lg 1 ja § 157-3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 3.detsembri 2019 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Kalle Mägi kaitsja adv. Urmas Simon Süüdistatav Kalle Mägi (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Urmas Simon Ülle Jaanhold Prokurör RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 3.detsembrist 2019 Kalle Mägi suhtes tühistada osaliselt ja nimelt 1.Kalle Mägile
lg 1 ja § 157-3 järgi mõistetud üksikkaristuste ning
2. Mõista Kalle Mägile
lg 1 ja § 157-3 järgi
3. Muus osas e maakohtu otsuse resolutiivosa p 4-12 osas jätta kohtuotsus muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroole Tibar ja Partnerid vandeadvokaat Urmas Simoni poolt Kalle Mägile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 194,40 eurot. Jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohutu 3.detsembri 2019 otsusega tunnistati Kalle Mägi süüdi
K. Mägi tunnistati süüdi
-3 järgi ning karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 6 kuud vangistust.
Mägi karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva (11.10.2018-12.10.2018) ning ärakandmisele jäi 5 kuud ja 28 päeva vangistust.
lg 1 ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus (5 kuud ja 28 päeva) täitmisele pööramata tingimusel, et K. Mägi ei pane temale määratud 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja vältel toime uut kuritegu ning järgib
lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.
Mägi käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi.
Mägi kohustatud käitumiskontrolli ajal osalema sotsiaalprogrammis.
Mägile määratud katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates
lg 1 järgi mõisteti K.Mägi süüdi selles, et tema, viibides 25.09.2018 korteris aadressil XXX ähvardas oma endist elukaaslast XX, öeldes temale, et kui XX viskab ta korterist välja, tapab ta ära. 27.09.2018 ähvardas K. Mägi samal aadressil kannatanu XX, öeldes kannatanule patrullpolitseinike juuresolekul, et tuleb veel tagasi ja lõpetab nad (kannatanu ja tema poeg) ära. Seejärel ähvardas 28.09.2018 kella 20:50 ajal aadressil XXX kannatanut, öeldes kannatanule läbi ukse „kuradi hooranärakas, sa veel saad“. Arvestades asjaolu, et kahtlustatav tarvitas kannatanu korteris pidevalt alkoholi, terroriseeris kannatanut, tõukas varasema tüli käigus kannatanut, vehkis kannatanu suunas kätega, lõi kannatanul prillid eest ja telefoni käest, oli kannatanul K. Mägi agressiivsuse tõttu alust tunda reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast.
Mägi süüdi selles, et tema vaatamata kannatanu palvele temaga kontakti mitte otsida hirmutas kannatanu XX ja häiris oluliselt tema eraelu: 28.09.2018 kella 08.00 paiku käis kannatanu kodu juures aadressil XXX ning kõndis kannatanu kõrval kuni tema töökohani aadressil YYY, lahkus siis, kui kannatanu ütles, et kutsub politsei; otsides kontakti kannatanuga, käis 28.09.2018 kella 19:45 paiku kannatanu XX elukohas aadressil XXX, katsus tunni aja jooksul kannatanu korteri ukselinki, koputas uksele, tagus ust ning vaatas kannatanu aknasse ja lõhkus aknaklaasi, millega häiris ja hirmutas kannatanut, uuesti 04.10.2018 kella 08.00 paiku käis kannatanu XX kodu juures aadressil XXX ning kõndis kannatanu kõrval kuni tema töökohani aadressil YYY. Kannatanu palus kahtlustataval K. Mägil lahkuda, kuid ta ei reageerinud kannatanu palvele ning saatis kannatanu tööle; otsides kontakti kannatanuga, käis uuesti 04.10.2018 kella 20.00 ajal kannatanu XX elukohas aadressil XXX, koputas uksele, katsus ukselinki, millega häiris ja hirmutas kannatanut, otsides kontakti kannatanuga, uuesti 06.10.2018 helistas kannatanule erinevatelt numbritelt. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Urmas Simon taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja K. Mägi õigeksmõistmist. Esmalt väidab kaitsja, et kohtuotsus on juba pealkirjast veidi ekslik ja natuke segadust tekitav. Nimelt on juba motiveeritud otsuse pealkirjaks ikkagi kohtuotsuse resolutiivosa. Samuti on kohtuotsuse kuupäev see, millal kuulutati resolutiivosa, mitte aga motiveeritud otsuse kuupäev. Ka e-toimikus on otsuse kuupäev vana, ja otsuseid saab eristada ainult kohtuniku poolt antud allkirja kuupäeva järgi. Ka otsuse tekstis on viide motiveeritud otsuse kättesaamisele 27.12.2019, kuigi otsus oli tehtud 3 päeva hiljem ehk 30.12.
objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Tunnistajad räägivad kõik edasi XX ütlusi. Keegi pole isiklikult näinud, et süüdistatav oleks kasutanud kannatanu peal füüsilist vägivalda või visanud sisse kannatanu akna. Tunnistajad ütlesid, et K. Mägi on vägivaldne, kuid põhjendada oma vastust ei osanud. Ka kannatanu ütles kohtus, et reaalset ja otsest füüsilist vägivalda süüdistatav kannatanu suhtes tarvitanud ei ole. Seega ei saa võtta ütlust tõsiselt kui aluseta väidetakse, et süüdistatav on vägivaldne. Lisaks tuleb ka politseiniku ütlusest välja, et K. Mägi ähvardused ei tundunud niivõrd ohtlikud, et nad oleksid pidanud kannatanu kaitsmiseks midagi ette võtma. Ahistava jälitamise kohta on esitatud tõendina pilt kus süüdistatav piilub sisse XX aknast. Süüdistatav ei eita, et ta seal oli. Teo põhjenduseks on see, et K. Mägi tahtis tagasi saada oma isiklikke esemeid. Kuna XX ei reageerinud süüdistatava telefonikõnedele, koputustele uksele, siis proovis K.Mägi ka akna tagant temaga kontakti saada, et asju tagasi küsida. Sama põhjendus on ka sellele, miks süüdistatav kannatanut tööle saatis. See kõik oli selleks, et küsida tagasi oma asju, kuna muud moodi polnud võimalik süüdistataval seda teha. Tõendid ütlemaks, et K. Mägi on ähvardanud ja ahistanud XX pole piisavad. K. Mägi on proovinud XX-ga kontakti saada selleks, et tagasi küsida oma esemeid. Ähvardusi ei saa tõsiselt võtta kuna nendest ei paista, et K. Mägi neid tõesti teoks viiks. Süüdistus on põhjendamata ja tõendid ei ole piisavalt tõestatud. 4 Kaitsja hinnangul on selgitamata K. Mägi tahtluse vorm. Kas K. Mägi üldse möönis, et tema tegevuse eesmärk võis olla kannatanus hirmu tekitamine, teda alandada või muul viisil oluliselt häirida. Mägi soovis lepitust otsida või kui seda ei saa, siis ka oma asju tagasi saada. Kuidas veel on võimalik inimesega kontakti saada, temaga rääkida, tema käest vabandust paluda kui mitte temaga suheldes, eriti siis kui isik on blokeerinud su kõned, meilid, messengerid ja üldse kõik välised suhtluskanalid, ei tee ust lahti, ei räägi isegi sinuga läbi ukse või akna, peidab ennast toas jne. Rõhutada tuleb ka seda, et K. Mägi ei jälitanud kannatanut, ei teinud seda salaja ja kannatanu teadmata, vaid kõndis kannatanu kõrval. Minu meelest ei saa kellegi kõrval avaliku kõndimist jälitamiseks. Linnas käivad tuhanded inimesed iga päev üksteise kõrval ja teineteisele vastu, seistakse kõrvuti ühistranspordis ja foori taga. Kas kõik me oleme siis jälitajad, ahistajad? Kuna
_3 on suht uus paragrahv ja selles osas puudub riigikohtu praktika, siis tuleb kõigepealt see paragrahv sisustada maakohtutel. Kohtul tuleb hakata diferentseerima, milline tegevus on ahistav jälitamine ja milline mitte ja kas iga süüdistatava käitumisakt võiks ka objektiivse kõrvalseisja silmade läbi esile kutsuda kannatanus hirmu, alandust või kuidagi muud moodi oluliselt häirida kannatanut. Igasugune häirimine ei saa ega tohi olla koheselt kriminaalkorras karistatav, häiriv tegevus peab olema oluline. Kaitsja leiab, et K. Mägi käitumises puuduvad nii ähvardamise kui ka ahistava jälitamise kuriteo nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tunnused, seega tuleb K. Mägi kõigis süüdistuse punktides õigeks mõista. Tallinna Ringkonnakohtu
mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul, mille realiseerimine võib olla seatud tingimusse sellest, kas ähvardatud isik tegutseb vastavalt ähvardaja tahtele või mitte. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje, kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju.
objektiivse koosseisu täidab süüdlane siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Praegusel juhul tähendab eelöeldu seda, kas kannatanul oli K. Mägi ähvardusi kuuldes põhjust muretseda oma elu ja tervise pärast. Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus seda nõuet järginud. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on 8 tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Kohtukolleegiumi seisukohast on arutataval juhul ähvardamine ka lõpule viidud e kannatanus on tekitatud hirmutunne ja maakohus on ka piisavalt põhjendanud seda, miks peab kannatanul hirmutunde tekkimist usutavaks. Süüdistatav väljendas kogu oma käitumisega tõsiseltvõetavat kättemaksuiha kannatanu suhtes, kes oli suhte lõpetamise initsiaator. Tema ähvardused olid konkreetselt kannatanule suunatud, ta oli agressiivselt meelestatud, tema ähvarduste sisu oli üheselt mõistetav ja selle sisuks oli ähvardus kannatanu elu ja tervist kahjustada. Hirmutunnet suurendab süüdistatava varasem korduv agressiivne käitumine. Kuigi kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, on see samas lahutamatult seotud isiku(te) käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Keelatud ei ole tugineda kõrvuti teiste tõenditega ka tõenditele, mis annavad teavet isiku sellise käitumise kohta, mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel võib olla seos süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisega. Seega võib ka süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Põhimõtteliselt võib nimetatud varasem käitumine ulatuda ka eelneva(te) kohtuotsus(te)ga tuvastatuni, mille alusel saab teha kindlaks isiku käitumismallid/harjumused tervikuna või siis näiteks ühe konkreetse isikuga suhtlemisel. Seda, et kuriteo toimepanemise viisi (nn modus operandi) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina, on aktsepteeritud ka RKKK otsustes nr 3-1-1-32-05 ja nr 3-1-1-87-09, kus osundatakse isiku käitumismustri „silmnähtavale sarnasusele“ ajaliselt erinevates olukordades. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks osundada süüdistatava suhtes varasemalt tehtud kohtuotsustele, mis olenemata sellest, et karistatus on kustunud, iseloomustavad süüdistatavat, kui agressiivset ja vägivaldset isikut, kes peabki ainuõigeks probleemide lahendamist vägivallaga, sh vaimse vägivallaga. Kohtukolleegiumi arvates on tegemist väljakujunenud käitumismustriga, mida 9 süvendab düssotsiaalsele isiksusele omane madal ebaõnnestumiste taluvus. Süüdistatava käitumine pärast maakohtu otsust kinnitab seda. Kõik kohtule tehtud kirjalikud pöördumised on täis solvanguid ja ähvardusi ning väljendavad ilmset lugupidamatust kohtu suhtes. Eeltoodud põhimõtete valguses leiab kriminaalkolleegium, et vastuvaidlematult on tõendatud K. Mägi süü talle etteheidetavas
Apellatsioonis esitatud kaitseväidetele
Kaitsja on tõstatanud retoorilise küsimuse: "Kas me kõik oleme siis ahistajad?" Nimelt, kaitsja arvates ei saa kellegi kõrval avaliku kõndimist nimetada jälitamiseks. Linnas käivad tuhanded inimesed iga päev üksteise kõrval ja teineteisele vastu, seistakse kõrvuti ühistranspordis ja foori taga. Kohtukolleegium vastab: Me ei ole kõik ahistajad, kui kõnnime või seisame linnas kellegi kõrval või taga. Samuti ei jälitata meid ahistavalt, kui satume kellegi ette või kõrvale ühistranspordis, foori taga jne. On tõsi, et inimesed seisavad igapäevaselt kellegi kõrval ja sammuvad ka kellegi ees, samuti ei ole üldse välistatud, et rahvarohketel üritustel või ühistranspordis võivad tekkida trügimised, nügimised ja varbale astumised. Me ei ole kurjategijad ega kannatanud sellistes olukordades. Isegi, kui igapäevaselt sõidame bussis kodunt tööle, hommikul ühe ja sama inimesega, kes astub välja samas peatuses ja satub sama foori taha, ei ole me ahistamise ohvrid. Ahistav jälitamine on kuritegu ja selle olemus erineb vägagi nendest juhuslikest situatsioonides ja kokkulangemistest, mida kaitsja kirjeldab. 6.juulil 2017 jõustus ahistava jälitamise nime kandev kuriteokoosseis (
Tegemist on Istanbuli konventsiooni artiklis 34 kirjeldatud teo karistatavaks muutmisega. Kuna Riigikohtu praktika selles osas puudub, siis toetub kohtukolleegium oma seisukoha kujundamisel Seletuskirjale Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni juurde (Istanbul, 11.V.2011), Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (385 SE, Riigikogu XIII koosseis) seletuskirjale. Nimetatud konventsiooni seletuskirja artikkel 34 määratleb kuriteona ahistava jälitamise. Ahistavat jälitamist defineeritakse kui tahtlikku tegevust, mis hõlmab teisele isikule suunatud korduvat ähvardavat käitumist, millega tekitatakse temas hirmu oma turvalisuse pärast. Siia kuulub igasugune konkreetsele isikule suunatud korduv ähvardava iseloomuga käitumine, mis tekitab antud isikus hirmu. Ähvardav käitumine võib sisaldada korduvat teise inimese jälitamist, temaga soovimatut suhtlemist või talle teadaandmist, et teda jälgitakse. Siia alla kuulub füüsiline ohvrile järgnemine, tema töökohta, spordi- või haridusasutusse ilmumine, aga ka ohvri jälgimine virtuaalmaailmas (vestlusruumides, sotsiaalmeedias jms). Soovimatu suhtlemise aktid hõlmavad igasugused ohvriga aktiivse kontakti loomise katsed käepärast olevate kommunikatsioonivahendite kaudu, sealhulgas moodsate meediaja infotehnoloogiaseadmete kaudu. Lisaks sellele võib ähvardav käitumine hõlmata nii erinevaid käitumisviise, nagu seda on teise isiku varaga vandaalitsemine, teise isiku isiklikele esemetele märkide jätmine, viitamaks, et ahistaja on kohal olnud, isiku 10 lemmikloomale suunatud tegevused või valeidentiteedi kasutamine või väära teabe levitamine internetis. Nagu selgub, on kõik K.Mägile ahistava jälitamise süüdistuses omistatud osateod omased ahistavale jälitamisele, sh ka akna lõhkumine, mille inkrimineerimine ahistava jälitamise osateona kaitsjas nii kogu kohtumenetluse kestel, kui ka apellatsioonis tõsist arusaamatust tekitas. Osategude toimepanemist K. Mägi poolt on maakohus põhjendanud ning kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, et selles osas maakohtu otsusele etteheiteid olla ei saa. Et mahtuda selle sätte reguleerimisalasse, peavad sellise ähvardava käitumise aktid olema toime pandud tahtlikult ning sooviga tekitada ohvris hirmu, alandada teda või oluliselt häirida kannatanut muul viisil. See säte viitab pikemaajalisele tegevusele, mis koosneb korduvatest asjakohastest intsidentidest. Sellega üritatakse osutada sellise käitumismustri kriminaalsele iseloomule, mis üksikute elementidena vaadelduna ei anna alati välja kriminaalse käitumise mõõtu. Seega iseloomustab ahistavat jälitamist tüüpiline käitumismuster ja järjepidevus. Ühest - kahest käitumisaktist ei piisa, et saaks rääkida mustrist. Analüüsitav koosseis nõuab kindlale isikule suunatud tegusid teatud perioodi jooksul, millistele on omane just korduv või süstemaatiline iseloom. Ahistav jälitamine saab tavaliselt alguse üldjuhul naise poolsest äraütlemisest suhet alustada ja pärast suhte või kooselu üldjuhul naise algatusel lõpetamist. Ahistav jälitamine võib olla ajendatud solvumisest ja kättemaksusoovist. Karistatav ahistav jälitamine on korduvatest ahistamistegudest koosnev järjepidev ahistav jälitamine e tegemist on koosseisuga, millele on iseloomulik kujuneda ajas ja kogumis. Tegemist on vältava kuriteoga. Kindlale isikule suunatud teod võivad olla erineva pikkusega, kuid oluline on nende tegude intensiivsus. Ahistajad kasutavad ohvri ahistamisel selliseid meetodeid, mis kõrvaltvaatajatele tunduvad kahjutud, aga põhjustavad kindlas kontekstis hirmu ohvris, keda jälitatakse. Ahistav jälitamine võib sisalduda eraldi vaadatuna igati õiguspärastes käitumisvormides. Paljud ahistava jälitamise vormid, nagu telefonikõned, kirjad, sõnumid, lillede või kingituste saatmine ja ootamatud visiidid, võivad olla iseenesest süütud ja sotsiaalselt täiesti aktsepteeritavad teod. Ahistavale jälitamisele hakkavad sellised teod viitama aga siis, kui need muutuvad ohvrile oluliselt häirivaks ja jätkuvad ohvri tahte vastaselt ka siis, kui ohver on jälitajale sõnaselgelt väljendanud, et selline teguviis on soovimatu, ning palunud see lõpetada.
-3 järgi süüdistatavale esitatud süüdistuses on ahistav jälitamine toimunud 9 päeva jooksul ning selle aja jooksul on süüdistatav pannud toime 5 osategu. Uuritavas asjas ületasid süüdistatava teod sotsiaalselt aktsepteeritud käitumise, millele viitab tegude häiriv iseloom ja intensiivsus. Tõendamist on leidnud, et süüdistatava tegevuse tagajärjena tundis kannatanu hirmu. Süüdistatav sai kindlasti oma tegevuse sisust aru, sest kannatanu kasutas korduvalt mitmeid võimalusi selle lõpetamiseks. Kannatanu on korduvalt väljendanud soovimatust suhelda süüdistatavaga. Ta on välja kutsunud politsei ja on ka verbaalselt süüdistatavale seda väljendanud. Ahistava jälitamise puhul tuleks keskmise mõistliku inimese kriteeriumi rakendades silmas pidada siiski kindlat konteksti ning esitada küsimus, kas K. Mägi tegude kogum oleks keskmiselt mõistlikule isikule olnud kannatanuga võrdses olukorras hirmutav ja tavalist elu rikkuv. Käesolevas asjas tuleb seda kindlasti jaatada, sest see oli väljunud sotsiaalselt 11 aktsepteeritava käitumisviisi raamidest. Eesti õigusesse lisatud ahistava jälitamise kuriteokoosseis ei nõua vastupidiselt paljude teiste riikide regulatsioonidele kohustusliku elemendina hirmu tekkimist kannatanus, ei nõua see üldse kohustusliku elemendina tagajärje tekkimist ohvrile, piisab, kui teo toimepanija eesmärk oli teise isiku oluline häirimine. Võimalused mängida ohvri tunnetega, manipuleerida tema tegude ja reaktsioonidega ning saada rahulolu võimust põhjustada ohvrile kannatusi ja kestvat hirmutunnet, on ammendamatud. Kannatanule mõjuvad sellised teod emotsionaalselt kurnavalt seda enam, et ahistava jälitamise puhul ei ole võimalik kunagi prognoosida, millal, kus või missugune soovimatu, hirmutav või ähvardav tegu võib ahistaval jälitajal järgmisena varuks olla. Arvestades eeltoodut nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et K. Mägi teod on kvalifitseeritavad
(käesoleval ajal
Apellatsioonis esitatud väited on kohtukolleegiumi hinnangul selles osas asjakohatud ja meelevaldsed. Karistuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Põhimõtteliselt nõustub kohtukolleegium maakohtu otsuses esitatud põhjendustega selles osas, mis puudutab karistusliiki e leiab samuti, et ainuvõimalik karistus on vangistus. Maakohus on põhjendanud ka karistusmäära ning liitkaristuse mõistmisel on kohaldatud kergeimat võimalust, mis seadusandja võimalikuks on pidanud e karistuste katmise põhimõtet. Käesoleval juhul on vangistus mõistetud tingimisi ning olenemata sellest, et kohtukolleegiumi hinnangul ei ole võimalik tuvastada selliseid kuriteo toimepanemise ja süüdlase isikut iseloomustavadi asjaolusid, mis annaks alusel järeldada, et mõistetud vangistuse ärakandmine süüdistatava poolt ei ole otstarbekas, ei ole kohtukolleegiumil volitusi karistuse karmistamiseks. Tänaseks päevaks on süüdistatav juba teatanud, et ta ei kavatse täita maakohtu otsust. Küll aga leiab kohtukolleegium, et maakohus on ebaõigesti käsitanud K. Mägi kuritegusid reaalkogumina. Tuleb tunnistada, et ahistava jälitamise osas Riigikohtu praktika puudub, ei ole ka
i kommentaare, kus üldjuhul kommenteeritakse ka küsimust, kuidas kvalifitseerida kogumis süüdistatava käitumist, kui tema tegu hõlmab erinevaid kuriteokoosseise jne. Kohtukolleegiumi arvates on süüdistatavale etteheidetav käitumine vaadeldav ühe teona ja kohtukolleegium leiab ka seda, et need kolm ähvardamise episoodi on samamoodi ahistava jälitamise osateod. Tegemist on tegudega, mis on ajaliselt lähestikku, on toime pandud ühe ja sama kannatanu suhtes ja ka eesmärk on tegelikult üks – kannatanus hirmu tekitamine. Kuna ahistav jälitamine on järjepidev ning ajas ja kogumis kujunev tegu, mille osateod võivad olla vägagi erinevad, kuid kogumis annavad välja ähvardava ja hirmu tekitava käitumise kogumi, siis ei saa näiteks sellised osateod, mis on kvalifitseeritavad mõne muu kuriteona (tapmisega ähvardamine, vara hävitamine, tervisekahjustuse tekitamine) ja on toimunud selliste ahistamistegude vahel, mis eraldi vaadatuna igati õiguspärastes käitumisvormides (telefonikõned, SMS-d jne) näivad, katkestada ahistamistegude järjepidevust ja küsimus on vaid selles, kas ja millised kuriteod, olenemata, kas need on kannatanu suhtes toime pandud ahistamistegude jada alguses, keskel või lõpus, vajavad eraldi kvalifitseerimist ning kas ja siis millised on hõlmatud ahistava jälitamisega, eriti, kui tegemist on kattuvate sanktsioonidega nagu antud juhul. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul, isegi, kui on õige süüdistatava tegusid eraldi kuritegudena kvalifitseerida
lg 1 ja § 157-3, tuleb karistus mõista 12 kuritegude ideaalkogumis e tunnistada teo ühtsust ja selles osas tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse ning teeb selles osas uue otsuse. Veel peab kohtukolleegium omalt poolt oluliseks märkida järgmist. Asjaolu, et nii süüdistusaktis, kui ka kohtuotsuses on märgitud, et puuduvad karistust raskendavad asjaolu, sunnib otsust lugenud teise astme kohut avama
Tõsi on see, et nimetatud seadusesätte sõnastus annab aluse järeldada, et endise elukaaslase ahistamine, ähvardamine jne ei ole karistust raskendav asjaolu. Nimetatud säte teeb vahet süüdlasega koos elava isiku ja pereliikme vahel ja selliselt, et tunnistab raskendavaks asjaoluks küll kuriteo toimepanemise endise või praeguse pereliikme ja süüdlasega koos elava isiku suhtes. Oluline on mõista, kas elukaaslane e partner, kellega ei olda küll ametlikus abielus, on süüdlase pereliige või süüdlasega lihtsalt koos elav isik ja seejärel on ka selge, kas endise elukaaslase suhtes kuriteo toimepanemine on raskendav asjaolu või mitte. Tundub, et kohtupraktika on läinud seda teed, et endine elukaaslane ei klassifitseeru endise pereliikmena ja tema suhtes kuriteo toimepanemine ei ole raskendav asjaolu. EIK on asunud seisukohale, et perekonna määratlemisel on eriti oluline tuvastada, kas inimeste vahel esinevad tihedad isiklikud sidemed (EIKo 13.12.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.