RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS 1-06-9135 15. aprill 2020 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Velmar Brett ja Juhan Sarv Vadim Kuzminile mõistetud karistuse täitmisele pööramine Tallinna Ringko

) § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 2-aastase vangistusega,

§ 200

lg 2 p-de 4 ja 7 järgi 3 aasta ning 3 kuu pikkuse vangistusega,

§ 199

lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8 järgi 2-aastase vangistusega ning

§ 202

lg 1 järgi 2-kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 3 aastat ja 3 kuud vangistust.

§ 74

lg 1 kohaselt määrati, et kohe tuleb ära kanda 6 kuud vangistust, millest arvati

§ 68lg 1 järgi maha eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 kuud ja 1 päev vangistust.

Kohe ärakantavaks karistuseks 1-06-9135 loeti 3 kuud ja 29 päeva vangistust ning 2 aasta ja 9 kuu pikkune vangistus jäeti

§-de 74 ning 75 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1. Eelmises punktis nimetatud kuriteod pani V. Kuzmin toime alaealisena ajavahemikul
2. novembrist 2003 kuni
3. detsembrini
4. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus
5. septembril
7. Harju Maakohtu
8. aprilli
9. a tagaselja tehtud määrusega pöörati V. Kuzmini ärakandmata karistus, s.o 2 aastat ja 9 kuud vangistust, täitmisele. Karistusaja alguseks loeti süüdimõistetu vahi alla võtmise päev. Maakohus märkis järgmist.
10. Harju Maakohtu
11. augusti
12. a ja
13. detsembri
14. a määrusega pikendati V. Kuzmini katseaega vastavalt 4 ning 6 kuu võrra, s.o
15. juunini
16. Samuti määrati talle
17. novembri
18. a määrusega lisakohustus.
19. aprillil 2010 esitas kriminaalhooldaja järjekordse erakorralise ettekande, taotledes karistuse täitmisele pööramist.
20. aprilli
21. a määrusega kuulutati V. Kuzmin tagaotsitavaks, mistõttu tuli erakorralist ettekannet arutada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 269 lg 2 p 2 alusel, s.o süüdimõistetu puudumisel.
22. Kriminaalhooldusametniku taotlus on põhjendatud. Süüdimõistetu suhtus ükskõikselt kriminaalhooldusesse ja sellega kaasnevatesse kohustustesse. Ta ei allunud kohustusele mitte tarvitada alkoholi ega narkootikume ning tema käitumine muutus avalikkusele ja lähedastele ohtlikuks. V. Kuzmin ei tunnistanud alkoholisõltuvust ega olnud motiveeritud ravile minema, kuigi teadis, et ta muutub alkoholi tarvitades vägivaldseks ning tal tekib mälukaotus.
23. a juulis peeti V. Kuzmin kinni Londonis, kuid vabastati hiljem kautsjoni vastu. Tema suhtes ei saa kriminaalhooldust läbi viia, mistõttu tuleb ärakandmata karistus pöörata täitmisele.
25. oktoobril 2019 tegi Harju Maakohus V. Kuzmini suhtes Euroopa vahistamismääruse. Süüdimõistetu tabati Läti Vabariigis ja loovutati Eestile. Teda küsitleti
26. novembri
27. a istungil, kuid maakohus leidis, et
28. aprilli
29. a määruse tühistamiseks puudub alus. Määruskaebus
30. Harju Maakohtu
31. aprilli
32. a määruse vaidlustas V. Kuzmini kaitsja vandeadvokaadi abi Kadi Sitska. Kaitsja märkis, et karistuse täitmisele pööramise kohta tehtud määrust tutvustati süüdimõistetule
33. novembril
34. Ta taotles määruse tühistamist ja karistuse täitmisele pööramata jätmist. Ringkonnakohtu määrus
35. Tallinna Ringkonnakohtu
36. jaanuari
37. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis järgmist.
38. Karistuse täitmisele pööramine on kohtu kaalutlusotsustus, mille tegemisel peab arvestama rikkumise raskust ja süüdimõistetu suhtumist sellesse. V. Kuzmini kohta esitati mitu erakorralist ettekannet, sest ta ei täitnud talle katseajaks määratud kohustusi. Katseaega pikendati kaks korda ning määrati ka lisakohustus, kuid sellele vaatamata ei täitnud süüdimõistetu määratud kohustusi ega ilmunud registreerimistele. Kuivõrd V. Kuzmin kuulutati tagaotsitavaks, hoidus ta kõrvale nii kohtust kui ka kriminaalhooldusest. Süüdimõistetu lahkus Eestist
39. aprillil 2010, sest kartis vangistust. Seega asus ta alates
40. a aprillist teadlikult ning tahtlikult kriminaalhooldusest 2

§ 82

lg 1 p 1 kohaselt ei asuta otsust täitma, kui esimese astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest on möödunud viis aastat.

§ 82

lg-s 1 sätestatud tähtaja hulka ei arvata ajavahemikku, mil isik hoidub karistuse kandmisest kõrvale. Kohtuotsuse täitmine peatus

§ 82lg 2 p 1 järgi ajaks, mil V.

Kuzmin hoidus karistuse kandmisest kõrvale:

1. aprillist 2010 kuni
2. novembrini
3. Samuti oli otsuse täitmine peatunud katseaja kestel:
4. augustist 2006 kuni
5. juunini
6. Järelikult pole kohtuotsuse täitmine aegunud.
7. Vangistuse täitmisele pööramist ei muuda seadusevastaseks see, millal pidas maakohus põhjendatuks Euroopa vahistamismääruse koostamist. Maakohtule pole alust ette heita ka KrMS § 269 lg 2 p 2 nõuete rikkumist, sest V. Kuzmin viibis väljaspool Eesti Vabariiki. Süüdimõistetu kuulutati tagaotsitavaks juba
8. aprillil 2010, mistõttu ei too kaitsja etteheited kaasa maakohtu määruse tühistamist. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
9. Tallinna Ringkonnakohtu määruse vaidlustas V. Kuzmini kaitsja vandeadvokaadi abi K. Sitska, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamist ja karistuse täitmisele pööramata jätmist. Kaitsja põhiväited on järgmised.
10. Kriminaalasja materjalist ei nähtu tagaotsimismääruse täitmisega seotud asjaolusid. Maakohus tugines politseilt saadud teabele, mille kohaselt peeti V. Kuzmin
11. a juulis kinni Londonis. Seega oli süüdimõistetu asukoht kohtule teada juba
12. a oktoobris. Ometi tegi maakohus Euroopa vahistamismääruse alles
13. oktoobril
14. Järelikult ei tehtud karistuse täitmisele pööramise ajaks kõiki mõistlikke jõupingutusi, et toimetada V. Kuzmin kohtusse. Jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramine tagaselja tehtud lahendiga ei olnud seadusega kooskõlas, mistõttu tuleb kohtumäärus tühistada. Määruskaebuse vastus
15. Juhtiv riigiprokurör Taavi Pern leiab, et riik pole V. Kuzminile mõistetud karistuse täitmisele pööramisega viivitanud. Kas ja millal tuleb teha Euroopa vahistamismäärus, on küsimus kohtu kaalutlusõigusest. Samuti on kriminaalmenetluse seadustiku
16. peatükis ette nähtud ülesannete täitmine maakohtu töökorraldust puudutav küsimus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 15.

§ 74

lg 4 sätestab, et kui süüdlane katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või paneb toime tema karistamise aluseks olnud kuriteoga samalaadse väärteo, võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt

§ 75

lg-s 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele. Kõnealust karistusseaduse sätet on korduvalt muudetud ja täiendatud (RT I, 12.07.2014, 1 ja 07.07.2017, 1). Tehtud muudatused ja täiendused puudutavad siiski vaadeldava normi kohaldamise eeldusi ning kriminaalhooldaja pädevust. Kohtu pädevus ei ole aja 3

§ 82lg 1 kohaselt aegunud.

Keskse küsimusena peab hindama, kas niivõrd pika ajavahemiku järel, mis lahutab karistuse tegelikku ärakandmist kohtuotsuse jõustumisest ja kuritegude toimepanemisest, on karistuse täitmisele pööramine vaadeldava juhtumi asjaoludel jätkuvalt õigustatud ning seaduslik. 17.

§ 74lg 4 annab rikkumise kindlaks teinud kohtule avara otsustusruumi.

Kõnealuse sätte järgi peab kohus kõigepealt tuvastama nimetatud normi kohaldamise eeldused, seejärel aga valima kõige sobivama õigusliku tagajärje: kas määrata lisakohustusi, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele. (Vt Riigikohtu üldkogu

1. juuli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12, p 49.) Et nimetatud otsustustega võidakse aga riivata isiku vabaduspõhiõigust, on kohus õigusliku tagajärje valikul muu hulgas seotud põhiseaduse (PS) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte ehk ülemäärasuse keeluga. PS § 11 teise lause järgi tähendab põhiõiguse riive proportsionaalsus selle vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas. (Vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 16.) Järelikult tuleb kohtule

§ 74

lg-ga 4 antud avarat otsustusõigust mõista nii, et rikkumise tuvastamise korral ei pea kohus valima üksnes lisakohustuse määramise, katseaja pikendamise ja karistuse täitmisele pööramise vahel, vaid tema pädevus hõlmab ka õigust jätta loetletud meetmed kohaldamata, kriminaalhooldaja erakorraline ettekanne rahuldamata ning karistus täitmisele pööramata. Sel moel peab kohus toimima juhul, kui karistuse täitmisele pööramine tooks kaasa õiguslikult ebasobiva tagajärje ja viiks ülemäärasuse keelu rikkumiseni. (Vt Riigikohtu üldkogu 30 aprilli

1. a otsus asjas nr 3-1-1-5-13, p 33).
2. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et olukorras, kus maakohus oli juba kahel korral pikendanud V. Kuzmini katseaega peaaegu maksimaalse seaduses lubatud tähtajani ning määranud talle ka lisakohustuse, kuid süüdimõistetu ei täitnud ikkagi kontrollnõudeid ja kohustusi, vaid lahkus Eestist ning edasine kriminaalhooldus muutus võimatuks, saab täitmiskohtuniku esialgset otsustust – pöörata mõistetud ärakandmata karistus täitmisele – pidada igati seaduslikuks ja põhjendatuks (vt p 9).
3. Käesoleva kriminaalasja puhul tuleb lisaks eeltoodule arvestada ka olukorra erandlikkust, et tingimisi karistuse täitmisele pööramise määruse tegemisest on möödunud 9 aastat, süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest aga enam kui 13 aastat. V. Kuzmin peaks asuma kandma karistust kuritegude eest, millised ta pani toime alaealisena ning millest osa tegude toimepanemisest möödub käesoleva aasta lõpus 17 aastat (vt p 2). Valdav osa nendest tegudest on teise astme kuriteod.

§ 200

lg 2 p-de 4 ja 7 järgi kvalifitseeritud käitumine on ainsana käsitatav esimese astme kuriteona, kuid ka sellest süüteokoosseisust hõlmatud tegevus on olnud selline, mille eest peeti võimalikuks V. Kuzmini karistada sanktsiooni alammäära lähedale jääva karistusega. Liitkaristuse moodustamisel lähtuti aga süüdistatava jaoks soodsaimast, s.o karistuste neeldumise põhimõttest, jättes mõistetud liitkaristuse osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. 4

§ 74lg 4 alusel on praegu ebaproportsionaalne.

Sel põhjusel tuleb ärakandmata karistus jätta täitmisele pööramata ning öeldust johtuvalt pole edasiselt vajalik käsitleda muid määruskaebuse esitaja väiteid.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
2. aprilli
3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a määruse ning teeb uue määruse, raskendamata süüdimõistetu olukorda. V. Kuzminile mõistetud ärakandmata karistus tuleb jätta täitmisele pööramata. Kuivõrd maakohus vahistas süüdimõistetu jõustunud kohtuotsuse täitmise tagamiseks, tuleb isik vahi alt viivitamatult vabastada. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada.
6. V. Kuzmini kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 32 euro ja 40 sendi suuruses summas, sh käibemaks 5 eurot 40 senti. Taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud määruskaebuse koostamiseks aega 30 minutit. Kriminaalkolleegium leiab, et taotluses kirjeldatud toiming on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalik ja selle tegemisele kulunud aeg on põhjendatud. Lähtudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
7. juuli
8. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 1 lg-te 1, 6 ja 10 ning § 6 lg 7 kohaselt tuleb OÜ-le Advokaadibüroo Tibar & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 32 eurot 40 senti (sh käibemaks 5 eurot 40 senti). KrMS § 187 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5