Obsah (8)

§ 130§ 61§ 342§ 45§ 175§ 180§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-5128 (19922500011) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Pavel Go

§ 130lg 41 alusel kohaldati D.

Lvovi suhtes süüdimõistva otsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks tõkendit vahistamine. Tõkend kuulub tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel või kui kohtuotsus ei ole karistuse ärakandmise ajaks jõustunud, siis karistuse ärakandmisel. Menetluskuludena mõisteti D. Lvovilt riigituludesse sundraha 810 eurot ning kaitsjatasu kohtueelses menetluses 275,04 eurot ja kohtumenetluses 1060,80 eurot, kokku 1335,84 eurot. Menetluskulud kogusummas 2145,84 eurot tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul, igas kuus tasuda 178,82 eurot. Esimene makse tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, järgmised maksed tasuda iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks. Määratud kaitsja sõidukulu summas 118,08 eurot jäeti riigi kanda. Kohus lahendas ka asitõendiga seonduvad küsimused.

1. Deniss Lvovile oli esitatud süüdistus selles, et tema 22.02.2019 kella 10:41 paiku Rae vallas Soodevahe külas Linnaaru tee 5 asuvas Tallinna Vangla avavangla osakonna teise korruse WC-s lõi vähemalt kümnel korral rusikatega XX pähe ja rindkere piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused - nina juure vasakpoolsel küljel 0,2 cm suurune haav, vasaku silma all 3x1 cm suurune hematoom, vasaku silma välisnurgas 3,5x2 cm suurune hematoom, vasaku kõrva ja põsesarna vahel 2x6 cm suurune hematoom, vasakul pool lõua all 1 cm pikkune kriimustus, paremal pool rinnakul 3,5x1,5 cm suurune hematoom, vasaku õla eesmisel küljel 1,5x1 cm suurune hematoom, vasaku käe kaenlaaluse esiküljel 1,5x4 cm suurune hematoom, vasakul õlavarre ülemisel kolmandikul kaks hematoomi suurustega 1x1 ja 1x3 cm, vasaku õlavarre tagakülje ülemisel kolmandikul 1x3 cm suurune hematoom, vasaku jala sääre ülemisel välisküljel 2x7 cm suurune hematoom.
2. Kuigi D. Lvov ennast maakohtu kohtuistungil XX löömises süüdi ei tunnistanud, leidis kohus, et D. Lvovi poolt XX kutsumine WC-sse on ümber lükatud tunnistaja KK ütlustega ja kohtuistungil vaadeldud videosalvestiselt nähtuga. Kohtu hinnangul leidis tõendamist, et XX-le tekitas vigastused süüdistatav (välja arvatud vasakul pool lõua all 1 cm pikkune kriimustus ja vasaku jala säärel olevat hematoom) ajal, kui ta viibis koos kannatanuga avavangla teise korruse tualetis. Et vanglaametnikud ei märganud XX-l mitme päeva jooksul vigastusi, tuleneb sellest, et kannatanu püüdis neid hoolega varjata, kandes tumeda raamiga prille, mistõttu ei olnudki verevalumit silma juures kohe näha.
3. Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohtus süüdistatav ja tema kaitsja T. Laanemaa. 4.
4. Süüdistatav leiab enda apellatsioonis, et kohus seostas teda ekslikult XX-l fikseeritud sinikatega ja XX valetab. Kannatanu ütlused tema peksmise kohta on ümber lükatud tunnistajate ütlustega. XX ja tema vahel oli ainult sõnaline konflikt ja sel ajal olid XX-l juba sinikad. Tunnistaja KK ütlused tuleb jätta kõrvale. Tema XX ei löönud. 4.
5. Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse D. Lvovi süüditunistamise ja süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmise osas. Palub D. Lvov õigeks mõista ja menetluskulud jätta riigi kanda. Kaitsja hinnangul on maakohus otsuse tegemisel rikkunud otsuse põhjendamise kohustust, eksinud 2 tõendite hindamise põhimõtete vastu, kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik, kuivõrd ei ole veenvalt tõenditele tuginedes kummutatud tõstatatud kaitseversiooni ning kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. 4.2.
6. Kohtu esitatud tõendite analüüs ja sellest tehtud järeldus, et 27.02.2019 isiku läbivaatuse protokollis fikseeritud kannatanu vigastused on tekitatud just süüdistatava poolt, ei ole veenev. 4.2.
7. Kannatanu ütlused tervikuna on vastuolulised, ebajärjekindlad ning eluliselt ebausutavad, mistõttu ei võinuks nende ebausaldusväärsuse tõttu süüdimõistva otsuse tegemisel tugineda. Erinevusi ütlustes enda peksmise kohta WC-s süüdistatava poolt ei osanud kannatanu kohtuistungil adekvaatselt selgitada. Ei ole eluliselt usutav, et isik, keda on just hetk varem käte ja jalgadega pekstud nii, et nn pilt hakkab taskusse minema (nagu kannatanu väitis), jalutab WC-st välja justkui midagi poleks juhtunud. Videosalvestiselt ei nähtu, et kannatanu tormas WC-st välja, nagu kohus on kirjeldanud, kohus on tõenditest teinud järeldusi, mida nende pinnalt teha ei ole võimalik. Juhul kui süüdistatav oleks WC-s kannatanut peksnud, oleks turvakaamera salvestistelt pidanud olema turseid kannatanu näol ja kõrva juures näha. Mingeid vigastusi kannatanul WC-st väljudes ei nähtu. 4.2.
8. Tunnistajate YY ja DD ütlustest kohtuistungil ei nähtu, et kannatanu oleks neile midagi väidetavate vigastuste kohta rääkinud. Kui süüdistatav tekitas kannatanule 22.02.2019 vigastusi, oleks seda valvurite poolt kindlasti ka varem märgatud. BB ei märganud kanntanul mingeid vigastusi. Kannatanul esinevaid vigastusi märkas esimesena tunnistajana üle kuulatud LL 26.02.
9. Tõendid, millest saaks kahtlusteta järeldada, et sellised vigastused tekitas kannatanule süüdistatav, puuduvad. Kahtlust, et need vigastused võidi kannatanule tekitada hoopis muul ajal ning kellegi teise poolt, ümber lükatud ei ole. 4.2.
10. Kohus on D. Lvovile

§ 130

lg 4¹ tulenevalt tõkendit kohaldades jätnud tähelepanuta, et antud säte reguleerib vabaduses viibiva süüdistatava vahistamist ega ole seetõttu karistust kandva süüdistatava puhul kohaldatav. Kohus ei ole ka põhistanud, millised asjaolud tingivad süüdistatava suhtes tõkendi kohaldamise.

1. Tallinna Ringkonnakohus määras
2. jaanuaril 2020 kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
3. jaanuarini
4. Määratud tähtajaks esitas ringkonnakohtule enda kirjalikud seisukohad prokuratuur. 5.
5. Ringkonnaprokurör T. Tombergi hinnangul on kohus kõik kriminaalasja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud välja selgitanud ja tõenditele tuginedes kaitseversiooni veenvalt kummutanud. Kohtu siseveendumusele jõudmise käik on kohtuotsuses jälgitav. Apellatsioonkaebuses taaskord esitatud väiteid on kohus analüüsinud ja neile otsuses motiveeritult vastanud. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu tuleb jätta apellatsioonid rahuldamata ja otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
6. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalidega, apellatsioonides esitatud argumentidega ja neile vastuseks esitatud prokuröri kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatu kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna.
7. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas on riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium, nõustudes prokuröri seisukohaga kohtu poolt tõenditele antud adekvaatse hinnanguga, leiab, et apellatsioonides esitatud väiteid on maakohus juba vaidlustatud otsuses hinnanud ja nendega mittenõustumine ei anna alust D. Lvovi õigeksmõistmiseks temale esitatud süüdistuses. Asjaolu, et maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates D. Lvovi süüküsimuses erinevalt apellantidest vastupidisele seisukohale, ei anna alust väita, et käesolevas asjas esinevad kaitsja poolt

§-s 338 3 nimetatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused, mida kaitsja maakohtule enda apellatsioonis ette heidab. 8. Maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi ega apellatsioonides taas korratud väidete pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevatele tõenditele antud hinnangu ümber hindamiseks. Maakohus on tulenevalt Riigikohtu otsuses nr 3-1-194-04 väljendatud seisukohast, kõiki kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses põhjalikult analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega veenvalt kummutanud. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas

§ 61lg-s 2 sätestatuga nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Otsuses nr 3-1-1-85-00 on Riigikohus selgitanud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus arusaadavalt põhjendanud, miks ta D. Lvovi temale esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt

§ 342

lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks. Apellatsioonidega seonduvalt märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.

1. Apellandid seavad kahtluse alla kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud selles, et XX-l 27.02.2019 fikseeritud vigastused (vt isiku läbivaatuse protokoll kd I, tl 64-75, v.a vasakul pool lõua all 1 cm pikkune kriimustus ja vasaku jala sääre ülemisel välisküljel 2x7 cm suurune hematoom) on tekitatud D. Lvovi poolt süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Kohtukolleegium kaitsja selle seisukohaga ei nõustu, samuti ei saa nõustuda süüdistatava seisukohaga selles, et teda on ekslikult seostatud XXl fikseeritud sinikatega. Küll tuleb kaitsjaga nõustuda selles, et kohtu põhjendused süüdistatava poolt kannatanule vigastuste tekitamises rajanevad peamiselt kannatanu ütlustele, kuivõrd peale süüdistatava ja kannatanu teisi pealtnägijaid 22.02.2019 Tallinna Vangla avavangla osakonna II korruse WC-s aset leidnud sündmuse osas ei ole. Kuigi kohus tuvastas kannatanu ütlustes vastuolusid mõningate faktiliste asjaolude osas, nõustub kohtukolleegium erinevalt apellantidest kohtuga selles, et D. Lvovile etteheidetava vägivallateo osas, millega kahjustati kannatanu tervist, on kannatanu ütlused usaldusväärsed ja eluliselt usutavad, mistõttu tugines maakohus neile põhjendatult.
2. Kohtuistungil vaadeldud turvakaamera salvestiselt (kd I, tl 57-63) nähtub kannatanu väljumine WC-st kohtuotsuses kirjeldatud viisil - kannatanu väljus WC-st kiirelt, veidi kummargil olles uksest välja paiskudes, nagu põgenedes. Turvakaamera salvestiselt nähtuv lükkab aga üheselt ümber kaitsja seisukoha kannatanu poolsest WC-st väljumisest rahulikul ja normaalsel kõnnakul, mis ei viita vähimalgi määral sellele, et süüdistatav vahetult enne kannatanu WC-st väljumist teda peksis. Juhul kui kannatanu oleks väljunud WC-st kaitsja poolt kirjeldatud viisil, jääb arusaamatuks, kuidas ja millest tingituna saab lehvida kannatanul kaelas olev paelaga rinnasilt hoogsalt ümber kannatanu kaela, miks lahkub kannatanu WC-st jalas ainult parema jala sandaal ja teine sandaal jääb kannatanust WC põrandale maha (vt fotod nr 4, 5, 6). Vastupidiselt kaitseversioonile on süüdistatav ka ise kinnitanud, et XX lahkus WC-st joostes.
3. XX-l fikseeritud vigastusi ei ole apellandid kahtluse alla seadnud. Samas on mõistlikule lugejale arusaadav, miks ei ole turvakaamera salvestiselt nähtavad XX-le D. Lvovi poolt peksmise tagajärjel tekkinud tursed näo ja kõrva juures nähtavad. Teadaolevalt ei teki verevalumid ega tursed reeglina momentaalselt peale vägivalla vahetut rakendamist silmatorkaval kujul, vaid nende tekkimiseks on 4 vajalik teatav aeg, mis erinevate isikute puhul võib olla erineva pikkusega ja seotuna erinevate arenguetappidega, mille käigus muudab verevalum nii kuju kui värvi. Seega ei olegi arusaadavalt võimalik vähem kui minut peale vägivalla rakendamist neid kiiresti liikuva inimese puhul salvestist vaadates tuvastada.
4. Erinevalt kaitsja seisukohast nõustub kohtukolleegium kohtu põhjendustega tunnistajate YY ja DD ütluste ebausaldusväärsusest nende poolt XX-l 22.02.2019 peale WC-st väljumist esinenud vigastuste mittenägemise ja süüdistatava poolt XX peksmise osas. Ka kohtukolleegiumi hinnangul tuleb kannatanu ütlused lugeda usaldusväärseteks osas, mille kohaselt rääkis ta enda peksmisest koheselt enda kambrikaaslastele ja kes pidid seetõttu kannatanu näos vigastusi ka nägema.
5. Tulenevalt Riigikohtu otsuse nr 1-15-10967 p-s 7 ja nr 3-1-1-73-15 p-s 11 märgitule, on tunnistaja ütlused sel juhul käsitatavad vaid kaudse tõendina, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja KK ütluste kohaselt ta ei näinud kannatanu näos enne WC-sse minekut vigastusi ja järgmisel päeval näitas XX talle kehal olevat hematoomi ja kaebas külje peale oleva valu üle peale seda, kui tunnistaja tundis huvi, miks on kannatanul prillid ees. Seega on tunnistaja KK ütlused lubatavaks tõendiks, peale kannatanu ütluste, tunnistaja LL ütluste ja isiku läbivaatuse protokollis fikseeritule osas, mis tõendavad kannatanu näos ja kehal olevaid hematoome ja kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust selles, et need vigastused tekitas talle süüdistatav 22.02.
6. Maakohus leidis õigesti, et KK poolt tajutu on kooskõlas teiste uuritud tõenditega.
7. XXl-e peksmisega tekitatud tervisekahjustuste fikseerimise 4-l päeval peale D. Lvovile esitatud süüdistuses märgitud aega, on kohus uuritud tõenditest tulenevalt otsuses arusaadavalt selgitanud. Lisaks kannatanu ütlustele vigastuste tekkemehhanismi kohta tõendavad asjaolu, et vanglaametnikud mitme päeva jooksul XX-l vigastusi ei märganud tunnistaja LL ütlused, mille kohaselt vanglas kinnipeetaval vigastusi märgates need koheselt fikseeritakse ja koostatakse ettekanne, millele järgneb ametlik uurimine. Kuna kannatanu näos oleva verevalumi saamise kohta XX valvurile eelnevalt tegelikku põhjust ei avaldanud, väites, et lõi näo tuba koristades vastu lauda ära, siis valvuri poolt koheselt ettekannet ei tehtud, kuivõrd kannatanu selgituse kohaselt ei olnud tegemist kuriteoga. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt püüdis XX neid hoolega varjata, kandes tumeda raamiga prille, mistõttu ei olnud verevalumit silma juures kohe näha. Tunnistaja LL kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt tuvastas ta XX-l silma all 3-4 päeva vanuse tumesinise verevalumi, mille kohta koostas ettekande (kd I, tl 113) ja millele järgnes ametlik uurimine, kuivõrd tegemist oli tervisekahjustuse tekitamisega teisele isikule ehk kuriteoga. Tunnistajana üle kuulatud BB, erinevalt kaitsja hinnangust, ei saanudki XXl vigastusi märgata, sest tema tegi vahetult enne kuriteosündmust ringkäiku kinnipeetavate köögis, kus kuulis pealt kannatanu ja süüdistatava omavahelist sõnelemist, milles kannatanu nimetas D. Lvovi mingi halva nimega.
8. Kohtukolleegium ei nõustu apellantide seisukohaga selles, et D. Lvov on tunnistatud süüdi kuriteos, mida süüdistatav toime pannud ei ole. Maakohus on enda seisukohti süüdistatava süü osas põhjendanud ning otsustanud süüküsimuse mitte ainult kannatanu ütluste põhjal, vaid hinnatud kõigi teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõenditega kogumis. Süüdimõistvas otsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav tõenditele ebaõige hinnangu andmisega, mida kaitsja kohtule apellatsioonis ette heidab.
9. KarS § 121 koosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu: teise inimese tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Apellantide seisukohaga selles, et D. Lvov kannatanut süüdistuses märgitud ajal ei löönud, mistõttu puuduvad tema käitumises mõlemad KarS §-s 121 sätestatud koosseisutunnused ja D. Lvov tuleb esitatud süüdituses õigeks mõista, nõustuda ei saa. Maakohus on juba otsuses juhtinud kaitsja tähelepanu sellele, et kannatanu ütlusi saab arvestada selles osas, mis riimuvad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja D. Lvovile on esitatud süüdistus KarS § 121 esimese koosseisualternatiivi – XX tervise kahjustamine - järgi, mis ei näe koosseisulise 5 tunnusena ette tagajärge, s.o valu. Samas on leidnud tõendamist, et XX peksmisega kahjustas süüdistatav kannatanu tervist ja esitatud süüdistuses ei olegi D. Lvovile valu tekitavat kehalist väärkohtlemist ette heidetud.
10. Kuigi D. Lvovile mõistetud karistuse määra ei ole apellandid eraldi vaidlustanud, märgib kohtukolleegium apellatsiooni väliselt järgmist. Kohtukolleegiumi hinnangul vastab maakohtu põhistus karistuse mõistmise osas KarS § 56 sätetele ega hälbi Riigikohtu otsuste nr 3-1-1-77-11 p-s 11 ja nr 3-1-1-52-13 p-s 19 märgitud põhimõtetest süüdlase süü suurusele vastava karistusmäära arvestamisel. KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. D. Lvovile mõistetud 6 kuuline vangistus, arvestades tema varasemat karistatust ja asjaolu, et kuritegu oli toime pandud vangistuse kandmise ajal ning kannatanule tekitatud vigastused ei olnud tõsised, vastab kohtukolleegiumi hinnangul D. Lvovi süü suurusele ja on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Mõistetud karistusmäär peaks ühtlasi aitama ohjeldada süüdistatava agressiivsust teiste kinnipeetavate suhtes. Samuti on kohus mõistetud karistuse täitmise tagamiseks juhindunud tõkendit kohaldades õigesti

§ 130lg-st 4¹.

Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-94-12 p-15 selgitanud, et vabaduses viibivana

§ 130

lg 41 mõttes ei saa käsitada sellist süüdistatavat, kes parajasti kannab teises kriminaalasjas mõistetud vangistust. Sellise süüdistatava vahistamine

§ 130

lg 41 alusel on võimalik üksnes edasilükkava tingimusega - alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses. Vaidlus puudub selles, et D. Lvov pani talle süüdistuses etteheidetava teo toime eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise ajal. 18. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

§ 175

lg 1 p 4 sätestab, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 180

lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. D. Lvovi määratud kaitsja T. Laanemaa esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga kokku 194,40 eurot. Taotluste kohaselt moodustub kaitsja tasu maakohtu otsuse analüüsile ja apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud ajast (180 minutit), summas 162 eurot. Kohtukolleegium leiab, et määratud kaitsja kulu on põhjendatud. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 1 kohaselt on tasu määr (180*27/30) 162 eurot ja kaitsjale kuulub hüvitamisele määratud kaitsja tasu summas 162 eurot, millele lisandub käibemaks 32,40 eurot, kokku 194,40 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Et kohtukolleegium jätab süüdistatava huvides esitatud apellatsioonide alusel maakohtu otsuse D. Lvovi suhtes muutmata, jääb riigi õigusabi tasu apellatsioonimenetluses süüdistatava enda kanda. 19. Ülaltoodust tulenevalt ei tuvastanud ringkonnakohus ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest. Juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1, § 344 ja § 345 lg-st 1 ja 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 22. novembri 2019 otsuse D. Lvovi suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 6 /allkirjastatud digitaalselt/ 7