KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-1528 Haldusasi Xi kaebus Maksu- ja Tolliame

) § 61 lg 2 kehtestab, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole. Seega enne kaebajale korralduse tegemist oleks vastustaja pidanud pöörduma pankrotihalduri poole, kes on praegu Viatern OÜ ehk maksukohustuslase seaduslik esindaja ja kes otsustab, milliseid andmeid ja dokumente võib ning peab vastustajale esitama. Kuivõrd firma asjadega tegeleb pankrotihaldur, kaebaja ei ole maksukohustuslane ja on kolmandaks isikuks

-i mõttes, on kaebaja vale adressaat, kellel puudub õigus ja kohustus korraldust täita. 8. Kaebaja leiab, et MTA korraldus on motiveerimata. Vastustaja on oma korralduses selgitanud, et kogutakse teavet ja tõendeid ettevõtte maksuvõla tekkimise põhjuste ning maksuvõla tasumise kohustuse eest solidaarselt vastutavate isikute väljaselgitamiseks. Korralduses puudub õiguslik alus ja selgitus, mis asjaolude pinnalt vastustaja jõudis arusaamisele, et keegi peaks vastutama tekkinud maksuvõla eest. Siinjuures jättis vastustaja tähelepanuta, et korralduses palutud teavet on esitanud nii Viatern OÜ pankrotimenetluses kui ka varasemalt toimunud kirjavahetuses MTA ja Viatern OÜ vahel. Seega uurimispõhimõtte kohaselt oleks vastustaja pidanud koguma infot olemasolevatelt allikatelt: pankrotiavaldus ja pankrotihalduri aruanne ning varasemalt maksukohustuslase poolt antud kirjalikud selgitused. Kui maksuhaldur oleks uurinud asjaolusid õiges järjekorras ja arvestanud MTA käsutuses olemasolevat teavet maksuvõla tasumise võimaluste osas, ei oleks vastustaja alustanud vastutusotsuse koostamisele suunatud maksumenetlust. 9.

§ 64

lg 1 p 6 annab isikule maksumenetluses õiguse keelduda

§ 60

-63 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või lõike 1 punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Kohtupraktikas üldtunnustatud põhimõtte järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda ega oma lähedaste vastu. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-st 6 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 3 tulenev mittesüüstamise privileeg on kohalduv ka maksuvaidlustes. Riigikohus on 01.06.2005 otsuses nr 3-1-1-39-05 selle põhimõtte toimeala pidanud võimalikuks laiendada, nentides, et õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et konventsiooni art 6 lg-t 1 on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse ise üle andma dokumente olukorras, milles ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises. 10. MTA korralduse eesmärgiks on kaebaja süüdistamine raskes juhtimisveas, maksude maksmisest kõrvalehoidumises ja muudes võimalikes rikkumistes, mis võivad tuua kaasa kaebaja vastutuse. Koosmõjus korralduses sisalduva sunniraha määramise hoiatusega kujutab korralduse täitmise nõue endast enese mittesüüstamise privileegi rikkumist. 2

§ 40

lg 1 sätestab, et juhul, kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

§ 8

lg 1 esimese lause kohaselt on juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama esindatava käesolevast seadusest, maksuseadusest ja käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 nimetatud seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Kuna OÜ Viatern ei ole täitnud nimetatud kohustusi ja äriühingul on tekkinud maksuvõlg, on maksuhaldur kohustatud kontrollima, kas kaebaja on isik, kes vastutab

§ 40

lg 1 ja § 96 lg 1 alusel OÜ Viatern maksuvõla eest solidaarselt OÜ-ga Viatern ja kaebajale tuleb OÜ Viatern maksuvõla sissenõudmiseks teha vastutusotsus. Vastustaja selgitab, et

§ 6

lg 1 p 3 järgi on maksukohustuslaseks ka muu isik, kes vastutab seaduse või lepingu alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja maksukohustuste eest. Seega on kaebaja OÜ Viatern maksuvõla sissenõudmise menetluses, mis on suunatud vastutusotsuse koostamisele, maksukohustuslaseks

§ 6lg 1 p 3 järgi.

Järelikult on vaidlustatud korraldus tehtud kaebajale õigesti. Kaebaja ei ole selles menetluses kolmandaks isikuks, kellele tulnuks maksuhalduril teha korraldus teabe nõudmiseks

§ 61

nõuete kohaselt ning pöörduda enne kaebajalt teabe nõudmist OÜ Viatern või ajutise pankrotihalduri poole. Vastutus

§ 40

lg 1 ja § 96 lg 1 alusel ei eelda seda, et isik oleks äriühingu seaduslikuks esindajaks vastutusotsuse koostamisele suunatud menetluse (alustamise) ajal, vaid oluline on, et äriühingu maksuvõlg oli tekkinud ajal, mil isik vastutas

§ 8lg 1 järgi äriühingu juhatuse liikmena äriühingu maksukohustuse täitmise eest.

1. Kuigi äriregistri andmete kohaselt on OÜ Viatern esindusõigus ajutisel pankrotihalduril Peeter Sepperil, on Harju Maakohus 18.06.2019 kohtumäärusega haldusasjas nr 2-19-6321 määranud kaebaja OÜ Viatern dokumentide hoidjaks. Kohtumäärus on jõustunud 04.07.
2. Seega oli maksuhaldur õigustatud nõudma kaebajalt vaidlustatud korralduses märgitud dokumente.
3. Vaidlustatud korralduses on märgitud korralduse andmise õiguslik alus, milleks on

§ 60lg-d 1 ja 2, § 62 lg 1 ning lg 3 p-d 3 ja 4.

Samuti on korralduses selgitatud, et OÜ Viatern maksuvõlg koosneb põhivõla osas äriühingu enda poolt deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksukohustustest ning kaebaja oli maksuvõla tekkimise ajal OÜ Viatern juhatuse ainsaks liikmeks. Kui äriühingul on üks vastutav seaduslik esindaja, siis sellises olukorras juhatuse liige mitte ainult ei korralda esindatava kõikide kohustuste täitmist, vaid ta reaalselt täidabki need kohustused ise. Kuna kaebaja oli maksuvõla tekkimise perioodil OÜ Viatern juhatuse ainsaks liikmeks, on maksuhaldur kohustatud ja õigustatud kontrollima, kas kaebaja vastutab solidaarselt OÜ-ga Viatern tekkinud maksuvõla eest

§ 40lg 1 järgi.

16. Vastustaja selgitab, et asjaolu, et kaebaja on OÜ Viatern juhatuse liikmena andnud teavet ajutisele pankrotihaldurile, ei tähenda seda, et kaebaja ise oleks seetõttu vabastatud

§ 56lg-s 1 sätestatud kaasaaitamiskohustusest.

Enne ajutise pankrotihalduri kui kolmanda isiku poole pöördumist on aga maksuhaldur kohustatud pöörduma just kaebaja poole (

§ 61lg 2). Korralduses nimetatud dokumente ei ole kaebaja kaebuse lisade 3, 4 ja 5 kohaselt eelnevalt maksuhaldurile esitanud. 3

§ 64toodud alustel.

Nimetatud õiguse kasutamisest ja selle konkreetsetest alustest on palutud korralduse koostajat teavitada enne kohustuse täitmise tähtpäeva, s.o 24.07.2019 ja 29.07.2019. Kaebaja ei ole korralduse koostajat nimetatud õiguse kasutamisest enne korralduse täitmise tähtpäeva teavitanud. Seda ei väideta ka kaebuses. Järelikult puudub kaebajal alus väita, et teda on sunnitud üle andma dokumente ja andma teavet olukorras, kus teda võidakse nende dokumentide ja teabe põhjal süüdistada kuriteo või ka väärteo toimepanemises. Maksuhaldur ei pea enne teabe andmise ja dokumentide esitamise korralduse tegemist välja selgitama, kas isik ei soovi

§-le 64 viidates dokumentide esitamisest ja teabe andmisest keelduda. Maksuhalduri korralduse täidabki adressaat vaikimisõiguse kasutamise soovi korral viisil, et teavitab maksuhaldurit vaikimisõiguse kasutamisest ja toob välja keeldumise aluse. Kaebaja soov kasutada vaikimisõigust ei tähenda aga korralduse õigusvastasust. Vaidlustatud korraldus sisalduv sunniraha rakendamise hoiatus ei tähenda kaebaja õiguste rikkumist. Kaebaja põhiõiguste rikkumine võinuks aset leida juhul, kui kaebaja oleks maksuhaldurit teavitanud vaikimisõiguse kasutamisest, kuid sellele vaatamata oleks MTA asunud rakendama sunnivahendeid sunniraha näol või kohaldanud karistust kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise eest väärteomenetluses. Sellist olukorda vaidlustatud korralduse andmisel ega ka täitmisel ei esinenud.

1. Korralduse eesmärgiks ei ole kaebaja süüdistamine raskes juhtimisveas, maksude tasumisest kõrvalehoidumises ega ka muudes võimalikes süütegudes. Korralduse eesmärgiks on välja selgitada, kas kaebaja vastutab OÜ Viatern maksuvõla eest solidaarselt äriühinguga. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Vaidlus puudub selles, et X oli OÜ Viatern juhatuse liige perioodil 20.05.2016-05.07.
4. Samuti puudub vaidlus selles, et Harju Maakohus tegi 18.06.2019 määruse tsiviilasjas nr 2-19-6321, millega määras OÜ Viatern dokumentide hoidjaks juhatuse liikme Xi.
5. Käesolevas asjas on kaebaja vaidlustanud MTA 09.07.2019 korralduse nr 13-7/00984-3, millega Xit kohustati dokumente esitama ja suuliste seletuste andmiseks MTA-sse tulema. Pooled vaidlevad selle üle, kas maksuhaldur pöördus õigesti kaebaja kui maksukohustuslase poole, kas vaidlusalust korraldust on põhjendatud ning kas kaebajal on alus keelduda

§ 64lg 1 p 6 alusel suuliste seletuste andmisest ja tõendite esitamisest.

22.

§ 60

lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse.

§ 62

lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist. Kolmandatelt isikutelt asjade ja dokumentide nõudmise korral kehtib

§ 61

lõikes 2 sätestatud piirang.

§ 61

lg 2 kohaselt tuleb enne kolmandalt isikult teabe nõudmist pöörduda teabe saamiseks maksukohustuslase poole välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning

§ 72lg 5 p-s 6 sätestatud juhul.

23. MTA on algatanud kaebaja suhtes vastutusotsuse koostamisele suunatud maksumenetluse

§ 40lg 1 ja § 96 lg 1 alusel. Seega käsitleb vastustaja kaebajat maksukohustuslasena. Kaebaja leiab, 4

§ 61

lg-s 2 sätestatud teabe nõudmise piirang, mistõttu oleks vastustaja pidanud esmalt pöörduma pankrotihalduri poole, kes on praegu maksukohustuslase (OÜ Viatern) seaduslik esindaja. 24. Kohus ei nõustu kaebaja arusaamaga sellest, kes on vastutusotsuse koostamisele suunatud maksumenetluses maksukohustuslane.

§ 96

lg 1 kohaselt tehakse vastutusotsus maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest.

§ 6

lg-s 1 on sätestatud, et maksukohustuslane on maksumaksja (p 1), maksu kinnipidaja (p 2) või muu isik, kes vastutab seaduse või lepingu alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja maksukohustuse eest (p 3). Seega on vastutusotsuse võimalik adressaat maksukohustuslane

§ 6

lg 1 p 3 tähenduses, mitte kolmas isik

§ 61lg 1 tähenduses.

MTA kogub teavet OÜ Viatern maksuvõla tekkimise põhjuste ja maksuvõla tasumise kohustuse eest solidaarselt vastutavate isikute väljaselgitamiseks. Vaidlusalusest korraldusest nähtub, et seisuga 25.06.2019 oli OÜ Viatern maksuvõlg 37 183 eurot, millest põhivõlg moodustab 29 113,95 eurot ja intress 8069,05 eurot. OÜ Viatern maksuvõlg põhivõla osas koosneb maksustamisperioodidel juuni 2017 kuni juuli 2018 äriühingu enda poolt deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksukohustustest. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksukohustuslane on OÜ Viatern pankrotihaldur, kuna pankrotihaldur ei saa vastutada perioodil juuni 2017 kuni juuli 2018 tasumata jäetud maksukohustuste eest. Asja materjalide hulgas olevast Harju Maakohtu 18.06.2019 määrusest tsiviilasjas nr 2-19-6321 nähtub, et pankrotiavaldus võeti menetlusse ja ajutine pankrotihaldur nimetati 16.05.2019, mis väljub maksuhalduri uuritavast perioodist. 25. Kaebaja väitel puudub korralduses õiguslik alus ja selgitus, mis asjaolude pinnalt vastustaja jõudis arusaamisele, et keegi peaks vastutama tekkinud maksuvõla eest. Kaebaja hinnangul on vastustaja jätnud tähelepanuta, et korralduses palutud teavet on esitanud nii Viatern OÜ pankrotimenetluses kui ka varasemalt toimunud kirjavahetuses MTA ja Viatern OÜ vahel. Kohtu hinnangul on korraldust piisavalt määral põhjendatud. Korralduses on õiguslikuks aluseks märgitud

§ 60lg 1 ja 2 ning § 62 lg 1 ja lg 3 p 3-4.

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et korralduses puudub selgitus, mis asjaolude pinnalt vastustaja jõudis arusaamisele, et keegi peaks vastutama tekkinud maksuvõla eest. Korraldusest nähtub, et OÜ-l Viatern on maksuvõlg ja MTA kogub teavet selle kohta, mis põhjusel OÜ-l Viatern maksuvõlg tekkis ning kes võiksid maksuvõla tasumise kohustuse eest solidaarselt vastutada. Ühtlasi on MTA selgitanud, et teavet peeti vajalikuks küsida just kaebajalt, kuna ta oli juhatuse ainuliige perioodil, mil OÜ Viatern poolt deklareeritud, kuid tasumata jäänud maksukohustused tekkisid. Kuna korralduse põhjendustest on selgelt aru saada, miks kaebajalt teavet ja dokumente nõutakse, puudub alus pidada korraldust ebapiisavalt põhjendatuks. 26. Kaebaja väitel oleks MTA pidanud arvestama, et korralduses palutud teavet on esitanud nii OÜ Viatern pankrotimenetluses kui ka varasemalt toimunud kirjavahetuses MTA ja Viatern OÜ vahel. Kaebaja on OÜ Viatern poolt varasemalt esitatu esitanud kohtule kaebuse lisades 3-5.

§ 56

lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Asjaolu, et OÜ Viatern esitas varasemalt teavet MTA-le ja ajutisele pankrotihaldurile, ei vabasta kaebajat kui maksukohustuslast kohustusest täita MTA korraldust. Vastustaja on ka õigesti märkinud, et enne ajutise pankrotihalduri kui kolmanda isiku poole pöördumist on maksuhaldur kohustatud

§ 61lg 2 kohaselt pöörduma just kaebaja poole.

Lisaks on vastustaja vastuses kaebusele märkinud, et kaebaja ei ole korralduses nõutud dokumente kaebuse lisade 3, 4 ja 5 kohaselt eelnevalt maksuhaldurile esitanud. Korralduses nõuti kaebajalt OÜ Viatern kassadokumentide ja kassatehingute väljatrükke perioodi juuni 2017 kuni juuli 2018 kohta, OÜ Viatern pearaamatu või käibeandmiku väljatrükke perioodi juuni 2017 kuni juuli 2018 kohta ja OÜ Viatern laenulepinguid koos lisade ja muudatustega (sh lepingud, mis on sõlmitud varem, kuid mis kehtivad ja mida täideti 5

§ 64

lg 1 p 6 annab isikule maksumenetluses õiguse keelduda

§ 60

-63 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda õigusrikkumises süüditunnistamist.

§ 64

lg 1 p-le 6 saab tugineda eelkõige juhul, kui maksukohustuslase suhtes on süüteomenetlus alanud, st tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Kaebaja on märkinud, et MTA korralduse eesmärgiks on kaebaja süüdistamine raskes juhtimisveas, maksude maksmisest kõrvalehoidumises ja muudes võimalikes rikkumistes, mis võivad tuua kaasa kaebaja vastutuse. Vastutusotsuse koostamisele suunatud maksumenetlus ei ole süüteomenetlus, mis annaks aluse

§ 64lg 1 p-le 6 tugineda.

Nagu vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, ei ole vaidlusaluse korralduse eesmärgiks kaebaja süüdistamine süütegudes, vaid eesmärgiks on välja selgitada, kas kaebaja vastutab OÜ Viatern maksuvõla eest solidaarselt äriühinguga. Tegemist on vastutusotsuse koostamisele suunatud maksumenetlusega, milles kehtib

§ 56

lg-s 1 sätestatud maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus.

§ 64

lg 1 p-le 6 tuginemiseks peab maksukohustuslane põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse kriminaal- või väärteomenetluses tema süüstamiseks kasutada. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on leitud, et enese mittesüüstamise privileegile saab tugineda siis, kui seos nõutava tõendi ja käimasoleva või võimaliku süüteomenetluse vahel on tuvastatav ega ole pelgalt hüpoteetiline (nt 05.04.2012 otsus nr 11663/04, Chambaz vs. Šveits, 08.04.2004 otsus nr 38544/97, Weh vs. Austria). Kaebaja suhtes ei toimunud vaidlusaluse korralduse tegemise ajal ega toimu kohtule teadaolevalt ka käesoleva seisuga ühtegi süüteomenetlust. Kaebaja ei ole korralduses märgitud tähtajaks teatanud MTA-le soovist keelduda

§ 64alusel dokumentide esitamisest ja suuliste seletuste andmisest.

Kaebaja ei ole ka kaebuses tuginenud ühelegi süüteomenetlusele, mille raames ta võiks MTA korraldust täites ennast süüstada. Seega on kaebaja väide enese mittesüüstamise privileegi rikkumise kohta põhjendamata.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et MTA 09.07.2019 korraldus nr 13-7/00984-3 on õiguspärane ega kuulu tühistamisele. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 6