← Eesti

2-19-4100/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. detsember 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-19-4100 Tsiviilasi A.A. hagi T.K. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus T.K. apellatsioonkaebuse hind 360 eurot A.A. vastuapellatsioonkaebuse hind 270 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
  2. juuni 2019 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.K. apellatsioonkaebus A.A. vastuapellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
  3. november 2019 Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja): T.K. (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein Vastuapellatsioonkaebuse esitaja (hageja): A.A. (ik: XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja L.K., lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Tartu Maakohtu
  5. juuni 2019 otsus osaliselt, s.o osas, millega maakohus mõistis T.K.lt A.A. kasuks elatise välja selliselt, et elatise suurus ei ole edaspidi mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatavast kuupalga alammäärast, millest on lahutatud pool lapse ülalpidamisele suunatud riiklikust lapsetoetusest, ning kostjalt perioodi
  6. aprill 2018 kuni
  7. märts 2019 eest väljamõistetud elatise suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab T.K.lt välja A.A. kasuks elatise alates
  8. märtsist 2019 kindla summana 240 eurot kuus ning elatise perioodi
  9. aprill 2018 kuni
  10. märts 2019 eest 1471 eurot 75 senti.
  11. Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: „Hagi rahuldada osaliselt. Välja mõista T.K.lt A.A. kasuks elatis alates
  12. märtsist 2019 igakuiselt 240 eurot. Välja mõista T.K.lt A.A. kasuks elatis perioodi
  13. aprill 2018 kuni
  14. märts 2019 eest 1471 eurot 75 senti. Määrata kostja poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 528 eurot. Välja mõista T.K.lt A.A. kasuks 528 eurot menetluskulude katteks, millelt tuleb kostjal maksta viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni õigusabi kulu summa tasumiseni VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja menetluskulud jätta kostja enda kanda.“
  15. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
  16. Jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
  17. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
  18. Võtta asja materjalide juurde apellandi esitatud tsiviilasjas nr 2-19-5045 kinnitatud kompromiss. Vastuapellandi esitatud
  19. mai 2018 telefonikõne helisalvestus jätta TsMS § 652 lg 4 alusel asja juurde võtmata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  20. A.A. (hageja/laps) (sünd XXXXXXXXX) esitas 18.03.2019 oma seadusliku esindaja (ema) L.K. kaudu maakohtule hagi T.K. (kostja/isa) vastu seaduses sätestatud alammääras elatise väljamõistmiseks alates 01.04.
  21. Hagiavalduse kohaselt lõpetas kostja hageja ülalpidamiseks elatise maksmise alates
  22. a aprillist. Hagiavalduses oli märgitud, et hageja vajadused moodustavad kokku 270 eurot kuus. Menetluse käigus hageja täpsustas, et hagiavalduses märgitud summa 270 eurot ei ole hageja ühe kuu kulutuste summa, vaid kostjalt nõutava elatise summa. Hageja vajadused on tavapärased. Hageja viibib kostja juures igal teisel nädalavahetusel, mis moodustab 14% ajast. Kostja ei ole tõendanud, et ta on teinud sel ajal lapsele kulutusi.
  23. Kostja oli nõus maksma hagejale elatist 135 eurot (kompromissettepaneku järgi 200 eurot) kuus. Selliselt kataks kostja hageja ülalpidamiskulud suuremas ulatuses kui ema. Elatist tuleks vähendada poole lapsetoetuse võrra ja arvestada ka kostja poolt hagejale antava vahetu 2 ülalpidamisega. Tagasiulatuva elatise nõudele vaidles kostja vastu. Hageja vanematel oli kokkulepe, et kostja maksab hagejale elatist 100 eurot kuus. Kostja on alates
  24. a aprillist maksnud hageja pangakontole keskmiselt 120 eurot kuus. Hageja on raha kasutanud peamiselt toidu ostmiseks. Ajal, mil hageja viibib kostja juures, kannab kostja hageja eluaseme-, toidu-, hügieeni-, vaba aja sisustamise, transpordi- jm kulud. Kostja on ostnud hagejale riideid jm vajalikku ning tasub hageja telefoniarve. Ema oli sellega nõus ja ei ole enne hagi esitamist esitanud kostjale elatisenõuet. MAAKOHTU LAHEND
  25. Tartu Maakohus rahuldas
  26. juuni 2019 otsusega hagi osaliselt ja mõistis T.K. välja A.A. kasuks elatise alates
  27. märtsist 2019 igakuiselt 240 eurot ning edaspidi mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatavast kuupalga alammäärast, millest on lahutatud pool lapse ülalpidamisele suunatud riiklikust lapsetoetusest. Samuti mõistis kohus T.K. välja A.A. kasuks elatise perioodi
  28. aprill 2018 kuni
  29. märts 2019 eest 1529,11 eurot. Maakohus jättis hagi rahuldamata elatise väljamõistmiseks pooles lapse ülalpidamisele suunatud riikliku lapsetoetuse ulatuses ja tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks lapse kontole kantud raha ulatuses alates aprillist 2018 kuni
  30. veebruarini
  31. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks 528 eurot menetluskulude katteks, millelt tuleb maksta viivist alates otsuse jõustumisest kuni õigusabikulu tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja menetluskulud jättis kohus kostja enda kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on põhjendatud elatise väljamõistmisel alla alammäära arvesse võtta lapse ülalpidamiseks makstavat lapsetoetust, mis
  32. aastal on 60 eurot kuus. Hageja seisukohast nähtuvalt on laps isa juures ca 14% ajast ning ümber ei ole lükatud kostja väidet, et sel ajal kannab tema lapse kulud, sh suhtluskorra täitmisega seotud transpordikulu. Kostja on soetanud lapsele telefoni ja tasub telefoniarve, mida samuti ei ole vaidlustatud. Olgugi, et väike, aga siiski mingi kulu on kostjal lapse tema juures viibimise ajal: toit, kommunaalteenused, hügieenivahendid, vaba aja veetmine jms. Hagiavalduse blanketil on hageja seaduslik esindaja märkinud lapse kuludeks 270 eurot kuus, kuid elatise väljamõistmise nõue on tähistatud miinimumsummana. Kohus ei või alaealise lapse ülalpidamiseks välja mõista elatist alla seaduses sätestatud alammäära, kui selleks ei ole mõjuvat põhjust. Kostja ei ole tõendanud, et lapsel on muid sissetulekuid, kostja ei suuda majanduslike võimaluste või tervislike põhjuste tõttu alammääras elatist maksta või et lapse ülalpidamise tegelikud kulud on oluliselt alla seaduses sätestatud miinimumi. Kohus mõistis kostjalt alates hagi esitamisest välja elatise, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatavast kuupalga alammäärast, millest on maha arvestatud pool lapse kulutuste katmiseks maksatavast riiklikust lapsetoetust.
  33. aastal on elatise suurus 240 eurot kuus. Põhjendatud ei ole elatise maksmine lapse kontole, kui vanemad ei ole selliselt kokku leppinud. Eesti Õigusbüroo juristi 21.02.2019 kostjale saadetud kirjas on märgitud, et alammääras elatis tuleb maksta L.K. kontole. Kui kostja soovis jätkuvalt kanda raha lapse kontole, siis alates 22.02.2019 on tegemist lapse taskurahaga, mis ei ole käsitletav elatisena. 08.05.2018 kõne väljavõttest ei ole võimalik aru saada selliselt, et ema nõuab kostjalt alammääras elatise maksmist ja ei nõustu elatise maksmisega 100 euro ulatuses lapse kontole. Ema mainis, et kui ta oleks rahasid tahtnud, siis kostja ei maksaks A.le 100 eurot, vaid 250 eurot. Kohus oli seisukohal, et kuni 21.02.2019 aktsepteeris ema elatise maksmisena raha kandmist lapse kontole. Samas ei ole laps kaotanud õigust saada isalt ülalpidamist alammääras elatise ulatuses, millest on maha arvatud kuni 21.02.2019 lapse kontole tasutud summad.
  34. veebruariks 2019 oli kostja maksnud hageja kontole hageja seadusliku esindaja nõusolekul, mis nähtub 08.05.2018 telefonikõnest, 1239 eurot, millest tuleb maha arvata 3 sünnipäevakingitus lapsele 75 eurot ja kostja enda kulutatu: 2 infopäringut kinnistusraamatust 2 eurot, lotopiletid 29 eurot, maksed If kindlustusele 48 eurot. Eeltoodut arvesse võttes on kostja maksnud elatist perioodil 01.04.2018 kuni 22.02.
  35. a 1085 eurot.
  36. ja 24.07.2018 tehtud maksed hageja kontolt on kostja tagastanud 24.07.
  37. Kostja pidi maksma hageja ülalpidamiseks alates 01.04.2018 kuni 21.02.2019 kokku 2422,50 eurot [(250 – 27,50) × 9) + 240 + 240 ÷ 28 × 21)]. Kohus mõistis välja tagasiulatuva elatise 1337,50 eurot kuni 21.02.
  38. Alates 22.02.2019 pidi kostja maksma elatise hageja seadusliku esindaja kontole. Kuna kostja seda ei teinud, mõistis kohus kostjalt välja elatise 240 eurot kuus kuni 17.03.
  39. Elatise summa veebruari ja märtsi eest on 191,61 eurot (240 ÷ 28 × 7 + 240 ÷ 31 × 17). Kokku võlgneb kostja hagejale tagasiulatuvalt elatist 1529,11 eurot (1337,50 + 191,61). Kostja majanduslik olukord võimaldab tal tasuda tagasiulatuva elatise väljamõistetud summas. Elatise väljamõistmise tõttu jääb kostja õigusabikulu tema enda kanda. Elatise suuruse vähendamine toimub vastaspoole taotlusel, mistõttu ei saanud see asjaolu olla hagi esitamisel hageja seaduslikule esindajale ettenähtav. Kohus mõistis kostjalt välja hageja õigusabikulu 528 eurot. Hageja taotletud õigusabikulu on ülepaisutatud. Hageja lepingulise esindaja mõistlik ja põhjendatud ajakulu on 4 tundi, sh kohtuistungiks ettevalmistamine 30 minutit, kohtuistungil osalemine 1 tund ja kirjalike seisukohtade koostamine 2,5 tundi. Tegemist on lihtsa elatisenõudega, õiguslikku keerukust asjas ei ole. Hageja esindaja tunnitasumäär 110 eurot pluss käibemaks vastab kohtupraktikale. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  40. T.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
  41. juuni 2019 otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis kostjalt välja tagasiulatuva elatise ja alates
  42. märtsist 2019 välja suurema elatise kui 200 eurot kuus ning menetluskulud. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta tagasiulatuva elatise nõue ja alates
  43. märtsist 2019 elatise nõue 200 eurot kuus ületavas osas rahuldamata ning menetluskulud maakohtus poolte endi kanda ja ringkonnakohtus hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) oleks kohus pidanud vähendama miinimumelatise summat nii poole lapsetoetuse kui kostja poolt hagejale vahetult antava ülalpidamise võrra. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast saab kõik lapsega seotud kulud eelduslikult kanda kahekordse miinimumelatise summaga. Hageja ei ole väitnud, et tema kulud on suuremad. Seega on hageja igakuistest kuludest lapsetoetuse arvel võimalik kanda 60 eurot, vanemad peavad panustama kokku 480 eurot (540 – 60) ja kumbki vanem 240 eurot. Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-35-17) tulenevalt tuleb lähtuda eeldusest, et vanema poolt vahetu ülalpidamise andmise proportsioon vastab lapse vanema juures viibimise ajale. Kuna hageja ei ole eeltoodud eeldust ümber lükanud, siis täidab kostja ülalpidamiskohustust vahetult 67,20 euro ulatuses (14% 480 eurost) ja elatis ei tohiks ületada 172,80 eurot kuus (240 – 67,20). Kuna hageja on hagiavalduses kinnitanud, et tema kulud on 270 eurot kuus, ei saa rahuldada hagi 240 euro ulatuses, sest vanemad kannavad lapse kulusid eelduslikult võrdsetes osades. Asjaolud annavad alust vähendada elatist alla miinimummäära vähemalt 70 euro ulatuses; 2) ei ole põhjendatud elatise sidumine miinimumpalgaga. Miinimumelatise regulatsioon võib muutuda nii, et see ei ole enam miinimumpalgaga seotud; 3) ei ole tagantjärele miinimumelatisest lähtuva elatisenõude rahuldamine põhjendatud, kuna ülalpidamist on antud väiksemas ulatuses kokkuleppe alusel. 08.05.2018 telefonikõnest nähtub, et ema nõustus maksutud elatise summaga, s.o 100 eurot kuus, ega nõudnud miinimumelatise tasumist. Hageja ei pöördunud kuni 21.02.2019 kostja poole nõudega täita 4 ülalpidamiskohustust suuremas ulatuses. Põhjendatud ei ole tagasiulatuva elatise väljamõistmine ka perioodi 21.02.–17.03.2019 eest. Eesti Õigusbüroo juristi 21.02.2019 kirjas on tehtud ettepanek elatise küsimuses kokkuleppe sõlmimiseks. Kirja ei saa käsitleda teatena seniste kokkulepete lõpetamise kohta; 4) kuna hagi rahuldati osaliselt, oleks kohus pidanud jätma menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hageja seaduslikule esindajale oli teada, et kostja kannab hageja kulusid ka vahetult.
  44. A.A. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
  45. juuni 2019 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja palub teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ning mõista kostjalt välja elatis alates
  46. märtsist 2019 igakuiselt 270 eurot ja edaspidi mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatavast kuupalga alammäärast ning elatis perioodi
  47. aprill 2018 kuni
  48. märts 2019 eest 3060 eurot. Samuti mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud maakohtus summas 687,50 eurot + käibemaks ja jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole ainuüksi asjaolu, et laps saab riiklikku lapsetoetust, alus elatise vähendamiseks. Maakohtu viidatud Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-174-16 järgi saab see olla elatise vähendamise alus erandlikel asjaoludel. Tavaliselt on selleks välisriikide lapsetoetuste kõrgem määr; 2) leidis kohus valesti, et enne 22.02.2019 kostja poolt hageja kontole makstud raha on käsitletav elatisena. Kohus ei ole selgitanud, millisele tõendile on rajatud järeldus vanemate kokkuleppe kohta. Kohus on eksinud tõendamiskoormise jaotamisel. Hageja ei saa tõendada kokkuleppe puudumist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 4 ei võimalda täiendava elatisenõude varasemat esitamata jätmist lugeda kostja makstud summa aktsepteerimiseks. Hageja on nõudnud miinimummääras elatise maksmist korduvalt ka kohtueelselt, tehes seda 08.05.2018 telefonikõnes ja 21.02.2019 kirjaga. Lisaks oleks selline kokkulepe perekonnaseaduse (PKS) § 109 alusel tühine; 3) on võlgnetav tagasiulatuva elatise summa 3060 eurot (250 × 9 + 270 × 3). Kostja on hageja kontolt maksnud enda kulusid 266,57 eurot, mitte kohtu väidetud 79 eurot. Mitte ükski sissemakse hageja kontole ei ole käsitletav tagasimaksena selle raha eest, mille kostja on kontolt enda huvides kulutanud. Kostja ei ole ostnud hagejale telefoni ega ole seda ka väitnud; 4) vähendas kohus hageja menetluskulusid (687,50 eurot + käibemaks) põhjendamatult. Hageja koostas lisaks hagiavaldusele kohtu nõudel kolm sisulist menetlusdokumenti, 14.05.2019 vastus, 24.05.2019 taotlus ja 31.05.2019 vastus, ajakulu kokku 4 tundi 45 minutit. Teha seda 2,5 tunniga on ebarealistlik. Vaidlus oli õiguslikult keerukas, arvestades, kui kaugele on Riigikohtu praktika läinud PKS elatiseregulatsioonist.
  49. A.A. vaidleb T.K. apellatsioonkaebusele vastu ja märgib täiendavalt vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele järgmist: 1) kohtupraktika on leidnud, et PKS § 102 lg 2 kohased elatise vähendamise põhjused peavad olema erandlikud. Lapsega suhtlemise kord on lahuselavate vanemate puhul tavapärane. Kui seadusandja oleks tahtnud, et elatise suurus määrataks proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib ühe või teise vanema juures, oleks sätestatud vastav erand seaduses. Vaid siis, kui lahuselava vanema aeg lapsega on ligikaudselt võrdne ajaga, mil laps viibib peamise vanema juures, saab seda erandliku asjaoluna arvesse võtta. Seega on tegemist tavapärase elatisevaidlusega, kus ei esine ühtegi erandlikku asjaolu. Kostja ei ole ka esitanud tõendeid selle kohta, milliseid kulutusi ta vahetult kannab. Riigikohtu otsuste nr 3-2-1-165-13 ja 3-2-1-35-17 järgi on lahuselava vanema poolt vahetult lapse tarbeks tehtavate kulutuste tõendamine esmaseks vältimatuks 5 eelduseks, et neid saaks elatise suuruse määramisel arvesse võtta. Hageja ei ole väitnud, et tema kulud on 270 eurot; 2) hageja esitab 10.05.2018 telefonikõne salvestise, milles kostja kinnitab, et tegi pangakaardi lapsele selleks, et laps saaks endale „ninni-nänni“ osta. Riigikohtu seisukoha (3-2-1-35-16) järgi saab õigustatud isiku poolt ülalpidamisnõude esitamata jätmist tagasiulatuva elatise nõudmisel arvesse võtta vaid siis, kui selle nõude esitamata jätmine paneks kohustatud isiku äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit äärmiselt raske majandusliku olukorra kohta; 3) olukorras, kus kostja ei maksa elatist ja ka kirjalikud pöördumised ei muuda seda, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda sõltumata nõude rahuldamise ulatusest.
  50. T.K. vaidleb A.A. vastuapellatsioonkaebusele vastu, märkides täiendavalt apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele järgmist: 1) tulenevalt perehüvitiste seaduse §-st 15 on lapsetoetuse näol tegemist riigi panusega lapse ülalpidamisega seotud kulutuste kandmisesse. Vanemate võrdse kohtlemise tagamiseks tuleb elatise väljamõistmisel arvestada summat, mille ulatuses vanemate ülalpidamiskohustus toetuse arvel väheneb. Kohus jättis elatisenõude osaliselt rahuldamata muu hulgas seetõttu, et hageja viibib ka kostja juures ja sel ajal täidab kostja ülalpidamiskohustust vahetult; 2) kohus on põhjendanud, et 08.05.2018 telefonikõnes ema aktsepteeris, et kostja kannab lapse ülalpidamiseks raha lapse kontole. Seega kohus ei tuginenud hageja vaikimisele või tegevusetusele. PKS §-st 109 ei tulene, et vanemate kokkulepe, mille kohaselt on elatise summa PKS § 101 lg-s 1 sätestatust väiksem, on tühine. Lisaks sellele, et kostja tasus igakuiselt hageja arvele 100 eurot, täitis kostja ülalpidamiskohustust ka vahetult; 3) ei ole kostja teinud hageja kontolt enda kasuks rohkem kulutusi kui kohtuotsuses kajastatud. Sõltumata sellest, kas 24.07.2018 makstud summad on käsitletavad tagasimaksetena või mitte, ei muutu sellest summa, mille kostja on hageja kontole tasunud. Kohus ei ole tagasiulatava elatisenõude osaliselt rahuldamata jätmist põhjendanud sellega, et kostja on soetanud hagejale telefoni ja tasub telefoniarve. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  51. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 18.06.2019 otsus tuleb menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks elatise välja selliselt, et elatise suurus ei ole edaspidi mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatavast kuupalga alammäärast, millest on lahutatud pool lapse ülalpidamisele suunatud riiklikust lapsetoetusest, ning kostjalt perioodi 01.04.2018 kuni 17.03.2019 eest väljamõistetud elatise suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt välja hageja kasuks elatise alates 18.03.2019 kindla summana 240 eurot kuus ning elatise perioodi 01.04.2018 kuni 17.03.2019 eest summas 1471,75 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  52. Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha vaidluses selle üle, kas üldse ja millises ulatuses on praegusel juhul alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära. Riigikohus on selgitanud (nt 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28), et erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel ning mõjuvaks põhjuseks saab olla lisaks seaduses otse nimetatutele (vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise 6 väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps) ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega). Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu seisukoht nt 07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14). Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et tema varaline seisund ei võimalda miinimumelatist maksta. Kostja arvates on mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et hageja igakuised kulud on 60 euro ulatuses kaetud riikliku lapsetoetusega ning lisaks tuleb arvestada kostja poolt hagejale antava vahetu ülalpidamisega, mida kostja annab eelduslikult 67,20 euro ulatuses (14% 480 eurost) kuus. Riigikohus on korduvalt selgitanud (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 28.2), et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Seega hageja seisukoht, et kohus ei saa vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et hageja emal on õigus saada lapsetoetust, on kooskõlas Riigikohtu juhistega. Vaidlust ei ole selles, et hageja viibib kostja juures regulaarselt igal teisel nädalavahetusel. 05.08.2019 tsiviilasjas nr 2-19-5045 sõlmitud kompromissis (mille ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja juurde) on koolivaheajad jagatud selliselt, et suvevaheajal on hageja kostja juures kokku kolm nädalat ning sügis-, talve- ja kevadvaheajal viibib hageja võrdselt mõlema vanema juures. Pooled on nõustunud, et kokku viibib hageja kostja juures vähemalt 14% ajast. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet, et sel ajal katab lapse kulud (toit, kommunaalteenused, hügieenivahendid, vaba aja veetmine, transpordikulu jms) kostja. Lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 23.1 on Riigikohus selgitanud, et kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures. Samuti on Riigikohus leidnud (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-des 23.3, 28.3), et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukord, kus hageja viibib kostja juures ca 14% ajast, ei ole käsitletav olulise osa ajast kostja juures viibimisena. Kuid kuna hageja viibib regulaarselt ca 14% ajast kostja juures ning sel ajal teeb kostja hageja ülalpidamiseks kulutusi vahetult, siis on põhjendatud ja õiglane seda elatise väljamõistmisel arvestada. Maakohus on vähendanud miinimumelatist 30 euro (s.o poole riiklikust lapsetoetusest) võrra. Samas maakohtu otsuse põhjendustest tulenevalt on elatise vähendamise põhjuseks siiski asjaolu, et hageja viibib osa ajast kostja juures. Kuigi 30 eurot moodustab lapse eeldatavast ülalpidamiskulust, milleks on 540 eurot, vaid 5,56%, ei ole maakohus miinimumelatise sellises ulatuses vähendamisega ringkonnakohtu hinnangul diskretsiooni piire ületanud ning ringkonnakohtul puudub seetõttu alus maakohtu otsust selles osas muuta. Kuna hageja seaduslik esindaja on menetluse käigus täpsustanud, et lapse vajadused on tavapärased (mitte 270 eurot kuus, milline summa on hagiavalduse blanketil eksitavalt märgitud), siis on 7 ringkonnakohtu hinnangul miinimumelatise sellises proportsioonis vähendamisel tagatud elatise väljamõistmise eesmärk, s.o kõik hageja vajadused on kostja makstava elatise ja kostja antava vahetu ülalpidamise, hageja seadusliku esindaja poolt hagejale antava vahetu ülalpidamise ja riikliku lapsetoetusega kaetud ning silmas on peetud ka vanemate võrdsuse põhimõtet, st kostjale ei ole pandud hageja ülalpidamiskohustust hageja seadusliku esindajaga võrreldes ebaproportsionaalselt suures ulatuses.
  53. Ringkonnakohus leiab samas, et maakohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud osas, millega maakohus sidus väljamõistetud elatise Vabariigi Valitsuse kehtestatava kuupalga alammäära ja riikliku lapsetoetuse suurusega. Riigikohus on lahendi nr 2-15-15909 p-s 16 selgitanud, et juhul, kui elatist on PKS § 102 lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral. Eeltoodud seisukohast lähtudes mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks elatise välja kindlas summas, 240 eurot kuus, ning ei seo seda Vabariigi Valitsuse kehtestatava kuupalga alammäära ja riikliku lapsetoetuse muutumisega. 11.
  54. Tagasiulatuva elatise väljamõistmisel on poolte vahel vaidlus kõigepealt selle üle, kas hageja vanematel oli kokkulepe, et kostja maksab hagejale elatist 100 eurot kuus. Iseenesest on õige ja kooskõlas seaduse (PKS § 100 lg 3) ning Riigikohtu selgitustega (nt 26.06.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p-d 13, 14) kostja seisukoht, et vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Vanemate kokkulepet, et kohustatud vanem tasub elatist seaduses sätestatud miinimumist erinevas summas, peab tõendama pool, kes sellisele kokkuleppele tugineb (antud juhul kostja). Kostja tugineb kokkuleppe tõendamisel eelkõige vanemate vahel 08.05.2018 toimunud telefonikõne salvestusele. Ringkonnakohus, kuulates ära nimetatud kõne salvestuse, nõustub maakohtu seisukohaga, et selle alusel ei saa lugeda tõendatuks vanemate kokkulepet kostja poolt hagejale 100-eurose elatise tasumise kohta. Seega on maakohus õigesti leidnud, et hagejal on õigus nõuda PKS § 108 alusel kostjalt elatist ka tagasiulatuvalt perioodi 01.04.2018 kuni 17.03.2019 eest. 11.
  55. Tagasiulatuva elatise suurusega seonduvalt on vaidlus selles, kas perioodil 01.04.2018 kuni 17.03.2019 hageja kontole kantud summad saab lugeda hagejale elatise tasumiseks. Tulenevalt Riigikohtu selgitustest (nt 16.01.2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-159-12, p 11) tuleb elatis maksta vanema, kelle juures laps elab, kontole, kuid juhul kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Selles osas leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtu ja kostjaga, et 08.05.2018 telefonikõnest saab järeldada, et hageja ema aktsepteeris, et kostja poolt lapse kontole tasutavate summade näol on tegemist lapsele ülalpidamise andmisega. Nõudeks maksta edaspidi elatis hageja ema kontole saab lugeda hageja ema poolt esindaja vahendusel kostjale 21.02.2019 saadetud kirja. 11.
  56. Vaidlus on ka selle üle, et juhul kui kostja poolt perioodil 01.04.2018 kuni 21.02.2019 hageja kontole kantud summad lugeda elatiseks, siis kui suures summas on kostja selliselt hagejale ülalpidamist andnud. Ringkonnakohus asub hageja konto väljavõtte (I kd, tl 123–129) põhjal seisukohale, et perioodil 01.04.2018 kuni 21.02.2019 on kostja teinud hageja kontole ülekandeid kokku 1368 eurot. Samal perioodil on kostja teinud kontolt kostja enda huvides makseid (AS-le Eesti 8 Loto, Allepal OÜ-le, Auto24-le, IF P&C Insurance AS-le, infopäringud kinnistusraamatust) summas 225,64 eurot (hageja väljatoodud 02.03.2019 makse Auto24-le ja 04.04.2019 makse AS-le Telia Eesti ei ole asjasse puutuvad, kuna on tehtud peale 21.02.2019). Seega ringkonnakohtu arvestuse kohaselt on kostja maksnud hagejale elatist perioodil 01.04.2018 kuni 21.02.
  57. a 1142,36 eurot (1368 – 225,64). Kostja pidi maksma hageja ülalpidamiseks alates 01.04.2018 kuni 21.02.2019 maakohtu arvutuse järgi kokku 2422,50 eurot. Järelikult tuleb mõista kostjalt perioodi 01.04.2018 kuni 21.02.2019 eest välja tagasiulatuv elatis 1280,14 eurot (2422,50 – 1142,36). Sellele lisandub võlgnevus perioodi 22.02.2019 kuni 17.03.2019 eest 191,61 eurot, kokku on tagasiulatuv elatis alates 01.04.2018 kuni 17.03.
  58. a 1471,75 eurot (1280,14 + 191,61). 11.
  59. Riigikohus on selgitanud (nt 25.05.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20), et kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Maakohus on kostja ülalpidamisvõimet hinnanud ning leidnud, et kostja majanduslik olukord võimaldab tasuda tagasiulatuva elatise väljamõistetud summas. Kostja ei ole maakohtu seisukohta ümber lükanud.
  60. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel ja hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel eksinud. Hageja (alaealise lapse) kohtusse pöördumine oli põhjendatud ja hagi rahuldati valdavas ulatuses. Hageja lepingulise esindaja kulu suurust on maakohus põhjalikult käsitlenud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga nii tsiviilasja olemusele (lihtne elatisenõue) kui ka hageja lepingulise esindaja tehtud menetlustoimingute vajalikkusele.
  61. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja õiglane on jätta menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, kuivõrd apellatsioonkaebuse kuulub rahuldamisele väikeses osas ja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.