiviilasi nr 2-18-4914 • muu vältimatu kulu (sünnipäevad, mänguasjad, juuksur, kino, väljas käimine, teater) 122.55 eurot. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt on hageja 2 igakuised vajadused kokku ühes kuus 643.02 eurot, mis koosnevad järgnevatest kulutustest: • eluasemekulud 101 eurot, • toidukulud 150 eurot, • transpordikulu 42.57 eurot, • sidekulu 7.92 eurot, • tervishoiukulu 11.02 eurot, • hügieenitarvete kulu 7.22 eurot, • hariduskulu, trenn 106.73 eurot, • riiete ja jalatsite kulu 63.42 eurot, • muu vältimatu kulu (sünnipäevad, mänguasjad, juuksur, kino, väljas käimine, teater) 153.14 eurot. Hagiavalduses selgitavad hagejad, et kostja tasus hagejatele elatist kuni

1. aasta novembrini seaduses sätestatud alammääras, kuid edasi on kostja elatist tasunud alla alammäära, mistõttu on kostjal tekkinud elatise võlgnevus. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise võlgnevus ajavahemikul
2. jaanuarist kuni
3. märtsini 2018, mis on suuruses 89 eurot ühe hageja kohta, ning igakuise miinimumelatise alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kostja vastus
4. Kostja nõuet ei tunnista. Ta selgitab, et tasub elatist nii rahas kui vahetult, mistõttu elatise võlgnevus puudub. Hagejate vajadused on osaliselt ebamõistlikult suured ja ei vasta tegelikkusele, sealjuures ei ole ka tõendatud. Lisaks tuleb maha arvestada hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole laekuv riiklik lapsetoetus. Kostjal ei ole võimalik miinimumelatist tasuda. Kostja selgitab, et tema töövõimet ei ole piiratud. Kostja kaotas aprillis 2018 töö ja on Eesti Töötukassas töötuna arvel. Esimese astme kohtu otsus
5. Maakohus jättis
6. juuli 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
7. Maakohus leidis, et elatise suuruse arvestamisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest ja tema tavalisest elulaadist, arvestades lapse kõiki eluvajadusi, sh tema kasvatamise kulutusi ning võimete ja kalduvuste kohase haridusega seotud kulutusi. Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid.
8. Maakohus analüüsis hagejate igakuiseid vajadusi järgnevalt: • Mõlemad hagejad on arvestanud igakuise eluasemekulu suuruseks 101 eurot. Kostja vaidleb mõlema hageja eluasemekulude suurusele vastu eelkõige põhjusel, et ebaõige on arvestada sinna sisse hagejate seadusliku esindaja laenumakseid ja 3

(10)Tsiviilasi nr 2-18-4914 kindlustusmakset. Kohus nõustub kostjaga selles, et kuna hageja nõue ei sisalda endas kasutuseelise nõuet eluasemekulude osas, siis tuleb lugeda kummagi hageja osas põhjendatud eluasemekuluks keskmiselt 38 eurot, mis sisaldab endas kommunaalkulusid 1/3 määras, millest on maha arvestatud omaniku remonditasu. • Mõlemad hagejad on hinnanguliselt arvestanud enda igakuise toidukulu suuruseks 150 eurot, s.o 5 eurot päevas. Kuigi kostja sellise arvutuskäiguga (5.00 eurot/päev) ei nõustu, on ta ise enda arvutuskäigus samale tuginenud. Kuna lapse igapäevane toidukulu ei saa sõltuda kumma vanema vahetul ülalpidamisel laps on, tuleb lugeda kummagi hageja igakuise toidukulu suuruseks 150 eurot. • Mõlemad hagejad on märkinud igakuise transpordikuluna 42.57 eurot ning esitanud selle kohta tõendeid. Kohus loeb nimetatud summa ülepaisutatuks. Hagejad ei ole tõendanud igakuise autotranspordikulu 42.57 euro suuruses ulatuses olukorras, kus hagejad elavad Keilas, nende õppeasutused on Keilas ning nende lähisugulased on Keilas ja selle ümbruses. Kohus peab mõistlikuks kummagi hageja transpordikuluks 10 eurot igakuiselt. • Mõlemad hagejad on tõendanud igakuise sidekulu suurust. Kohus loeb tõendanud määras sidekulu põhjendatuks hageja 1 osas 18.09 euro ulatuses ja hageja 2 osas 7.92 euro ulatuses. • Hageja 1 on hinnanguliselt arvestanud enda igakuise tervishoiukulu suuruseks 12.02 eurot ja hageja 2 11.02 eurot. Hagejad ei ole esile toonud erivajadusi tervishoiu osas (nt nägemisteravuse korrigeerimiseks prillide vajadus). Seetõttu tuleb lugeda mõlema hageja osas põhjendatud tervishoiukulu suuruseks 5 eurot, millega on nõustunud ka kostja. • Hageja 1 on hinnanguliselt arvestanud enda igakuise hügieenitarvete kulu suuruseks 6.02 eurot ja hageja 2 7.22 eurot. Hagejad ei ole esile toonud erivajadusi hügieenitarvete kulu osas (nt allergia teatud ainete, materjalide vastu). Seetõttu tuleb lugeda mõlema hageja osas põhjendatud hügieenitarvete kulu suuruseks 5 eurot, millega on nõustunud ka kostja. • Hageja 1 on hinnanguliselt arvestanud enda igakuise hariduskulu sh treeningukulu suuruseks 48.68 eurot ja hageja 2 106.73 eurot. Hageja 1 on tõendanud igakuist treeningukulu, millele lisandub igapäevane hariduskulu üldhariduslikus koolis (kantseleikaubad, klassiraha, ühisüritused jms). Seetõttu tuleb lugeda mõistlikuks hageja 1 põhivajaduste hulka kuuluvaks igakuise haridus- ja treeningukulu suuruseks 48.68 eurot. Hageja 2 on tõendanud igakuist lasteaia- ja treeningukulu 106.73 euro ulatuses. • Hageja 1 on hinnanguliselt arvestanud enda igakuise riiete ja jalatsite kulu suuruseks 62.51 eurot ja hageja 2 63.42 eurot. Hageja 1 on kasvav 10-aastaseks saav poisslaps ja hageja 2 kohe 8-aastaseks saab tütarlaps. Mõlemad lapsed tegelevad huvialadega. Seetõttu tuleb lugeda tõendatud riiete ja jalatsite kulu põhjendatuks ning mõistlikuks hageja põhivajaduste hulka kuuluvaks igakuise riiete ja jalatsite kuluna 50 eurot. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et riiete ja jalatsite kulu osas on võimalik arvestada mastaabisäästu, kuna hagejad on erinevast soost ning tegemist ei ole väikelastega. 4

(10)Tsiviilasi nr 2-18-4914 • Hageja 1 on hinnanguliselt arvestanud enda muu vältimatu kulu (sünnipäevad, mänguasjad, juuksur, kino, väljas käimine, teater) suuruseks 122.55 eurot ja hageja 2 153.14 eurot. Hagejad on esitanud tõendeid nimetatu kohta. Kohus leiab, et Eesti kulutuuriruumis on tavapärane enda sünnipäeva pidamine, samuti kingituste tegemine klassi- või lasteaiakaaslastele ja sõpradele, samuti on tavapärane vähemalt kord kuus kultuuriüritustel osalemise kulu. Seega loeb kohus, arvestades hagejate vanust ja huvialasid, mõistlikuks muuks vältimatuks kuluks 44 eurot kuus.

1. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et hageja 1 põhjendatud vajaduseks tuleb lugeda igakuiselt 368.77 eurot ja hageja 2 suhtes 416.65 eurot.
2. Maakohus leidis, et kuna asjas on tõendatud, et kostja on hagejaid kogu vaidlusaluse ajavahemiku igakuiselt ülal pidanud tasudes hagejatele elatist keskmiselt 201.20 eurot hageja kohta kuus ning andnud vahetut ülalpidamist ajal, mil hagejad on olnud koos kostjaga, tuleb jätta hagi rahuldamata. Kohus märkis, et lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et osaliselt on hagejate vajadused kaetud riikliku peretoetusega. Apellatsioonkaebus
3. Hagejad esitasid maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Hagejad leiavad, et kohus on hakanud hindama hagejate igakuiseid vajadusi alusetult tõendite alusel, sest miinimumelatise nõuet ei pea tõendama. Lisaks on maakohus jätnud ebaõigesti arvestamata eluasemekuludena eluasemelaenu ja selle kindlustustega ning hinnanud ebaõigesti hagejate igakuiseid vajadusi. Maakohtu otsuses on arusaamatu, kas kohus on arvestanud riikliku peretoetusega või mitte. Maakohus on teinud ebaõiged järeldused sellest, et kostja on hagejaid igakuiselt ka vahetult ülal pidanud, sest hagejate viibimine kostjaga on marginaalne. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, puudub alus selle tühistamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega rahuldab elatishagid osaliselt, jättes tagasiulatuva ülalpidamisnõude rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
6. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusõigust, kui leidis, et kostja ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud, sest hagejate kulutused igakuiste vajaduste katmiseks ei ole miinimumelatise ulatuses tõendatud, mistõttu saab lugeda kostja ülalpidamiskohustuse täidetuks tema poolt igakuiselt hagejatele miinimumelatisest väiksema elatise tasumise ja vahetu ülalpidamisega aja eest, mil hagejad viibivad kostjaga.
7. Käesolevas tsiviilasjas esitasid alaealised lapsed hagi ühe vanema vastu PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimumelatise väljamõistmiseks koos PKS §-st 108 tuleneva tagasiulatuva ülalpidamisnõudega. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal on PKS § 97 p-i 1 järgne hagejate 5

(10)Tsiviilasi nr 2-18-4914 ülalpidamiskohustus ning, et kostja on tasunud igakuiselt hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole elatist. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejad on õigustatud kostjalt nõudma miinimumelatist.

1. Vastavalt PKS § 101 lg-le 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt RKTKo 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt nt RKTKo 16.01.2013, 3-21-16012, p 17). Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab kolleegiumi arvates olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb ja seda on pooltega arutatud. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 28 jj). TsMS § 230 lg 1 I lause sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
2. Hagejate hinnangul kulub nende ülalpidamiseks igakuiselt keskmiselt 563.44 eurot (hageja 1) ja 643.02 eurot (hageja 2). Hageja 1 igapäevaste vajaduste rahuldamiseks on vältimatult vajalikult igakuiselt järgmised kulutused: eluasemekulu 101 eurot, toidukulu 150 eurot, transpordikulu 42.57 eurot, sidekulu 18.09 eurot, tervishoiukulu 12.02 eurot, hügieenitarvete kulu 6.02 eurot, haridus ja trenn 48.68 eurot, riiete ja jalatsite kulu 62.51 eurot ning muud vältimatu kulu (sünnipäevad, mänguasjad, juuksur, kino, väljas käimine, teater) 122.55 eurot. Hageja 2 igapäevaste vajaduste rahuldamiseks on vältimatult vajalikult igakuiselt järgmised kulutused: eluasemekulu 101 eurot, toidukulu 150 eurot, transpordikulu 42.57 eurot, sidekulu 7.92 eurot, tervishoiukulu 11.02 eurot, hügieenitarvete kulu 7.22 eurot, haridus ja trenn 106.73 eurot, riiete ja jalatsite kulu 63.42 eurot ning muu vältimatu kulu (sünnipäevad, mänguasjad, juuksur, kino, väljas käimine, teater) 153.14 eurot.
3. Vaidlust ei ole, et kostja on igakuiselt maksnud hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole elatist. Kostja on igakuise elatise maksmisel võtnud aluseks 6

(10)Tsiviilasi nr 2-18-4914 miinimumelatise suuruse, millest on maha arvestanud pool peretoetusest ning ülejäänud summa jaganud kuus olevate kalendripäevadega, saades niimoodi elatise suuruse päevas, maksumuse ja vähendanud lisaks selle võrra elatist päevade eest, mil hagejad on viibinud kuu lõikes kostjaga. Kostja tugineb täiendavalt sellele, et kulud hagejate vajaduste katmiseks on igakuiselt väiksemad kui miinimum ning, et kostja majanduslik olukord ei võimalda tal miinimumelatist tasuda, sest ta sai 2018 aprillis koondamisteate ja on töötu. 16. Riigikohus on rõhutanud, et PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatis on imperatiivne ning sellises suuruses elatisnõude esitamisel ei pea kulutusi tõendama (vt nt RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909, p 12). Arvestades, et kostja arvates esineb PKS § 102 lg 2 järgi alus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks, sest ta majanduslik olukord ei võimalda miinimumelatist tasuda ning laste igakuised vajadused on väiksemad, kui miinimumelatis, oli antud asjaolude tõendamiskohustus kostjal (vt RKTKo 07.02.2018, 215-15909, p 12). 17. Kostja sai 10. aprillil 2018 töölepingu ülesütlemisavalduse (tl 29 pöördel, I

1. kd)ning 28. mai 2019 kohtuistungil avaldas, et käesoleva ajani tööd leidnud ei ole (vt protokoll tl 68 pöördel, II kd). Kohtule esitatud arvelduskonto väljavõttest nähtub, et kostja kuue kuu keskmine töötasu oli cá 1 855 eurot (tl 30-34, I kd). Kostjal on keskeri-haridus, töövõimet piiratud ei ole (vt 5. septembri kohtuistungi protokoll [tl 70 pöördel, I kd]). Kostjale kuulub tema eluasemeks olev kinnisasi aadressil RRR külas, mis on koormatud hüpoteegiga, sest kinnistu soetamiseks on kostja võtnud pangalaenu. Lisaks kuulub kostjale pärandina saadud kinnisasjast aadressil VVV ½ kaasomandist, millele on seatud isiklik kasutusõigus ühiselt AA ja TT kasuks. Samuti kuulub kostjale kinnisasi aadressil RRR külas (tl 28-29, I kd). Kostja liisib sõiduautot (tl 36, I kd). 18. Riigikohus on selgitanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müües oma vara (vt nt RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-11812, p 15; RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-21-15, p 14; RKTKo 12.03.2007, 3-2-1-19-07, p 12).). Eelnevast tulenevalt ei anna kostja ajutine töötus alust miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks, sest kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda järeldada, et kostjal oleks töö leidmine vanuse, hariduse, kvalifikatsiooni, tervisliku seisundi vms põhjusel takistatud. Samuti nähtub kohtule esitatud arvelduskonto väljavõtetest (tl 88, I kd; tl 51 ja 145, II kd), et kostja on maksnud hagejatele igakuiselt elatist oma arvestuse järgi ka pärast töötuks jäämist, mistõttu saab järeldada, et kostja varaline seisund võimaldab tal hagejatele elatist tasuda. 19. Kostja vastuväite kohaselt on hagejate igakuised vajadused miinimumist väiksemad (tl 2324, I kd). Kostja on esitanud kohtule tabeli (tl 75, II
2. kd)koos tõenditega (tl 76-88, II kd), milles on välja toonud vältimatud kulutused ajal, mil lapsed on temaga. Juhul, kui lugeda kõik tabelis märgitud kulud vajalikuks, liita need kokku ja jagada saadud summa olenevalt kulude liigist kahe või kolmega, s.o isa ja kaks last või kaks last), nagu kostja on ka teinud, selgub kostja arvestuse järgi, et ühe lapse vältimatud kulutused ühes kuus cá 466 eurot ja teisel cá 476 eurot. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuigi kostja on olnud seisukohal, et kohustatud isik ei pea katma laste vajadusena teise vanema eluaseme tarbeks võetud laenukohustust, on kostja ise oma laenukohustuse täitmiseks tehtud kulu laste 7

(10)Tsiviilasi nr 2-18-4914 vajadusena arvestanud (vt tabel [tl 75, II kd]). Kolleegiumi hinnangul ka põhjendatult, sest lapse põhivajaduste hulka kuulub vajadus kasutada eluruumi, kuna lapsel peab olema kodu, kus turvaliselt areneda ja kasvada. Seetõttu tuleb ülalpidamise ulatust määrates arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ning seda sõltumata asjaolust, kas laps elab vanema üüritud, liisitud või vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis, mille omandamiseks võib vanem olla võtnud laenu. Kõigil neil juhtudel rahuldab vanem ka lapse eluasemevajadust, st täidab ülalpidamiskohustust (vt RKTKo 16.10.2013, 3-2-1-69-13, p 17). Samas aga puuduvad esitatud tabelist näiteks laste haridusele tehtavad kulutused (lasteaed ja kool), samuti treeningukulud. Hagejate esitatud tõenditest selgub, et mõlemad lapsed käivad ujumas, milleks kulub 37 eurot kuus (tl 94 pöördel – 95, I kd) ning tütre lasteaia igakuine kulu on cá 100 eurot (tl 100, I kd). Kolleegium leiab, et ka nimetatud kulud on igakuiselt hagejate vajaduste rahuldamiseks vajalikud, mistõttu tuleb nendega elatise koosseisus arvestada. Samuti ei ole arvestatud kulutustega riietele vajalikus mahus (üleriided, jalanõud jm). Eelnevast tulenevalt saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et ka kostja enda esitatud kulude arvestuse kohaselt kulub hagejatele igakuisteks põhjendatud vajaduste rahuldamiseks vähemalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatis.

1. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul asjaolu, et kostja teeb oma võimaluste piires kulutusi oma ema materiaalseks abistamiseks (vt
2. mai 2019 kohtuistungi protokoll [tl 68 pöördel, II kd]) PKS § 102 lg 2 järgi mõjuvaks põhjuseks hagejatele väljamõistetavat miinimumelatist vähendada.
3. Kostja on tuginenud veel sellele, et hagejate vajadused on kaetud riiklike peretoetustega, mistõttu palub kostja elatise väljamõistmisel sellega arvestada. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt nt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 28.2; RKTKo 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Kolleegium on tuvastanud (vt otsuse p 20-21), et kostja varaline seisund ega hagejate tegelikud vajadused ei anna PKS § 102 lg 2 järgi miinimumelatise vähendamiseks alust. Seetõttu leiab kolleegium, et praegusel juhul ei ole toodud esile täiendavaid asjaolusid, mis võimaldaksid PKS § 102 lg 2 järgi arvestada riiklike peretoetustega miinimumelatise vähendamisel, sest peretoetusi makstakse universaalsuse põhimõttel ning nende saamise õigus on igal lapsel sõltumata tema vanemate sissetulekust (vt RKTKo 28.03.2018, 2-16-11905, p 19).
4. Küll aga tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada ka asjaolu, et lahus elav vanem täidab eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 23). Vaidlus puudub, et kostja suhtleb lastega. Kohtule on esitatud Harju Maakohtu
5. detsembri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-18-6500 lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramise kohta (tl 46-49, II kd), mille resolutsiooni punktist 1.1 nähtub, et kostja kohtub lastega üle nädala laupäeval ja pühapäeval, st keskmiselt neli päeva kalendrikuus. Arvestades eelnevat leiab kolleegium, et esineb alus PKS § 102 lg 2 järgi miinimumelatise vähendamiseks ühes kuus neljale päevale vastava elatise võrra, mil lapsed viibivad kostjaga, kes täidab sel ajal eeldatavasti ülalpidamiskohustust vahetult. Kuigi maakohtu määruse järgi lastega kindlaksmääratud suhtluskord on ööbimisteta, ei anna see praegusel juhul põhjust antud asjaoluga 8

(10)Tsiviilasi nr 2-18-4914 mittearvestamiseks. Kolleegium võtab aluseks keskmise kuu päevade arvu, mis on 30, ning leiab, et sellest tuleb maha arvestada neljale päevale vastav elatis. 30st neli päeva on cá 13%. Seega on kostja igakuine elatiskohustus hagejate ees põhjendatud PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määrast 87% (100 – 13). 23. Kohtule esitatud arvelduskontode väljavõtetest (tl 88, I kd, tl 51 ja 145, II

1. kd)nähtub, et kostja on tasunud hagejatele elatist perioodil jaanuar 2018 kuni jaanuar 2020 kokku 6 504 eurot, mis teeb keskmiseks elatise suuruseks ühele hagejale cá 180 eurot kuus (8 598 eurot : 24 kuud : 2 last). PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatis oli 2018. aastal 250 eurot, 2019. aastal 270 eurot ja 2020. aastal 292 eurot (vt Vabariigi Valitsuse määruste “Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1). Elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (vt nt RKTKo 20.11.2007, 3-2-1-108-07, p 11; RKTKo 25.05.2011, 3-2-1-37-11, p 14). 87% 250st eurost on 217.50 eurot, 270st eurost 234.90 eurot ja 292st eurost 254.04 eurot. Tulenevalt eeltoodud arvestusest leiab kolleegium, et kostja on rikkunud ülalpidamiskohustust, sest on tasunud elatist ebapiisavas suuruses. Seega tuleb hagejate kasuks välja mõista PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimumelatis 87% ulatuses kuni hagejate täisealiseks saamiseni. 24. Kolleegium selgitab, et kuigi praeguses asjas mõistetakse hagejate kasuks kostjalt välja elatis väiksemas määras kui seaduses sätestatud miinimumelatis, on selle aluseks kostja poolt vahetu igakuine ülalpidamiskohustuse täitmine. Kolleegiumi hinnangul ei ole sellist vahetut ülalpidamiskohustuse täitmist põhjendatud pidada PKS § 102 lg 2 tähenduses elatise alla seaduses sätestatud alammäära vähendamiseks, mis välistaks praegusel juhul väljamõistetud elatise sidumise seaduses sätestatud elatise alammäära muutumisega (vt RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909, p 16), sest selline olukord ei pane kohustatud isikut põhjendamatult halvemasse olukorda ning täidab menetlusökonoomilist eesmärki vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist. Arvestades eelnevat leiab kolleegium, et praegusel juhul on põhjendatud välja mõista alla seaduses sätestatud alammäära vähendatud elatis protsentuaalselt seaduses sätestatud miinimumelatisest. 25. Järgnevalt analüüsib kolleegium PKS §-st 108 tulenevat tagasiulatuvat ülalpidamisnõuet. Hagejate hinnangul on kostja tasunud perioodil jaanuar kuni märts 2018 elatist vähem ühele lapsele 89 eurot, s.o kokku 178 eurot (89 x 2), sest kostja on tasunud nimetatud perioodil mõlema hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks kokku 1 322 eurot (470 + 415 + 437). 2018. aastal oli PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatiseks 250 eurot ühele lapsele (vt Vabariigi Valitsuse määrus nr 189 “Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1). 87% 250st eurost on 217.50 eurot. Seega oli kostja perioodil jaanuar kuni märts 2018 kohustatud tasuma hagejatele elatist kokku 1 305 eurot (217.50 eurot x 3 kuud x 2 last). Arvestades seda, et kostja on tasunud nimetatud perioodil kokku 1 322 eurot (tl 88; I
2. kd)ehk 17 eurot enam kui ta selleks kohustatud oli (1 322 – 1 305), siis leiab kolleegium, et tagasiulatuva ülalpidamisnõude rahuldamiseks alust ei ole. 26. Riigikohus on selgitanud, et elatisehagi lahendamisel tuleb kohtul arvestada mh sellega, kui palju on kohustatud vanem lastele elatist maksnud kohtumenetluse ajal (vrdl RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-3-07, p 11). Kostja on tasunud jaanuarist 2018 kuni märtsini 2018 elatist enam 17 eurot (vt käesoleva kohtuotsuse p 25). Lisaks on kostja tasunud alates aprillist 2018 jaanuarini 2020 elatist summas 8 581 eurot (s.o 2018. aasta aprillis 424 eurot, mais 389 eurot, juunis 395 eurot, juulis 445 eurot, augustis 215 eurot, septembris 349 eurot [tl 9

(10)Tsiviilasi nr 2-18-4914 88; I kd], oktoobris 347 eurot, novembris 364 eurot, detsembris 421 eurot,

1. aasta jaanuaris 392 eurot, veebruaris 409 eurot, märtsis 403 eurot, aprillis 401 eurot, mais 410 eurot [tl 51; II kd), juunis 411 eurot, juulis 378 eurot, augustis 377 eurot, septembris 447 eurot, oktoobris 431 eurot, novembris 412 eurot, detsembris 401 eurot ja
2. aasta jaanuaris 360 eurot [tl 145; II kd]). Kuna kostja on kohtumenetluse ajal tasunud elatist kogusummas 8 598 eurot (17 + 8 581), tuleb lugeda selle summa ulatuses käesoleva kohtuotsusega väljamõistetud elatis tasutuks.
3. Kuna hagi kui ka apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, leiab kolleegium, et kõik menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 poolte endi kanda. Kolleegium arvestab menetluskulude jaotuse juures asjaoluga, et kuigi kostja on täitnud ülalpidamiskohustust ebapiisavalt, on ta seda teinud regulaarselt ja vabatahtlikult. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, puudub vajadus menetluskulude kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Vallo Kariler 10